Jane Eyre (0)

Jane Eyre
Sisukokkuvõte
Lapsepõlv
Jane Eyre on orb. Tema vanemad surid tüüfusesse, kui ta veel väike oli. Raamatu alguses on ta 10-aastane ja elab Gatesheadis. Seal elab ta oma tädi, Sarah Reed ’i, ja tema pere juures. Sarah Reed on tema onunaine. Tema onu on samuti surnud. Sarah vihkab Jane’i algusest peale. Onu viimaseks sooviks, olles oma surivoodil, oli ,et Sarah lubaks, et hoolitseb Jane’i eest. Tema onu oli alati eelistanud Jane’i oma lastele, ning sellepärast Sarah Jane’i ei salli. Onu surmaga lõppes Jane’i hea põli Gatesheadis (raamatu alguses oli onu juba surnud). Peres elab peale tema veel kolm last: John, Eliza ja Georgiana. John peksab teda pidevalt ilma põhjuseta, kuid keegi ei kaitse teda. Kõik kohtlevad teda kui valetajat ja kurjategijat. Ainus, kes tema vastu vähegi lahkust üles näitab, on üks majateenija Bessy. Tema laulab talle ja räägib lugusi . Jane armastab nimelt üle kõige lugeda, eriti meeldib talle vaadata reisiraamatuid ja sealseid pilte. Ta ei ole ilus laps, vastupidi. Ta ei vasta ühelegi tolle aja iluideaalidest. Tal on ilmetud näojooned, sirged hallikad juuksed, tema silmad ei sära, pole tal punaseid põski ega huuli jne… Ka see suurendab sallimatust tema vastu ning seda talle ka koguaeg öeldakse. Lisaks füüsilisele vägivallale kasutatakse tema kallal ka vaimset vägivalda. Ühel päeval kui John talle jälle kallale tuleb, julgeb Jane lõpuks vastu hakata ja end kaitsta. Muidugi kui teenijad tulevad, räägib John, et Jane tuli talle ise kallale ning tema tädi laseb ta karistuseks panna punasesse tuppa . Seda tuba kardab Jane kõige enam, kuna majas räägitakse, et seal kummitab tema onu vaim. Kui ta punases toas on, anub ta oma tädi , et see ta välja laseks, kuid asjata. Lõpuks kaotab ta hirmust teadvuse. Seejärel saab ta lõpuks rahu – ta puhkab paar päeva voodis ja Bessy hoolitseb tema eest. Arst, härra Lloyd, räägib temaga kaastundlikult ja soovitab Jane’il kuhugi kaugele kooli minna (seal oleks ta internaadis). Seda soovitab ta ka mrs Reedile. Möödub kaks kuud, kuni asjakorraldused tehtud saavad. Seejärel tuleb Gateshead’i Mr. Brocklehurst. Ta on Lowoodi kooli juhataja, kes tuli Jane’i sinna saatma. Jane on üliõnnelik, et pääseb Gatesheadist ja plaanib uut algust. Kuid mrs Reed (e. Sarah, Jane’i tädi) räägib mr Brocklehurstile, et Jane Eyre on pahatahtlik ja valelik laps. Tol ajal oli valetamine üks suurtest pattudest ja seda ei sallitud. Muidugi usub Brocklehurst seda ning lubab koolis õpetajatele sellest rääkida, mis muidugi Jane’i masendab. Lowood on vaestekool, kus on vaesed ja orvud. Selle elamistingimused on kohutavad ja ranged . Sealsed elanikud saavad vaevu süüa, söögiks on ka põhjakõrbenud puder tavaliselt. See on kristlik kool, ranged palvetamisreeglid ja riietumisreeglid on seal. Riides käivad nad ühesuguste kleitidega, riideid õmblevad endale ise ning juuksed peavad neil olema tagasihoidlikult tagasikammitud, ei mingeid patse. Ühel tüdrukul, kellel loomulikud lokkis