Vene võimu mõju eestlaste haridusele (0)

Vene võimu mõju eestlaste haridusele
Rääkides hariduselust ja selle edendamisest, siis esimesena meenub koheselt Rootsi aeg, millega seostuvad näiteks Tartu Ülikooli ja Forseliuse Seminari rajamine. 1710-1918 kestnud Vene ajal ei kobatud aga ka päris pimeduses. Tuli ette nii tõuse kui ka langusi, kuid kas üldpildis oli selle perioodi mõju haridusele positiivne või hoopis negatiivne?
Just Vene aja alguses, peale Põhjasõda, said alguse mitmed luterlikud usuliikumised. Hakkasid levima pietism , teoloogiline ratsionalism ja hernhuutlaste liikumine. Usk oli tol ajal hariduse alus ning rahva teadmisi kasvatasid eelkõige just kaks viimast eespool mainitut. Hernhuutlaste ehk vennasteliikumine oli talurahva seas äärmiselt levinud just oma sotsiaalse võrdsuse ja vendluse propageerimise tõttu. Kiire levik tähendas aga omakorda paljusid järgijaid, kes innukalt omaks võtsid kõik, mida jutlustaja rääkis. Haritust nõudis aga asjaolu, et hernhuutlaste koguduses võis igaüks kaasa rääkida ja kuulda võeti enamasti neid, kel oli ka teadmisi. Lisaks sellele andsid selle liikumisega kaasnevad päevikutepidamised ja kirjavahetused eestlastele indu omandada kirjaoskust. Teoloogilise ratsionalismi puhul anti aga jutlustaja enda poolt otseselt kogukondlastele teadmisi. Õpetlikud jutlused sisaldasid palju näpunäiteid igapäevaeluks ning jagati ka praktilisi elutarkuseid.
1739. aastal kehtestati Liivimaal koolikohustus kõigile 7-12-aastastele lastele, kellel ei olnud võimalik õppida kodus lugema. Miinimumpiiriks seati Lutheri väikese katekismuse lahtiseletamine, suutelisus piiblit iseseisvalt lugeda ning tuli osata kasutada lauluraamatut. Lugemisoskus pole hariduse mõistes kunagi kahjuks tulnud ning suutelisus ise kirjasõna mõista suurendab tahtmist omandada veelgi rohkem teadmisi ja aitab ka tekstide tegelikust sisust määratud viisil aru saada.
Kuna kirjaoskus oli laialdaselt levima hakanud, siis oli vaja rahvale anda ka midagi, mida lugeda. Põhilisteks väljaantud teosteks jäid loomulikult vaimulikud tekstid, esirinnas Piibliga, mille lõunaeestikeelne Uue Testamendi trükk ilmus 1686. aastal. Põhjaeesti keelde tõlgiti see alles 1715. aastal. Vana Testament nägi aga Eestis ilmavalgust alles 1739. aastal, tõlgituna põhjaeesti keelde. Piibli kõrvalt hakkasid aga üha populaarsemaks muutuma väikesed ja odavad rahvakalendrid, juturaamatud ning ka nõuanderaamatud, mis sarnaselt ratsionalistlike jutlustajate jutlustele andsid näpunäiteid eluks eneseks.
Ainsaks siiani mainitavaks negatiivseks jooneks Vene võimu mõju puhul eestlaste haridusele võib nimetada Tartu Ülikooli sulgemise . Seda ei suletud küll otseselt enelaste poolt, kuid kool sulges oma uksed sõjategevuse tõttu 1710. aastal kui Vene väed võtsid üle Pärnu linna ja ülikool taasavati alles 1802. aastal. Me ei saa olla päris kindlad selles, kui palju oleks muutnud see kui kool oleks järjepidevalt kõik need aastad edasi tegutsenud, kuid võime arvata, et ehk oleks rohkem Eesti soost noormehi sinna õppima läinud ja sealt saadud teadmisi kasutanud oma rahva hüvanguks.
Üldjoontes võib lõpetuseks väita, et Vene võim tõi eestlaste haridusellu positiivset kaalukalt rohkem kui negatiivset. Just sel perioodil kinnitati koolikohustus, tõlgiti põhjaeesti keelde nii Vana kui ka Uus Testament, viidi eesti rahvas usule ja valgustusele lähemale ning tänu sellele kõigele suudeti tõestada, et ka väike rahvas võib olla vaimult suur.