on teda nõus aitama. Ta lasi laeva hõbedast ehitada. Kui see valmis sai, nimetas Kalevipoeg selle Lennukiks. Ta kogus kokku meeskonna ja läks siis merd-mööda seilama. Laeval oli nii sõjamehi kui ka perepoegi. Kalevipoeg pani mehed laeva sõudma, ise viibis ta tüürimehe juures. Sõidu ajal tekkis küll raske ning tuuline torm ja selles süüdistati Soome sortse, kuid hiljem muutus ilm paremaks ning välja ilmus isegi päike. Pärast seitset ööpäeva sõitmist jõudis "Lennuk" Lapu ranna kaldale. Kalevipoeg sulpsas ennast vette ja ujus kaldale. Laev kinnitati nööride ja kividega rannale, et see rannalt minema ei uhuks ning siis mindi võõrast maad uurima. Nad leidsid ühe talu koos perega. Seal elas taat, kes lapse karjete peale välja kargas. Taadike ütles, et kõik, kes varem maailmalõppu otsima on läinud, on hukka saanud. Kalevipoeg tunnistas kohe taadi Lapu targaks. Tark oli tasu eest kohe nõus teedejuhatajaks hakkama.
KALEVIPOEG 15, 16, 17 Kui Kalevipoeg kodu poole kõndis, kihutasid ta kannul Vanakurat koos 70 selliga. Vanakurat aias Kalevipoega taga, kuna ta tahtis, et Kalevipoeg oma võla tasuks. Seejärel kurat küsis, et kas Kalevipoeg on tema asju põrgust kaasa võtnud. Kalevipoeg sai aru, mis Vanakurat küsib ja vastas pilgates, et vist võttis need asjad kaasa. Lõpuks Kurat küsis, et kas Kalevipoeg tahab temaga tülli minna ja siis Kalevipoeg vastas pilgates jälle , et võib ka , ning järgmine kord tuleb ja teeb kuradi varakambreid tühjendama. Sellepeale tormas Vanatühi minema. Kui videvik jõudis kätte, Kalevipoeg oli väsinud, heitis lauakoorma seljast, istus murule, sõi ja jõi ning ning jäi magama. Uni aga ei tahtnud tulla, kuna tal keerlesid peas mitmed mõtted ja sõnumid, mis ta oli saanud
Eesti eepose "Kalevipoeg" 16. lugu Kalevipoeg tahtis maailma lõppu sõita- sinna kus keegi polnud ennem käinud ja kus on taeva ja maa ühenduspunkt. Ta küsis nõu kaarnalt, kes talle seletas, milline peaks maailma lõpp välja nägema. Kalevipoeg loetles veekogusid, mida ta on vaevata läbinud ning ütles et ookeani (ilmajärve vms) polnud ta veel ületanud kuid soovis seda teha. Ta mõlgutas mõtteid, kuidas jõuda maailma lõppu ning kes saaks teda sellega aidata. Ütles Olevile, et ta leiaks mehe, kes raiuks maha suure tame, mille tüvest teeks tarbelaevad, ladvast sõjalaevad, kauba- ja orjalaevad. Laastudest lastelaevad ja nurkadest
Eesti eepose "Kalevipoeg" 16. lugu Kalevipoeg tahtis maailma lõppu sõita- sinna kus keegi polnud ennem käinud ja kus on taeva ja maa ühenduspunkt. Ta küsis nõu kaarnalt, kes talle seletas, milline peaks maailma lõpp välja nägema. Kalevipoeg loetles veekogusid, mida ta on vaevata läbinud ning ütles et ookeani (ilmajärve vms) polnud ta veel ületanud kuid soovis seda teha. Ta mõlgutas mõtteid, kuidas jõuda maailma lõppu ning kes saaks teda sellega aidata. Ütles Olevile, et ta leiaks mehe, kes raiuks maha suure tamme, mille tüvest teeks tarbelaevad, ladvast sõjalaevad, kauba- ja orjalaevad. Laastudest lastelaevad ja nurkadest
Kalevipoja seiklused reisil maailma lõppu Kalevipoeg oli uudishimulik mees ning ta tahtis teada, mis on maailmalõpus, seega ta otsustas sinna sõita. Ta lasi teha hõbedast laeva, mille nimeks sai Lennuk. Laev koos Kalevipoja ja teiste meestega hakkasid Soome poole seilama. Nad purjetasid mitu päeva ja ühel päeval märkasid maad. Nende mõtteis mõlkus kohe, et see ei saa olla Soome. Kui nad maale jõudsid, küsis keeletark lindudelt, mis koht see selline on. Vares vastastalle, et see on Lapu rand. Kalevipoeg võttis keeletarga teejuhiks ning läks saarelt inimesi otsima. Nad nägid talu ning läksid sisse. Seal elas Lapu tark. Kalevipoeg maksis Lapu targale, et too neid maailma lõppu viiks. Nii nad läksidki tagasi laeva. Lennuk purjetas veel mitu ööd ja päeva põhja poole, kui mehed märkasid Sädemete saart.Nad seilasid saare juurde ning läksid maale