juuksed on, käsib mr Brocklehurst isegi juuksed ära lõigata, kuna see pidavat olema liigne edevus. Endal tal on kaks tütart ja naine, kes on üleni iluasjadega üle riputatud, uhked riided seljas ja juuksed lokitud. Jane ei suhtle algul koolis paljudega. Ta on hea õpilane ja meeldib õpetajatele, kuni ühel päeval saabub kooli Brocklehurst ja kuulutab ta kõigi õpilaste silme all valetajaks. Ta pannakse keset klassi häbipuki peale seisma. Jane, kes pole kunagi midagi valetanud, on meeleheitel. Ainsad, kes temasse endiselt hästi suhtuvad, on õpetaja miss Temple ja Helen Burns, Jane’ist natuke vanem tüdruk, kellega Jane on suhtlema hakanud. Nemad ei usu et ta on valetaja ja ms Temple lubab kirjutada mr Lloydile (arstile Gatesheadist) , kuna too teab Jane’i, ning järele pärida Jane’i iseloomu kohta. Lõpuks saabub Lloydilt vastus, ning Jane’i süütust tunnistatakse kogu kooli ees, mispeale õpetajad temasse jälle soojalt suhtuma hakkavad. Helen on laisk kuid tark ja arukas tüdruk. Oma laiskuse ja lohakuse eest saab ta tihti vastu näppe ja selga korraõpetaja poolt. Kui Jane aga imestades talt küsib, kuidas Helen sellele vastu peab, siis Helen ütleb, et aga ta ongi laisk ja lohakas ja need on tema maised kannatused. Helen on sügavalt usklik, kes andestab kõigile ja ei vihasta. Jane üritab nii temast eeskuju võtta, kuid ei suuda mrs Reed’ile ja teistele andestada, vaid on keevavereline tüdruk. See aga aastatega taandub. Kooli halbade elutingimuste tõttu – rõsked ja külmad seinad, kütmata koolimaja , õhukesed riided jne – puhkeb koolis tüüfusehoog. Paljud surevad. Sealjuures ka Helen, kuid hoopis tiisikusse. Ta sureb Jane’i käte vahel voodis. Peale tüüfusehaigust saavad ümbruskonna mõjukad inimesed mr Brocklehursti valitsemiskorrast teada ning kooli elamistingimused muudetakse tunduvalt paremaks.
Thornfield Hall
Aastatega sirgub Jane’ist noor, tasakaalukas, sügavalt usklik, kõrgete moraalidega, endiselt inetu, andekas naine. 8 aastat hiljem on Jane saanud Lowoodi õpetajaks, 15-naelase aastapalgaga. Miss Temple’iga on ta saanud heaks sõbraks, kuid viimane abiellub. Peale seda ei taha Jane enam Lowoodis olla. Ta mõistab, et soovib reisida, maailma näha, kogeda seiklusi, mitte ühe koha peal passida. Vähemalt uut töökohtagi. Ta paneb ajalehte kuulutuse, kus pakub ennast guvernandiks. Kuulutuse peale tuleb pakkumine Alice Fairfaxilt, kelle sõnul peaks ta õpetama 8-aastast prantslast Adele Varensi Thornfield Hall mõisas. Palgaks oleks 30 naela aastas. Jane otsustabki võimalust kasutada ning pakib oma asjad ja asub Thornfield Halli poole postitõllaga teele. Jõudes Thornfieldi leiab ta eest vana naise, Alice’i, keda peab lesestunud majaperenaiseks. Imestab veel, et Alice temaga nagu võrdsega, mitte teenijaga, käitub. Pärast aga selgub et Thornfieldi peremees on Edward Rochester , kes aga alati reisimas on ja harva Thornfieldis on. Jane kuuleb Rochesteri kohta palju head ja lahket, k.a et Adele olevat mr Rochesteri sohilaps ühe