viljaka pinnasega kasvukohale Click icon to add picture Click icon to add picture Kollane nartsiss Narcissus pseudonarcissus L. Kõrgus: 2040 cm Õitsemise aeg: apr. II pool Õite värv: helekollane Valgus ja mullastikutingimused: eelistab kasvukohana päikeselist kuni poolvarjulist, vett hästi läbi laskva viljaka ning sõmera pinnasega parasniisket kasvukohta. Click icon to add picture Click icon to add AHTAÕIELINE PÜVILILL Elwesii picture Fritillaria elwesii Kõrgus: 15 100 cm Õitsemise aeg: aprill
Rohkete maa-aluste ja –pealsetevõsunditega taim kasvab enamasti 30cm, aga vahel ka lausa üle poole meetri kõrguseks. Sel on kandilised ja tihedalt lehistunud lehed, mis on varrel vastakad, piklikud ja hambulise servaga. Enamasti on taim üleni tumeroheline, kuid esineb ka sorte, kus lehed on õrna punaka varjundiga. Piparmündi õied on väikesed ja lillad ning asuvad liitõisikutena varte tippudes. Piparmünt õitseb meie kliimas suvekuudel. Kasvukohana eelistab piparmünt huumusrikast, parasniisket ja poolvarjulist kasvukohta. Avatud kasvukohas vajab kuivemal perioodil ka kastmist. Paljundada saab taime juurevõsudega, vanade puhmaste jagamise teel ning pistikutega. Soovitatav on taim talveks kergelt katta. Värskeid lehti võib noppida kogu suve jooksul, kuivatamiseks lõigake varred hommikupoolikul maapinnast mõnevõrra kõrgemalt vahetult enne õitsemist või õitsemise alguses
osariigi mägedes.[1] Jääajal oli taime levila märksa suurem ning jäänukina sellest ajast kohtab neid Saksamaal Weseri ja Elbe orus, kus nad on looduskaitse all. Jõhvikas: Harilik jõhvikas ehk kuremari (O xycoccus palustris) on kanarbikuliste sugukonda kuuluv igihaljas kääbuspõõsas, mis on tuntud oma hapumaitseliste punaste marjade poolest. Levinud peaaegu kogu Põhja- ja Kesk-Euroopas, kuid ka Lääne- ja Kesk-Siberis ning Põhja-Ameerikas. Eestis sage. Harilik jõhvikas eelistab kasvukohana happelise pinnasega märgalasid ning teda võib leida enamikust põhjaparasvöötmejahedamatest kohtadest, kus on talle sobivaid kasvukohti. Hariliku jõhvika marjade hapu maitse tuleneb mitmesuguste hapete, sh oblik- ja sidrunhappe sisaldusest. Jõhvikates leidub ka bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega. Marjad sisaldavad C-vitamiini ja kaaliumi. Küüvits: Küüvits on tavaline taim Eestis rabastuvates männikutes, soodes ja rabades. Kanarbikuliste
Mari on sinine, kaetud valkja vahakirmega, veidi pikergune, paljuseemneline. Marjad valmivad juulis. Sinikas on hea saagikusega. JÕHVIKAS Harilik jõhvikas ehk kuremari on kanarbikuliste sugukonda kuuluv igihaljas kääbuspõõsas, mis on tuntud oma hapumaitseliste punaste marjade poolest. Jõhvika hapu maitse tuleneb sellest, et ta sisaldab palju sidrunhapet, vähesel määral ka C-vitamiini. Jõhvikates leidub bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega. Harilik jõhvikas eelistab kasvukohana happelise pinnasega märgalasid ning teda võib leida enamikust põhjaparasvöötme jahedamatest kohtadest, kus on talle sobivaid kasvukohti. SOOKAIL Sookail on kanarbikuliste sugukonda kuuluv taimeliik; kääbuspõõsas. Traditsiooniliselt on taim paigutatud perekonda Ledum, ja seeläbi kandnud liiginimetust Ledum palustre.Kasvukohana eelistab ta happelisi muldasid.Eestis tavaline. Sookailu lehed on lühirootsulised ja lineaalsed. Pealtpoolt on need pruunikasrohelised, alt roostekarva
Sarnane emakakael on vaid rohekal uibulehel, kelle õied on enam kollakasrohelised ja mis peamine, lõhnatud. Ümaralehise uibulehe õied on tugeva meeldiva lõhnaga. Tugeva lõhnaga kauneid uibulehe õisi korjatakse ka vaasi panemiseks. Ümaralehist uibulehte on kasutatud rahvameditsiinis uriinieritust soodustava vahendina. Eestis? Tavaline kogu Eestis. Väike uibuleht (Pyrola minor) Õied on kerajad ja väheavanenud, kuni 6mm läbimööduga. Õie emakakael ei ulatu kroonist välja. Kus? Kasvukohana eelistab ta varjukamaid kohti, näiteks metsi. Tavaline kogu Eestis. KESKMINE UIBULEHT- Pyrola media Erinevalt väikesest uibulehest on keskmise uibulehe õied enamasti avatud. Õied on 7-10 mm läbimõõduga ja värvuselt valged. Õie emakakael ultub veidi kroonist välja. Leida võib teda harva. Kasvab okasmetsades ja puisniitudel. Eestis? Hajusalt kogu eestis.
lehed üleni ühelaiused, keskmiselt 2 cm laiad, tumedate laikudega. Kõrgus 25-65 cm. ● Levik ja ökoloogia: Niisketel niitudel, eriti veekogude kallastel. Hajusalt. Õitseb juunis, juulis. Kaitsealune liik, Balti sõrmkäpp kuulub 3.kategooriasse. http://dbiodbs.units.it/carso/chiavi_pub30?usr=ad min&step=794&altro=0&n=4361 Jõhvikas ● Harilik jõhvikas eelistab kasvukohana märgalasid. Jõhvikamarjadest saab karastava joogi, mis on ka vererõhku alandava toimega. ● Sama morss teeb tuju paremaks ka kõrgest palavikust kurnatud Jõhvikas haigetel. http://ak.rapina.ee/jaan/puuv/liik/pk/a_pkn.htm Suur-rabakiil ● Keskmise suurusega jässakas kiil, kelle tiibade siruulatus on 6-7 cm. ● Lendavaid putukaid jälgides on kõigepealt näha must keha ning
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kadi Mõttus Ilutaimede hooldus: varajane veigela ja kare deutsia Referaat aines 'ilutaimede kasutamine' Tartu 2011 VARAJANE VEIGELA Lühiiseloomustus Varajane veigela (Weigela praecox) on suvehaljas 1 - 1,5 meetri kõrgune varaõitsev põõsas, kes ei karda külma. Kasvukohana eelistab avapäikest, varjus suureneb vaid vegetatiivosa. Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on 3-7 * 2-4 cm suurused munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, steriilsetel võrsetel lehed kuni 14 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased.