virmalised neidki ei põletaks. *Niisiis Kalevipoeg rahva kokku kutsus ja suurel hulgal moona laevale vedas. Enne reisi kogunesid tuule- ja manatargad Uku kivile ja ohverdasid, et teekonnal õnne oleks. Enne koitu alustati teed põhjapoole, laulud suul. Kalevipoeg jagas käske ja laulis maailma saamise loo. *Päevi oli purjetatud juba mitu.Teejuhiks olid keeletargad, kes said juhiseid merelindudelt. Soome nõiad tõstsid aga tormi, tüürimees kaotas kursi ja nõnda 7 ööd ja päeva. Kui torm väsis tuli nähtavale võõras rand. Nad randusid ja läksid võõrsit uurima. Leiti üksik talu ketrava neiuga ja taadiga kel nimeks Lapu tark. Kalevipoeg talle MO jutu pajatas ja teed küsis. Lapu tark soovitas koju tagasi sõita aga Kalevipoeg tarka moosis temaga kaasa tulema ja nii ka läks. *Varrak ka kaasa võeti, kes nüüd tüürima hakkas. Korraga nad neelukohta sattusid, kust aga eluga pääsesid. Purjetades aga põhja poole Sädemete saar paistma hakkas
rohkem vanase Kalevisse, nii kanguselt kui tarkuselt. Isa soov oli, et riik jääks valitseda ühele pojale. Viimasel pojal oli nimeks Sohn, ehkki rahvasuus teda aina Kalevipojaks kutsutud on. Kalevipoja kohta pajatatakse sõnumeid üle terve maa. Enne surma räägib Kalev Lindale, et kolm poega peavad liisku heitma, kes riigivalitsemise enda peale peab võtma. Kalev lamab tõvesängis, Linda saadab arsti järele. Tuuletark teab, et Kalev enam ei tõuse. Linda leinab kaasat seitse ööd ja päeva, kaevab kena kalmu ja sängitab kaasa mulla alla. Veel leinas Linda kolm kuud ja kauemgi. Siis hakkas kive kandma haua peale hunnikusse, et kalmu koht tulevastele põlvedele teada oleks. See on Tallinna Toompea mägi. Kive kandes Linda väsis, üks kivi kukkus maha ja lesk ei suutnud seda enam liigutada. Linda istus kivile nutma. Pisaratest sündis Ülemiste järv. Kivi seisab ikka veel järve kaldal. Suure vaevaga toob Linda poja ilmale
kui nad olid meesteks sirgunud. Üks nendest, Kalev, lendas kotka seljas Viru randa, kus ta sai maa esimeseks valitsejaks. Ta hakkas kosjas käima ja kohtus Lindaga. Peale pulmi viis Kalev Linda oma koju ning mõne aja pärast ta suri. Lindale sündis kolmas vägilane Kalevipoeg. Noored pojad käisid tihti jahil oma kolme koeraga. Ühe jahilkäigu ajal röövis Soome tuuslar Linda. Seda juhtus pealt nägema taevane taat Uku, kes üritas Lindat päästa. Päästmise asemel ta aga langetas tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim läks isa hauale, kus ta tõttas mereranda. Varast ei näinud ta kusagil ja hakkas siis Soome poole ujuma. Keskööl ujus ta ühe saareni, et magada, kuid noore neiu laul segas. See oli saarepiiga. Kalevipoeg laulis piigale vastu ning
nad olid meesteks sirgunud. Üks nendest, Kalev, lendas kotka seljas Viru randa, kus ta sai maa esimeseks valitsejaks. Ta hakkas kosjas käima ja kohtus Lindaga. Peale pulmi viis Kalev Linda oma koju ning mõne aja pärast ta suri. Lindale sündis kolmas vägilane Kalevipoeg. Noored pojad käisid tihti jahil oma kolme koeraga. Ühe jahilkäigu ajal röövis Soome tuuslar Linda. Seda juhtus pealt nägema taevane taat Uku, kes üritas Lindat päästa. Päästmise asemel ta aga langetas tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim läks isa hauale, kus ta tõttas mereranda. Varast ei näinud ta kusagil ja hakkas siis Soome poole ujuma. Keskööl ujus ta ühe saareni, et magada, kuid noore neiu laul segas. See oli saarepiiga
