Reformatsiooni algus Liivimaal Katri Aaslav-Tepandi 2013 Vaatluse all on luterliku reformatsiooni algus ja esimeste luterlike jutlustajate tegevus Liivimaal 1521-1525. Luterliku reformatsiooniliikumise areng Liivimaal toimus pea samaaegselt kui Saksamaal, oli tihedalt seotud Lutheri ja tema kaastööliste tegevusega, mõtlemistega, kirjutistega. Küsimuse all on, millal, miks, kellega, kuidas esimesed reformatsiooni ideed siia jõudsid, kuis kajastusid toonases Liivimaa kirikuelus, nii baltisakslaste kui ka maarahva ehk siis eesti soost inimeste igapäevaelus ning kuidas mõjutasid usuvaateid
Kärkna klooster Tallinna Mihkli klooster Lihula klooster Tartu Püha Katariina klooster Padise klooster Püha Katariina klooster Tartu Maarja Magdaleena klooster Püha Anna klooster Viljandi klooster Püha Mihkli klooster Pirita klooster Dominiiklaste ordu Kerjusmunkadena tuntud dominiiklaste ordu tekkis katoliku usuelu suurte sisemiste kriiside ajal 13. sajandi alguses Dominiiklaste ehk jutlustajate vendade ordu - ordo fratrum praedicatorum - rajas hispaanlane Dominicus (Domingo) Gusman 1215. aastal Dominiiklaste taktika üheks iseloomulikuks jooneks oli õppida ära kohaliku rahva keel, säilitada võimalikult kohapealsed traditsioonid ja siduda need uue ideoloogiaga ordu mees/naisklooster koht nimi aeg Dominiiklaste ordu meesklooster Tallinn Püha Katariina klooster 1229-1525
Ajaloo kordamisküsimused 1. Kuidas levisid reformatsiooniideed Liivimaale? Missuguseid muutusi see enesega kaasa tõi? Saksamaalt saabunud jutlustajate toel levisid reformatsiooniideed Liivimaal laiemalt. 1523-24 hakkasid suuremates linnades jutlustama evangeeliumi usu õpetajad. Reformatsiooni kaasnähtuseks olid Liivimaal pildirüüsted. Hakati tegema ümberkorraldusi hariduses ja koolielus. 2. Nimeta 3 tähtsamat sündmust, mis lõid eeldused uue ajastu alguseks. 1492. aastal C. Kolumbus avastas Ameerika 15. sajandi keskpaiku leiutas J. Gutenberg liikuvate metalltähtedega
lugeda. Põhilisteks väljaantud teosteks jäid loomulikult vaimulikud tekstid, esirinnas Piibliga, mille lõunaeestikeelne Uue Testamendi trükk ilmus 1686. aastal. Põhjaeesti keelde tõlgiti see alles 1715. aastal. Vana Testament nägi aga Eestis ilmavalgust alles 1739. aastal, tõlgituna põhjaeesti keelde. Piibli kõrvalt hakkasid aga üha populaarsemaks muutuma väikesed ja odavad rahvakalendrid, juturaamatud ning ka nõuanderaamatud, mis sarnaselt ratsionalistlike jutlustajate jutlustele andsid näpunäiteid eluks eneseks. Ainsaks siiani mainitavaks negatiivseks jooneks Vene võimu mõju puhul eestlaste haridusele võib nimetada Tartu Ülikooli sulgemise. Seda ei suletud küll otseselt enelaste poolt, kuid kool sulges oma uksed sõjategevuse tõttu 1710. aastal kui Vene väed võtsid üle Pärnu linna ja ülikool taasavati alles 1802. aastal. Me ei saa olla päris kindlad selles, kui palju oleks
Sisukord: 1. Pühaku lugu 2. Kujutamine kujutavas kunstis 3. Kokkuvõte 4. Kasutatud kirjandus 2 - 1. PÜHAKU LUGU Domingo Guzman (Dominicus) sündis aastal 1170 Hispaanias. Ta õppis Palencia ülikoolis vabu kunste ja neli aastat teoloogiat. Kogu oma elu pühendas Dominicus võitlusele ketserluse vastu. 1206. aastal asutas ta nunnakloostri, 1214. aastal Toulouse´is kerjusmunkade ordu. 1217 andis paavst Honorius III Dominicusele ja tema vendadele "jutlustajate" nimetuse, millega esmakordselt tunnistati ühe ordu eesmärgiks jumalasõna kuulutamine. Jutlustajavendade ordu liikmed kandsid valget rüüd ja selle peal musta kapuutsiga mantlit, seepärast tunti neid ka ,,mustade munkadena". Dominicuse põhimõtted olid seotud pühendunud õppimis- ja misjonitööga, vaesuse austamisega. Tema ordu oli esimene, kus ei tehtud füüsilist tööd. Dominicus pani aluse roosikrantsipalvusele. 1
