Bentham, pierce (0)

Bentham väitis, et maailmas tuleb inimestel tunda valu ja mõnu, valu on nende jaoks paha (va masohhistid) ja mõnu hea. Kui indiviidide valikud mõjutavad üksteist, siis valivad indiviidid koguheaolu maksimeeriva alternatiivi. Suurim heaolu suurimale arvule inimestele, oli utilitaristide deviis. Bentham väitis, et kõik inimesed arvestavad ühtemoodi õnne määratlust. Kuna see lause tundus liiga segane, otsustas Bentham seda ka matemaatiliselt näidata. Iga konkreetne kogemus oli mõõdetav nelja faktoriga:
1. sagedus,
2. kestvus,
3. juhuslikkus
4. lähedus.
Hiljem, et enam matemaatiliselt täpsemaks minna, lisas Bentham veel kolm faktorit :
1. viljakus,
2. rõvedus
3. mõju kaaskodanikele.
Valiku tegemiseks mitme teguviisi vahel tuleb kõigepealt mõelda, milliseid naudinguid ja kannatusi toob kaasa esimene teguviis ning siis – milliseid teine jne. Seejärel tuleb neid tagajärgi võrrelda. Naudingute võrdlemisel tuleb Benthami arvates arvestada järgmisi omadusi:
1. Intensiivsus (intensity): intensiivsemad naudingud on väärtuslikumad.
2. Kestvus (duration): kauemkestvad naudingud on väärtuslikumad.
3. Tõenäosus (certainty): tegusid planeerides tuleb eelistada tõenäolisemaid naudinguid.
4. Lähedus (propinquity): eelistada tuleks ajaliselt lähemaid naudinguid.
5. Viljakus (fecundity): nauding on viljakas siis, kui ta arendab nautimisvõimet. Näiteks ilukirjanduse lugemine on selles mõttes viljakas: lugemisega kaasneb nauding (kui kaasneb – oleneb ju inimesest) ning samuti areneb võime veel suuremat lugemisnaudingut saada.
6. Puhtus (purity): nauding on puhas, kui ta ei põhjusta mingeid kannatusi. Nauding söömisest ja alkoholi tarbimisest võib osutuda mittepuhtaks.
7. Ulatus (extent): kui mingi teguviis puudutab ka teiste inimeste huve, siis tuleb arvesse võtta inimeste arvu, kellele saavad osaks naudingud.
Bentham moodustas Filosoofiliste radikaalide klubi, kuhu kuulusid ka mõned nimekad Parlamendiliikmed ja kunstitegelased. Radikaalid võitlesid kõnevabaduse ja demokraatia eest. Peagi ühines Benthami radikaalidega ka John Stuart Mill. Radikaalidest kasvas hiljem välja Utilitaristide ühing, kelle põhilisteks oponentideks olid romantikud , utopistid ja sotsialistid , kes asusid Milli arvates liiga kõrgel pilvedes.
“Mingit rumalat seadust muuta sooviv filosoof ei jutlusta mässust selle seaduse vastu. Hoopis teine on anarhisti iseloom. Anarhist eitab seaduse olemasolu ennast, ei tunnista seaduse õigust meid käskida, kutsub inimesi üles mitte tunnistama kohustuslikku allumist seadusele ja kutsub seaduse täitmise vastu mässama.”
Jeremy Bentham, 1816
Charles Sanders Peirce
Peirce
Ameerika filosoof Charles Sanders Peirce (1839-1914) pani aluse pragmatismile (kr pragma 'tegu, tegutsemine'). Ta ei vastandanud mitte teadmist ja teadmatust, vaid usku (ingl belief) ja kahtlust. Teadmiseks nimetavad inimesed kindlat uskumust.
Uskumusel ( usul ) on Peirce'i sõnul kolm omadust:
1. Uskumusest ollakse teadlik.
2. Uskumus vaigistab ebameeldiva kahtlemisärrituse.
3. Uskumusele tugineb käitumine.
Ebameeldiv ärritus, mis kaasneb kahtlusega, sunnib asja lähemalt uurima ning niimoodi uskumuseni jõudma. Uurimistöö eesmärgiks on kahtlusest jagusaamine ning püsiva uskumuseni jõudmine.
Peirce ei nõustu Descartes 'iga, kes väitis, et uurimistöö eelduseks on mõistuse vabastamine kõigist väärarvamustest, mille saavutamiseks tuleb vähemalt kordki elus kõiges kahelda. Peirce'i arvates pole selline üleüldine kahtlemine võimalik. Kui ma kõiges kahtleksin, siis poleks mul üldse võimalik kindlalt väita, et ma kahtlen. Kahtlemiseks peab olema alus ning selle aluse moodustavad meie endi (eel)arvamused.
Peirce'i arvates kasutatakse uskumuse kindlustamiseks (tugevamaks muutmiseks) nelja meetodit:
1. Visaduse (kangekaelsuse) meetod seisneb selles, et otsitakse oma seisukohale kinnitust ning hoidutakse kõigest sellest, mis võiks seda kõigutada.
2. Autoriteed meetod seisneb selles, et inimeste vaadete kujundamist suunab riigivõim: kuulutatakse välja teatud "õiged" seisukohad ning hoolitsetakse selle eest, et teistsugused arvamused riigis mõjule ei pääseks.
3. Aprioorsuse (ld a priori 'kogemusest sõltumatu') meetod nõuab, et uskumus peab olema "kooskõlas mõistusega". Selle meetodi puuduseks on, et inimeste arusaamad "kooskõlast mõistusega" ei kattu.
4. Teaduse meetod eeldab, et tõsiselt asja uurides on võimalik kõigi asjatundjate ükskmeel antud uurimisvaldkonnas. Sellist üksmeelse tunnustuse saavutanud seisukohta võibki nimetada tõeks.