Juugendlik arhitektuur - referaat (3)

Juugendlik arhitektuur
referaat
Tallinn 2009
Juugend arhitektuuris
Juugendstiil on omamoodi erandlik nähtus kultuuriajaloos. Stiilid saavad enamasti alguse arhitektuurist , levides siit edasi teistele kunstialadele. Juugendis on vastupidi - jõudmine arhitektuuri võttis aega. Arhitektuuri arengus leidub aga erijooni johtuvalt kohalikust sotsiaalmajanduslikust ja kultuurilisest olukorrast. Balti-saksa arhitektide provintslik vaimulaad pidurdas uute ideede levikut. Siiski tegi juugend arhitektuurist valitseja, kelle rolliks oli ühendada kõik muud kunstid . Juugendarhitektuur muutus XX sajandi arhitektuuri tähtsaimaks lähtekohaks ning rajas hiljem tee modernistlikule arhitektuurile.
Arhitektuur moodustab omamoodi dekoratsiooni, mille taustal saab jälgida teisi juugendajastu kunstiharusid. Seda on kõige parem teha ajastu tuntumate arhitektide loomingu kaudu. Kaunite kunstide hulgast on just arhitektuuril tugevaim tehniline, käsitöönduslik alus ja sellal kui teised traditsioonilised kunstid industrialiseerimise ajastul käisid alla, olid arhitektid kunsti taassünni esirinnas. W. Morris, P. Webb ja A. Mackmurdo olid õppinud arhitektid. Paljud juugendliikumise liidrid olid samuti arhitektid : Horta, Guimard , Van de Velde, Behrens, Mackintosh , Gaudí ja teised.
Juugendarhitektid lähenesid olukorrale uuest küljest. Selle asemel, et võidelda tööstuslikult toodetud materjalide – klaas ja raud – vastu, püüdsid nemad kasutada kõiki võimalusi, mida just need materjalid pakkusid (kuigi ka juugend armastas looduslikku kivi – graniiti, põllukivi, tellist ja eksponeeris seda igal võimalusel nii sees kui väljas).
Kõige esmalt kasutati rauast detaile tugevate ja suhteliselt kergete sõrestikega raudteejaamade ja tööstushoonete ehitamiseks. Oli selge, et paratamatult pidi hakkama kasutama rauddetaile ka traditsioonilises arhitektuuris. Inglismaal jäi see rohkem katselisele tasemele . Siin oli tugev mõju Ruskini teooriatel, mis rääkisid tööstuslike materjalide kasutamise vastu. Kui siiski rauda kasutati, siis püüti seda võimalikult palju varjata telliste ja kivi taha. Samas Prantsusmaal ei kahelnud Viollet -le-Duc raua võidukäigus. Oma teoreetilistes kirjutistes soovitas ta kasutada rauda selleks, et luua gooti stiilis kergeid ja kõrgeid võlve ning üldse anda rauale olulist kohta ehitistes . Viimaks jõudis ta kavanditeni, kus kombineeris rauda vitraaziga (taas gootika mõjud).
Insener Gustave Eiffel (1832 – 1923) oli ka üks neist, kes võttis palju üle inglise inseneridelt. Tema lõi arvukalt näituste paviljonide kavandeid kasutades üha enam ja enam rauda. Kuulsaim ehitis on muidugi Eiffeli torn 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks. Pärast seda, kui maailmanäituse lõppedes lubati torn alles jätta, muutus see moodsa arhitektuuri sümboliks.
Juugendstiilis ehitiste kohta on öeldud, et need on muusika kivis, kus iga detail on allutatud üldisele ideele. Dekoratiivsed reljeefid, plastilised detailid, erinevate materjalide ja värvide kombinatsioonid, freskod moodustavad kunstilise sünteesi. Kõik see suudab rõõmustada igaüht, kes suudab ilu vastu võtta. See oli juugendi üks püüdlustest – ilu igaühele ja igas kohas luua.
Juugendstiili arhitektuuris püüti küll rakendada otstarbekohasuse nõuet, kuid tihtipeale jäi see lõpuni ellu viimata, asendudes vaid juugendlike kaunistuste kuhjamisega. Kui näiteks klassitsistlikud arhitektid olid hoone kavandamisel kõigepealt mõelnud välja hoone väliskuju ja alles siis hakanud tema sisemust üksikruumideks jaotama, siis juugendi ajal talitati üldiselt vastupidiselt - hoone nagu pandi kokku üksikutest eriotstarbelistest ja eri kujuga ruumidest. Ruumide paigutuse määras ära mugavus ja seetõttu pidi maju projekteeritama “seest välja”. Uus arhitektuur lähtus siseplaneeringust.
Selgesti on tunda juugendi mõjutusi paljude tol ajal ehitatud teatrite juures. Teatavasti peab lavaruum olema teatris kõige kõrgem, sellele järgnevad kõrguselt vaatesaal ja alles siis muud kõrvalruumid. Teatrihoonest saigi mingi seenekobar, mis koondus suurima seene - lavaruumi ümber. Seda piltlikku sarnasust suurendavad veelgi tolleaegsete ehitiste pehmejoonelised sopilise servaga katused. Ettepoole kumerduvad või taanduvad hooneosad, eri värvi materjalid, reljeefid ja igasugused fantastilised ornamendid tekitasid hoonefassaadidel rikkaliku valguse ja varju mängu. Sellele lisandusid kumerduvate ülanurkadega aknaavad , looklevate raamistikega aknad, trepikojad, mis meenutasid talveaedu oma trepikäsipuid mööda ülespoole väänlevate metallist ronitaimedega, jne. jne. Väljavenitatud vormid, sujuvus ja eriline peenus valitsesid ka sisekujunduses .
Maailmakuulsaks on saanud hispaania arhitekt Antonio Gaudi (1852-1926), kes lähenes hoonele kui skulptuurile. Tema loodud ehitised on vapustavalt vormijulged ja väga keerulised. Tema tuntuim teos - La Sagrada Familia kirik Barcelonas - on just keerukuse tõttu siiani lõpetamata.
Juugend eesti arhitektuuris
Tagasihoidlikum ja kainem oli juugendstiil Põhja-Euroopas, ka Eestis. Kuulsuse, mis on kestnud kogu 20. sajandi vältel, omandasid siis Soome arhitektid, kelle kavandatud on ka “Estonia” teater Tallinnas. Just soomlased on eesti arhitektuuri kõige rohkem mõjutanud. Pidevalt jälgiti seal toimuvat. Vastukaja leidis soome arhitektide püüe siduda juugendstiili rahvusliku traditsiooniga. Suuresti on Eestit mõjutanud ja Riia kui arhitektuurilise keskuse lähedus. Juugendi äärmuslikke avaldusi (looklev ornament, dekoratiivskulptuur, ümarpinnad) leidub näiteks elamu fassaadil Tallinnas Pikk tänav 18 Draakoni galerii, 1910 , Jacques Rosenbaum (1878 – 1943)
Juugendarhitektuuri paremad näited Eestis on :

