Juugendstiil (kunstiajaloo referaat) (0)

JUUGENDSTIIL
Referaat
Juugend on 19. sajandi lõppkümnendi ja 20. sajandi alguse Euroopa ja Ameerika kunstistiil .
Juugendi kujunemist mõjutas oluliselt positivistlik filosoofia ja seda kahel tasandil – intellektuaalsel ja visuaalsel. Stiili kasutati peamiselt arhitektuuris, sisekujunduses, raamatu- ja plakatikujunduses vähemal määral aga maalikunstis ja skulptuuris. Selle loomise eesmärgid: välditi vanasid stiile ja teemade lõputut kordust ning loodi stiili, mis kujundaks keskkonda. Tunti, et seda võib saavutada kõigi dekoratiivsete kunstide sünteesiga. Juugendi kõige iseloomustavamaks jooneks, mis eristab teda kõigist kaasaegsetest stiilidest, on see, et dekoratiivne element muutub kunstis iseseisvaks. Maali, arhitektuuri ja kunstkäsitöö traditsioonilistes stiilides olid esinduslikud ja emotsionaalsed väärtused alati endale allutanud dekoratiivsed elemendid, samas kui juugend püüdis vabastada puhta visuaalse meeldivuse ja köitvuse kujutatu tähenduse, mõtte survest . Juugendstiili arengut on püütud jagada kolmeks:
1)1893 – 1895 : algperiood, ilmnesid esimesed tõeliselt küpsed juugendlikud teosed Londonis, Pariisis ja Brüsselis;
2) 1895 – 1900 : juugendi kiire levik Euroopa ja Põhja-Ameerika linnades. Neis tekkisid omad juugendi variandid. Juurde tulid tähtsamatest keskustest Amsterdam, Antverpen , Barcelona, Berliin , Budapest, Darmstadt, Helsinki, Milano , Moskva, Nancy , Oslo, Praha , Riia, St. Peterburg , Torino, Kopenhaagen , New York , Chicago;
3) 1900 – 1914 : juugend oli laialt tuntud, viljeldud ja arutletud nähtus. Juugend oli muutunud massimoeks.
Juugendit on jagatud ka kaheks suunaks :
1) Dekoratiivne juugend ja konstruktiivne ehk geomeetriline juugend. Dekoratiivset juugendit viljeldi Belgias, Prantsusmaal, Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, tinglikult Hispaanias.
2) Konstruktiivse juugendi esindajad tegutsesid Inglismaal, Sotimaal, Austrias ja Saksamaal.
Arhitektuur
Juugendstiil on omamoodi erandlik nähtus kultuuriajaloos. Stiilid saavad enamasti alguse arhitektuurist , levides siit edasi teistele kunstialadele. Juugendis on vastupidi.
Juugend tegi arhitektuurist valitseja, kelle rolliks oli ühendada kõik muud kunstid .
Arhitektuur moodustab omamoodi fooni , mille taustal saab jälgida teisi juugendajastu kunstiharusid. Kaunite ja dekoratiivsete kunstide omavahelist sõltuvust on kõige parem jälgida ajastu tuntumate arhitektide loomingu kaudu, kes vajasid kooskõlaga sobivat sisseseadet, samas, kui nende sõbrad käsitöölised vajasid sobivat tausta oma loomingu demonstreerimiseks. Kaunite kunstide hulgast on just arhitektuuril tugevaim tehniline, käsitöönduslik alus ja sellal kui teised traditsioonilised kunstid industrialiseerimise ajastul käisid alla, olid arhitektid kunsti taassünni esirinnas. W. Morris , P. Webb ja A. Mackmurdo olid õppinud arhitektid. Paljud juugendliikumise liidrid olid samuti arhitektid: Horta, Guimard , Van de Velde, Behrens, Mackintosh , Gaudí ja teised.
“Arts and Crafts” liikumise arhitektid vaatasid nostalgiliselt tagasi rikkalike traditsioonidega inglise industrialiseerimiseelsesse maaelamute lihtsasse tellis - ja kiviarhitektuurile. Juugendarhitektid lähenesid aga teisest küljest. Selle asemel, et võidelda tööstuslikult toodetud materjalide – klaas ja raud – vastu, püüdsid nemad kasutada kõiki võimalusi, mida just need materjalid pakkusid (kuigi ka juugend armastas looduslikku kivi – graniiti, põllukivi, tellist ja eksponeeris seda igal võimalusel nii sees kui väljas).