prantslannaga. Jane, olles õnnelik oma uue elukoha üle, vajub unne. Järgmine päev kohtub ta Adele’iga, kes, pärast esimesi tunde, on Jane meelest keskpärane õpilane. Ta pole eriti taibukas ja usin, kuid loll ka mitte. Keskmine. Jane kiindub Adele’i kiirelt. Samuti saab ta hästi läbi ka ülejäänud teenijaskonnaga. On ainult üks imelik naine, Grace Pool, kes on teenija , kuid alati kuskil üleval ruumis. Ühel päeval, kui Jane Thornfieldi lähedal asuva linna poole jalutab, kohtab ta teel ühte mees hobusel koeraga, kes kukub ja jala nikastab. Jane aitab ta hobuse peale tagasi. Kui Jane tagasi Thornfieldi jõuab, avastab ta, et see mees oli mr Rochester, Thornfieldi peremees. Järgmisel päeval tahab mr Rochester temaga kohtuda . Nad vestlevad huvitavatel teemadel ja Jane avastab, et kuigi mr Rochester on ligi 40 aastane, Jane aga pole veel kakskümmendki, on mr Rochester huvitav vestluskaaslane. Nad hakkavad tihti vestlema erinevatest asjadest. Mr Rochester on äkiliste tujumuutustega, palju reisinud, ilma näinud lahke mees. Mrs Fairfax on imestunud, et mr Rochester juba nii kaua Thornfieldis on viibinud, sest tavaliselt on ta sealt läinud juba kahe nädalaga. Jane saab mr Rochesteri elust palju teada. Rochester, viibides Prantsusmaal, olles maganud paljude naistega , armus ühte tantsijasse. Ta pidas teda üleval ühes hotellis , ostis talle palju asju, kuid ühel päeval avastas naise teda petmas. 9 kuud hiljem selgub et see naine on rase ja väidab et laps on Rochesteri oma. Rochester võttis Adele Thornfieldi, kuigi nägi, et Adele’is pole talle midagi sarnast ja pole arvatavasti tema laps. Sellegipoolest võimaldab ta talle heaks eluks kõik võimaliku, mis annab veel tõendust Rochesteri heast loomusest. Thornfieldis leiab aga aset kummaline sündmus. Jane ärkab öösel imelike häälte peale ja avastab, et Edwardi (mr Rochesteri) voodi põleb ja päästab oma peremehe surmast. Talle räägitakse,et süütegijaks on Grace Pool, kes aga ei näe ennast üldse süüdi tundvat.
Rochester kutsub enda juurde seltskonna, kus viibib ka Blanche Ingram, kes on silmapaistvalt ilus ja Jane’i meelest ideaalne. Blanche aga mõnitab Jane, kuna ei salli guvernante. Jane avastab, et on mr Rochesteri armunud, kuid levivad kuulujutud et Blanche ja mr Rochester abielluvad. Kui külalised Thornfieldis viibivad, saabub sinna ka salapärane mr Mason ,kes väidab, et on Edwardi tuttav, kuid viimane on vihane teda nähes. Öösel ärkab Jane karjete peale ja joostes välja avastab, et ka teised külalised on üleval. Edward väidab, et ju nähti halba unenägu. Jane jääb oma tuppa ootama ja sinna tulebki natukese aja pärast mr Rochester, kes ütleb, et vajab Jane abi. Ta viib Jane’i varjatud uksest sisse, trepist üles, kus on verine mr Mason. Edward palub Jane’i abi, et too hoolitseks Masoni eest, kuna ta arsti läheb kutsuma. Masonil keelab ta midagi rääkida. Arst tulebki ja Jane läheb magama. Edward jätab hiljem Jane’ile mulje, et Grace Pool ründas Masonit. Mason lahkub hommikul salajas.