lõpuks: Narva, Tartu ja Alutaguse, mõningad Järvamaa ja Virumaa makonnad ning Venemaaga piirnevad alad. Tartus põhjustas usupuhastuse vastuvõtmine suure tüli Johann Blankenfeldiga, kes samaaegselt pidi ka Riia protestantidega võitlema. Blankenfeld, kes jäi kõigutamatult katoliiklikele positsioonidele, keeldus esialgu uueusulistele väiksemaidki järeleandmisi tegemast. Narvas ja Pärnus möödus reformatsioon rahulikumalt, orduvõimud otseselt jutlustajate tegevusele takistusi ei teinud, ehkki ordumeister Wolter von Plettenberg mõistis karmilt hukka pildirüüsted kirikutes. Väiksemates linnades, mis olid katoliiklike maaisandate tugevama mõju all, jäi uue usu mõju tunduvalt väiksemaks, paljud linnad võtsid ametlikult protestantliku usutunnistuse vastu alles kas vahetult enne Liivi sõda või koguni selle ajal. Vasallide seas oli suhtumine reformatsiooni väga erinev;
eemaldumine, palvetamine, inimeste aitamine, õppimine ning füüsilise töö tegemine. Benediktlaste ordu muutus väga populaarseks ning kloostrite arv kasvas kogu Euroopas. Dominiiklaste ordu. Domingo Guzman (Dominicus) sündis aastal 1170. Kogu oma elu pühendas Dominicus võitlusele ketserite vastu. 1207.aastal asutas ta nunnakloostri ja 1215 aastal Toulousis kerjusmunkade ordu. Kuna selle ordu eesmärgiks oli jumalasõna kuulutamine, kutsuti seda ka ,,jutlustajate" orduks. Paavst Innocentius III soovitas Dominicusel ja tema vendadel vastu võtta mõne juba kehtiva ordureegli. Nad valisid Augustinuse reegli. Dominicuse põhimõtted olid seotud õppimis- ja misjonitööga. Tema ordu oli esimene, kus ei tehtud füüsilist tööd. Keskaegses kujutavas kunstis on Püha Dominicust kujutatud sageli tõrvikuga koera saatel. Püha Dominicuse ema nägi enne poja sündimist unes, et sünnitab musta - valgekirju koera, kes hakkab tõrvikuga maailma valgustama
Ohverdati kalaõnne, karjaõnne, sigimise pärast. Kadripäeval lambaõnne pärast. Merele minnes ja sealt tulles kalaõnne pärast. · Hiiumaal Ristna kabeli varemetel käidi palumas, et võimalikult palju laevu karile sõidaks. · 18. sajandi alguses hakkas levima talupoeglik sakraalarhitektuur. · Palvepajad - taluõuedele hakati ehitama hooneid, mis sarnnesid rehielamuga. Mujale ei tohtinud neid ehitada. Palvemajad olid kaugelt tulnud jutlustajate majutamiseks. VESIVESKID päris 13. sajandist. · Keskajal olid veskid mõisa omad. · Esimesed teated tuulikute kohta 14. sajandist. Need ehitati kohtadesse, kus puudusid jõued või oled ned liiga väikesed. 19. sajandil oli Saaremaal igal suuremal talul oma tuulik. KÕRTSID VÕI POSTIJAAMAD endisajal olid kõrtsid kooskäimise ja ajaviitekohad, kus müüdi alkoholi. · Maakõrtsid hakkasid levima 19. sajandst. Seaöl oli ka öömaja, kus said ööbida reisijad,