Juugendarhitektuur muutus XX sajandi arhitektuuri tähtsaimaks lähtekohaks ning rajas hiljem tee modernistlikule arhitektuurile.
Kõige esmalt kasutati rauast detaile tugevate ja suhteliselt kergete sõrestikega raudteejaamade ja tööstushoonete ehitamiseks. Oli selge, et paratamatult pidi hakkama kasutama rauddetaile ka traditsioonilises arhitektuuris. Inglismaal jäi see rohkem katselisele tasemele . Siin oli tugev mõju Ruskini teooriatel, mis rääkisid tööstuslike materjalide kasutamise vastu. Kui siiski rauda kasutati, siis püüti seda võimalikult palju varjata telliste ja kivi taha. Samas Prantsusmaal ei kahelnud Viollet -le-Duc oma teoreetilistes kirjutistes soovitamast kasutada rauda selleks, et luua gooti stiilis kergeid ja kõrgeid võlve ning üldse anda rauale olulist kohta ehitistes . Viimaks jõudis ta kavanditeni, kus kombineeris rauda vitraaziga (taas gootika mõjud).
Insener Gustave Eiffel (1832 – 1923) oli ka üks neist, kes võttis palju üle inglise inseneridelt. Tema lõi arvukalt näituste paviljonide kavandeid kasutades üha enam ja enam rauda. Kuulsaim ehitis on muidugi Eiffeli torn 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks. Pärast seda, kui maailmanäituse lõppedes lubati torn alles jätta, muutus see moodsa arhitektuuri sümboliks.
Juugendstiilis ehitiste kohta on öeldud, et need on muusika kivis, kus iga detail on allutatud üldisele ideele. Dekoratiivsed reljeefid, plastilised detailid, erinevate materjalide ja värvide kombinatsioonid, freskod moodustavad kunstilise sünteesi. Kõik see suudab rõõmustada igaüht, kes suudab ilu vastu võtta. See oli juugendi üks püüdlustest – ilu igaühele ja igas kohas luua.
Vastandina klassikalisele arhitektuurikäsitlusele, mille järgi väline dikteeris ruumide paigutuse, pidi uus arhitektuur lähtuma siseplaneeringust. Ruumide paigutuse määras ära mugavus ja seetõttu pidi maju projekteeritama “seest välja”.
Maalikunst
Üldiselt on juugendmaalile pööratud suhteliselt vähe tähelepanu. See on üsnagi ebaõiglane, kuna ka sel alal loodi palju märkimisväärset. Üheks arusaadavaks seletuseks on ehk see, et paljud juugendkunstnikud tegelesid küll maaliga , kuid ei pühendanud täielikult ainult viimasele . Seetõttu jäi maal veidi kõrvaliseks alaks. Nii mõnedki kunstnikud nimetasid hiljem tegelemist juugendmaaliga “noorusvallatuseks”.
Juugendmaalile on iseloomulik mingi liikumise tunne, isegi näiliselt liikumatu ja tasane jõgi voogab ju samas edasi. Levinumateks teemadeks olid veel patt ja kiusatus : “patt, mis algul muutus iluks ja mida siis ilmutati ilus.” Kuigi juugendi puhul on erilisel kohal joon, oli maalis oluline ka värv. Värvi abil püüdis kunstnik kujutada oma hetke tundeid äratamaks samasuguseid emotsioone vaatajas. Igal värvil oli oma väljenduslik mõju : punane oli meelelisuse värv, kollane rõhutas puhtust, sinine jahedust, valge esindas midagi sellist, mida meeltega enam tajuda ei saa.
Juugendmaal kujunes Inglismaal sujuvalt prerafaeliitlikust liikumisest . Juhtivaks juugendkunstnikuks peetakse juba graafikuna esile tõstetud Aubrey Beardsleyd (kuigi tal valmisid vaid üksikud akvarellid). Oluliseks figuuriks oli Walter Crane (tuntuim töö on “Neptuni hobused ”, 1892), kellest sai paljude tulevaste kunstnike õpetaja.