Jane saab kirja Gatesheadist, kus räägitakse, et mrs Reed on suremas ja tahab teda näha. Jane otsustabki ta sinna sõita, kus näeb ka teenijat Bessiet, kes on abielus ja lastega. Mrs Reed räägib Jane’ile , et sai kunagi kirja John Eyre’ilt , Jane teiselt onult, kes ütles, et on nüüd rikas ja tahab Jane’ile raha anda ja ta oma pärijaks teha. Mrs Reed aga vihkamisest ja kadedusest Jane vastu ei rääkinud talle sellest varem. Jane andestab kõik mrs Reedile, kes aga teda ikka ei salli. John on mänginud maha perekonna vara, ning on vägivaldne joodik . Peale mrs Reedi surma läheb Eliza kloostrisse nunnaks . Georgiana on aga edav naine, kes läheb Londonisse oma sugulaste juurde. Jane neid enam ei näe. Ta tunneb suurt igatsust Edwardi järele ja Thornfieldi naastes avastab, et ka Edwardil on ülihea meel teda näha. Samas aga kõikjal räägitakse, et Blanche ja Edward abielluvad ning see põhjustab Jane’ile palju valu. Samuti muretseb ta oma töökoha pärast, kuna usub et Adele saadetakse kooli ja tal pole kuhugi minna. Ühel õhtul läheb ta välja jalutama ja kohtab ka Edwardit. Edward räägib Jane’ile, et ärgu too muretsegu, peale pulmi läheb Adele kooli küll, kuid Edward muretseb Jane’ile uue töö, mis on aga Iirimaal . Jane hakkab nutma , räägib, et ei taha minna eemale esimesest kohast, mida on pidanud oma koduks . Samuti tunnistab , et ei taha lahkuda Edwardist. Edward tunnistab samuti Jane’ile kõik üles. Ütleb, et armastab teda ja on alati armastanud. Ta peab Jane’i ingliks, kes on saadetud teda päästma. Ta ütleb, et Blanche’ga olemine on olnud pettekas ning ta tegi seda ainult selleks, et Jane oma tundeid mõistaks. Ta teeb Jane’ile abieluettepaneku, millega Jane rõõmsalt nõustub. Ainult mrs Fairfax ei kiida seda heaks. Nendel päevadel on isegi Jane välimus kenamaks muutunud : silmad säravad, puna on palgeil, huuled on punakamad ja jume särav. Jane aga, kartes kaotada Edwardi armastust, ei lase tal end suudelda ega ilusaid kleite osta. Hüüab teda endiselt mr Rochesteriks, tehes sellega mehe enda järele hulluks. Ühel ööl ärkab ta selle peale, et mingi naine rebib ta loori puruks. Ta arvab , et selleks on Grace Pool.
Pulmapäeval aga, täpselt pulmatseremoonial saabuvad sinna kaks inimest. Nendeks on mr Mason ja advokaat . Nad räägivad, et nad ei saa abielluda , kuna mr Rochester on juba abielus. Tseremoonia katkestatakse ja mr Rochester viib nad kõik oma mõisa, viies nad taas üles peidetud uksest torni. Seal avab ta ukse, kus on Grace Pool. Samuti on seal mingi naine, Bertha Antoinetta Mason, kes ongi mr Rochesteri naine. Bertha on aga hull, täielikult vägivaldne ja tungib kõigile kallale. Grace Pool on tema valvaja, kuid on vahel magama jäänud ja Bertha ongi sooritanud kõik kuriteod ( voodi põlemapanek jne ). Ta räägib, kuidas kasvas üles rikkas peres. Isa aga plaanis pärandada kogu vara oma vanemale pojale ning tahtis et poeg abielluks rikka naisega ja saaks seeläbi rikkaks. Ta trikitaksegi abielluma ilusa naise Berthaga. Hiljem saab ta aga teada, et Bertha ema on hull ja kogu ta suguvõsa on hullud. Samuti hakkab ka Bertha esitama vägivaldseid kalduvusi. Lõpuks, kui asi läheb väga hulluks, viib Rochester ta hoole alla Thornfieldi ja kaob ise reisima , öeldes mitte kellelegi, et tal naine on. Mr Mason on aga Bertha vend. Jane on murtud . Rochester pakub talle ikka minna kuhugi kaugele elama, kasvõi nii ,et nad magavad eraldi tubades ja on endiselt nagu guvernant ja peremees, tähtis, et ta Jane’i ei kaotaks. Jane aga, tundes kiusatust, jääb truuks oma moraalidele ja hiilib Thornfieldist salaja minema.