valdkonda." Võib-olla siis ostukäigul kuuldut tuleks võtta kui sakraalset tarbemuusikat sekulaarses pakendis? Kirikumuusikaks võiks pidada siiski väga laia skaalat, alustades Lähis-Ida rahvaste muusikaga kristluse tekke aegadest, jätkates läänekiriku gregoriaani lauluga (mis arenes välja meloodiatest, mis olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid algselt Palestiinast) ja lõpetades kasvõi evangelist Marjoe Gortneri taoliste jutlustajate karismaatilis-ekstaatiliste etteastetega. Veelgi avaramalt kirikumuusikale mõeldes võiks siia haarata ka sünagoogides, moseedes, idausundite templites kõlavad helid, kui mittekristlikke pühakodasid tinglikult siiski ,,kirikuteks" pidada. Ent kui mõelda tavapäraselt kirikust väljaspool esinevate muusikute kontsertidele näiteks jõuluaegses kirikus, siis võiks mõningaid etteasteid nimetada ka ,,kiriku ärakasutamiseks" ehk sakraalhoone tarbimist sekulaarsena
Loobub oma seisusest. Hakkab jutlustama lihtsat, looja imedele keskenduvat ideed. Ta jutud on kõigile arusaadavad. Hunt on inimese vend, sest mõlemad on jumala loodud peab jutlusi lindudele ja loomadele. On rikkuse vastu. Innocentius III kinnitab 1210. aastal ordu esimese reeglistiku. Ordu liikmed ei tohi midagi omada, peavad kerjama ja jutlustama. Rajavad oma kloostrid kas turuplatsi äärde või linnaväravasse. DOMINIIKLASED (Ordo fratarum praedicatorum jutlustajate vendade ordu) Asutajaks Hispaaniast pärit preester Dominicus. 1216. aastal kinnitatakse ordu reeglistik. Embleemil koer domini canis ehk issanda koer. Põhieesmärgiks võitlemine ketseritega. Dominiiklased olid enamasti haritud ja head jutlustajad. RISTIUSU KIRIK 9.- 15 sajand 9.-10. sajandit iseloomustab kiriku üldine langus ja ilmalike valitsejate kasvav sekkumine kirikuellu. 962. aastal sai Kirikuriigist Saksa Rooma Keisririigi osa ja paavstid olid keisrite võimu all
linnarahvast. Tagasilöögi sai kooliõpetus, katkes eestikeelsete raamatute väljaandmine, kadus rahva kirjakeelt viljelnud haritlaste vanem põlvkond. Liivi sõja tõttu varises Vana-Liivimaa könföderatsioon kokku: Tallinn, Harju-, Viru- ja Järvamaa liideti Rootsiga, Lõuna-Eesti läks Poola koosseisu, Saare-Lääne piiskop müüs oma valdused Taani kuningale. Rekatoliseerimist alustati rahvakeelt oskavate jutlustajate, pihiisade ja pastorite ettevalmistamisest. Erilist tähelepanu pöörati seejuures noorsoo kasvatamisele ja õppeasutuste rajamisele. Tartu kool sai 1585.a. kolleegiumi õigused. Õpilased elasid internaadis. Jesuiitide kolleegiumid jagunesid õppetegevuse alusel alam- ja ülemastmeks. Esimeses astmes oli viis, teises kolm klassi. Tartus avati viis klassi, mis vastas gümnaasiumi kursusele. Põhiainete õpetamine tomus ladina keeles. 1585. aastal avati tõlkide seminar, kuhu tuli
Vendluse vaim, usulise elamuse kogemus ja vagadus said uue koguduse alusteks. Krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorfi toetusel ja õhutusel algas hernuutluse kiire levik. Juba 1729 jõudsid vennastekoguduse jutlustajad, lihtsad käsitöölised, Liivimaale. 1730. aastatel laienes nende tegevus veelgi ja leidis palju poolehoidu nii pastorite, mõisnike kui ka talupoegade hulgas. Saksamaalt saabunud misjonärid õppisid kiiresti ära eesti keele ja oskasid eestlastele õigesti läheneda. Selliste jutlustajate suhtes puudus talupojal umbusk, mida ta tundis kirikusaksa vastu, ning siin võib näha teatavat sarnasust omaaegsete jesuiitlike jutlustajate edukusega. Ka eestlaste hulgas kerkis esile usuliselt 8 andekaid isikuid, kes suutsid oma kuulajad viia ekstaasi, tundsid hästi Piiblit ja tõlgendasid seda lihtrahvale hinge mineval moel. Sellistest on tuntuim Haanjast pärit Tallima Paap ühes oma abilise Kusma Jaaniga. Tema jutlused muutusid peagi mõisat ja
