Roogi valmistati enamasti soolatud kaladest, sest värske oli hinnaline ja raske saada. Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem.
..............................................6-7 · Gaasimullihaigus.............................................................7 · Söödast ja söötmisest põhjustatud haigestumised..........8 · Karpkalade rõuged...........................................................8-9 Kalade koostis............................................................................9-10 Kalad sisaldavad ........................................................................10 Rasvasuse alusel saab kalad jaotada 4 rühma........................10 Kalad liigitakse sugukondadesse..............................................10-11 Elukohad ja toitumise järgi liigitakse kalad............................11 Kulinaaria:..................................................................................11 Kalade Puhastamine.........................................................11 Kalade Külmutamine........................................................12-13 (joonis.2)
· Ei söödud hundi, rebase, ilvese, tuhkru, nugise, mägra, ega orava liha · Peredes söödi peamiselt sealiha · Öeldi, et siga tuleb tappa noorel kuul, siis säilib liha paremini · Kõik sõid koos, eraldi söömist ei olnud · Sead tapeti jõuluks ja küünlapäevaks · Kui olid matused või pulmad, tapeti vasikas ja mullikas · Pärtlipäevaks tapeti sikk · Mihklipäevaks tapeti lambad, keda ületalve ei peeta · Mõnelpool tapeti ka härgasid toiduks · Saartel ja randades söödi ka hülge liha · Loomadel ei söödud põrna, suguelundeid, südameklappe · Tõstamaal lõigati loomadel enne tapmist keel ära · Peast, jalgadest ja muudest päädikutest tehti sülti · Liha tagavara soolati · Sealiha jagunes pekiks ja tailihaks · Kuivatamine on üks toidu säilitamise viise · Liha kuivatati ahjus ja kerisel · Keedeti soolasest sealihast suppi PAREMAD PALAD:
Lõuna-Eestis on veritanguvorst põline. Sealt levis see 19. sajandi jooksul järjest põhja poole. [] Piim ja piimasaadused Toidulaual oli piim kevadest, lehmade poegimise ajast, kuni nende kinnijäämiseni sügisel. Rõõska piima kasutati vähe, tavaliselt leente ja putrude keetmisel. Valdavalt oli toidu kõrval hapupiim. [] Piima hapendati madalates sõõrikutes laudnõudes, piimapüttides, mida hoiti piimakapis. Hapuks läinud piimalt riisuti koor pealt ja koguti umbes meetri kõrgusesse koore- ehk võikirnusse, kus see võiks löödi. Võid jätkus tavaliselt vaid pudru silma panemiseks. Võimalusel säilitati võid soolatult ka talveks. Võitegemisel alles jäänud petipiim jäeti joomiseks ja pandi karaskitaignasse. Joogiks tehti ka hapupiimast ja vedelast odra- või rukkijahukördist hapu- ehk kirnurokka, mida hoiti suures piimakirnus. [] 14 Kooritud piima ahjus kuumutades saadi kohupiima
Kalatoidud Toidulaual on olnud kala üsna oluline. Kõige tavalisem hoiuviis oli soolamine. Silgusoolvesi oli ka tavalisemaid kastmeid, kuhu söömisel leiba kasteti. Kalapüügihooajal käidi sisemaal kala vilja vastu vahetamas. Vahel on soolakalu keedetud ning silku vardas või restil süte peal küpsetatud. Teine kalade säilitamise viis oli vinnutamine, s.o kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist (räime, lesta, haugi, siia, latikat) seisid kalad lühikest aega verisoolas, mis nõudis vähem soola kui sissesoolamine. Värsket kala sõid randlased püügihooajal peaaegu iga päev, sisemaa rahvas sai seda harva. Lühikese leemega, vähese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale, hiljem kartuliga. Liha- ja veretoidud Lisa sõi Eesti talupoeg varajasemal ajal vähe, peamiselt talvel. Kodune loomatapp võeti ette tähtpäeva eel. Tapuperiood algas mihklipäevast. Üksnes kitsi, keda igal pool ei peetud tapeti enamasti suvel