meesteks sirgunud. Üks nendest, Kalev, lendas kotka seljas Viru randa, kus ta sai maa esimeseks valitsejaks. Ta hakkas kosjas käima ja kohtus Lindaga. Peale pulmi viis Kalev Linda oma koju ning mõne aja pärast ta suri. Lindale sündis kolmas vägilane Kalevipoeg. Noored pojad käisid tihti jahil oma kolme koeraga. Ühe jahilkäigu ajal röövis Soome tuuslar Linda. Seda juhtus pealt nägema taevane taat Uku, kes üritas Lindat päästa. Päästmise asemel ta aga langetas tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim läks isa hauale, kus ta tõttas mereranda. Varast ei näinud ta kusagil ja hakkas siis Soome poole ujuma. Keskööl ujus ta ühe saareni, et magada, kuid noore neiu laul segas. See oli saarepiiga
Lk 38. Talu Taara tammemetsa aares- 3 poega, uks Kalev-lendab kotka seljas Viru randa, sai maa esimeseks valitsejaks. Lesk leidis kanamuna ja tedremuna, kasvatas nad lasteks13. Linda(tedremuna) abiellus Kaleviga11-23.Salme laks tahele naiseks.2. Kp ja Linda said 3 poega36. Kalevipoeg sundis peale isa surma25-26. Sai páranduse110. Kalev suri vanadusse27-28. Linda vedas Kalevi hauale kive-Toompea, nuttis –ulemistejarv29-31. 3.Soome tuuslar roovib jahilkaigu ajal Linda, viib Iru maele, Taevane Taat Uku tahab Lindat pasta aga loi aikse ja tuuletark kukkus teadvusetult maha ja Linda muutus kivikujuks(Iru Ámm).46-47. Otsivad ema, Kp laheb isa hauale, teised magama.4.Kp hakkas ema otsima, ujub some poole, keskool jouab saareni, et magada52-54 aga saarepiiga laul segab 55-56, Kp laulab vastu, nad armuvad, piiga nutu peale tulevad ta vanemad, piiga huppab mere kui saab teada kes on Kp vanemad,piiga oli Kp óde ,laulab, et meri on ta kodu.5
uueks põrgu minekuks. Sarvik saatis sissetungijatele vastu oma suured sõjaväed. Kp lõi Sarviku sõjaväed puruks. Kp purustas põrguväravad, ta nägi seal Linda varju, kes juhatas Kp-le kätte eluvedeliku. Sellest sai Kp. Uut jõudu. Sarviku eit kutsus Kp. Endale külaliseks, kuid Kp. Keeldus. Ka Sarviku tugevamadki sõjamehed lõi Kp. Tagasi. Siis astus Kp-le vastu Sarvik ise. Algas äge võitlus, mis kestis 7 ööd ja ka 7 päeva. Pärast visa võitlust suutis Kp. Sarvikust ikkagi jagu saada. Ta keerutas Sarvikut 10 korda pea kohal ja lõi ta siis maasse. Seejärel pani ta Sarviku ahelaisse. Kp võttis põrgust kaasa kulda. Koos Alevip. Võeti einet ja Kp. Heitis puhkama. Siis läksid Kp ja Ap. Sõpradega lõbutsema. Kesk pidukära tuli teade, et vaelnased on astunud Eestimaa pinnale. Lapsu tark viis Kp-lt ära Vana Kalevi tarkuseraamatu. Seal oli peidus palju tarvilike
Laeva laskis ta ehitada kalleimast hõbedast ning pani sellele nimeks ,,Laev". Endale laskis prints teha kuldse kuue, laevameestele tegi ta aga hõbedast, nõuandjatele vasest ning tarkadele terasest kuued. Peale laevameeste, nõuandjate ja tarkade kutsus prints laevale veel keeletarga, kes oskas kõiki maailma keeli, nii inimeste kui ka loomade ja lindude. Kui ,,Laev" oli juba mõned päevad teel olnud, hakkas puhuma tugev tuul ning kerkis torm. Keeletark küsis seepeale mööda lendavatelt lindudelt, et mis sellist tugevat tuult põhjustab. Linnud vastasid keeletargale: ,,Soome nõiad panid tuuled möllama ning katsid kinni päikese ja tähed, et prints ei leiaks üles õiget teed.". Nii, ilma kindla suunata ning tugeva tuulega sõitis ,,Laev" seitse ööd ja seitse päeva, siis märkasid nad aga võõrast randa. Prints juhtis laeva kaldale ja astus saarele. Ta kutsus endaga kaasa keeletarga ning paar sõpra, kellega koos asuti saart avastama