põhimõttega: ära alusta suguelu enne, kui pead end võimeliseks tagama potentsiaalselt sündivale lapsele turvalise tuleviku (Harva 1978: 196). See on tõeliselt normatiivne põhimõte ning selle esiletoomises ei ole midagi imelikku. Kui aga Harva ainult tutvustaks arutelu abordi ümber, seda üldse moraalselt hindamata, siis peaks ta arvesse võtma niihästi filosoofide, meditsiiniprofessorite ja ajalehtedes varjunimede all esinevate lugejate kui ka sektantlike jutlustajate arvamusi. Seesugust arvamustekaost ei suuda mitte keegi oma mõtlemises ära kasutada. Nii juhtub ka Harvaga: ta toetub nõrgale, kuid näiliselt vastuvaidlematule normatiivsele teesile ja rajab oma arutluse selle ümber. Aga mis on õieti see "turvaline tulevik" ja kui kindel peab olema ebakindlas maailmas oma võimalustes, enne kui võib puhta südametunnistusega anduda seksuaalsuhetele? Sellisele küsimusele vastamine viib
juba kindlalt välja kujunenud. Vana Testamendi autorid püüdsid näidata, et Jahve on maailma looja ja valitseja ning iisraellased tema valitud rahvas aegade algusest peale. Vastavalt sellele kujutasid nad ka oma rahva minevikku. Seetõttu on raske otsustada, kas iisraellased ka tegelikult varastest aegadest peale Jahvet ainsaks tõeliseks jumalaks pidasid. Kindlama kuju võttis Jahve kui ainujumala austamine I aastatuhandel eKr tegutsenud jutlustajate ehk nn prohvetite tegevuse tagajärjel. Ühtne riik oli selleks ajaks lagunenud, maad ähvardas langemine võõra võimu alla ja Iisraeli ühiskonnas süvenes varanduslik kihistumine: vaesemad, kes omal jõul toime ei tulnud, pidid rikastelt laenama ja sageli loovutama oma maatüki võlgade katteks võlausaldajale. Kõik see tundus paljudele ülekohtusena ja põhjustas rahulolematust. Samal ajal austasid iisraellased Jahve kõrval mitmeid Kaanani jumalaid.
Vaadake, mina olen välgu ennustaja ning raske piisk pilvest: selle välgu nimi aga on ü 1 i i n i m e n e. 5 Kui Zarathustra oli öelnud need sõnad, vaatas ta jälle rahva pääle ja vaikis. ,,Sääl nad seisavad," ütles ta oma südames, ,,sääl nad naeravad: nad ei mõista mind, ma pole suu neile kõrvule. Kas peab neil enne kõrvad lõhki lööma, et nad õpiksid kuulma silmega? Kas peab kärkima vasktrummide ja meeleparanduse-jutlustajate viisi? Või nad usuvad ainult kogelejat? Neil on midagi, millega nad uhkustavad. Kuidas nad ometi nimetavad oma uhkusasja? Hariduseks nad kutsuvad seda, see teeb nad tähtsamaks kitsekarjaseist. Seepärast nad ei kuulegi meeleldi enese kohta sõna ,,põlgus". Seepärast ma kõnelengi nende uhkusele. Seepärast kõnelen neile kõige põlatavamast: see aga on viimne inimene." Ja nõnda kõneles Zarathustra rahvale: Käes on aeg, et inimene seaks endale eesmärgi
