Juugend (1)

JUUGEND
Referaat
Janet Põhja
Lihula G
Lihula 2008
Arhitektuur
Juugendstiil on omamoodi erandlik nähtus kultuuriajaloos. Stiilid saavad enamasti alguse arhitektuurist , levides siit edasi teistele kunstialadele. Juugendis on vastupidi.
Juugend tegi arhitektuurist valitseja, kelle rolliks oli ühendada kõik muud kunstid .
Arhitektuur moodustab omamoodi fooni , mille taustal saab jälgida teisi juugendajastu kunstiharusid. Kaunite ja dekoratiivsete kunstide omavahelist sõltuvust on kõige parem jälgida ajastu tuntumate arhitektide loomingu kaudu, kes vajasid kooskõlaga sobivat sisseseadet, samas, kui nende sõbrad käsitöölised vajasid sobivat tausta oma loomingu demonstreerimiseks. Kaunite kunstide hulgast on just arhitektuuril tugevaim tehniline, käsitöönduslik alus ja sellal kui teised traditsioonilised kunstid industrialiseerimise ajastul käisid alla, olid arhitektid kunsti taassünni esirinnas. W. Morris, P. Webb ja A. Mackmurdo olid õppinud arhitektid. Paljud juugendliikumise liidrid olid samuti arhitektid : Horta, Guimard , Van de Velde, Behrens, Mackintosh , Gaudí ja teised.
 “Arts and Crafts” liikumise arhitektid vaatasid nostalgiliselt tagasi rikkalike traditsioonidega inglise industrialiseerimiseelsesse maaelamute lihtsasse tellis - ja kiviarhitektuurile. Juugendarhitektid lähenesid aga teisest küljest. Selle asemel, et võidelda tööstuslikult toodetud materjalide – klaas ja raud – vastu, püüdsid nemad kasutada kõiki võimalusi, mida just need materjalid pakkusid (kuigi ka juugend armastas looduslikku kivi – graniiti, põllukivi, tellist ja eksponeeris seda igal võimalusel nii sees kui väljas).
Juugendarhitektuur muutus XX sajandi arhitektuuri tähtsaimaks lähtekohaks ning rajas hiljem tee modernistlikule arhitektuurile.
Kõige esmalt kasutati rauast detaile tugevate ja suhteliselt kergete sõrestikega raudteejaamade ja tööstushoonete ehitamiseks. Oli selge, et paratamatult pidi hakkama kasutama rauddetaile ka traditsioonilises arhitektuuris. Inglismaal jäi see rohkem katselisele tasemele . Siin oli tugev mõju Ruskini teooriatel, mis rääkisid tööstuslike materjalide kasutamise vastu. Kui siiski rauda kasutati, siis püüti seda võimalikult palju varjata telliste ja kivi taha. Samas Prantsusmaal ei kahelnud Viollet -le-Duc oma teoreetilistes kirjutistes soovitamast kasutada rauda selleks, et luua gooti stiilis kergeid ja kõrgeid võlve ning üldse anda rauale olulist kohta ehitistes . Viimaks jõudis ta kavanditeni, kus kombineeris rauda vitraaziga (taas gootika mõjud).
Insener Gustave Eiffel (1832 – 1923) oli ka üks neist, kes võttis palju üle inglise inseneridelt. Tema lõi arvukalt näituste paviljonide kavandeid kasutades üha enam ja enam rauda. Kuulsaim ehitis on muidugi Eiffeli torn 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks. Pärast seda, kui maailmanäituse lõppedes lubati torn alles jätta, muutus see moodsa arhitektuuri sümboliks.
Juugendstiilis ehitiste kohta on öeldud, et need on muusika kivis, kus iga detail on allutatud üldisele ideele. Dekoratiivsed reljeefid , plastilised detailid, erinevate materjalide ja värvide kombinatsioonid, freskod moodustavad kunstilise sünteesi. Kõik see suudab rõõmustada igaüht, kes suudab ilu vastu võtta. See oli juugendi üks püüdlustest – ilu igaühele ja igas kohas luua.
Vastandina klassikalisele arhitektuurikäsitlusele, mille järgi väline dikteeris ruumide paigutuse, pidi uus arhitektuur lähtuma siseplaneeringust. Ruumide paigutuse määras ära mugavus ja seetõttu pidi maju projekteeritama “seest välja”.
Maalikunst
Üldiselt on juugendmaalile pööratud suhteliselt vähe tähelepanu. See on üsnagi ebaõiglane, kuna ka sel alal loodi palju märkimisväärset. Üheks arusaadavaks seletuseks on ehk see, et paljud juugendkunstnikud tegelesid küll maaliga, kuid ei pühendanud täielikult ainult viimasele . Seetõttu jäi maal veidi kõrvaliseks alaks. Nii mõnedki kunstnikud nimetasid hiljem tegelemist juugendmaaliga “noorusvallatuseks”.