• “Estonia” teater (1913, Armas Lindgren , Wivi Lönn),
  
• Draamateater, N. Vassiljev (1875 – arvatavasti 1930ndad), Aleksei Bubõr (1876 – 1919)
  
• “ Vanemuine ” (1906, hävinud, Armas Lindgren, eeskujuks Viini geomeetriline juugend),
  
• Ammende villa Pärnus (1905, lisaks esinduslik piirdeaed),
  
• Lutheri vabriku töölissöökla- rahvamaja (1905, Vana-Lõuna tänav. 37, Gesellius, Armas Lindgren, Saarinen), Lutheri villa Tallinnas (1910, Pärnu maantee . 67, Aleksei Bubõr, N. Vassiljev),
  
• Taagepera mõis (1907 – 1912, 40-meetrise torniga),
  
• Neeruti mõis (1903 – 1906, dominandiks 30 meetri kõrgune torn),
  
• spordiselts “Kalevi” hoone Pirital 1911, Karl Burman sen., hävinud.
  

Juugendlikke jooni on lisaks mitmel mõisal, mis ehitati pärast 1905. aasta revolutsiooniga kaasnenud mõisate põletamist. Juugendlik on veel Tartu Pauluse kirik (1919). Juugendstiilile iseloomulikud detailid ja massijaotus on elamuil Viru tänav 4 (1913, Artur Perna , K. Burman sen.) ja Tatari tänav 21-b (1912, K. Burman sen.).
Eestile on veel iseloomulik juugendlike sugemetega uusklassitsism. 1920ndail levis põhiliselt balti-saksa ja vene arhitektide seas hilisjuugend, millele olid omased kaunistavad detailid. Ka K. Burman projekteeris 1920ndate algul ühiskondlikke hooneid ja elamuid, mille arhitektuuris säilus rahvusromantiliste sugemetega hilisjuugend, millele lisandusid uusklassitsistlikud elemendid.
Veidi leidub juugendit sajandi alguse mööblitööstuses, raamatuköites, tekstiilis , keraamikas, kuid suhteliselt vähe. Juugendi järelmõjusid on tunda hiljem Jaan Koorti (1883 – 1935) keraamikas. Koort kasutas tüüpilist juugendi motiivi – loomi nõudel, mida näeb tihti tema keraamikal (“Vaas sisalikuga”, 1928 – 34).
Sagrada Familia
Kasutatud allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/Juugend_Eestis
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/JUUGEND.ht m
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/juugend/index.ht m