kivist ehitisi, seda nii ühiskondlike hoonete kui ka elamute osas. Sel ajal kujunes välja püsiv kvartalite ja kinnistute struktuur, mis on praktiliselt muudatusteta valitsev tänapäevalgi. Aastateks 13101320 oli Tallinna all- linn kujunenud välja oma tänapäevastes vanalinna piires, ulatudes põhja pool kuni tänase Tolli tänavani ja Harju värava ees asetsenud vallikraaviga lõunaküljes; loode-kagu pool piirnes linna hoonestus Tsistertslaste ordu ja Jutlustajate Vendade Ordu (dominiiklaste kloostri kruntidega[3]. Pärast Jüriöö ülestõusu 1346. aastal läks Eesti Liivi ordu ülemvõimu alla, kus ta püsis kuni Liivi sõjani 1561. Tallinn püsis sel perioodil juriidiliselt suhteliselt iseseisva hansalinnana. 6.3 TALLINN HANSALINNANA 13. sajandil astus Tallinn Saksa kaubalinnade liitu ja Läänemere kaubalinnade Hansa liitu. Tallinn ongi eelkõige tuntud kui hansalinn. Praeguse vanalinnana tuntud piirid sai Tallinn 14
Nähtavasti võib väita, et pärast seda, kui maarahvas enda omasest maausust ilma jäi, ei ole ükski usk olnud neile küllalt omane, et seda tõeliselt omaks, eestlaste usuks pidada. Kristluse kõrvale jäid püsima elemendid varasemast loodususundist, moodustades sünkretistliku kompoti, mis oli ühekorraga nii oma kui ka võõras ning mille õpetuslikku vastuolulisust maarahvas vaevalt ise kuigivõrd märkas. Tegu oli seega võõra usundi assimileerimisega, “mõõga ja tule” jutlustajate terminites - solvangu allaneelamisega. Seda pehmendatakse Veidemanni käsitluse kohaselt legendiga jonnist, mille kõrvale võiks maalida pildi vaikivast tõrksa näoga talupojast, kes mõtleb “ma ei ütle teile küll midagi, kuid kui te vaid teaksite, mida ma TEGELIKULT mõtlen”. Kurb tõde on aga see, et sajandeid hiljem on sellesama talupoja järeltulijad, veendununa, et jonn on edasiantav geenide kaudu, sama ilmega. Ainukese erandiga, et tegu on
institutsioone, mis oleks suutelised tegelema sisemisjoniga, sõna abil inimeste veenmise ja neile usu õpetamisega. Samuti olid vanad ordud seisuslikult piiratud (kuigi tuli ette erandeid) mungad olid aadliverd. Tekkinud oli aga linnaelu ja ka linlased vajavad võimalust usule keskenduda. Linnakodanikkonnale avasid juurdepääsu jumalasõnale kerjusmungaordud. Olid kaks suurt ordut, mis mõlemad said alguse 13. saj alguses, mis oli paljude ketserlike õpetuste kujunemise aeg. Ketserlike jutlustajate vastu astus Dominio de Guzman rajas uue ordu, mida tema nime järgi nimetatakse dominiiklaste orduks. See kinnitati paavsti poolt 1216. aastal ning selle ametlik nimi oli ametlik nimi oli Jutlustajate Vendade ordu. Kerjusordude konvendid rajati linnadesse, inimeste keskele. Tollaste kiriklike ideoloogiliste vastasseisude oluliseks teemaks oli vaesus: küsiti, kas kirikule on kohane olla rikas ja kas õiglane on aadlikest piiskoppide jõukus ja pillav elulaad, kerjusordude
keskaja inimene nägi imet ka seal, kus seda tegelikult ei olnud. Märgid õpetavad eetikat, kelleks saada. Rõhub müstikat. Rist on kiriku põhisümbol. Inimesed kannavad eri märke oma kaelas. Et mälu paremini töötaks, kasutatakse palvehelmeid e. roosikrantsi. Tekkis pühakute kultus, lastele hakati andma pühakute nimesid. Pühakud olid vahetalitajad Jumala ja inimeste vahel. Keskaegne kirik on puupüsti rahvast täis. Jutlustajad on väga oluline grupp õpetajaid keskajal. Heade jutlustajate jutluse ajal kukuvad inimesed põlvili, nutavad ja on ekstaasis. Toimib suuline mälu. Jutt läheb kelleltki kellelegi. Koolide kõrval oli nii talu- kui linnalaste harimisel olulisel kohal rahvapedagoogika. Eluks ja tööks vajalikud oskused õppis talulaps täiskasvanute kõrvalt erilise koolituseta. Pikkadel talveõhtutel istus pere koos rehetoas, kus tegeleti käsitööga ja siis oli emal või vanaemal laste jaoks aega.