Nüüd kasteti käed veega märjaks, tõsteti paras tainatükk puust leivalabidale ja hakati pätsi voolima. Leivapäts tehti veega siledaks, peale vajutati rist, viiskand või peremärk ja lükati labida abil ahju. Leibade silumine enne ahjupanekut Kui kõik pätsid olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi. (Moora, 1991; Vunk, 1993). Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati leivalabidaga 1,5-2 tunniks ahju küpsema. Suvel ja sügisel asetati puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Selliselt ahju pandud leivad küpsesid alt pruuniks ja olid väga maitsvad. Leibadel lasti ahjus olenevalt pätside suurusest kaks- kolm tundi küpseda
Programm „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013“ SIRJE REKKOR ANNE KERSNA ANNE ROOSIPÕLD MAIRE MERITS TOITLUSTUSE ALUSED KOHANDANUD: ANA KONTOR 2013 1 SISUKORD 1. Toitlustusettevõtete ja teenuste liigid 4 Toitlustusettevõtete tüübid ja äriideed 4 Kiirtoiduettevõtted 6 Kohvikud 8 Sööklad ja teised suurköögid 10 Restoranid 13 Baarid 19 Catering-ettevõtted 21 2. Toitumise alused
RUKKILEIB MEIE LAUAL ON TERVIS Ideid ja näpunäiteid lasteasutustele LEIVANÄDALA läbiviimiseks. 2008 1 Autor Meeri Talv Toimetaja Anneli Zirkel ISBN 9949-10-708-3 Trükitud: Tartumaa Trükikoda OÜ Esimese trüki koostamist on finantseerinud Eesti Haigekassa tervisedendusliku projekt "Rukkileib meie laual on tervis" 2004 vahenditest. 2008 aasta täiendatud väljaanne on finantseeritud Eesti Leivaliidu ja PRIA turuarendustoetuse vahenditest. 2 Loodus kasvatas rukkiterad, kivi veskil jahvatas nad. Jahust ema küpsetas leiva perel süüa ja tänada... Oskar Ehaste Austatud lasteasutuste leivanädala korraldajad-läbiviijad! Pr
Karusloomad on olnud väärtuslikud ennekõike kaubavahetuse seisukohast. Küttimisel on põhilisteks jahiriistaks püss, aga kasutatakse ka ostetud metalllõkse ja omatehtuid püüniseid. Varasematel aegadel kütiti vibu ja nooltega. Kalapüügis on levinud mitut tüüpi kalatõkete ja võrkude ning mõrdade kasutamine. Naftatööstuse pealetungiga on kalastamist tänaseks vähemaks jäänud, kuivõrd suur osa jõgesid ja järvesid on reostunud ja kalad on kadunud või haiged (Balzer 1999: 25). Veoloomana on hantidel olnud kasutusel põhjapõdrad, ka koerad ja lõuna pool hobused. 1990. aastatel hakati hantidele andma nn ,,esivanemate maid", kus põlisrahvad on elanud traditsioonilist elu. Alustati hantide ümberasustamist nendele maadele, kus nad tegelevad traditsiooniliste elatusaladega ja kus on paremad tingimused traditsioonilise kultuuri säilimiseks. Elamine seal on aga seotud majanduslike raskustega.
praegused lehmad ja lambad. Liha polnud igapäevane toit, pudru kõrvale söödi pigem kala või linnumune. Toidulisa andis ka jahil käimine. Viikingid küttisid hirvesid ja põtru, mitmesuguseid linde, hülgeid ja morski (kellelt said peale rasva ka nahka ja kihvu), püüdsid vähki. Viikingite ajal oli suurem osa maast kaetud tiheda tamme- või pöögimetsaga. Metsast korjati seemneid, pähkleid ja marju. Viikingite toidulaual oli ka mesi. Mõnel pool koguti seda metsmesilastelt, aga teatakse ka viikingeid, kes tegelesid mesindusega. Viikingid jõid taimeteed, piima ja enda pruulitud õlut. Toitu valmistati rauast või savist potis lahtisel tulel. Paja alla tulle toodi metsast tammetõrusid ja turvast. Vett või suppi keedeti ka käesuuruste tules kuumutatud kivide abil, mis pandi vette, et see kuumeneks. Sealt võeti kivi mõne aja pärast välja ja pandi tagasi tulle kuumenema. Nii ei pidanud kivi kaua vastu, see hakkas lagunema ja visati ära
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