Mis on ripaal? LITORAAL - taimedest hõivatud vöönd järves või meres (tavamõistes). Eesti järvedes kasvavad kaldaveetaimed enamasti kuni 2 m sügavusel. Jõgede kaldapiirkonda nimetatakse ripaaliks. 5. Millised keskkonnategurid mõjutavad kõige sagedamini veetaimede lehekuju? Vastavalt vee sügavusele on erinevad kasvuvormid. Erinev lehekuju võib tuleneda ka temperatuuri erinevustest või vee liikumise tugevusest. 6. Milline eripära on veekeskkonnal taimede kasvukohana ja milliseid taimeorganite ja –kudede iseärasusi see veetaimedel tingib? Milliseid ühendeid kasutavad veetaimed süsinikuallikana? Vees kasvamine nõuab: 1) toimetulekut valguse- ja O2 -puuduses; 2) vastupidavust kõrgemale rõhule, vee liikumistele ja veetaseme muutustele; 3) kohastumusi poolvedelale kasvusubstraadile, madalale temp.-le, jne. VEE-ELUKS ON SUURTAIMEDEL MITMEID ANATOOMILISI KOHASTUMUSI; KUI TAIM SATUB VEEKESKKONNAST ÕHUKESKKONDA, HAKKAVAD NEED ERIPÄRAD
Taimed 1. Millised hõimkonnad on esindatud veekogude taimestikus ja kui suured on "suurtaimed"? 2. Hüdrofüüdid ja hügrofüüdid. Kaldaveetaimed ja amfiibsed taimed 3. Millisteks eluvormideks jagunevad veesisesed taimed? 4. Kuidas defineeritakse litoraali? Kui sügavale see meie järvedes tavaliselt ulatub? Mis on ripaal? 5. Millised keskkonnategurid mõjutavad kõige sagedamini veetaimede lehekuju? 6. Milline eripära on veekeskkonnal taimede kasvukohana ja milliseid taimeorganite ja kudede iseärasusi see veetaimedel tingib? Milliseid ühendeid kasutavad veetaimed süsinikuallikana? 7. Kas tarnamätast on õigem nimetada isendiks või klooniks? Missugused on enamlevinud vegetatiivse paljunemise vahendid veetaimedel? 8. Punavetiktaimed pigmendid, talluse ehitus, suurus, levik (vee soolsuse, sügavuse põhjal), liigirikkus, paljunemisrakkude eripära, kasutamine. 9
[3] Kurgirohi on ühe aastane, helesiniste õitega taim. Mesilased külastavad kurgirohtu niikaua kuni ta õitseb. Mee produktiivsus põua ajal kuni 100 kg/ha ja heades tingimustes kuni 800kg/ha. Taim on niiskuse nõudlik. Ükskord külvatud 8 kurgirohi paljuneb ise ja võib muutuda umbrohuks. Mesilastele on ta väga väärtuslik taim. [3] Iisop. Mitmeaastane meetaim. Looduslikult Eestis ei leidu. Õitsema hakkab teisel kasvuaastal. Kasvukohana eelistab viljakat kergemat mulda ja päikesepoolset kallakut. Õitseb juulis-augustis umbes 30 päeva. Meeproduktiivsus 200-320 kg/ha. Samal kohal võib iisopit kasvatada kuni 10 aastat. [3] 9 Kokkuvõte Meesaagi suurendamiseks on võimalik külvata saagi suurust soodustavaid meetaimi. Samuti on võimalik paigutada tarud sellise koha peale, kus kasvavad
Tüüpiliste põlluumbrohtude seas on suhteliselt palju ristõieliste sugukonna liike põldrõigas, põldsinep, kapsasrohi, harilik hiirekõrv, põld-litterhein, harilik tõlkjas jt. 3 Umbrohud Vesihein (Stellaria media) on kogu Euroopas levinud umbrohi. Kuulub sugukonda nelgilised, perekonda tähthein. Rahvakeeles on kasutatud nimesid virn, limarohi, rägahein, siavirn ja nädselm. Esineb peamiselt inimmõjuga aladel. Kasvukohana eelistab niisket ja viljakat haritavat maad aga kasvab ka metsa- või teeservades ja veekogude kallastel. On hea toidutaim koduloomadele. Õied meenutavad väikest valgest tähekest, mõnikord võivad kroonlehed puududa. Kõrvenõges (Urtica dioica) on mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 13...150 cm. Värvuselt tume, hallikasroheline. Kõrvenõgesele on antud selliseid rahvapäraseid nimesid nagu 4
