Eesti eepose “Kalevipoeg” 16. lugu (0)

Eesti eepose “Kalevipoeg” 16. lugu
Kalevipoeg tahtis maailma lõppu sõita- sinna kus keegi polnud ennem käinud ja kus on taeva ja maa ühenduspunkt. Ta küsis nõu kaarnalt, kes talle seletas, milline peaks maailma lõpp välja nägema. Kalevipoeg loetles veekogusid, mida ta on vaevata läbinud ning ütles et ookeani (ilmajärve vms) polnud ta veel ületanud kuid soovis seda teha. Ta mõlgutas mõtteid, kuidas jõuda maailma lõppu ning kes saaks teda sellega aidata.
Ütles Olevile, et ta leiaks mehe, kes raiuks maha suure tamme, mille tüvest teeks tarbelaevad, ladvast sõjalaevad, kauba- ja orjalaevad. Laastudest lastelaevad ja nurkadest neitsilaevad. See, mis järele jääb, jätku alles. Jäätmetest saaks Järva linna, riismetest Riia ja laastudest Lääne linna, varjukoha Virumaale, peidupaiga Põltsamaale. Jäägid jätku jällegi alles, kuna riismetest saab rahukoja, varjupaiga vaestele, leinakambri leskedele, kurbadele kurtmisekambri. Viru saab vihmavarju, talurahvas tuulevarju jne. Olev ütles, et ta teab mida teeks, kui leiduks mees, kes tamme maha raiuks. Mindi meest otsima- toodi mehi Turjamaalt, sõnatarku Soomemaalt. Need ütlesid Kalevipojale, et kui ta tahab maailmaotsa jõuda, tuleb sõita põhja, pöörata Põhjanaela poole, seejärel Vana Vankri poole. Sinna sõiduks ei sobi aga puust laev ( see läheks virmaliste sähvimisel põlema). Laev peab olema valmistatud rauast, terasest ja vasest . Laeva nimeks sai “Lennuk”. Ka laeva meestele valmistati korralikud riided, et neil laevareis ilusti õnnestuks ja ei juhtuks õnnetusi.
Laev asus teele, sõitis mitu päeva. Soome sortsid muutsid aga ilma tormiseks, mille tõttu ei teadnud tark tüürimeeski kus nad viibisid. Keeletark küsis lindudelt teed. Need soovitasid esimesele võõrale maale purjetada, mida nad peale tormi möödumist näevad, kui päike taas välja tuleb. Seitse ööd ja päeva seilas laev tormisel merel. Kui torm vaibus nägid nad kalda äärt. Kalevipoeg vedas laeva kaldale ning keeletark küsis sealsetelt lindudelt, mis rannaga tegu on. Linnud laulsid vastu, et nad on jõudnud Lapu randa . Kalevipoeg võttis kaasa keeletarga ning läksid võõrast kohta uurima . Leidsid talu, kus ees istus neiu , kes pidas Kalevipoega kosilaseks. Neiu kartis teda ning karjumise peale tuli välja vanataat, kes oli Lapu tark- nimeks oli tal Varrak . Kalevipoeg küsis tema käest teed maailmaäärele. Vanataat vastas, et maailmalõpp asub põrgus. Kui aga Kalevipoeg kodu poole suundub, siis oleks taat nõus teda aitama tee leidmisel. Kalevipoeg aga ütles, et ta läheb siiski maailma lõppu ning palus taadil talle teejuhiks olla. Taat tahtis aga ka tasu saada ning Kalevipoeg ja taat saidki kokkuleppele.
Sõidu ajal tekkis aga veekeeris, millest laev ilma Lapu targa Varrakuta poleks välja tulnud. Taat võttis vaadi, sidus selle külge oma punutud paela ning viskas vette. Tuli vaal, kes arvas , et vaat on talle söödaks ning sellest kinni haarates tiris laeva keerisest välja. Kui laev oleks keerisesse jäänud, oleks tee viinud põrgusse, seega olid nad põrgu äärel.
Edasi sõites nägid nad Sädeme saart. Sulev ütles, et tema läheb uurima, mis elu saarel elatakse. Kannupoiss jooksis talle kellegi teadmata järele. Sulev aga saarele ei jõudnud, kuna seal oli liiga palju suitsu ja told . Tagasi laevale jõudes avastasid nad, et kannupoiss on kadunud. Linnud ütlesid, et mehed edasi sõidaks, kuna näkk meelitas kannupoisi mere ning sealt ta enam ei naase.
Jõuti uuele maale. Sulev ja Kalevipoeg jäid puhkama laevale, kui keeletark koos sulastega maad kuulama läksid. Öö saabudes jäid nad põõsavarju puhkama. Hommikul tuli suur hiigel -tüdruk kapsaaeda ning leides mehed kapsalehe alt põõnamast, pani ta nad oma põue ning viis koju. Kodus küsis hiigel-tüdruku taat keeletargalt küsimusi ning jõudis järeldusele, et tegemist on tarkadega. Seejärel palus ta tütrel mehed viia samasse kohta, kus nad leidnud oli. Teel aga palus keeletark tüdrukul nad tagasi laeva viia. Hiigel- tüdruk hingas, olles mehed laeva pannud, ning puhus laeva uuesti merele .
Paistis uus võõras rand , mille elanikeks olid inimesed, kellel oli pooleldi koera keha. Neid kutsuti penilasteks. Kalevipoeg tappis penilasi ning seejärel kahetsedes kündis vihaselt maast kistud tammepuuga maad. See aga sealsele targale ei meeldinud. Kalevipoeg kahetses ning hüüdis Uku poole ( teda peeti loojaks, nagu vähemalt mina aru sain) paludes penilastele silkude, hüljeste ja lindude rohkust, et neil süüa oleks. Penilaste tark sai aru, et Kalevipoeg ei soovinud halba ning teatas, et kaaren oli Kalevipojale rääkinud teest, mis maailmalõpu asemel viis otse põrgusse. Seepeale otsustas Kalevipoeg tagasi koju minna. Varrak nõudis selle jutu peale aga oma palka, kuna maailma lõppu nad ei jõudnud. Kalevipoeg ütles, et tasu ta saab, kuna tark ei eksinud, vaid Kalevipoeg ise taganes oma soovist.
Ta palus puhkepeatust Lalli all, Lindanise lahel, kus Olev on hooned teinud ja tornid ehitanud. Kalevipoeg mõistis oma mõtlematu reisi tähtsusetust ning ei tahtnud, et keegi seda kordaks ( Sealt tuleb ka lause: Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad , tuleb tarkus tunnistada). “Lennuk” randus Lindanise lahel.