Kui pojad koju läksid siis nad teadsid, et midagi on lahti. Nad hüüdsid oma ema kuid mõne aja pärast said aru, et Lindat pole kodus. Nad läksid Lindat otsima kuid ei leidnud. III Kalevipoeg ja saarepiiga. Suur tamm Kalevipoeg ujus Soome poole, et ema päästa. Enne keskööd märkas ta saart. Ta läks sinna puhkama. Kui mees magama hakkas jääma, kuulis ta naise laulu. Kalevipoeg nägi ilusat saarepiigat. Nad armusid teineteisesse. Neiu kukkus ehmatusega merre. Kalevipoeg hüppas järele, aga piigat ei leidnud. Saaretaat ja tema naine leidsid merest noore tamme, kotkamuna, raudkübara, kala ja hõbekausikese. Tamm kasvas nii suureks, et hakkas päikest varjutama. Munast ilmale tulnud kotka tiiva all oli väike kirvega mehike. See raius puu maha. Puust sai sild Viru ja Soome ranna vahel. IV Kalevipoeg Soomes. võimas käsi lõhkus laineid ja kange mees ujus väsimatult Soome poole
Kodu poole sammudes nägid nad moori,kes leemepada keetis. Memm lubas ka nendel leent keeta,kuid tingimusel et ükski võõras seda ei maitseks.Ise magama minnes ja Alevipoja valvele jättes,kees leemepott kenasti. Härjapõlvlane aga kavaldas Alevipoja üle ja sõi supi ära,nii juhtus ka Olevipojaga ning Sulevipojaga,ainult Kalevipoeg suutis härjapõlvlase üle kavaldada. Kavaldas härjapõlvlaselt väikese kellukese,mis avas jälle põrgusse minnes kõik uksed ja lõksud. Sarvik taat aga kuulis kuidas Kalevipoja sammud põrguväravatele järjest lähenevad ja lähenevad,ning eelmine kohtumine polnud Kalevipojaga kõige meeldivam. Sarvik saatis Kalevipojale vastu kõige tugevamad sõjamehed ja kõige kõige tugevamad sõjamehed. Kalevipoeg aga lõi neid kõiki,ja võitis, ning ka sarviku aheldas ja vallutas. Rikkusega kodupoole minnes kohtas ta veel Alevipoega,kes Kalevipoega juba 3 nädalat juba oodanud.
laevakambrisse magama. Kui ta paari päeva pärast Kunglalinna jõudis arvas ta, et keegi neist siin elavatest uhketest inimestest pilli kuulata ei taha. Ta sai tööle ühe rikka kaupmehe juurde, kokale abiks. Paari aasta pärast tuli seal suur pidu, mille pärast kaupmees kõigile uued ja uhked ülikonnad laskis teha. Ta pani pärast pidu järgmisel päeval oma uhke ülikonna selga ja läks linnast välja lustiaeda. Seal ta nägi taas seda vanameest, kes teda varem on õpetanud. Vanamees küsis, et kuhu sa oma pilli oled jätnud? Selle peale oli poiss vastand, et siin uhkes kohas keegi soovi kuulda minu pilli laulu. Mees, aga käskis tal kiiresti siia oma pilliga tagasi tulla. Ta tuligi ja mees käskis tal hakata pilli mängima. Nii ka ta tegi ja tuli palju inimesi, kes viskasid talle kübarasse raha ja soovisid, et ta järgmine nädal ka tagasi tuleks. Ta sai väga õnnelikuks, kui ta luges raha ja sai kokku rohkem kui poole aasta kokkapoisina. Ta käiski igal pühapäeval pilli
külas tavalist märguannet. Just siis, kui päike oma tõusu lõpetas ja hakkas juba vajuma allapoole, kerkis päris ootamatult, ei tea kus kohalt, taevasse must kõuepilv ning seda täpselt Lihula aleviku kohal, kus sel ajal asus teadupärast piiskopiloss. Nii kohe kui pilv nähtavaks sai, hakkas see suure kiirusega Kirblale lähenema. Jõudnud Kirbla mäe kohale, kostis pilvest kohutavaid kõuekärgatusi ja sähvis nii palju välke, et kogu maailm paistis olevat otsekui üksainus suur tulemeri. Siis aga lakkas äike silmapilkselt, pilv vajus tagasi Lihula kohale ja kadus niisama järsku nagu oli tekkinud. Mõistes, et see oligi palutud taevane märguanne, ruttas igaüks Kirbla mäele. Seal nägi igaüks, et pikne oli tillukesteks tükkideks purustanud paraja sauna suuruse kivi. See osutus ohvrikiviks, millelt otsiti abi