Juugendmaalile on iseloomulik mingi liikumise tunne, isegi näiliselt liikumatu ja tasane jõgi voogab ju samas edasi. Levinumateks teemadeks olid veel patt ja kiusatus : “patt, mis algul muutus iluks ja mida siis ilmutati ilus.” Kuigi juugendi puhul on erilisel kohal joon, oli maalis oluline ka värv. Värvi abil püüdis kunstnik kujutada oma hetke tundeid äratamaks samasuguseid emotsioone vaatajas. Igal värvil oli oma väljenduslik mõju : punane oli meelelisuse värv, kollane rõhutas puhtust, sinine jahedust, valge esindas midagi sellist, mida meeltega enam tajuda ei saa.
Juugendmaal kujunes Inglismaal sujuvalt prerafaeliitlikust liikumisest . Juhtivaks juugendkunstnikuks peetakse juba graafikuna esile tõstetud Aubrey Beardsleyd (kuigi tal valmisid vaid üksikud akvarellid). Oluliseks figuuriks oli Walter Crane (tuntuim töö on “Neptuni hobused ”, 1892), kellest sai paljude tulevaste kunstnike õpetaja.
Prantsusmaal oli juugendmaali arengu seisukohast oluline Henri de Toulouse-Lautreci looming, kelle 1890ndate plakateid peetakse omamoodi pöördepunktiks. Märkimisväärse panuse maali arengusse andis rühmitus “Les Nabis ” (“Prohvetid”), mille liikmed andsid oma osa ka juugendi arengusse. Tähtsaimaks võib neist pidada Maurice Denis ` raamatuillustratsioone. Üks esimesi kunstnikke, kes suundus juugendisse oli Émile Bernard (1868 – 1941). Uut laadi lähenemist võib näha juba maalis “Bretooni naine heinamaal” (1888). Prantsuse juugendist sai inspiratsiooni ka norra kunstnik Edvard Munch (1863 – 1944).
Üks tähtsamaid juugendmaali esindajaid oli kindlasti Gustav Klimt, kelle looming aga tekitas alguses publiku seas segadust ning kriitikat. Teda süüdistati isegi näiteks pornograafias.
Juugendmaali viljelesid veel ðveitslased Ferdinand Hodler ja Cuno Amiet (1868 – 1961), sakslane Franz von Stuck (1863 – 1928). Oma noorpõlves tegelesid tuntumatest kunstnikest juugendiga näiteks Pablo Picasso (1881 – 1973, XX sajandi alguses sinise perioodi esimestes töödes on tunda flirti juugendiga – lineaarsed arabeskid ja dekoratiivsus, näiteks maalis “Sinine tuba, Picasso stuudio, Boulevard de Clichy”, 1901), Franz Marc (1880 – 1916), Vassili Kandinsky (1866 – 1944, Müncheni-perioodil valminud muinasjuttude ainelised puulõiked), Max Klinger.
Skulptuur
Kuigi juugendit seostatakse enamasti graafika ja dekoratiivsete kunstidega, võib ka antud perioodi skulptuuris leida juugendile omaseid stilistilisi suundumusi – vormide muutmine kurviliseks, looklev kuju, armastus suletud kontuuride vastu. Figuure kujutatakse enamasti põlvitavate, istuvate ja kössi vajunutena. Sellal kui professionaalsed skulptorid kasutasid traditsioonilisi materjale (marmor, pronks), püüdsid uuendajad , nagu näiteks Émile Gallé ja Louis Comfort Tiffany, avastada klaasi skulpturaalseid omadusi.
Lineaarsed vormid on omased Belgia skulptori Georges Minne loomingule. Tema pühendus tervenisti inimfiguurile. Kõige sagedamini kohtab alasti põlvitavaid noorukeid, kelle vorme Minne liialdas ja moonutas. Figuurid on iseloomulikult ülisaledad, õrnad ja peaaegu õhuliselt graatsilised. Sageli kasutas Minne motiivi kordust ( purskkaev viie põlvitava figuuriga, 1898 /1906, sellega kujunes ta juugendskulptuuri tähtsaimaks esindajaks ).