Prantsusmaal oli juugendmaali arengu seisukohast oluline Henri de Toulouse -Lautreci looming, kelle 1890ndate plakateid peetakse omamoodi pöördepunktiks. Märkimisväärse panuse maali arengusse andis rühmitus “Les Nabis ” (“Prohvetid”), mille liikmed andsid oma osa ka juugendi arengusse. Tähtsaimaks võib neist pidada Maurice Denis ` raamatuillustratsioone. Üks esimesi kunstnikke, kes suundus juugendisse oli Émile Bernard (1868 – 1941). Uut laadi lähenemist võib näha juba maalis “Bretooni naine heinamaal” (1888). Prantsuse juugendist sai inspiratsiooni ka norra kunstnik Edvard Munch (1863 – 1944).
Üks tähtsamaid juugendmaali esindajaid oli kindlasti Gustav Klimt, kelle looming aga tekitas alguses publiku seas segadust ning kriitikat. Teda süüdistati isegi näiteks pornograafias.
Juugendmaali viljelesid veel ðveitslased Ferdinand Hodler ja Cuno Amiet (1868 – 1961), sakslane Franz von Stuck (1863 – 1928). Oma noorpõlves tegelesid tuntumatest kunstnikest juugendiga näiteks Pablo Picasso (1881 – 1973, XX sajandi alguses sinise perioodi esimestes töödes on tunda flirti juugendiga – lineaarsed arabeskid ja dekoratiivsus, näiteks maalis “Sinine tuba, Picasso stuudio, Boulevard de Clichy”, 1901), Franz Marc (1880 – 1916), Vassili Kandinsky (1866 – 1944, Müncheni-perioodil valminud muinasjuttude ainelised puulõiked), Max Klinger.
Skulptuur
Kuigi juugendit seostatakse enamasti graafika ja dekoratiivsete kunstidega, võib ka antud perioodi skulptuuris leida juugendile omaseid stilistilisi suundumusi – vormide muutmine kurviliseks, looklev kuju, armastus suletud kontuuride vastu. Figuure kujutatakse enamasti põlvitavate, istuvate ja kössi vajunutena. Sellal kui professionaalsed skulptorid kasutasid traditsioonilisi materjale ( marmor , pronks), püüdsid uuendajad , nagu näiteks Émile Gallé ja Louis Comfort Tiffany, avastada klaasi skulpturaalseid omadusi.
Lineaarsed vormid on omased Belgia skulptori Georges Minne loomingule. Tema pühendus tervenisti inimfiguurile. Kõige sagedamini kohtab alasti põlvitavaid noorukeid, kelle vorme Minne liialdas ja moonutas. Figuurid on iseloomulikult ülisaledad, õrnad ja peaaegu õhuliselt graatsilised. Sageli kasutas Minne motiivi kordust ( purskkaev viie põlvitava figuuriga, 1898 /1906, sellega kujunes ta juugendskulptuuri tähtsaimaks esindajaks ).
Minne`d mõjutas tugevasti prantsuse skulptor Auguste Rodin (1840 – 1917). Rodini on peetud enamasti impressionistiks, kuid tema loomingus leidub jooni, mis on omased ka juugendile. Rodin püüdis kujutada vormide “vedelust”, pehmeid kurve ja masse. Tema juugendperioodi skulptuurid , nii mees- kui naisfiguurid , on sageli justkui kinnistunud kivisse, millest nad on taotud. Nii kivi kui keha moodustavad orgaanilise terviku. Üks ilusamaid näiteid on skulptuur “Danaiid” (1885), kus naise selja, kaela ja juuste graatsilised jooned väljuvad teda sünnitanud tahumata kivist. Kivi ja keha saavad siin tervikuks. Veel sobib siia skulptuurigrupp “ Sireenid ” (1889), kes esindavad saatuslikke seksuaalseid preestrinnasid. Rodini vesivärvides visandid paistavad samuti silma vaba ja elegantse voolavusega.
Prantsuse skulptorit Pierre Roche`i tuntakse eelkõige tantsijanna Loïe Fulleri kujude ja portreede autorina. Roche`il on õnnestunud tabada Fulleri tantsu lainetavaid kurve, mis näivad muutvat tantsijannat eksootiliseks tiivuliseks putukaks või virvendavaks leegiks.
Kasutatud kirjandus
1. http://209.85.229.132/search?q=cache:MTDCP_y0GYIJ:www.iffikas.pri.ee/Failid/RaM.spikrid.konsud/12.klass/Kunstiajalugu/juugendstiil.doc+juugendstiil+kunstnikud&cd=2&hl=et&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a
2. http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/juugendstiil.ht m
3. http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/juugend/juugend.ht m
4. http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/juugendstiil_ahtisaar.ht m