konstruktsioonist lähtudes” (A 713 / B 741), see tähendab, et matemaatika loob oma mõisted ise. Just selle tõttu on Kanti järgi matemaatikas võimalikud mõistete ranged “definitsioonid” ja “aksioomid” ning selle kaudu apodiktilised tõestused. “Mõistete konstruktsioon” tähendab tema selgituse kohaselt mõistete esitamist “ in concreto” (A 711 / B 739) ja “in concreto” omakorda tähendab “kaemuses”. See ei tähenda mitte joonise tegemist, 1 Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020. vaid seda, et osutatakse selle operatsiooni skeem, mille järgi kaemuses kujundatakse antud matemaatiline objekt. Niisuguse skeemi esitamine ei ole võimalik pelgalt tavakõnes kasutatavate mõistete abil ilma kaemusele toetumata. Näiteks geomeetrilise kujundi mõiste
Mõisteid, mis on rakendatavad igasugusele olevale, nimetas Aristoteles kategooriateks. Eelöeldu seletab, miks Kant selle mõiste Aristoteleselt üle võttis. Kategooria rakendamine seisneb niisiis selles, et kaemusmitmekesisuse ühendamise kaudu antakse tajutule objektiivsus. Veel enam, Kanti järgi poleks ka mingit kaemuse objekti, kui me ei annaks kaemusele kategooriate rakendamisega objektiivsust. Kui me ei tooks puhta mitmekesisuse ühendamise kaudu kaemuses esile objekti, poleks ka sellist tunnust nagu objektiivsus. Objekti esiletoomine kaemuses ja kategooriate rakendamine neile on Kanti väitel ühe ja sellesama protsessi kaks külge. Kant formuleerib selle tema jaoks alustrajava teesi järgmiselt: “Seesama funktsioon, mis annab erinevatele ettekujutustele ühtsuse ühes otsustuses, annab ühtsuse ka erinevate ettekujutuste pelgale sünteesile ühes kaemuses; seda ühtsust nimetatakse üldiselt väljendatult puhtaks arumõisteks” (B 105). Vt
Metafüüsika peamise sisu moodustab aga aprioorse tunnetuse loomine, olgu siis kaemuse või mõistete abil, lõpuks ka aprioorsete sünteetiliste lausete loomine, ja nimelt filosoofilises tunnetuses.Kant toob oma põhiidee kaitseks näite võrduse ,,a" vahel. a=a , tervik on võrdne iseendaga, või a+b>a , s. t tervik on suurem oma osast. Ja ka neid lauseid, kuigi nad tuginevad puhastele mõistetele, lubatakse matemaatikas vaid seetõttu, et neid saab esitada kaemuses. Mina arvan et Kanti filosoofia on väga raskesti mõistetav. Kuid olen sellega nõus et iga inimese tunnetus võib erinev olla,kuna maailma nähakse erinevalt. Kui inimesel on juba oma arvamused ja uskumused olemas ja talle midagi peale suruda, siis sellest ei oleks kasu, sest inimene jääb ikkagi uskuma seda, mida ta õigeks peab ja seda ei saa keegi muuta.
Kr. Ateenas oma kooli (akadeemia); arendas mis on tuntud oma karmuse poolest. Sparta eesotsas oli ideedeõpetust, mis ainsaks tõeliselt olevaks, üheaegselt kaks päritava võimuga kuningat. Geruusa muutumatuks, igaveseks peab ideid, ülimaks ideeks on (nõukogu) koosnes kolmekümnest üle hüve.Tunnetamine toimub surematu hinge poolt ideede kuuekümneaastastest isikutest, kaasa arvatud kaks taasavastamisega kaemuses. Õndsuse eelduseks on kuningat sõjapealiku funktsioonis. Geruusa liikmed valis voorus. Platoni tööd (säilinud 35) on kirjutatud rahvakoosolek . dialoogivormis ("Pidujooming", "Phaidon", "Riik")*Aristoteles - suurim kreeka filosoof ja õpetlane. Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja. Asutas 335
mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad. (http://et.wikipedia.org) Analüütilist meetodit järgides, kus eeldatakse, et sellised puhtast mõistusest tulenevad tunnetused on tegelikult olemas, võib tugineda vaid teoreetilise tunnetuse kahele teadusele, nimelt puhtale matemaatikale ja puhtale loodusteadusele, sest ainult need võivad anda objekte kaemuses; ja järelikult, kui neis leiab aset mingi aprioorne tunnetus, võivad nad selle tõesust või selle vastavust objektile näidata in concreto, s.t. näidata selle tegelikkust, kust seejärel võib juba analüütilise meetodiga üle minna selle võimalikkuse aluse juurde. See teeb asja palju kergemaks, sest nüüd üldarutlusi mitte ainult ei rakendata faktidele, vaid nad ka lähtuvad faktidest, samal ajal kui sünteetilise meetodi puhul tuleb neid täielikult in abstracto tuletada mõistetest.
alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse - ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata (ideede algkujud). Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa abil. Inimesed on alatiselt pööratud näoga koopa siseseinale, ega näe tegelikkust. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed. Võime tajuda siin muutuvas maailmas ainult ideede ebatäiuslikke varje koopa seinal
Pole ise midagi kirjutanud. Sokrates püüdis inimesi kasvatada enesetunnetamisele ja üldkehtivate tõdede leidmisele(õigele teadmusele), mis ühtlasi pidi tagama voorusliku elu ja õnnelikkuse. *Platon - kreeka filosoof. Sokratese õpilane, rajas 387 e.Kr. Ateenas oma kooli (akadeemia); arendas ideedeõpetust, mis ainsaks tõeliselt olevaks, muutumatuks, igaveseks peab ideid, ülimaks ideeks on hüve.Tunnetamine toimub surematu hinge poolt ideede taasavastamisega kaemuses. Õndsuse eelduseks on voorus. Platoni tööd (säilinud 35) on kirjutatud dialoogivormis ("Pidujooming", "Phaidon", "Riik") *Aristoteles - suurim kreeka filosoof ja õpetlane. Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja. Asutas 335 e.Kr. Lükeionis nn peripateetilise filosoofilise kooli. Metafüüsikas arendas Platonist erinevat ideedeõpetust( ideed moodustavad esemete lahutamatu vormi), ta rajas nüüdisajani kehtiva loogika, tegeles eetikaga, loodusteadustega, riigiteadusega jm.
Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse — ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata — algkujud. Kuigi ideed on tabatavad mõtlemise abil ei saa me mõtlemise abil tekitada, sest ideed pole mõisted tänapäevases mõttes, nad on olemas inimese mõtetest sõltumata. Ideed eksisteerivad oma täiuses iseeneses ja on aluseks nähtavatele asjadele, mis on sarnased ideedele, jäljendavad või kopeerivad neid nii palju kui võimalik.
· lahendavad keskkonnaprobleeme · või arendavad mõnda eluvaldkonda (kultuur, sport vm). Eetilised ohud: Altkäemaks Vargus Pettus Diskrimineerimine Sundus Ametiseisundi oma huvides ära kasutamine Loomuseadus stoikud 1. Inimeses peitub jumalik säde ja selle abil on võimalik inimestel avastada õnne ja sotsiaalse harmoonia saladused 2. Universaalse õiguse seadus inimkonna funktsiooniks on ilmutada mõistuspärasust kõigis selle vormides kaemuses, kaalutlustes ja tegutsemises 3. Tuleb teha head ja vältida kurja. 4. Loomuseadused on universaalsed ja muutumatud Situatsioonieetika Eetikateooria, mis väidab, et eetiliste otsuste aluseks ei peaks olema reeglid või et me ei peaks otsustamisel lähtuma reeglitest. Iga olukord on unikaalne ning seetõttu tuleb oma väärtustest lähtuvalt käituda nii hästi, kui me antud konkreetses olukorras suudame.
tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajärjel tekivad mõisted. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopavõrdpildi abil. Me inimesed oleme nagu koopas. Meie selg on alatiselt pööratud koopa avause poole ja nägu koopa vastasseinale. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed. Võime tajuda siin muutuvas maailmas ainult ideede ebatäiuslikke varje koopa seinal.