Minne`d mõjutas tugevasti prantsuse skulptor Auguste Rodin (1840 – 1917). Rodini on peetud enamasti impressionistiks, kuid tema loomingus leidub jooni, mis on omased ka juugendile. Rodin püüdis kujutada vormide “vedelust”, pehmeid kurve ja masse. Tema juugendperioodi skulptuurid , nii mees- kui naisfiguurid , on sageli justkui kinnistunud kivisse, millest nad on taotud. Nii kivi kui keha moodustavad orgaanilise terviku. Üks ilusamaid näiteid on skulptuur “Danaiid” (1885), kus naise selja, kaela ja juuste graatsilised jooned väljuvad teda sünnitanud tahumata kivist. Kivi ja keha saavad siin tervikuks. Veel sobib siia skulptuurigrupp “ Sireenid ” (1889), kes esindavad saatuslikke seksuaalseid preestrinnasid. Rodini vesivärvides visandid paistavad samuti silma vaba ja elegantse voolavusega.
Prantsuse skulptorit Pierre Roche`i tuntakse eelkõige tantsijanna Loïe Fulleri kujude ja portreede autorina. Roche`il on õnnestunud tabada Fulleri tantsu lainetavaid kurve, mis näivad muutvat tantsijannat eksootiliseks tiivuliseks putukaks või virvendavaks leegiks.
Graafika
Graafikas leidis juugend oma kõige täielikuma väljenduse. Rõhuasetus joonel, taimevarre piitsalikud jooned, pääsukese tiivad või naise juuksed paistsid kõige paremini välja kunstialal, kus joon on tähtsaim või isegi ainuke väljendusvahend. Juugendkunstnik oli kõige edukam , kui ta sai keskenduda lineaarsetele elementidele, olid need siis kas kavandid raudsepisele või vitraazile.
Raamatuillustratsioon, plakatid ja tüpograafia olid kõik alad, kus mehaanilise paljunduse nõuded piirasid maalijate tähtsamate töövahendite – tooni nüansid, värv, atmosfäär ja valgus – kasutamist. Selle asemel pidi graafik keskenduma disaini jõulisusele ja lineaarsele leidlikkusele. Kõige edukam kunstnik oli see, kes tunnistas antud kunstiala tasapinnalisust ja seetõttu pühendus pinna kaunistamisele.
Oli täiesti loomulik, et sümbolism – liikumine, mis haaras nii kunstnikke kui ka kirjanikke – aitas kaasa mõlema ala kohtumisele juugendperioodil tänu illustratsioonidele. Maalis olid kirjanduslikud teemad ja vihjed täiesti harilikud ja siit oli vaid väike samm päris illustratsioonidele, mille tegid näiteks Manet (1832 – 1883), Redon, Denis ja teised. See oli osa üldisest suundumusest realismilt kunstis fantaasiasse ja stilisatsiooni [need olid ju ka juugendliku dekoratsiooni ajendiks, kunstiajaloolane Voldemar Vaga (1899 – 1999) ongi juugendit nimetanud “stiliseerivaks suunaks”]. Pildiliste kujundite kombineerimine tekstiga kajastus töödes, mis olid tegelikult rohkem kui vaid nende osade summa. Tulemuseks oli müstiline, kõikehaarav kunst , milleni püüdlesid tolle aja kirjanikud .
 See oli teoreetiline tagapõhi, kuid illustraatoril, kes lähenes tekstile kavatsusega luua ühtse kunsti teos, oli mõningaid praktilisi probleeme. Ideaaliks oli teksti ja kujutise integratsioon , mitte lihtsalt üksikud pildid raamatus. Selline erinevate elementide sulatamine ühtseks disainiks oli üheks juugendi tugevaks küljeks (tuletagem meelde juugendi interjööre). Kunsti ja kirjanduse tihedaid sidemeid näitab või seegi, et tähtsaimad figuurid juugendkunstis olid kirjanduslikud (Juudit, Salomé, Tristram, Isolde jne.)
Tuntumad graafikaga tegelejad olid Georges de Feure, Jan Toorop ja Henri van de Velde.
Juugend Eestis
Eestisse jõudis juugend koos sümbolismiga sajandivahetusel. Sajandi alguses võib leida impressionismiga põimuvat juugendstiili Ants Laikmaa (1866 – 1942) loomingus. Varakult seondub juugend rahvusromantismiga ning sellise koosluse õitseaeg on 1907 – 14 (või 1906 – 15), mil antud laadi viljelesid Oskar Kallis (1891 – 1917), Nikolai Triik (1884 – 1940), Aleksander Promet (1879 – 1938), August Jansen (1881 – 1957). Eriti pääses juugendliku kallakuga stilisatsioon valitsema raamatugraafikas: Märt Pukits ( 1874 – 1961), Kristjan Raud (1865 – 1943, eriti selgelt avaldub juugendlikkus eksliibristes ja sajandi alguskümne raamatukunstis), Nikolai Triik, Konrad Mägi (1878 – 1925), Aleksander Uurits (1888 – 1918), Aleksander Tassa (1882 – 1955, tema sulejoonistused on juugendstiili äärmuslikumaks näiteks).
