Kas noorus on hukas? (0)

Kas noorus on hukas?
See klišeelikult kõlav väide on peaaegu sama vana kui inimkond ise. Sellel teemal on kirjutatud lugematult artikleid, kirjandeid ja muid arvamusavaldusi.
Juba Sokrates avaldas arvamust, et noored on hukas, rääkimata hilisematest arvajatest. Midagi uut sellel teemal on raske kirjutada ja kui veel arvestada autori noort vanust , ei ole siit midagi oodata. Eesmärk ei ole mitte niivõrd pealkirjas esitatud küsimusele vastuse leidmine kui sellist arvamust mõjutavatele teguritele viitamine . 
Vastata küsimusele, kas noored on hukas või mitte, oleks äärmiselt subjektiivne ega aitaks mingilgi moel süüvida põhjustesse, miks sellist loosungit hüütakse.
Ülalmainitut teatavad pigem noorest east väljunud inimesed ja see süveneb vanusega. Eriti tihti kuuleb sellist väljendit üle keskea ja pensionil olevate prouade-härrade suust . Seda ei saa neile pahaks panna, see on paratamatus , selle sõnumikandja rolli võtavad ühel päeval ka need, kes praegu on noored ja keda selle kriitikaga kostitatakse. 
Ühiskonna elutempo kiireneb progresseeruvalt, mis omakorda viib selleni , et vananedes ei suudeta muutustega kaasa minna, jäädakse kinni omaenda mälestustesse, kusjuures mälul on huvitav omadus võimendada positiivset, luues minevikust helge ja rõõmsa mälestuse.
See näitab, et teatud vanuses on inimesel väga raske kohaneda uute muutustega. Vanematele inimestele on sisse kodeeritud teatud käitumismallid, mida edastasid neile nende emad- isad ja neid malle püütakse omistada noortele, hoolimata muutunud ühiskonnast. 
Loomulikult on olemas ka teatud käitumismudelid, mis on kooskõlas ühiskonna poolt aktsepteeritud normidega ning on ajatud. Siin tuleb mängu oskus põigelda vana ja uue vahel, minemata vastuollu reaalse olukorraga.
Mis asi on see kasvatus, millele me anname hinnanguid ja mille põhjal tahame öelda, et noored on hukas ehk halvasti kasvatatud? Uuringud näitavad, et suurim mõjutaja lapse arengus on keskkond ja vähem mõjutavad kaasasündinud tegurid. 
Mõjutav keskkond muutub vanusega – nooremas eas on see kodu, siis hakkavad rolli mängima kool, sõbrad jne. Kuid selles on spetsialistid ühisel seisukohal, et noorte olulisemad mõjutajad selles loetelus on kodu ja perekond, see mõju kestab hilisteismelise eani. 
Perekonnad mõistavad kasvatuse tähendust erinevalt, sest kui vaadata lastevanemate hulgas läbiviidud küsitlust teemal, mis on hea kasvatus, siis enamus vastanutest pidas selleks viisakat last, kes ütleb aitäh ja palun, pakub vanematele istet, ei ropenda , ei ole kade jne. See on äärmiselt lihtsustatud variant kasvatuse mõistest.
Millised on need väärtused, mida oma lastele pakume? Väärtused, mida me oma kodus tähtsaks peame, sisaldavad näiteks traditsioone, suhtlusviisi, kultuuri, käitumismalle erinevates olukordades jne. See on kompleksne tervik meie elustiilist. Lapsed võtavad selle omaks kergelt, see on neile ainukene orientiir , mille järgi sihti seada. 
Kas eeltoodu põhjal võime öelda, et “hukas” laps näitab meie ebaõnnestumist lapsevanemana? Usun küll. Siin tuleks kasuks enesekriitiline lähenemine, mis võib aidata väljuda stereotüüpsest arvamusest ja panna maailma vaatama noore pilgu läbi.
Toon paar näidet olukordadest, mis on Sakus silma hakanud. Esimesel juhul jalutavad kolm noorhärrat tänaval, suitsud suus ja õlu kaheliitrise plastikpudeliga näpu otsas. Sellel pildil ei oleks midagi valesti, kui ühel neist ei oleks käeotsas ka, silma järgi öeldes, kolmeaastane tüdrukutirts. Millise signaali selline lapsevanem oma lapsele annab, miks me eeldame, et see laps käitub suurena teistmoodi? 
Teine näide: parklas istuvad autos nooremapoolsed inimesed, nii üle kahekümne. Tagaistmel istub kaks tütarlast, aknad praokil, ja mõlemad tõmbavad isuga suitsu. Jällegi ei oleks pildil midagi valesti ega väga taunitavat, kui nende vahel tagaistmel ei istuks 3–4-aastane tütarlaps. Auto on suitsust hall. Oleks lausa huvitav teada, kas need tütarlapsed või noormehed ütlevad paarikümne aasta möödumisel, et noored on hukas. 
Need on vaid paar näidet olukordadest, mis on põhjuseks meie hilisemale kriitikale laste pihta. Kõik näited ei pea olema nii ekstreemsed, piisab vähemast.
Teismelisena, isiksuse kujunemisega hakkab üha rohkem rolli mängima ka terve ühiskonna eeskuju, avaliku elu tegelased, poliitikud jne. Seda osa mõjuteguritest me muuta ei saa, küll aga saame anda panuse, et teismeliseks saades on noorel kujunenud väärtushinnangud oma kodu põhjal, ja mis veelgi tähtsam, kujunenud otsustusvõime informatsiooni enne vastuvõtmist kriitiliselt hinnata. 
Muutma peaksime seda, mis on meie võimuses, ehk meie koduseid väärtusi, et me ei peaks hiljem iseennast petma väljendiga “noored on hukas” ja süüdistama lapsi oma ebaõnnestumises lapsevanematena.