2. IDEEÕPETUS • On Plaatoni filosoofia tuumaks • Ideed enne reaalseid asju • Kaks maailma: • Tõeline - Tõelise tegelikkuse, ideede maailma • Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed • Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preekisteeriv hing kaemuses. • Ei teki ega hävi, muutumatu • Ideedest saab mõelda • Mittetõeline - Meeleline maailm, näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm • Näiva maailma tajutavad esemed on muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävinemises • Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed on aga algkujud. • Asjad ja nähtused on meeltega tajutavad • Arvamus ja teadmine
Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on algkujud. Hinge mõistest oli Platonil, et hing on midagi liikuvat ja samas midagi, mis tajub ning võib isegi tahet omada, ta jääb Platoni arvates justkui kahe maailma vahepeale. See võimalik, kuna enne sündi asub hing "ideede" riigis ning alles maise eluga saabub ta kehasse. Platon võrdleb keha-hinge vahekorda "ideede" maailma ja meelelise maalima vahekorraga
Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse -- o u s i a, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajärjel tekivad mõisted. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata -- algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopavõrdpilt abil. Me inimesed oleme nagu koopas. Meie selg on alatiselt pööratud koopa avause poole ja nägu koopa vastasseinale. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed
Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdpildi abil. Meie, inimesed oleme nagu koopas. Oleme aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda
alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse - ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata - algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrpildi abil. Inimesed on alatiselt pööratud näoga koopa siseseinale, ega näe tegelikkust. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed. Võime
Pole ise midagi kirjutanud. Püüdis inimesi kasvatada enesetunnetamisele ja üldkehtivate tõdede leidmisele (õigele teadmusele), mis ühtlasi pidi tagama voorusliku elu ja õnnelikkuse. *Platon Kreeka filosoof. Sokratese õpilane. Rajas 387 eKr Ateenas oma kooli (akadeemia), arendas ideedeõpetuse, mis ainsaks tõeliselt olevaks, muutumatuks, igaveseks peab ideid, õlimaks ideeks on hüve. Tunnetamine toimub surematu hinge poolt ideede taasavastamisega kaemuses. Õndsuse eelduseks on voorus. Platonilt säilinud 35 tööd. Kirjutatud dialoogivormis (,,Pidujooming", ,,Phaidon", ,,Riik"). *Aristoteles Suurim Kreeka filosoof ja õpetlane. Platoni õpilane. Aleksander Suure õpetaja. ASutas 335 eKr Lükeionis nn peripateetilise filosoofilise kooli. Metafüüsikas arndas Platonist erinevat ideedeõpetust (ideed moodustavad esemete lahutamatu vormi), ta rajas nüüdisajani kehtiva loogika, tegeles eetikaga, loodusteadusega, riigiteadusega jm.
