Jane Eyre lapsepõlv ja kooliaeg (0)

Jane Eyre lapsepõlv.
Jutustus algab päeval, kui Jane on 10-aastane ja tema onupoeg John on 14-aastane ja nende vahel toimub kaklus.
Jane on orb, tema vanemad on surnud. Tema ema oli pärit kõrgema seisusega jõukast perekonnast, kuid ta armus vaesesse vaimulikusse ning vanemate vastuseisust hoolimata abiellus temaga. Ema isa, Jane vanaisa, vihastas seisusevastane abielu üle niivõrd, et jättis tütre pärandusest ilma. Umbes aasta peale abiellumist sai Jane isa oma pastori tööd tehes tüüfuse ja paarpäeva hiljem sai isalt selle ka ema ning mõlemad surid. Jane onu, ema vend mr Reed võttis lapse oma majja, kuid kui Jane oli saanud 1-aastaseks suri ka onu. Enne surma võttis mr Reed oma naiselt mrs Reedilt lubaduse, et too kasvatab Jane nagu oma last.
Mrs Reed oli võimukas naine, ta sai kogu majapidamisega hakkama, kõik kuulasid ja austasid teda välja arvatud tema lapsed: Eliza , Georgiana ja John.
Eliza oli kangkaelne ja isekas, kuid sündinud ärivaistuga tüdruk, teda üldiselt austati.
Georgiana oli ilus, punaste põskedega ja kollaste kiharatega, kuid riiakas, salakaval ja ülbe tüdruk, samas anti talle ta ilu pärast kõik andeks.
John – välimuselt suur, paks, tohutu söögiisuga, inetu poiss, armastas lõbustada ennast loomade ja Jane piinamisega, tegi kõike mida pähe tuli ning keegi ei keelanud teda kunagi, oma ema kutsus ta „vanaeideks“ , samas ema kutsus teda ikka „kullakeseks“ . Mrs Reed armastas hullupööra oma lapsi ja Johni tegevust Jane suhtes ei teinud märkamagi, Jane ta algul talus ja hiljem vihkas. Teenijad arvasid, et kui Jane oleks olnud sama ilus kui Georgiana, oleks teda ilmselt paremini koheldud, kuid Jane oli oma vanusetõttu väikest kasvu, kahvatu ja ilmetu ning tõsine, teda peeti kiuslikuks, oma sisemuses selle üle arupidades tundis Jane suurt ebaõiglust enda suhtes ja kurbust , et seda ei nähta. Oma südames igatses ta nii väga olla armastatud . Tema ainus armas kaaslane oli odav puust nukk , mille ta igal õhtul enne uinumist enda öösärgi sabasse keeras, et tollel hea oleks.
Ainus inimene, kes Janest natukene selles majas hoolis oli hoidja Bessi , Bessi oli Jane meelest mitmekülgselt andekas, oli töökas , oskas kenasti laulda jalugusid jutustada, aga samas oli Bessi tujukas ja Jane sai tihti tema käest hurjutada.
Sellel eelpool nimetatud päeval oli Jane tõmbunud hommikusöögitoa aknaorva ja luges seal üht selle maja raamatut, kui John teda jälle otsis (ilmselge kavatsusega Janet kiusata). Jane oli sellega peaaegu harjunud , et John kiusas teda koolist kodus olles 1-2 korda päevas. Seekord jäi Johnile ette, et Jane oli võtnud nende raamatu, ta käskis Janel seista akendest ja peeglitest kaugemale ja saatis selle suure paksu raamatu Jane poole teele, Jane ei jõudnud kõrvale hüppata, sai raamatuga pihta, kukkus vastu ust ja vigastas pead nii, et veri nõrgus alla. Selle peale lõi Janel silme eest mustaks ja läks Johnile kallale. Teeniaskond tuli vahele, aga mrs Reedile serveeriti nii, et Jane läks niisama Johnile kallale. Karistuseks pandi Jane kinni „punasesse tuppa “ , tuppa, kuhu isegi täiskasvanud ei tahtnud minna, kuna arvati, et seal kummitab , et mr Reed kummitab, kes suri selles toas. Üleelamistest ja oma fantaasiatest tingituna nägigi Jane seal midagi ja karjus ja kisas nii, et teenijad kohale tulid, kuid mrs Reed leidis, et ta ainult teeskleb, et toast välja saada ning lükkas lapse tuppa tagasi ja sulges ukse. Jane kaotas meelemärkuse. Ärgates oli tema voodi ees apteeker mr Loyd (kutsuti ainult teenijatele, kui keegi juhtus haigestuma) ning kui apteeker järgmisel päeval tuli uuesti teda vaatama, siis talle julges Jane rääkida, mis juhtus ja et ta on väga õnnetu . Mr Loyd uskus Jane juttu ja julges Mrs Reedile soovitada, et Jane vajaks uut keskkonda ja et Jane tuleks saata kooli. Mrs Reedile paistis see sobivat , aga loomulikult otsist ta kõige odavama kooli. Selleks oli Lowoodi vaeste kool ehk varjupaik .