Edasine elu
Ta sõidab postitõllaga nii kaugele, kui rahakott lubab. Seejärel eksleb ta paar päeva, olles nälginud ja külmunud ja kerjab süüa. Lõpuks jõuab ta vihmase ilmaga kuhugi maja juurde, kus ta tuppa viiakse. Ta on kaua aega voodis, nälginult ja poolsurnult. Tema päästjaks osutub St John Rivers, kes on küla vaimulik. Majas on ka kaks naist, tema õde, Diana ja Mary ning üks majahoidja. Mary ja Diana on toredad naised, kellega Jane kohe alguses hästi klapib. Nendega on tal palju rääkida ning ta on ka majapidamises abiks. St John leiab Jane’ile töökoha. Seal külas tahetakse avada kool, kuhu Jane’i õpetajaks tahetakse. Jane võtab selle suurima rõõmuga vastu, seal on vähe õpilasi ja ta on kooli juhataja ja ainus õpetaja. Tal on ka üks teenija. Koolis antakse algelisi teadmisi, kuid Jane on väga õnnelik. Muidugi ei saa ta oma mõtetest heita ka mr Rochesteri, keda ta endiselt armastab. Möödub peaaegu aasta. St John, auahne mees, unistab misjonäritööst Indias ja Aafrikas, et end täielikult jumalale pühendada. Diana ja Mary ja John on laostumise äärel. Nad saavad teate, et nende kauge sugulane on surnud, kuid otsustanud enamus oma vara pärandada kellegile kaugele vennatütrele, keda ei teagi. Diana ja Mary saavad töökohad kaugele guvernantidena. Siis aga saab Jane kirja, et tema onu on surnud ja pärandas talle kogu oma vara. St John aga uurib samal ajal välja, et Jane on Jane Eyre, keda tal paluti otsida (Jane andis neile vale nime), ning tema ongi nende surnud sugulase vennatütar. Seega selgub, et Jane on korraga rikas ja Riversite sugulane. Ta on äraütlemata õnnelik, kuna esimest korda elus on tal perekond. Ta jagab oma vara nende vahel ära, Diana ja Mary tulevad taas koju. St John sai võimalus misjonäriks minna, kuid kutsub endaga kaasa ka Jane’i, tehes talle abieluettepaneku. Jane aga ei suuda abielluda St. Johniga, kui teab ,et kumbki üksteist nagu naine ja mees ei armasta. Ta teab, et St John armastab Rosamund Oliveri, ning naine ka teda, kuid on sellest ära pöördunud, kuna tunneb et tema kutsumus on teenida Jumalat. Jane ütleb, et võib St Johniga kaasa minna kui sugulane, kuid viimane ütleb, et nii pole see võimalik. Diana ja Mary tahavad neid takistada, kuna teavad et kaugel olevate maade elutingimuste tõttu surevad nad seal kiiresti. Ka Jane pole mineku üle õnnelik, kuid ta hakkab juba nõusse jääma. Ühel ööl aga tundub talle, nagu kuuleks mr Rochesteri tema nime hüüdmas. Talle meenub mr Rochesteri jutt, et tõelised kaksikud ja hingesugulased võivad üksteist hüüda kuitahes kauge maa tagant, kuid kuulevad ikka üksteist. Ta on juba varem saatnud kirju mrs Fairfaxile, et pärida kõigi elu kohta, kuid pole vastust saanud. Nüüd otsustab ta minna isiklikult Thornfieldi. Ta asubki teele, kuid leiab eest mahapõlenud mõisa. Seal lähedal olevas linnas kuuleb ta, et mr Rochesteri hull naine oli mõisa põlema pannud. Mr Rochester oli kõik evakueerinud, kuid naine oli katusele roninud. Rochester oli riskinud oma eluga, et talle järele minna ja ta sealt päästa. Naine aga hüppas katuselt alla. Rochester kaotas ühe käe ja jäi pimedaks ja elavat nüüd oma teises mõisas paksu metsa sees. Jane pöördub nüüd sinna. Mr Rochesterist on jäänud ainult inimvare, kui Jane teda näeb. Edward ei usu algul, et Jane tagasi tulnud on. Kui ta lõpuks selles kindel on, on mõlema õnn piiritu . Nad abielluvad ning aastate pärast taastub ka mr Rochesteri nägemine ühest silmast natuke, nii et ta näeb oma lapsi.