Koduteel juba üsna küla lähedal tuleb neile vastu Hilde. Hilde ja Kustase vahel oli kogu aeg midagi olnud ning nüüd oli ta esimene inimene, keda Kustas kodukülas nägi. Tervitasid üksteist ja lubasid veel kohtuda. Lõpuks jõudsid Kustas ja Jüri Tuisu tallu. Seal tervitasid Kustast pisarsilmil ema, vend Kaarel, Kaarli naine Viia (suure kondiga tugev naine) ja nende kolmeaastane poeg Heino. Kustas päris noorima venna Lui kohta, see oli läinud laeva peale raha teenima. Kustas küsis kohe isa käest, miks tema enam laeva peal ei ole, kuid isa ainult ühmas midagi vastu, sest ta ei tahtnud esialgu tunnistada, et talle olevat laevakapteni kohale asendaja leitud ja sedagi sai ta teada küla pealt. Kaarlilt sai Kustas teada, et isal on mõte oma paat ehitada. Õhtul mängis Kustas oma laeva pealt ostetud pilli - bajaani. Ühel päeval tulid Läti kalamehed Sõrve kalameestele külla. Õhtul korraldati suur pidu ja Kustas kutsuti oma uhket pilli mängima
sellisest laevast midagi kuulnud. Kuid veelgi häirivam oli kaptenile see, et ta oli ameeriklane ning ta tundus olevat samade kavatsustega: vallutada põhjapoolus. Kapten Hatteras otsustas kohe jätta reis pooleli ning naaseda oma laevale, samal ajal oli tal kartus, et Johnson ei saa üksi hakkama laeva valvamisega ning et midagi halba on juhtunud. Jõudes laevani, märkas ta suurt tulehunnikut ning Johnsonit selle ees seismas. See oli ta laev, ,,Forward". Peagi kostis plahvatus ja laev lendas mitmesajaks väikeseks tükiks. Johnson seletas, et peale kapteni lahkumist hakkasid Shandon ja ülejäänud meekonnaliikmed mässu tõstma ning Johnson kaotas kontrolli nende üle. Lõpuks nad otsustasid lahkuda omapäid, võttes kaasa kõik varud ning pannes laeva põlema. Toiduvarud olid lõppemas ning nende olukord halvenes kiiresti. Kuid peagi hakkas päästetud ameeriklane rääkima ning andis oma laeva koordinaadid, kus olevat piisavalt kütte- ja toiduvarusid
seda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult kulgemisi, sõõris. Nad hoidsid kogu aeg nägu näo, silm silma vastu, viimaks ütles Tom: «Ma võin sulle naha peale anda!» «Tahaksin näha, kuidas sa seda teed.» «Aga ma saan sellega hakkama.» «Ei, sa ei saa.» «Jah saan.» «Ei saa.» «Ma saan.» «Sa ei saa.» «Saan.» «Ei saa.» Ebamugav vaikus. Siis küsis Tom: «Mis su nimi on?» «See pole vist sinu asi.» «Hästi, siis ma teen selle oma asjaks.» «Miks sa siis ei tee?» «Kui sa veel palju räägid, siis teen.» «Palju -- palju -- palju! Noh, tee nüüd!» «Ah, sa arvad, et oled kole kange, jah? Võiksin su ka siis läbi klobida, kui mul teine käsi on selja taha seotud, kui ma ainult tahaksin.» «Miks sa siis ei tee seda? Sa ainult räägid, et võid seda teha.» «Noh, teen kah, kui sa mind narrid.» 13
Printsess Selena. "Elizabeth, ole hea ja mine magama!", ütles ema "Olgu emme, aga ainult ühel tingimusel.", vastas Elizabeth. "Las ma arvan. Sa tahad, et me isaga jutustaks sulle lugu ,,Printsess Selenast,,?", küsis ema. "Jah.", vastas Elizabeth ja tegi armsad silmad pähe. "No olgu, ainult kui sinu silmakeste pärast.", ütles ema ja nad hakkasid jutustama... ...Kaunil kevadhommikul tuli Taeva võluriigis ilmale üks lapsuke. Talle pandi nimeks Selena. Tal olid imeilusad silmad, neile oli kohe võimatu vastu panna. Kõik haldjad ja inglid tulid ja kummardusid tüdrukese hälli kohale. Iga haldjas ja ingel kinkis lapsele midagi: üks ilu, teine armastuse, kolmas arukuse