Ideed on jäävad, püsimad, muutumatud, iseeneses olevad. Esemed on muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu tegelikkus on näivuse olemasolu sõltub ideede maailmast, mis on oma ideaalsete kujunditega teda läbi põiminud ja teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatuna muust ja moodustavad muutuvate asjade jäädava olemuse e. Ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida iseloomustab surematu ja preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed = ideede ebatäiuslikud koopiad. Ideed ise = paradeigmata e. algkujud. Kuigi ideed on tabatavad mõtlemise abil, ei saa me mõtlemise abil neid tekitada. Ideed eksisteerivad iseeneses ja on aluseks nähtavatele asjadele, mis on sarnased ja jäljendavad ideid Inimese hing = surematu ja näinud ideede sündimist siis, kui ta oli ideede riigis. Pärast sündimist on hing aheldatud kehaga ja unustanud selle, kus ta on kunagi olnud ja mida ideede riigis näinud
Platon oli tema õpilane ja sealt üleskirjutused Platoni tekstides Platoni (427/428 – 347e.m.a) filosoofia tuumaks on ideeõpetus. Platoni ideeõpetus seisnes selles, et ideed on muutumatud ja tõelised, meeltega tajutavad asjad on vaid nende ebatäiuslikud koopiad. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse — ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata — algkujud. Idee on nagu eesmärk mille poole kõik eksisteeriv püüdleb. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed. Elu hilisemas perioodis pooldas ta „headust“ pigem kui „mõõdukust“. Oli Aristotelese õpetaja . Aristoteles (384 – 322e.m.a) defineerib filosoofiat põhitermini/iva/tuuma/olemuse
]. Hinnates kirjeldatud seiskohalt Platoni epistemoloogiat, kirjutab Popper: “Platoni pessimistlik koopanägemus on õige, ta optimistlik anamnesis aga mitte …” [seals., lk. 1850]. Mis tähenduses siis Platoni anamnesis`e-õpetus liigoptimistlik on? Platon peab maailma olemusstruktuuri põhimõtteliselt ratsionaalselt transparentseks. Nende olemuste mõistmiseni on küll raske jõuda, kuid kui neid kord mõistetakse, siis eksimusvabas mõistuslikus kaemuses ning just see peakski tema järgi olema inimtunnetus siht. Tänapäevased epistemoloogilised õpetused inimese tunnetusvõimalusi kaalutledes üldiselt enam nii optimistlikud ei ole. Popperi hinnangul võib sedalaadi essentsialism – nagu eelpool juba kõneks oli – viia teadmise kasvu pärssivale teaduse- 6 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. tõlgendusele
tuleks tunnistada seletamatuks. Nende eelduste abil on aga Platoni õpetuse kohaselt inimesel ilma meelteandmetele toetumata võimalik puhta mõistustunnetuse kaudu jõuda maailma olemus- struktuuri teadmiseni. Selles mõttes oli Platoni epistemoloogia optimistlik. Ta pidas maailma olemus-struktuuri põhimõtteliselt ratsionaalselt transparentseks. Nende olemuste mõistmiseni on küll raske jõuda, kuid kui neid kord mõistetakse, siis eksimusvabas mõistuslikus kaemuses. Tänapäevased epistemoloogilised õpetused inimese tunnetusvõimalusi üldiselt enam nii optimistlikult ei hinda. Epistemoloogilisi õpetusi, mille kohaselt teadmise allikaks on meelelisest kogemusest sõltumatu mõistustunnetus, on filosoofias tavaks nimetada ratsionalistlikeks. Enamasti märgitakse selle nimetusega küll ühte suunda just uusaegses filosoofias. Uusajal oli kombeks nimetada sedalaadi
tegigi). Augustinuse arutlused aja mõistest. Augustinus väitis: "Jumal lõi taeva ja maa mitte ajas, vaid koos ajaga." ,,... minevikku enam ei ole, tulevikku veel ei ole." Prohvetid ei saa ennustada tulevikku. On olemas 3 aja komponenti -- 3 olevikku: mineviku olevik, oleviku olevik ja tuleviku olevik. Kõik nad eksisteerivad inimese hinges. Mineviku olevik on olemas mälus, meenutustes; oleviku olevik on olemas pilgus, kaemuses; tuleviku olevik on ootustes, lootuses. Mõõta saab ainult oleviku olevikku ("jooksvat aega"). Pärast Augustinust on aja mõistet sügavamalt käsitlenud Henry Bergson (1859 1941) oma teoses ,,Loov evolutsioon". Bergsoni mõtlemise keskseks mõisteks oli kestvus (prantsuskeeles dureé). Bergson on väitnud umbes nii: aeg on kas pidev uue loomine või üldse mitte midagi. Bergsoni ajakäsitus mõjutas tugevasti Ilya Prigogine´i (1917 2003) ettekujutusi ajast.