dalmatica) Dalmaatsia must mänd (Pinus nigra ssp. dalmatica) areaaliks on Aadria mere saared ja rannikuala (Dalmaatsia) Sloveenias. Puu kõrgus on 10-15 meetrid. Okkas on 4-7 cm pikad ning käbid samuti 4-7cm pikad. Eino Laas ,,Okaspuud" kirjastus Altex, Tartu 2004, lk 217 8 Kokkuvõte Must mänd on vähe levinud puu, kuna on valgusnõudlik ja eelistab kasvukohana kuivemat pisut leelisemat pinnast ning ei talu hiliskülmasid. Musta männi erinevaid sorte kasutataksi tihti haljastuses, kuna ta talub hästi saastunud linnaõhku ja on väga dekoratiivne puu. Must mänd kuulub ka pinnast parandavate liikide hulka. Musta männi võra väga varieeruva kujuga, noorelt koonusjas, vanemas eas laiuv, pikkades okstega, sageli muutub vihmavarjutaoliseks. Musta männi koor on hallikaspruun ning vanemas eas tekin paks, pikutilõhenev hallikaspruun korp
Teiste puude varjus raagremmelgas hukkub ja soodsateski oludes ei ela ta üle 40–50 aasta. Ta talub varju teistest lehtpuudest paremini ja on nooruses kiire kasvuga. Erinevalt teistest pajudest ei saa raagremmelgat paljundada pistvaiadega. Palki remmelgast ei saa ja tema puit pole kvaliteetne. . Seda kasutatakse parkainete tootmiseks, samuti saadakse koorest musta värvi. Hõberemmelgas Hõberemmelgas kasvab Kesk-ja Lõuna-Euroopas ning Aasia lääne- ja edelaosas. Eelistab kasvukohana niiskeid või liigniiskeid pindu, näiteks veekogude kaldavööndit. Hõberemmelga nimi tuleb sellest, et tema lehtede alaküljed (mõnikord ka ülaküljed) on hõbedased ja sageli siidkarvakestega, mis on asetunud pearooga paralleelselt. Hõberemmelgas kasvab 25-30 meetri kõrguseks ja ta tüve läbimõõt on kuni 3 meetrit. Hõberemmelga lehed on kuni 12 cm pikad, peensaagja servaga, pealt hallikasrohelised, alt siidkarvased. Leheroots kuni 0,5 cm pikk, tavaliselt näärmetega.
Oliivid Õlipuude loodusliku kasvukohana on enamasti tuntud Vahemeremaad. Nad on suhteliselt aeglase kasvuga ning küllaltki pikaealised. Eakamate puude vanus ulatub koguni üle 2000 aasta. Oliive kui kultuuristatud õlipuuvilju on inimkond kasutanud juba ligi 6000 aastat. Saagi korjamine Õlipuud annavad saaki kuumade suvede ja mahedate talvedega kliimas. Pidevad külmakraadid alla -12ºC võivad nurjata võimaluse saada järgneval suvel üleüldse mingit saaki
ka seemnete isekülviga. Kaitse all olev kollase nartsissi looduslik leviala Eestis asub Sookaldusel. Nartsissid on nüüdisajal jaotatud 12 sordirühma. Sortidel võivad olla õie- kattelehed ja lisakroon sama- või erivärvilised (valged, kreemjad, beezhid, roosakad või oranzhid, lisakroon ka roosa kuni punane), on ka kahevärvilise lisakrooniga ning täidisõielisi sorte. Samuti tuntakse kiviktaimla-, jõulu- ja liblikõielisi nartsisse. Nartsiss eelistab kasvukohana päikeselist kuni poolvarjulist, vett hästi läbi laskva viljaka ning sõmera pinnasega parasniisket kasvukohta. Sobiv mahapaneku või ümberistutamise aeg Eesti oludes on august - september. Võib jääda samale kasvukohale mitmeks aastaks järjest. Nartsiss ei talu pikema ajalist liigniiskust ega pinnases seisvat vett. Kuid kui klump kasvab liialt täis ja õitsemine väheneb, siis suvel kasvuperioodi lõppedes pärast lehtede närbumist
Taluvad hästi poolvarju. Kurekell on talvekindel, võib jätta samale kasvukohale mitmeks aastaks, kuid nad on suhteliselt lühiealised taimed, mille eluiga on 5...7 aastat. Paljundatakse seemnetega, mis tuleb märtsis-aprillis külvata kasti ja esimesel võimalusel pikeerida peenrasse, sest taimedel on pikad, sügavale ulatuvad juured. Hea, kui juba külvikast on tavalisest pikeerkastist sügavam. Seemneid võib külvata ka sügisel peenrasse. Kasvukohana eelistavad päikeselist kuni poolvarjulist, vett hästi läbilaskva ning viljaka ja parasniiske pinnasega paika. 16. Kurereha Kurereha ei ole siiani saanud pooltki seda tähelepanu, mida väärivad. Mitmed neist on vähese hoolitsusega leppivad loodustaimed, millele võiks aias mitmekülgset kasutust leida. Nende lehed on enamasti karvased, sõrmroodsed, harvemini sulgroodsed. Sinised kuni punakaslillad õied on viietised, lahklehised. Eestis kasvab looduslikult 13 liiki.
