Juugendstiil (3)

Toila Gümnaasium
Külli Laur
Juugendstiil .
Kunsti ajaloo referaat.
Voka 2007

Sisukord

Juugendstiil 3
Maalikunst 4
Arhitektuur 5
Antonio Gaudi 6
Kasutatud kirjandus. 9
2

Juugendstiil

Juugendstiil sai alguse 19. sajandi lõpul Inglismaal. Euroopa mandrile jõudis see aga hiljem. Stiili kasutati peamiselt arhitektuuris, sisekujunduses, raamatu- ja plakatikujunduses vähemal määral aga maalikunstis ja skulptuuris. Juugendstiili loomisel oli kahesugune eesmärk: taheti vältida vanade stiilide ja teemade lõputut kordust ning luua stiili, mis kujundaks keskkonda. Tunti, et seda võib saavutada kõigi dekoratiivsete kunstide sünteesiga. Juugendi kõige iseloomustavamaks jooneks , mis eristab teda kõigist kaasaegsetest stiilidest, on see, et dekoratiivne element muutub kunstis iseseisvaks. Maali, arhitektuuri ja kunstkäsitöö traditsioonilistes stiilides olid esinduslikud ja emotsionaalsed väärtused alati endale allutanud dekoratiivsed elemendid, samas kui juugend püüdis vabastada puhta visuaalse meeldivuse ja köitvuse kujutatu tähenduse, mõtte survest . Juugendstiili arengut on püütud jagada kolmeks:
1)1893 – 1895 : algperiood, ilmnesid esimesed tõeliselt küpsed juugendlikud teosed Londonis, Pariisis ja Brüsselis;
2) 1895 – 1900 : juugendi kiire levik Euroopa ja Põhja-Ameerika linnades. Neis tekkisid omad juugendi variandid. Juurde tulid tähtsamatest keskustest Amsterdam, Antverpen , Barcelona, Berliin , Budapest, Darmstadt, Helsinki, Milano , Moskva , Nancy , Oslo, Praha , Riia, St. Peterburg , Torino , Kopenhaagen , New York , Chicago;
3) 1900 – 1914 : juugend oli laialt tuntud, viljeldud ja arutletud nähtus. Juugend oli muutunud massimoeks.
Juugendit on jagatud ka kaheks suunaks :
1) Dekoratiivne juugend ja konstruktiivne ehk geomeetriline juugend. Dekoratiivset juugendit viljeldi Belgias, Prantsusmaal, Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, tinglikult Hispaanias.
2) Konstruktiivse juugendi esindajad tegutsesid Inglismaal, Sotimaal, Austrias ja Saksamaal.
3