ise ja millistele tingimustele selline matemaatiline konstrueerimine baseerub. Siin on puhas kaemus. Ei saa luua midagi, kui pole etteantud puhast kaemust. Sünteesi õigustamine. Käib ainult nende kohta, mida empiirika toetab. Ainult apiroorne annab üldise ja paratamatu seose. Kujutlus(vorstellen saksa keeles) ehk ettekujutus. See tähistab teadmise sisu. Need jagunevad kaheks: vahetu ja vahendatud. Vahetu tähendab siin, et vahetus suhtes ettekujutava objektiga, mida Kant nimetab kaemuses ehk intuitsioon. Vahendatud suhe objektiga mõistusega, et leida üldiseid tunnuseid. Üldmõiste tähistab kindlat objekti, mida saab loetleda paratamatute tunnustega, vaid on vahetus suhtes üldiste tunnuste kaudu. Kaemuse võimalikkuse tingimused ehk peab olemas olema objekt või olema objekti mõiste. Mida tähendab puhas või aprioorne kaemus? Vahetu kogemus ilma kogemusest sõltumatuna(?). Kriitilise analüüsi kaks eristust. Eristus on asjade vahel iseendas ja meie jaoks(dingansid). Asi
Arusaamine arusaamises arusaamine EI SAA ARU et NÄEB et X X Viga Õnnestunud Kaemus kaemuses kaemus EI NÄE et X fakt P © M.Rosenta u 30. Kuidas liigitatakse kõnetegusid kõneakti teoorias? 1. Tõdemused ehk assertiivid 2. Kohustumised ehk komissiivid 3. Juhised ehk direktiivid 4. Kehtestused ehk deklaratiivid 5. Tundeväljendused ehk ekspressiivid 31
uuenemise kestel tuli eristada, mis on autentne ja traditsiooniga kooskõlas. Kõige parem näide on gnostitsism. Õpetus, mis levis võimsalt, ent jäi kristliku kiriku pealiinist kõrvale. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et maailm on loodud vähema jumaliku olendi(te) poolt ning inimese hing pärineb vaimumaailmast ja on vangistatud mateeriasse (püüdleb lunastuse poole). Liigutakse tõelise jumala poole, tee temani avaldub meie gnoosises, kaemuses, mida levitavad valgustatud õpetajad. Dualism keha ja vaimu vahel, suhtumine mateeriasse on väga negatiivne. See süsteem integreeriti kristlikusse õpetusse – Kristus kui suur gnoosise õpetaja. Tekkis küsimus vahekorrast Jeesuse ja Jumala isa vahel ning Jeesuse füüsilise reaalsuse vahel – kas miski, mis on jumalik ja puhas saab üldse olla materiaalne? Kahtluse all Jeesuse viibimine inimesena maa peal. Sellest omakorda sattusid kahtluse alla armulauaelemendid jms
vastatud. 3. TRANSTSENDETAALNE ANALÜÜTIKA a) PROBLEEM Kuidas leiab tunnetus aset? J.Locke oleks öelnud, et mõistuses ei ole midagi, mida enne seda poleks olnud meeltes. Õige - oleks Leibnitz lisanud - väljaarvatud mõistus ise! See oleks ka Kanti vastus lühidalt sellele küsimusele, millele on pühendatud tema Puhta mõistuse kriitika pikim ja raskeim osa. Juba alguses sai öeldud, et igasugune mõtlemine, kõik mõisted on seotud objektidega, mis meile on antud kaemuses. Mõisted ilma kaemusteta on tühjad. Meie mõistus, kui see ei soovi õhutühjas ruumis tammuda, peab olema alati meelelisusele suunatud, mis talle annab näitlikku materjali. Aga meelelisus on samuti mõistusest sõltuv. Meelisus vahendab meile muljeid, s.t. kogemusi, mis korrastatakse kohe meelelisuse a priorsete vormide - ruumi ja aja poolt. Paljas aisting ilma mõistuseta oleks meile "arusaamatu". Muljed ilma mõisteteta oleks pimedad. - Aisting on korrastatud ärritus,
Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata algkujud. Koopa võrdpilt . Inimese hing on surematu ja on näinud ideid enne sündimist. On kõrgemad ja madalamad ideed Aristoteles- Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele. Aristotelese on suured teened ka bioloogias (loomade anatoomia ja süstemaatika,
annaabi.ee 