* St John läks misjonäriks, oli kirjavahetuses Jane’iga ja suri Indias olles. Oma viimases kirjas Jane’ile kirjutas ta, et tunneb jumala kutset.
Arvamus
Minu jaoks on „Jane Eyre“ üks kõige hiilgavamaid raamatuid, mis eales kirjutatud. Lugedes seda raamatut innustas see mind lugema ka muud selle ajastu kirjandust ja kogu Charlotte Brontë loomingut. Jane Eyre on inimene, kelle keevaverelisus suruti maha tema sugulaste poolt. Ta on kaua aega vihane nende peale, kuid saades indu jumalast ja oma sõbrannast Helen Burnsist suudab ta kogu oma vihast lahti lasta ja andestada, ka siis, kui teised seda ei suuda. Samas säilib temas otsekohasus. Samuti on tal väga kõrge moraalitunnetus, arusaam heast ja halvast tema usus ning ta sümboliseerib head inimest tema kõige puhtamal kujul. Mulle meeldis ka see, et tema välimus ei olnud ilus, nagu paljudes teistes selle aja raamatute peakangelannadel oli. Selles teoses on iseloomustatud armastust selle kõige ilusamal kujul, just Jane’i poolt, kes oli valmis ohverdama oma õnne, et päästa end ja eelkõige mr Rochesteri patusest elust. Temast saab mr Rochesteri „päästja“, kuna ta paneb Edwardi soovima olla parem inimene ja oma minevikust lahti laskma . Just see meeldis mulle selle raamatu juures kõige rohkem, et Jane ja Edwardi armastus oli tõeliselt tugev, mis püsis hoolimata kõigist kannatustest, mida nad pidid läbi elama. Samuti on autor selle suurepäraselt kirjutanud, sest võrreldes enamik raamatutega on raamat kaasahaarav esimesest lausest alates ja jääb kauaks meelde. Ma ei leia mitte ühtegi viga antud teose juures. Kindlasti soovitan seda kõigile, nii naistele kui meestele.
Seosed ajalooga
„Jane Eyre“-is on märgatavaid sarnasusi Charlotte Brontë eluga. Raamatus on Lowood äärmiselt halbade tingimustega kool, mille tõttu puhkeb seal tüüfus. Brontë saadeti koos oma õdedega Cowan Bridge ’i kooli, mille tingimused olid sarnased. Samuti puhkes seal tuberkuloos, millesse ta kaks õde ka surid. Samuti on raamatu kirjutamisviis, inimeste seisuste tähtsus, kombed ja rääkimine selline, nagu 17-18dal sajandil Inglismaal oli. Ka see, et puhkes palju haigusi, millesse surdi massiivselt ja usk oli väga tähtsal kohal.
Charlotte Brontë
Charlotte Brontë (21. aprill 1816 – 31. märts 1855) oli inglise kirjanik, õdedest Brontëdest kõige vanem, ta saavutas oma romaaniga "Jane Eyre" õekseist ka suurima populaarsuse. Tema pseudonüüm oli Currer Bell.
Charlotte Brontë sündis 1816. aastal Thortonis Yorkshire 's iiri päritolu vaimuliku Patrick Brontë ja Maria Brontë(sünd. Branwell) pere kolmanda lapsena. Aastal 1820 kolis pere Haworthi, kus isa abivaimulikuna tööd leidis. Järgmisel aastal pärast Charlotte'i ema surma tuli suure kuuelapselise perekonna, viie tütre ja poja eest hoolitsema Elizabeth Branwell, Maria Brontë õde. Patrick Brontë ei abiellunud uuesti.