külmakindlamaid. Kasvatatakse nii peenral kui rõdukastis, kõikvõimalikes istutusnõudes ja pottides. Kompositsioonis võib olla nii ereda värvilaigu rollis tänu oma ilusatele õitele, kuid võib olla ka aktsenttaime rollis. Joonis 10. Aedkannike e.võõrasema (Viola vittrockiana) (http://www.ceres.ee/files/ceresplant/1515.jpg) Kilbik (Lobularia) -kivikilbik (L.maritima sün. Alyssum minimum) Eelistab kasvukohana avatud, päikesepaistelist kohta. Ei kannata liigset niiskust ja pikaajalist kuivust. Külma- ja põuakindel. Mulla suhtes pole eriti valiv ega nõudlik. Meelitab ligi putukaid. Sobib kohevaks ääristaimeks, konteinerisse, rippkorvi, potti. Võimalik kasutada pinnakattetaimena, täitva taimena teiste suvelillede ning püsilillede vahele. 7
mullaga katmist). 21. ÜRT-ALLIKKERSS • Lad. Nasturtium officinale Botaaniline iseloomustus • Ristõieliste (Brassicaceae) sugukond. • Mitmeaastane rohttaim. • Kuni 60 cm kõrgune. • Vars kandiline, paljas ja õõnes. • Lehed sulgjagused, leheosad lõhestumata. • Õied valged, õitseb maist augustini. Kasvatamine • Paljudes Euroopa maades ja USA-s väga hinnatud vitamiinirikas varajane köögivili. • Kasvukohana eelistab niisket pinnast ja poolvarju. • Pärast külvi saab saaki juba 2 nädala pärast. • Võib kasvatada avamaal, kasvuhoones või lavades. • Paljundatakse peamiselt seemnetega. 22. TEEKUMMEL • Lad. Chamomilla recutita Botaaniline iseloomustus • Korvõieliste sugukond, üheaastane rohttaim. • Tugeva, iseloomuliku lõhnaga 10...40 cm. • Õisikute läbimõõt 1,5...2,5 cm. • Õisikud üksikult pikkadel peenikestel
Noorendamiseks tuleb vanad taimed välja katkuda ja uued taimed asemele istutada. Istutamise vahekaugus 20 cm, põõsaste all, veekogude kallastel. Sortidest ,,Burguny Glow", ,,Multicolor", ,,Arctic Fox, ,,Pink Elf", ,,Black Skallop" NB! kiire kasv, hea pinnakatte taim, tahab piiramist Kortsleht (Alchemilla sapp ) Levinud Euraasia lähisriikudes. Puhmik lehed 10-40 cm, õisikutega varred kuni 60 cm,, laiuv, roomav, madal taim. Umbes 300 liiki, neist Eestis 23 liiki. Kasvukohana sobib valge ja päikeseline koht kui ka poolvari, kasvab niitudel, heinamaadel, kodumurus Mullaks sobib parasniiske ja viljakas muld (nt heinamaa) nii happeline kui aluseline aiamuld, huumusrikas liivmuld Õitseb mai-juuli, õied valge, kollaka ja helerohelise värvusega, lehed suvehaljad, ümarad, 5...7 hõlmaga, hallikasrohelised Ravimtaim, põletikuvastase toimega. Aitab peatada verejookse ja ravib halvasti paranevaid haavu. Teed juuakse mao- ja seedehädade ning põiehaiguste korral