Pildirüüstete järel hakati linnades kirikuelu järk-järgult ümber korraldama -- raad võttis arvele kiriku varad, sundis kloostreid ja kogudusekirikuid vastu võtma luterlikke jutlustajaid ning hakkas järk-järgult ümber korraldama hoolekandesüsteemi. Rõhuasetus eesti keele omandamisele vaimulike seas võis pärast reformatsiooni seoses vana katoliikliku vaimulikkonna väljatõrjumisega ning sisserännanud jutlustajate tegevusega koguni taanduda -- polnud ju vastsaabunud luterlikel vaimulikel mingeid kogemusi siinse põlisrahvaga ega ka tema keele oskust. 1535. aastast on säilinud esimesed katked eestikeelsest trükisest, nn Wanradt-Koelli katekismusest, mis esitas paralleelselt eestikeelse ja keskalamsaksakeelse teksti, seda ei saa aga pidada tõendiks eesti keele tegeliku kasutamise suurenemisest kirikuelus.
linnakodaniku õigusi, sest eesti käsitöölisi võeti ainult nn lisakodanikuks. Pildirüüste Reformatsiooni vastuvõtmisel tuli mõnes linnas ette rahutusi ning pildirüüstamist kirikutes ja kloostrites. 14 septembril 1524 aastal toimub Tallinnas pildirüüste (Rüüstatakse dominiiklaste kloostrikirik, Pühavaimu ja Oleviste kirik). 7 jaanuaril 1525 aastal rüüstatakse Tartus peaaegu kõik all-linna kirikud ja kloostrid. Rahutustele järgnes reaktsioon, nimelt jutlustajate tegevus paiguti keelati ja M. Hofmann saadeti Tallinnast välja 1526 aastal. Ladina kool 1528 aastal korraldati Tallinnas Oleviste kiriku juures asunud ühe õpetajaga linnakool ümber triviaalkooliks, kus oli kolm õpetajat kolmes klassis. See pidi täitma nii ,,saksakooli" kui ,,ladinakooli" ülesandeid: madalaima (III) klassi õpilased õppisid peamiselt saksa keeles, kahes kõrgemas klassis aga tehti seda ladina keeles. Sajandi keskel muudeti Tartu linnakool ladina kooliks
Ragasilöögi sai kooliõpetus, katkes eestikeelsete raamatute väljaandmine, kadus rahva kirjakeelt viljelnud haritlaste vanem põlvkond. Liivi sõja tõttu varises Vana-Liivimaa könföderatsioon kokku: tallin, Harju-, Viru- ja Järvamaa liideti Rootsiga, Lõuna-Eesti läks Poola koosseisu, Saare-Lääne piiskop müüd oma valdused Taani kuningale. Rekatoliseerimist alustati rahvakeelt oskavate jutlustajate, pihiisade ja pastorite ettevalmistamisest. Erilist tähelepanu pöörati seejuures noorsoo kasvatamisele ja õppeasutuste rajamisele. Tartu kool sai 1585.a. kolleegiumi õigused. Õpilased elasid internaadis. Jesuiitide kolleegiumid jagunesid õppetegevuse alusel alam- ja ülemastmeks. Esimeses astmes oli viis, teises kolm klassi. Tartus avati viis klassi, mis vastas gümnaasiumi kursusele. Põhiainete õpetamine tomus ladina keeles. 1585
siis piisas tal ühes raamatust, kus oli tal olemas võlakirjad ja valik "agendatekste", nt karja õnne puhul palvetamine, nii et see koht ei ole siiski täiesti juhuslik vaid kajastab praktilisi vajadusi. Mis puudutab linnades elavaid eestlasi, siis siin mingit erinevust eestlaste ja sakslaste vahel näha ei ole. Linnaühiskond oli sotsiaalselt sidusam, linnaühiskonnas oma kohta leida tuli kuuluda gildidesse ja tsunfitidesse. 15. saj lõpus on nii Tallinnas kui Riias rajatud eraldi mittesaksa jutlustajate kohad - annetustest suurkaupmeestest soovil on rajatud kapitalid, mille eest on üleval peetud mittesaksa jutlustajad - selles spetsiifilises linnakontekstis mittesakslased kasutati maal elavate eestlaste kohta - nende mittesaksa jutlustajate eesmärgiks oli maalt linna tulnud, linna külastavate eestlaste evangeliseerimine. Tervikuna võib öelda, et tegelikult kirikute kui institutsioonide võrk