Charlotte'i lapsepõlv möödus venna Branwelli kaheteistkümne sõduri ja temaga koos loodud fantaasiamaailmas Angria mängides. Tuntuima Brontë õe lapsepõlve kuulus ka suur hulk lugemist.
Kaheksa aastasena, aastal 1824 saadeti Charlotte ja ta kaks vanemat õde Maria ja Elizabeth Cowan Bridge'i kooli, mida Charlotte oma romaanis „Jane Eyre“ kriitiliselt kajastab, ning kus halbade tingimuste tõttu aasta pärast Maria ja Elizabeth tuberkuloosi surid; kool jättis ka Charlotte'i tervisele püsivad jäljed.
Elu Charlotte'i järgmises koolis, Roeheadis, oli palju õnnelikum ning kuhu ta hiljem õpetajana tagasi pöördus.
Aastal 1832 , pärast kahte ebameeldivat kogemust guvernandina, ütleb Charlotte koha õpetajana üles ja sõidab tädi käest saadud rahaga Brüsselisse õppima, et luua koos Emilyga Haworthi väike erakool . Õed asuvad õppima Hégeri pansionaati, kus vanim neist armub lootusetult direktori abikaasasse, kellele ta veel ka pärast ima tädi surma ja hetkelist koju tagasi pöördumist (Emily jäigi koju) kirglikke kirjade saatmist jätkab. Just nagu õdede kooliprojekt läbi põleb, jäävad ka Charlotte'i kirjad härra Hégerile alatiseks vastamata .
1845. aastal veenab Charlotte Emilyt ja noorimat õde Anne'i nende luuletusi pseudonüümide Currer, Ellis ja Acton Bell all avaldama. Kahjuks ostetakse seda ainult kaks eksemplari.
Charlotte Brontë esimest romaani „The Professor “ ei võtnud kirjastajad vastu, samas kui ta õdede Emily ja Anne'i esikromaanid võeti, mis perekonna suures rahapuuduses sundis Charlotte'i „Jane Eyre't“ kiiresti lõpetama.
„Jane Eyre“ avaldati aastal 1847 ning seda tabas kohene edu.
Romaani menu oli kahjuks peagi varjutatud reast surmadest. Aastal 1848 surid vend Branwell ja noorem õde Emily, järgmise aasta mais kaotas Charlotte pere pesamuna Anne'i. Üksindust, mis teda pärast seda tabas kajastab Charlotte „Villette'is“; mälestused armsast õest Emilyst on aga külvatud „Shirley“ kangelannasse.
Pärast kolme tagasi lükatud abieluettepanekut nõustus Charlotte lõpuks aastal 1854 abielluma A. B. Nichollsiga, seda vaatamata isa vastupanule.
Järgneval aastal Charlotte Brontë sureb. Saatuslik haigus oli arvatavasti naise rasedusega seotud.
Raamat „The Professor“ lükati tagasi kokku üksteist korda ja leidis härra Nichollsi abiga kirjastamist alles pärast autori enda surma.
Romaanid :

• "Jane Eyre", avaldatud 1847
  
• "Shirley", 1849
  
• "Villette", 1853
  
• "Professor", kirjutatud enne "Jane Eyre'i", kuid kirjastuste keeldumise tõttu avaldati postuumselt 1857
  

Tsitaadid:
Charlotte Brontë on öelnud: "Luuleanne – jumalikeim and inimesele – oli kingitus selleks, et kirjutades vaigistada oma tundeid, kui tunnete jõud muutub ähvardavaks. Mulle tundub, et keegi ei kirjuta luuletusi selleks, et väljendada oma intelligentsust ja oskuslikkust. Kes küll hooliks seesugusest luulest ? Kes hoolib kirjatarkusest, luulesse pandud kauneist sõnadest? Ja kes ei hooliks tunnetest – tõelistest tunnetest, olgu need väljendatud nii lihtsalt või koguni tahumatult kui tahes?