Käbid on silindrikujulised, 4–7 cm pikkused ja läbimõõduga 2–3 cm, noorelt purpurjad, valminult tumevioletsed kuni pruunid, tihti vaigused. Käbid kasvavad puu peal alati ülespoole. Puu tolmleb mais. Käbid saavad küpseks 5-6 kuud pärast tolmlemist. Siis nad hakkavad lagunema ja puistavad oma seemned tuulde. Seemnetel on tiivakesed. KASVU- Kasvukohana sobivad viljakad liivased ja savikad mullad. Talub nii happelist kui ka lubjarikast mulda. TINGIMUSED KASUTAMINE Tänu väikesele kasvule ja ilusatele käbidele on levinud haljastuses. Puust on aretatud ka palju kultivare, millest ilusamad on erakordselt valgete okastega (nimetused algavad sõnadega Silber või Silver). Korea nulg Abies koreana Korea nulg Abies koreana Isaskäbid Emaskäbid Korea nulg Abies koreana
1-1,5 m Valge sõstar sõstralised kuivem ja kergem 1-1,5 m poolvarjutaluv. Eelistab viljakamaid Harilik vaarikas roosõielised huumusrikkaid muldi 1,5-2 m päikeseline ja parajalt niiske Aedmaasikas roosõielised kasvukoht, u. 20 cm eelistab kasvukohana happelise pinnasega märgalasid ja Harilik jõhvikas mustikalised valgusküllast u. 15-30 cm sobib viljakas, turbasegune (hapu) muld, pigem niiske kui kuiv maapind, kasvab nii poolvarjus kui Kännasmustikas mustikalised ka päikese käes 1-1,5m Värvus Dekoratiivsus
vaadake selle maja varjupoolses küljes asuvat suurt võlvkäiku, ilmselt värav. Taamal kasvavad puud on ilmselgelt lehtpuud. Õuel on neli inimest, reel kaks. Võibolla printerist tulnud koopial see jällegi nii hästi näha pole, lisan allikate loetellu lingi digiarhiivi pildile, sealt saab igaüks ise vaadata. Asjaolu, et taamal on ainult lehtpuud, kallutab mind idasuunast vaatamist pooldama, sest ida poolt vaadates paistab taamal praeguse mõisapargi ala, mis klindialuse kasvukohana oli ilmselt ka sel ajal kaetud lehtmetsaga. Põhja poolt vaadates aga oleks tahaplaanile jäänud Leeskuri väli (vt lisa, pilt 2), kus aga looduslikult oleks kasvanud pigem segamets või oleks olnud põld. Põhja poolt vaadatuna 13 oleks ka tornile juurdeehitatud haakpüssitorn (lipuga) osutunuks suunatuks sisehoovi. Võlvkäigu proportsioonid ja suurus võrreldes hoovil olevate inimestega näitavad väravat, mitte sissepääsu hoonesse
16 lumimarjahekk paarikümne aastaga läbipääsmatuks tihnikuks. Lumimarjaliigid ristuvad omavahel üsna hõlpsasti, seepärast on sordipuhtaid taimi raske leida (Sander, 1010). 17 VARAJANE VEIGELA Lühiiseloomustus Varajane veigela (Weigela praecox) (joonis 3) on suvehaljas 1 - 1,5 meetri kõrgune varaõitsev põõsas, kes ei karda külma. Kasvukohana eelistab avapäikest, varjus suureneb vaid vegetatiivosa. Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on 3-7 * 2-4 cm suurused munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, steriilsetel võrsetel lehed kuni 14 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased.