sulgeda. Kuid päev enne linna sulgemis silmus sadamasse üks suur must hallide purjedega larev millesarnast polnud siinmail enne nähtud arvati et see oli Portugali oma. Laev jäi kaugemale sadamast ja sealt väljusid paadis kolm meest Jacopo, Ruffo ja Beppo, kes olid tulnud, et anda üle kiri kaupmehele- Hr. Casarmanale. Sadamas tuli meestele vastu Casarmana poeg Niccolo kes küll ütles et ta annab isale ise kirja edasi, kuid meremehed polnud sellega nõus kuna neil oli käsk anda kiri isklikult edasi, pidades niccolot sulaseks. Hiljem kui Noccolo oli meremehed koju juhatanud käskis ikkagi isa Tal kirja avada mis oli ahga kohutavalt kehvasti kirjutatud ja mingis võõras keeles. hiljem selgus et see oli Kreeka keel ja tolle kija oli kirjutanud Nikeforos- kes oli kaupmehe vana sõber ja sõjakaaslane. Hr. Casarmana otsustas saata oma teise poja Ruggiero kui too oli arg ja käskis Noccolol minna. Nii mindigi laevale kus Niccolot ei
Pernambuco kõrgustikuni, 13. detsembril Rio de Janeiro, 24. veebruaril 1520. a. St. Matthew ja 31. märtsil St. Juliani lathe, kus Magalhães käskis toiduportse kõvasti vähendada. 27 päeva läks selleks, et läbida Atlandi ja Vaikse ookeani vaheline ühendus. See nimetati Magalhãesi väinaks. Möödunud lopsakatest Phoenixi, Gilbertija Marshalli saartest maabus Magalhães ainult kahele, Poumotou ja Manihiki saarele. 18. märtsil 1521. aastal ilmusid nähtavale Filipiinid.Edasi mindi Cebu saarele, kus õnnestus saare kuningas Humabon ja mõned tema alamad ristiusku pöörata. Kui naabersaare Mactani pealik nimega Lapu-Lapu ei lubanud end ristida, otsustas Magalhães kohalikud relvade abil alistada ja ristida. 27. aprillil toimunud lahingus said hispaanlased tulirelvadest hoolimata lüüa ja pidid põgenema. Lahingus sai surma ka Magalhães. Magalhãesi laevadest jõudis ainsana Hispaaniasse tagasi 6. septembril 1522 Juan Sebastián Elcano juhtimisel Victoria.
Laps oli väikese ümara ninaga, kartuli pruuni nahaga ja nii tumedate juustega nagu eebenipuu. Lapsele pandi nimeks Pöialpoiss, kuid kahjuks suri poisi isa paari päeva pärast raskesse haigusesse. Paari kuu pärast otsustas kuninganna omale uue mehe võtta. Uus kuningas oli väga kaunis, kuid uhke ja edev. Aegajalt käis kuningas peegli ees ja küsis: ,,Peeglike, peeglike seina peal ,kes on kauneim kogu maal?" Peegel vastu: ,, Teie mu kaunis peremees olete kõige kauneim." Kuningas oli peegli vastusega alati rahul, kuna peegel ei valetaks talle kunagi. Pöialpoiss aga sirgus suuremaks ja pikemaks, muutus veel kaunimaks. Kord küsis kuningas peeglilt:
Mees pääses õnneks daamiga vestlusest, sest tema kõrvale oli ilmunud roosas kleidis tütarlaps kes ulatas mehele käe. Tüdruk ütles mehele, et temast oli väga kena siia tulla, Olle oli oodanud teda kogu õhtu. Mehel polnud õrna aimugi kes on Olle aga tüdruk vedas mehe endaga kaasa ja palus tal lõunasöögile jääda. Nad jõudsid ukseni kus olid sõdurid juttu ajades. Tüdruk ütles sõdur Allanile et ta ootaks teda ja et ta peab nüüd Olle külalise eest hoolitsema. Teine sõdur küsis kas ta ei peaks kaasa tulema aga tüdruk vastas et pole vaja et ta juba ütles Bobbyle et ta läheb õigel ajal mehele teejuhiks. Allan ütles tüdrukule et ta ei unustaks et selle asjaga on kiire. Tüdruk vastas et ta peab oma lubadusi tavaliselt. Nüüd avas sõdurist uksehoidja ukse ja mees astus tüdrukuga kõrvalruumi. Mees oletas et ukse taga on koridor kuid nad olid hoopiski elutuppa astunud. Seal