Maalikunst

Üldiselt on juugendmaalile pööratud suhteliselt vähe tähelepanu. See on üsnagi ebaõiglane, kuna ka sel alal loodi palju märkimisväärset. Üheks arusaadavaks seletuseks on ehk see, et paljud juugendkunstnikud tegelesid küll maaliga, kuid ei pühendanud täielikult ainult viimasele . Seetõttu jäi maal veidi kõrvaliseks alaks. Nii mõnedki kunstnikud nimetasid hiljem tegelemist juugendmaaliga “noorusvallatuseks”.
Juugendmaalile on iseloomulik mingi liikumise tunne, isegi näiliselt liikumatu ja tasane jõgi voogab ju samas edasi. Levinumateks teemadeks olid veel patt ja kiusatus : “patt, mis algul muutus iluks ja mida siis ilmutati ilus.” Kuigi juugendi puhul on erilisel kohal joon, oli maalis oluline ka värv. Värvi abil püüdis kunstnik kujutada oma hetke tundeid äratamaks samasuguseid emotsioone vaatajas. Igal värvil oli oma väljenduslik mõju : punane oli meelelisuse värv, kollane rõhutas puhtust, sinine jahedust, valge esindas midagi sellist, mida meeltega enam tajuda ei saa.
Juugendmaal kujunes Inglismaal sujuvalt prerafaeliitlikust liikumisest . Juhtivaks juugendkunstnikuks peetakse juba graafikuna esile tõstetud Aubrey Beardsleyd (kuigi tal valmisid vaid üksikud akvarellid). Oluliseks figuuriks oli Walter Crane (tuntuim töö on “Neptuni hobused ”, 1892), kellest sai paljude tulevaste kunstnike õpetaja.
Prantsusmaal oli juugendmaali arengu seisukohast oluline Henri de Toulouse-Lautreci looming, kelle 1890ndate plakateid peetakse omamoodi pöördepunktiks. Märkimisväärse panuse maali arengusse andis rühmitus “Les Nabis ” (“Prohvetid”), mille liikmed andsid oma osa ka juugendi arengusse. Tähtsaimaks võib neist pidada Maurice Denis ` raamatuillustratsioone. Üks esimesi kunstnikke, kes suundus juugendisse oli Émile Bernard (1868 – 1941). Uut laadi lähenemist võib näha juba maalis “Bretooni naine heinamaal” (1888). Prantsuse juugendist sai inspiratsiooni ka norra kunstnik Edvard Munch (1863 – 1944).
Üks tähtsamaid juugendmaali esindajaid oli kindlasti Gustav Klimt, kelle looming aga tekitas alguses publiku seas segadust ning kriitikat. Teda süüdistati isegi näiteks pornograafias.
Juugendmaali viljelesid veel šveitslased Ferdinand Hodler ja Cuno Amiet (1868 – 1961), sakslane Franz von Stuck (1863 – 1928). Oma noorpõlves tegelesid tuntumatest kunstnikest juugendiga näiteks Pablo Picasso (1881 – 1973, XX sajandi alguses sinise perioodi esimestes töödes on tunda flirti juugendiga – lineaarsed arabeskid ja dekoratiivsus, näiteks maalis “Sinine tuba, Picasso stuudio, Boulevard de Clichy”, 1901), Franz Marc (1880 – 1916), Vassili Kandinsky (1866 – 1944, Müncheni-perioodil valminud muinasjuttude ainelised puulõiked), Max Klinger.
4

Arhitektuur

Juugendstiil on omamoodi erandlik nähtus kultuuriajaloos. Stiilid saavad enamasti alguse arhitektuurist, levides siit edasi teistele kunstialadele. Juugendis on vastupidi.
Juugend tegi arhitektuurist valitseja, kelle rolliks oli ühendada kõik muud kunstid .
Arhitektuur moodustab omamoodi fooni , mille taustal saab jälgida teisi juugendajastu kunstiharusid. Kaunite ja dekoratiivsete kunstide omavahelist sõltuvust on kõige parem jälgida ajastu tuntumate arhitektide loomingu kaudu, kes vajasid kooskõlaga sobivat sisseseadet, samas, kui nende sõbrad käsitöölised vajasid sobivat tausta oma loomingu demonstreerimiseks. Kaunite kunstide hulgast on just arhitektuuril tugevaim tehniline, käsitöönduslik alus ja sellal kui teised traditsioonilised kunstid industrialiseerimise ajastul käisid alla, olid arhitektid kunsti taassünni esirinnas. W. Morris, P. Webb ja A. Mackmurdo olid õppinud arhitektid. Paljud juugendliikumise liidrid olid samuti arhitektid : Horta, Guimard , Van de Velde, Behrens, Mackintosh , Gaudí ja teised.
“ Arts and Crafts” liikumise arhitektid vaatasid nostalgiliselt tagasi rikkalike traditsioonidega inglise industrialiseerimiseelsesse maaelamute lihtsasse tellis - ja kiviarhitektuurile. Juugendarhitektid lähenesid aga teisest küljest. Selle asemel, et võidelda tööstuslikult toodetud materjalide – klaas ja raud – vastu, püüdsid nemad kasutada kõiki võimalusi, mida just need materjalid pakkusid (kuigi ka juugend armastas looduslikku kivi – graniiti, põllukivi, tellist ja eksponeeris seda igal võimalusel nii sees kui väljas).
Juugendarhitektuur muutus XX sajandi arhitektuuri tähtsaimaks lähtekohaks ning rajas hiljem tee modernistlikule arhitektuurile.
Kõige esmalt kasutati rauast detaile tugevate ja suhteliselt kergete sõrestikega raudteejaamade ja tööstushoonete ehitamiseks. Oli selge, et paratamatult pidi hakkama kasutama rauddetaile ka traditsioonilises arhitektuuris. Inglismaal jäi see rohkem katselisele tasemele . Siin oli tugev mõju Ruskini teooriatel, mis rääkisid tööstuslike materjalide kasutamise vastu. Kui siiski rauda kasutati, siis püüti seda võimalikult palju varjata telliste ja kivi taha. Samas Prantsusmaal ei kahelnud Viollet -le-Duc oma teoreetilistes kirjutistes soovitamast kasutada rauda selleks, et luua gooti stiilis kergeid ja kõrgeid võlve ning üldse anda rauale olulist kohta ehitistes . Viimaks jõudis ta kavanditeni, kus kombineeris rauda vitraaziga (taas gootika mõjud).
Juugendstiilis ehitiste kohta on öeldud, et need on muusika kivis , kus iga detail on allutatud üldisele ideele. Dekoratiivsed reljeefid, plastilised detailid, erinevate materjalide ja värvide kombinatsioonid, freskod moodustavad kunstilise sünteesi. Kõik see suudab rõõmustada igaüht, kes suudab ilu vastu võtta. See oli juugendi üks püüdlustest – ilu igaühele ja igas kohas luua.
Vastandina klassikalisele arhitektuurikäsitlusele, mille järgi väline dikteeris ruumide paigutuse, pidi uus arhitektuur lähtuma siseplaneeringust. Ruumide paigutuse määras ära mugavus ja seetõttu pidi maju projekteeritama “seest välja”.
5

