Prints (Kalevipoeg) „Teekond Haldjamaailma“ („Teekond maailma otsa“) (0)

Prints (Kalevipoeg)
„ Teekond Haldjamaailma“ („Teekond maailma otsa“)
Ühel päeval otsustas prints minna Haldjamaailma, maailma, mis oli nii kaugel, et sinna ei olnud veel ühegi inimese jalg astunud. Kuna aga ükski inimene seal kunagi käinud ei olnud, siis ei teadnud ka keegi kuidas prints Haldjamaailma pääseks. Ainult vana troll oskas printsile nõu anda: „Seal, kus näed helesinist vett ja suuri kõrkjaid selle kaldal, trambi parema jalaga kolm korda vastu maad ning sulle avanebki tee Haldjamaailma.“. Kuulanud trolli nõu ära, hakkas prints laeva ehitama ja meeskonda otsima . Laeva laskis ta ehitada kalleimast hõbedast ning pani sellele nimeks „Laev“. Endale laskis prints teha kuldse kuue, laevameestele tegi ta aga hõbedast, nõuandjatele vasest ning tarkadele terasest kuued . Peale laevameeste, nõuandjate ja tarkade kutsus prints laevale veel keeletarga, kes oskas kõiki maailma keeli, nii inimeste kui ka loomade ja lindude.
Kui „Laev“ oli juba mõned päevad teel olnud, hakkas puhuma tugev tuul ning kerkis torm. Keeletark küsis seepeale mööda lendavatelt lindudelt, et mis sellist tugevat tuult põhjustab. Linnud vastasid keeletargale: „Soome nõiad panid tuuled möllama ning katsid kinni päikese ja tähed, et prints ei leiaks üles õiget teed.“.
Nii, ilma kindla suunata ning tugeva tuulega sõitis „Laev“ seitse ööd ja seitse päeva, siis märkasid nad aga võõrast randa. Prints juhtis laeva kaldale ja astus saarele . Ta kutsus endaga kaasa keeletarga ning paar sõpra, kellega koos asuti saart avastama . Juba tükk aega teel olnud, märkas reisiseltskond väikest majakest, mille trepil istus tüdruk. Prints astus tüdrukule lähemale, kuid tüdruk ehmatas, hüppas püsti ja jooksis kiljudes tuppa . Mõne hetke pärast tuli tüdruk koos saare targaga tagasi välja. „Mis te mehed teete siin?“ küsis tark meeste käest. Mehed rääkisid siis targale, et nemad tulid Haldjamaailma otsima ning vana troll oli neile seletanud kuidas sinna sisse saab. Selle peale hakkas tark aga kõva häälega naerma, „Minge parem koju tagasi,“ ütles tark. Prints ei olnud aga nõus koju tagasi pöörduma ning kutsus tarka hoopis endaga kaasa. Tark oli nõus, kuid soovis ka palka saada. „Ma soovin palgakas seda, mis ripub sul kodus seina peal,“ ütles saare tark printsile, kes oli sellega ka nõus.
Peale saarelt lahkumist oli „Laev“ juba kaua aega sõitnud, isegi Põhja piirist juba möödunud, kui lõpuks jõuti Sädemete saarele. Seekord läksid saart avastama printsess ja teenija . Olles vaid paar minutit saarel kõndinud said nad juba aru, et saart ei hüüta ilmaasjata Sädemete saareks. Terve saar oli täis tuld purskavaid lohesid, kellel lendas ka ninasõõrmetest sädemeid. Saarel valitsev kuumus oli nii suur, et printsessi pikad ripsmed hakkasid koheselt krussi tõmbama ning ta jooksis kohe tagasi laevale. Laevale jõudes küsisid teised talt aga, et ega ta teenijat näinud ei olnud. Printsess ütles, et oli ta juba ammu silmist kaotanud. Sel ajal lendas laevale valge lind, kelle käest keeletark koheselt uuris, et ega tema polnud kuskil teenijat näinud. „Te võite edasi sõita, tema enam tagasi ei tule. Teenija on teisel pool saart koos kaunite näkineidudega ning elab seal ilusti kuni oma elu lõpuni,“ ütles lind keeletargale. „Laev“ purjetas edasi.
Olles juba mitu päeva teel olnud jõudsid nad jällegi võõrale saarele. Seekord läksid saarele keeletark ning printsi sõbrad Kalev ja Malev. Nad kõndisid saarel tundide kaupa ringi, kuid ei leidnud midagi huvitavat. Lõpuks otsustasid nad magama heita. Hommikul äratas neid aga hiiglase tütar. Ta pani mehed oma põlle sisse ning viis koju isale näidata. Neiu isa tahtis kindlaks teha, et mehed on ikka targad ning hea peal väljas. Ta esitas neile mitmeid mõistatusi, millele kõigile oskas keeletark ka vastata. Nähes, et mehed on targad ning ei taha midagi halba, käskis hiiglane oma tütrel nad laevale tagasi viia. Tütar võttis keeletarga ja printsi sõbrad jällegi oma põlle sisse ning viis tagasi laevale, lisaks puhus ta ka laevale tuult, et see ikka ilusti liikuma saaks.
Pärast mitmeid pikki virmalistega täidetuid öid jõudis „Laev“ järgmisesse võõrasse randa. Seal saarel elasid notsusabalised, inimese näo ja notsu keha ja sabaga olevused. Prints hüppas laevalt alla ning hakkas kurje notsusabalisi igasse ilmakaarde laiali pilduma. Õnneks leidis ta omale hobuse. Prints hüppas koheselt hobule selga ning hakkas aina hoogsamalt ja hoogsamalt notsusabalisi tapma . Lõpuks õnnestus ka notsusabalistel printsile halba teha, nad tapsid printsi hobuse. See aga vihastas teda veel rohkem ning ta hakkas veelgi hoogsamalt notsusabalisi tapma. Printsi tapatööd märkas aga kohalik tark, kes kohe printsi maha rahustas ning küsis, et mida too üldse seal teeb. Prints rääkis targale ära, et nad tulid Haldjamaailma otsima ning, et vana troll õpetas neile kuidas sinna sisse saada. „See vana troll pettis teid! Tema õpetuse järgi saate te ainult kurja trolli koopasse , Haldjamaailma sissepääsu ei tea keegi,“ väitis tark. Ta käskis reisiseltskonnal otsa ümber pöörata ning koju tagasi pöörduda. Sel korral oli ka prints sellega nõus. Ta katkestas oma Haldjamaailma otsingud ning pöördus koju tagasi. Ta ütles kõigile oma reisikaaslastele, et kõik saavad selle palga, mis neile lubatud oli, hoolimata reisi tulemusest. Peale pikka reisi tundus kodumaal kõik väga tuttav ja hea. Kõik reisilised olid õnnelikud, et tagasi kodumaal olid.