Juugend (0)

Juugendstiil sai alguse 19. sajandi lõpul Inglismaal. Euroopa mandrile jõudis see aga hiljem. Stiili kasutati peamiselt arhitektuuris, sisekujunduses, raamatu- ja plakatikujunduses vähemal määral aga maalikunstis ja skulptuuris. Juugendstiili loomisel oli kahesugune eesmärk: taheti vältida vanade stiilide ja teemade lõputut kordust ning luua stiili, mis kujundaks keskkonda. Tunti, et seda võib saavutada kõigi dekoratiivsete kunstide sünteesiga. Juugendi kõige iseloomustavamaks jooneks, mis eristab teda kõigist kaasaegsetest stiilidest, on see, et dekoratiivne element muutub kunstis iseseisvaks. Maali, arhitektuuri ja kunstkäsitöö traditsioonilistes stiilides olid esinduslikud ja emotsionaalsed väärtused alati endale allutanud dekoratiivsed elemendid, samas kui juugend püüdis vabastada puhta visuaalse meeldivuse ja köitvuse kujutatu tähenduse, mõtte survest . Juugendstiili arengut on püütud jagada kolmeks:

• 1893 – 1895 : algperiood, ilmnesid esimesed tõeliselt küpsed juugendlikud teosed Londonis, Pariisis ja Brüsselis;
  
• 1895 – 1900 : juugendi kiire levik Euroopa ja Põhja-Ameerika linnades. Neis tekkisid omad juugendi variandid. Juurde tulid tähtsamatest keskustest Amsterdam , Antverpen, Barcelona, Berliin, Budapest, Darmstadt, Helsinki , Milano , Moskva , Nancy, Oslo , Praha, Riia, St. Peterburg, Torino , Kopenhaagen, New York , Chicago ;
  
• 1900 – 1914 : juugend oli laialt tuntud, viljeldud ja arutletud nähtus. Juugend oli muutunud massimoeks.
  

Juugendit on jagatud ka kaheks suunaks :

• Dekoratiivne juugend ja konstruktiivne ehk geomeetriline juugend. Dekoratiivset juugendit viljeldi Belgias, Prantsusmaal, Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, tinglikult Hispaanias.
  

• Konstruktiivse juugendi esindajad tegutsesid Inglismaal, Sotimaal, Austrias ja Saksamaal.
  

Arhitektuur
Arhitektuuris püüti küll rakendada otstarbekohasuse nõuet, kuid enamasti jäi see lõpuni ellu viimata, asendudes vaid juugendlike kaunistuste kuhjamisega. Juugendi aja hooned pandi kokku üksikutest eriotstarbelistest ja eri kujuga ruumidest. Ehitades aga selle asemel, et võidelda tööstuslikult toodetud materjalide – klaas ja raud – vastu, püüti kasutada kõiki võimalusi, mida just need materjalid pakkusid (kuigi ka juugend armastas looduslikku kivi – graniiti, põllukivi, tellist ja eksponeeris seda igal võimalusel nii sees kui väljas).
Kõige esmalt kasutati rauast detaile tugevate ja suhteliselt kergete sõrestikega raudteejaamade ja tööstushoonete ehitamiseks. Juugendarhitektuur muutus XX sajandi arhitektuuri tähtsaimaks lähtekohaks ning rajas hiljem tee modernistlikule arhitektuurile.
Estonia teater
Gaudi La Sagrada Familia
Maalikunst
Juugendit iseloomustab maalikunstis sujuvus ja väljavenitatud figuurid , piirjoonte rõhutamine ning selged ühtlases toonis värvipinnad. Värvi abil püüdis kunstnik kujutada oma hetke tundeid äratamaks samasuguseid emotsioone vaatajas. Igal värvil oli oma väljenduslik mõju : punane oli meelelisuse värv, kollane rõhutas puhtust, sinine jahedust, valge esindas midagi sellist, mida meeltega enam tajuda ei saa.
Beardsley
Juugend Eestis
Eestisse jõudis juugend koos sümbolismiga sajandivahetusel. Juugendstiili kasutasid Eestis näiteks Ants Laikmaa (1866 – 1942) , Oskar Kallis (1891 – 1917), August Jansen (1881 – 1957), Kristjan Raud (1865 – 1943) ja Aleksander Tassa (1882 – 1955). Eestile on veel iseloomulik juugendlike sugemetega uusklassitsism . 1920ndail levis põhiliselt balti-saksa ja vene arhitektide seas hilisjuugend, millele olid omased mansardkatus, ärklid, dekooris vanikud ja teised kaunistavad detailid. Ka K. Burman projekteeris 1920ndate algul ühiskondlikke hooneid ja elamuid, mille arhitektuuris säilus rahvusromantiliste sugemetega hilisjuugend, millele lisandusid uusklassitsistlikud elemendid. Sarnaseid momente leiab Artur Pernalgi.