Jeremy Bentham (1)

Jeremy Bentham
(15. veebruar 1748 – 6. juuni 1832)
Valitsemine on nagu arstiteaduski, seisneb valikute tegemises mitme halva vahel. Iga seadus on halb, sest iga seadus piirab vabadust. (“Principles of Morals and Legislation ”, 1789)
Jeremy Bentham oli oli inglise õigusteadlane, sotsioloog , filosoof , majandusteadlane ja ühiskondlik tegelane, kes kasutas terminit kasulikkus, kui kõikjal toimivat põhimõtet. Bentham ise väidab, et ta jätkab oma arutlustes joont, mille alguses on vanakreeka filosoof Epikuros .
Bentham sündis Londonis jõukas perekonnas ning tema vanemad arvasid, et ta on imelaps , kui leidsid poja istumas isa kirjutuslaual ning lugemas Inglismaa ajalooraamatut. Väike Jeremy alustas ladina keele õpinguid juba kolme aastaselt. 1760 . aastal läks ta õppima Oxfordi ja sai seal 1763. aastal bakalaureusee ning 1766.aastal magistrikraadi õigusteaduses.
Jeremy Benthamit peetakse utilitarismi rajajaks. Utilitarism on positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus selline, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Isiklikke hüvesid ei tohi hinnata kõrgemalt kui teiste inimeste samalaadseid hüvesid. Selle arusaama lühim väljendus on loosung Suurim õnn suurimale hulgale!
Bentham väitis, et maailmas tuleb inimestel tunda valu ja mõnu, valu on nende jaoks paha ja mõnu hea.
Kõik inimesed, Benthami järgi, püüavad rahuldada isiklikke soove. Õnn seisneb lõbus, vaid ilma kannatuseta. See tähendab, et õnn on puhas, kauakestev ja pidev lõbu. Õige inimese toiming suurendab lõbu, aga väär toiming vähendab.
Bentham väitis, et kõik inimesed arvestavad ühtemoodi õnne määratlust. Kuna see lause tundus liiga segane, otsustas Bentham seda ka matemaatiliselt näidata. Iga konkreetne kogemus oli mõõdetav nelja faktoriga:

sagedus,

kestvus,

juhuslikkus

lähedus.
Hiljem, et enam matemaatiliselt täpsemaks minna, lisas Bentham veel kolm faktorit :

viljakus,

rõvedus ja

mõju kaaskodanikele.
Valiku tegemiseks mitme teguviisi vahel tuleb kõigepealt mõelda, milliseid naudinguid ja kannatusi toob kaasa esimene teguviis ning siis – milliseid teine jne. Seejärel tuleb neid tagajärgi võrrelda.
Naudingute võrdlemisel tuleb Benthami arvates arvestada järgmisi omadusi:

Intensiivsus (ingl intensity): intensiivsemad naudingud on väärtuslikumad.

Kestvus (ingl duration): kauemkestvad naudingud on väärtuslikumad.

Tõenäosus (ingl certainty): tegusid planeerides tuleb eelistada tõenäolisemaid nau-dinguid.

Lähedus (ingl propinquity): eelistada tuleks ajaliselt lähemaid naudinguid.

Viljakus (ingl fecundity): nauding on viljakas siis, kui ta arendab nautimisvõimet. Näiteks ilukirjanduse lugemine on selles mõttes viljakas: lugemisega kaasneb nauding (kui kaasneb - oleneb ju inimesest) ning samuti areneb võime veel suuremat lugemisnaudingut saada.

Puhtus (ingl purity): nauding on puhas, kui ta ei põhjusta mingeid kannatusi. Nauding söömisest ja alkoholi tarbimisest võib osutuda n-ö mittepuhtaks. 

Ulatus (ingl extent): kui mingi teguviis puudutab ka teiste inimeste huve, siis tuleb arvesse võtta inimeste arvu, kellele saavad osaks naudingud.
Kannatuste võrdlemisel on kalkulatsioon analoogne - muidugi selle erinevusega, et kui kannatused näivad olevat vältimatud, siis tuleb eelistada käitumisviisi, millega kaasnevad kannatused oleksid vähemintensiivsed, vähemkestvad jne.
Utilitarismi seisukohalt tuleb Benthami arvates korraldada ka seadusandlus . Seadusandluse loomise eesmärgiks peab olema maksimaalse hulga inimeste maksimaalne hüvang (õnn, nauding jne.) Kriminaalkaristusest kirjutab ta järgmist:
"...Iga karistus iseenesest on pahe , kannatus. Seega utilitarismi põhimõttest lähtudes tuleb karistust rakendada üksnes siis, kui see osutub vältimatuks, üksnes selle nimel ja üksnes sel määral, mil see võimaldab ära hoida veel suuremat pahet ja kannatusi."
Karistused toovad inimestele kannatuse. Sellepärast on väga tähtis valitsejale ja seadusandjale kindlaks määrata minimaalselt tingimata karistus. Tema arvamusel, iga inimene püüab suureneda oma lõbu ja ,vastavalt vähendada kannatusi.