Esimesena tõi eesti raamatu- ja ajakirjaillustratsiooni juugendlike joonte voolavuse, ornamentaalse kaunistuse Märt Pukits. Temalt pärineb kaas Karl Eduard Söödi ( 1862 – 1950) luulekogule “Mälestused ja lootused” (1903).
Üks esimesi raamatugraafika näiteid on “Noor-Eesti” esimene album (1905, kaanekujundus N. Triik). Nagu albumi kirjanduslikus nii ka kujunduslikus osas vaheldub XIX sajandi realism kaasaegsemate taotlustega, nende seas juugendile lähedased vinjetid ja päis- liistud. Hiljem hakati rohkem kasutama juugendist pärinevaid põhimõtteid : ornamentikale, lainjad jooned, detailide rütmiline kordus. Juugendlikke elemente leiab veel 1920ndategi alguse graafikas (Ado Vabbe , 1892 – 1961) ja K. Raua “Kalevipoja” illustratsioonides 1920 – 30ndail.
Maalikunstis esineb juugendit vähem. Veidi leiab juugendlikku sümbolismi Kristjan Raua töödes ja kõige tugevam kallak juugendile maalis oli Nikolai Triigi loomingus.
Juugendi jõudmine arhitektuuri võttis aega. Arhitektuuri arengus leidub aga erijooni johtuvalt kohalikust sotsiaalmajanduslikust ja kultuurilisest olukorrast. Balti-saksa arhitektide provintslik mentaliteet pidurdas uute ideede levikut. Märgatav mõju eesti ala arhitektuurile oli Riia kui arhitektuurilise keskuse lähedus. Eestis jääb juugendornament sageli seotuks neostiilidega.
Oluline mõju eesti arhitektuurile on soome arhitektuuri arengul. Pidevalt jälgiti seal toimuvat. Vastukaja leidis soome arhitektide püüe siduda juugendstiili rahvusliku traditsiooniga.
Juugendi äärmuslikke avaldusi (looklev ornament , dekoratiivskulptuur, ümarpinnad) leidub näiteks elamu fassaadil Tallinnas Pikk tänav 18 [Draakoni galerii, 1910 , Jacques Rosenbaum (1878 – 1943)]. Juugendarhitektuuri paremad näited Eestis on : “Estonia” teater (1913, A. Lindgren , Wivi Lönn), endine Saksa teater [1906, praegu Draamateater, N. Vassiljev (1875 – arvatavasti 1930ndad), A. Bubõr (1876 – 1919)], “ Vanemuine ” (1906, hävinud, A. Lindgren, eeskujuks Viini geomeetriline juugend), Ammende villa Pärnus (1905, lisaks esinduslik piirdeaed ), Lutheri vabriku töölissöökla- rahvamaja (1905, Vana-Lõuna tn. 37, Gesellius, Lindgren, Saarinen ), Lutheri villa Tallinnas (1910, Pärnu nt. 67, A. Bubõr, N. Vassiljev), Taagepera mõis (1907 – 12, 40-meetrise torniga), Neeruti mõis (1903 – 06, dominandiks 30 meetri kõrgune torn), spordiselts “Kalevi” hoone Pirital [1911, K. Burman sen. (1882 – 1965), hävinud]. Juugendlikke jooni on lisaks mitmel mõisal, mis ehitati pärast 1905. aasta revolutsiooniga kaasnenud mõisate põletamist. Juugendlik on veel Pauluse kirik Tartus (1919). Juugendstiilile iseloomulikud detailid ja massijaotus on elamuil Viru tänav 4 [1913, Artur Perna (1881 – 1940), K. Burman sen.] ja Tatari 21-b (1912, K. Burman sen.).
Eestile on veel iseloomulik juugendlike sugemetega uusklassitsism. 1920ndail levis põhiliselt balti-saksa ja vene arhitektide seas hilisjuugend, millele olid omased mansardkatus, ärklid, dekooris vanikud ja teised kaunistavad detailid. Ka K. Burman projekteeris 1920ndate algul ühiskondlikke hooneid ja elamuid, mille arhitektuuris säilus rahvusromantiliste sugemetega hilisjuugend, millele lisandusid uusklassitsistlikud elemendid. Sarnaseid momente leiab Artur Pernalgi.
Veidi leidub juugendit sajandi alguse mööblitööstuses, raamatuköites, tekstiilis , keraamikas, kuid suhteliselt vähe. Juugendi järelmõjusid on tunda hiljem Jaan Koorti (1883 – 1935) keraamikas. Koort kasutas tüüpilist juugendi motiivi – loomi nõudel, mida näeb tihti tema keraamikal (“Vaas sisalikuga”, 1928 – 34).