midagi vedada ja nüüd nad pidid komtuurile sellest teatama, selle eest sai loomulikult karistada. Nüüd sekkus Priidu vahele, et te peate vastu hakkama, keegi ei või teid peksta ja teie üle kohut mõista. Järsku tõusis rahvahulgast kõrge kasvuga munk, kes tahtis rahu saada ja üritas rahvast õnnetuse eest kaitsta. Nüüd oli kuulda hobuste tulekut ja suur ratsaliste salk tuli nähtavale. Viljandi komtuur oli väga vihane, et talupojad olid suutnud ordu seadustele vastu hakata. Ta küsis, et kes on ässitajaks ja et nad kohe välja toodaks. Kui ta tahtis ühele süütule vanamehele peksa anda astus rahva seast välja Priidu ja ütles, et tema on süüdlane. Nüüd kippusid sulased Priidu kallale. Rahva seast toodi veel välja hulk tugevamaid mehi, kes pidid riided maha võtma ja keda nuhtlema hakati nii , et veri lendas igas suunas. Peksti neid aga sellepärast, et rahvas hirmul oleks. Nüüd hakkas ka munk komtuurile vastu, mistõttu ka tema kinni seoti. Ühel hetkel oli
taha seisma , võtavad oma mütsid peast ning siluvad oma juukseid. Nad on oma pühapäevastes riietes, milleks on helehallid villased ülikonnad, mille ääred on palistatud musta läikiva paelaga. Üks haaval kutsuti inimesi Pastori juurde. Pastor pakkus kohvi esialgu, et ehk kalur tuli niisama juttu ajama. Katrina sellel ajal ootab eestoas. Kui Katrina sisse kutsuti, siis kõik olid üllatunud ta oli nii uhkelt ehitud nagu ta oleks üks rikkamaid. Pastor pani nende nimed kirja, küsis üht ja teist asja. Kolmeks nädalaks jäetakse paberileht, kuhu saab keegi kirjutada, vastu kosta sellele abielule. Epp Loonal oleks tegelikult kirjutada olnud, nimelt seda, et kõik need ehted, mis ehtisid Katrinat olid tema omad, et ei jääks tast vaeset muljet, aga ta ei hakanud kirjutama, ta hoidis meestega ühti. Oli oodata tormi, taevas muutus üha süngemaks ning kajakad sädistasid hirmsasti. Eerik Lamm, postivedaja poeg istus kivil ja vaatas laineid. Kivile lähenes Pastori tütar
Pärast seda läheb Odysseus ühe karjuse juurde. Seal kohtab ta oma poega. Koos kavandavad nad plaani kuidas kosilastele kätte maksta. Nad tapavad kõik kosilased ja nendega kampa löönud teenrid ära. Odysseus ja Penelope saavad lõpuks ometi koos olla. Ithakale saabub jälle rahu. PILET NR 7 KÜKLOOP POLYPHEMOS 1. P juurde sattus Odysseus oma eksirännakutel. Odysseus oli oma meestega ühes koopas söömas, kui kükloop nende juurde tuli ja küsis, mis mehed seal teevad. Odysseuse mehed kartsid, aga tema ise mitte. Odysseus ütles, et Zeus kaitseb neid, kuid P vastas, et tema ei karda jumalaid. Kükloop haaras selle peale mõlemasse kämblasse ühe mehe ja lõi neil vastu põrandat ajud välja ning sõi mõlemad ära, seejärel kükloop uinus. Mehed aga ei saanud kükloopi tappa, kuna siis poleks olnud kedagi, kes suure kaljurahnu avause eest lükkaks. Hommikul sõi P veel kaks Odysseuse meest ära
tsiuh! «Hellasti» äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga puudutatud kohta. «Sa- pahareti sulane! Sa redu, kurjategija, mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!» - Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas. Aga sel silmapilgul kiskus mära enda valju hirnumisega isanda käest äkki lahti ja putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näis nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna. «Karu!» karjatas püha isand ja pillas piitsa maha. «Määratu veis,.» pomises sulane. «Püha Benedictus, mis nüüd teha?» Sulane kehitas õlgu ja istus sõna lausumata 10 «Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale -- sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi ta lõhki . .