Hariliku kuldvihma võrsed on tumerohelised ja karvased. Õied on kuldkollased ja paiknevad rippuvates kuni 20 cm pikkustes kobarates, õitseb juunis. Viljad on kuni 8 cm pikad, veidi karvased. Harilik kuldvihm on ka meetaim. Linnatingimusi taluv dekoratiivne ja mürgine (sisaldab alkaloid Cytisiini) dekoratiivne põõsas. Peab mainima, et kõik taimeosad on mürgised! Karmidel talvedel veidi külmub, kuid taastub hästi. Sobib nii üksikistutusteks kui ka grupiti (Aiasober. Liigikirjeldused). Kasvukohana armastab harilik kuldvihm dreneeritud, lubjarikast mulda,sest ta ei talu tihedat mulda. Taim on valguslembeline ning kasvab hästi ainult päikeselistes ja tuulte eest varjatud kohtades. Väga külmadel talvedel, kui õhutemperatuur langeb -30 ja sellest madalamale, tuleks nooremad kuldvihmataimed katta. Samuti on harilikku kuldvihma kasulik viljapuude vahele istudada. See taim meeldib lehetäidele, kes nende lehtedest toituvad ja hakkavad kiiresti paljunema. 24.1 Hoolduslõikus
probleeme tekitavaks umbrohuks. Tema kontrolli all hoidmine nõuab kogu maaviljeluse süsteemsust. Kuigi ta on hea meetaim ning temaga on seotud ligi 80 looma- ja putukaliigi elutegevus (aidates sellega kaasa liigilisele mitmekesisusele), on ikkagi rohkem tuntud tema kahjulikkus (Dierhauer, Stöppler-Zimmer, 1994). Põldohaka rohket levikut on seostatud halvenenud mullastruktuuriga ja teda on propageeritud kui mullatiheduse vähendajat. Kasvukohana eelistab põldohakas siiski hästi õhustatud väikese tihedusega muldi. See, et ta kasvab kultuurtaimedest paremini ka tihenenud muldadel, ei näita mitte kasvukoha eelistust, vaid suuremat mullatiheduse talumise võimet võrreldes kultuurtaimedega. Enamik põldohaka roomjuurtest paikneb kuni 35 cm paksuses kihis, kuid nad on võimelised tungima ka 2-3 meetri sügavusele. Mida tihedam on muld, seda rohkem koondub roomjuuri pindmisse kihti ja seega suureneb konkurents kultuurtaimedele
....2,5 cm pikk, karvane, sügisvärvus kollane. Õied: -õied kollakad, -õied kuni 3 cm pikad, karvastel lühikestel raagudel, arukasest hiljem, V. Viljad: seemne lennutiivad umbes 1,5....2 x seemnest laiemad, 1000 seemne kaal 0,6 gr., VIII, hiljem kui arukask. Seemned ei pudene kohe vaid jäävad kuni talveni puudele. 22 Kasvukohana eelistab niiskemaid ja lausa märgi soomuldi, talub hästi varju. On külmakindlam arukasest ja levib seetõttu ka kaugemale põhja tundraaladele, samuti talub viimasest paremini tuulist kasvukohta. Juurestik tungib arukasest sügavamale maasse. Haljastuses eriti kasutamist ei leia, ehk ainult sookase põõsasjas vorm f. fruticosa, milline on laiovaalne lameda ülaosaga, 2-3 m kõrgune põõsas. Madal kask (Betula humilis Schrank) [húmilis] Humilis madal
....6 x 3.....5 cm, saagja servaga, lühidalt teritunud tipuga ja ümara alusega, noorelt karvased, hiljem karvasus vaid lehe allküljel roodude nurkades, leheroots 1.....2,5 cm pikk, karvane, sügisvärvus kollane. Õied: -õied kollakad, -õied kuni 3 cm pikad, karvastel lühikestel raagudel, arukasest hiljem, V. Viljad: seemne lennutiivad umbes 1,5....2 x seemnest laiemad, 1000 seemne kaal 0,6 gr., VIII, hiljem kui arukask. Seemned ei pudene kohe vaid jäävad kuni talveni puudele. Kasvukohana eelistab niiskemaid ja lausa märgi soomuldi, talub hästi varju. On külmakindlam arukasest ja levib seetõttu ka kaugemale põhja tundraaladele, samuti talub viimasest paremini tuulist kasvukohta. Juurestik tungib arukasest sügavamale maasse. Haljastuses eriti kasutamist ei leia, ehk ainult sookase põõsasjas vorm f. fruticosa, milline on laiovaalne lameda ülaosaga, 2-3 m kõrgune põõsas. Sordid: 'Aurea'; 'Drost's Dwarf'; 'Incisa'; 'Integrifolia'; 'Murithii'; 'Purpurea'; 'Urticifolia'
annaabi.ee 