Antonio Gaudi

1852 - 1926
Antonio Gaudi oli hispaania arhitekt ja rakenduskunstnik, art nouveau esindaja. Ta on imetlusväärselt sidunud gootika sürrealistlike ning kubistlike elementitega. Oma töödes on ta suurepäraselt kasutanud raudbetooni, raidkivi , värvilis keraamikat, sepise-, vitraazi - ja tisleritööd.
Antonio Gaudi sündis 25. juunil 1852. aastal Reusi linnas Kataloonias vasksepa pojana .
Juba 11-aastaselt tutvus ta Eduard Toda Güelliga, kellest sai tema eluaegne sõber. Gaudit vaevasid juba väikesena reumaatilised palavikud, mistõttu ta oli sunnitud kaaslaste mängudest kõrvale jääma. Selle aja ta aga veetis loodust uurides, mis kajastub tema hilisemas loometöös.
17-aastaselt astus Gaudi koos Eduardiga Barcelona kolledzisse arhitektuuri õppima. Aastail 1874 - 1879 läbis ta ka sõjaväeteenistuse, samal ajal ülikoolis õppides, kus ta oli teistest hoopis erinev õpilane. Gaudi oli iseseisva iseloomuga - parema meelega õppis ta üksi raamatukogus kui kuulas koos kaasõpilastega loenguid.
Antonio Gaudil õnnestus juba noorena paljude suursuguste meistritega koostööd teha: Fontsere käe all disainis ta Ciutadela pargi ; Martorelli all õppides laiendas ta oma õpinguid ning uuris tehnikaharu ning selle ekviliibriumi ning seadusi. See avas Gaudile aga hulgaliselt uusi tutvusi ning vaatenurki ning ideid arhitektuuri koha pealt; Punti õpetas talle erinevaid tehnikaid-puutööd, raua tagumist, klaasimist, keraamikat.
Antonio Gaudi suri ootamatult 1926. aastal Barcelonas, kus tal oli pooleli kuulsa Sagrada Familia kiriku ehitamine. Temast jäi aga maha palju teisigi kuulsaid ehitisi : Casa Batllo (1905-1907), Casa Mila (1905- 1910 ), Colonia Guell (1908-1915).
6
7
8

Kasutatud kirjandus.

• http://kunstiveeb.arhiiv.ee/juugendindex.html
  
• http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/juugend/index.ht m
  
• http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/juugendstiil.ht m
  
• http://album.rumba.ee/kaur/barcelona/IMG_1495?full=1
  
• http://www.hot.ee/uukkivi/pildid/spain/Barcelona_Gaudi_Casa_Mila.jpg
  
• http://www.deutschlandundeuropa.de/42_01/jugendstil.ht m
  

9