Kas sa ei karda tulesütitaja karistust? Jah, tunnen ära Zarathustra. Selge on ta silm, ja ta huuled ei peida jälkuse jälgi. Kas ta ei käi ehk seepärast nagu tantsides? Teiseks on muutunud Zarathustra, lapseks on saanud Zara¬thustra, ärganud on Zarathustra: mis tahad nüüd magajate mant? Nagu meres sa elasid üksinduses, ja meri kandis sind. Häda, sa tahad astuda maale? Häda, sa tahad jälle ise kanda oma keha?" Zarathustra kostis: ,,Ma armastan inimesi." ,,Miks, ütles pühak, olen siis mina tulnud metsa ja kõndu? Eks mitte seepärast, et liialt armastasin inimesi? Nüüd armastan jumalat: inimesi ma ei armasta. Inimene on mulle liiga puudulik olend. Inimest armastada oleks mu surm." Zarathustra kostis: ,,Mis kõnelesin ma armastusest? Ma viin inimestele annetuse." ,,Ära anna neile midagi," ütles pühak. ,,Pigemini võta neilt
Kirik oli pungini rahvast täis. Kui kiriksand hüüdis, jumal on siit maailmast ära kutsunud Arusaame Tooma ja Malle poja Jaani(3,5a), siis Miina süda lõi sees nõrgaks, sinised ja kollased värvid tõusid silma ette hüppama ja enne kui pool issameiet ära oli loetud, vajusid ta silmad peas kinni, nõrkes kiriku pingil najal ja oleks maha langenus, kui kaks tugevat kätt teda toetanud pole. Miina ema ehmus ja küsis mis tal viga. Kui Miina palged valgeks ja silmad kinni lõid, siis see sama inimene kes teda toestas, võttis ta kanlasse ja viis uksepoole. Rahvas tõukas ja andis ruumi. Eideke püüdis järele minna, aga ei pääsenud läbi. Miina tuulekäes lõi silmad jälle lahti, aga Miina silmad ja nägu oli ühe võõra noore meesterahva päralt, kes tütarlast toominga all kirikukaasiku varjus pingi peal hoidis ja toetas. Miina püüdis püsti tõusta ja
Ühel ilusal päeval aga rööviti temalt kogu ta rõõm, sest Norrast tulnud kaubitsejad meelitasid Tristani oma laevale ja viisid kaasa kui kena saagi. Tristan pani vastu nagu püünisesse sattunud noor hunt. Aga tõsiasi, mida kõik meremehed teavad, on see, et meri sunnib äraandlikke laevu kahetsema ega aita kaasa röövimistele ja reetmistele. Tõusis metsik torm, mis mähkis laeva pimedusse ja pillutas seda kaheksa päeva ja kaheksa ööd siia-sinna. Meremehed hakkasid kahetsema, kavatsesid ta vabastada ja lasksid paadi vette, et see ta kaldale viiks. Otsekohe rauges tuul ja vaibusid lained, taevas selgines ja sellal kui norralaste laev kaugusesse kadus, kandsid rahulikult hällivad lained Tristani paadi rannaliivale. Ta ronis kaljule ning nägi mägist ja metsast tühja maad. Ta meel läks kurvaks, kui ta meenutas Gorvenali, oma isa Rohalti ja Loonnois’ maid, ent äkki rõõmustas ta südant jahimeeste kisa ja kära
oli tugev. Seepärast tuli Kolumbusel mehi ühtelugu kas keelitada või karistada. Mässuni siiski ei läinud. Septembri keskel hakkasid ookeanil ilmnema lähedase maa tundemärgid. Eskaadrile ujusid vastu mageveevetikate puhmad. Raadele istus linde. Ootavalt vaatasid meremehed vines silmapiiri. Mitu korda teatas kahurilask ees sõitvalt laevalt ekslikult reisi lõppu. Rannaks oli peetud madalat pilvesagarat. Lõpuks, 12. oktoobril, kostis "Pintalt" madruse hüüd: "Maa! Maa!" Taas kõmatas kahur. Uue Maailma rannik paistis vaevu märgatavalt hommikuvines. Hispaanlased olid Bahama arhipelaagi ühe saare läheduses. Avastanud Kuuba ja Haiiti saare, ehitanud Haiitile kindluse ja jätnud sinna garnisoni, pöördus Kolumbus tagasi Hispaaniasse. "Me avastasime saared, mis asuvad Jaapani lähedal, ja jõudsime Aasia mandrini," kinnitas Kolumbus. Tore ja pidulik
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