aastal oma peateoses orjuse ajalugu Liivi- ja Eestimaal. Samuti oli oluliseks eestlaste rahvuskultuuri käsitlevaks teoseks August Wilhelm Hupeli teosed. EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 8 9. Eesti proosakirjanduse tekkimine (F. W. v. Willmann, F. G. Arvelius jt). Eestikeelse jutukirjanduse alged avalduvad A. Thor Helle / E. Gutsleffi keeleõpiku (1732) dialoogides, vennastekoguduse liikumisega seotud pastorite ja jutlustajate loomingus. Varasem jutukirjandus enamuses tõlkemuganduslik. Saksamaalt pärit, hernhuutlike vaadetega Urvaste pastor Johann Christian Quandt koondas enda ümber vagatsevaid talupoegi, rajas kiriku lähedale palvemaja, mõistis hukka rahvakombeid, andis välja 1741. aastal esimese eestikeelse hernhuutliku lauluraamatu. Saksamaalt pärit vagadusjuttude tõlgetega alustas omamoodi eestikeelset jutukirjandust. Quandt andis välja 1737. aastal mõne vagadusjutu tõlke ja kirikulaulude raamatu
suguharu ei kannataks. Uusajal on rohkem näha, kuidas valitsejad muutuvad despootlikeks ning ei taha enam sõltuda kogukonnast. Mõnedes hõimudes võis kogukond ka otsustada, et pealik peab sooritama enesetapu. Islam Aafrikas Umbes 1/3 kontinendist on islamiusku, millest umbes pool elab troopilises Aafrikas. Islam on levimas ja isegi Etioopias on see suuremat toetuskonda omandamas. Troopilises Aafrikas levis islam just läbi rändkaupmeeste ja jutlustajate. Mitmetes Aafrika linnades olid olemas eraldi muhhameedlaste linnaosad. Kui islam sattud troopilise Aafrika rahvaste sekka, modifitseerus see kõvasti ning kujunes välja usk, mis kohandus sealsete rahvaste traditsiooniliste uskumustega. Lääne-Aafrikas tekkisid mitmetes piirkondades traditsioonilistest salaliitudest veidi erinevad moslemi vennaskonnad. 10.-11. saj alanud islami edasitungi Saharast lõuna poole toetasid Songhai ja Mali impeeriumite valitsejad,
oma mõisas eraalgatusel käima talurahva laste kooli. Eesmärgiks oli talurahva, oma pärisorjade võitmine hernhuutlusele. Ärksamad poisid korjati kokku, õpetati lugema, neist said hernhuutlikud jutlustajad, saadeti laiali seal kihelkonna piires suuresti. Aga see tegevus ei saanud kesta kuigi kaua, sest juba 1740. aa lõpus pandi hernhuutlik liikumine Vene impeeriumis põlu alla. 18. sajandi talurahvaharidus – ennekõike üksikute entusiastide katsed, samuti mingil määral hernhuutlike jutlustajate tegevus, mingil määral tegelesid sellega 18. saj lõpus ka kihelkonnakirikute juurde ametisse pandud köstrid, kes pidid palveid ja kirikulaule õpetama lastele, aga mõned neist piirasid tähelepanu ka kirjasõnale ja üritasid lapsi lugema õpetada. Tegemist siis üsna juhuslikult kujunenud tegevusega, koduõppega. Koole talurahvale praktiliselt polnud. 19. saj alguses hakkas olukord muutuma kui kogu Vene impeeriumis kehtestati ühtne koolikorraldus
annaabi.ee 