Kui kooli patroon, mr Brocklehurst, mrs Reedi külastas ja ühtlasi ka uue õpilase Jane üle vaatas , siis mrs Reed iseloomustas Janet kui kõige halvemat ja kiuslikumat last.
Mr Brocklehurst oli välimuselt pikk ja kõhna, meenutas Janele musta posti, inetu, puhmas kulmudega, suure nina ja etteulatuvate hammastega mees. Iseloomult tundus olevat mrs Reedi hingesugulane.
Samal päeval, peale kooli omaniku lahkumist , ütles Jane mrs Reedile kõik, mis ta temast arvas . Kooli sõitis Jane üksina postitõllaga.
Lowoodi varjupaik ehk vaestekool
Kõikidel lastel, kes selles koolis õppisid olid kas üks või mõlemad vanemad surnud. Omaksed maksid nende ülalpidamise eest 15 naela aastas, ülejäänu maksid helded leedid ja džentelmenid.
Lowoodi koolis õppisid ainult tüdrukud.
Õpilased: Umbes 80 tüdrukut vanuses alates 9 kuni 20-aastasteni, vähesed näisid terved, paljud köhisid.
Riietuse õmblesid tüdrukud ise: vanamoeline pruun kõrge rüüsidega kaunistatud kaelusega villane vormikreit, ja pikk linane põll või väike linane kott , mida kanti küljel, jalas kanti villaseid sukki ja musti vaskpannaldega kingi . Õues minnes pandi pähe värvilistest kalingurist paeltega jämedakoeline õlgkübar ja seöga hall friisriidest mantel.
Oli 4 klassi. Klassivanemad korraldasid õpikute korjamist ja toidu kandmist.
Toit oli esimesel päeval väga kesine, hommikul kõrbenud mädanenud kartulitest puder , kuna toit oli nii nigel palus direktriss tema vastutusel anda tüdrukutele ooteks tükk leiba ja juustu, lõunal riknenud lihast ja kartulitest supp, õhtuks oli kruus kohvi ja pool leiba ning vastu magamaminekut killuke kaerakooki ja kruus vett, kruus oli igal klassil kõigile ühine.
Järgmisel päeval oli toit söödav, aga jälle väga vähe.
Magamistuba asus 2-l korrusel, kuhu mindi kahekaupa pikas reas. Magasid tüdrukud kõik ühes pikas ruumis, igas voodis 2 tüdrukut. Abiõpetaja miss Miller magas samuti samas ruumis. Valgustas seda ruumi üks või paar küünalt.
Pesemiseks oli 6 tüdruku kohta üks kauss.
Jane asus õppima kõige nooremas klassis.
Õpetajad:
Lowoodi kooli direktriss, miss Temple , inimene, kes meeldis Janele kohe esimesest hetkest peale. Välimuselt pikakasvuline, sihvakas ja ilus: pruunid , pikade ripsmetega heasoovlikud silmad, tumpruunid juuksed, kõrge laup, peened näojooned, puhas jume, suursugune kuju ja esinemine. Esimesel päeval oli miss Maria Temple`l seljas tumelillast kalevist mustast sametist hispaania ornamentidega kleit ja vöökohal rippus kuldkell.
Miss Miller – abiõpetaja, väsinud ja ületöötanud noor naine.
Miss Smith – käsitööõpetaja, kelle abiga tüdrukud oma riideid õmblesid.
Miss Scatcherd, väike brünett, grammatika ja ajaloo õpetaja.
Madame Pierrot - pärit Prantsumaalt, prantsusekeele õpetaja.
Koolis õpiti: usuõpetust, ajalugu, geograafiat, grammatikat, kirjatehnikat, aritmeetikat ja isegi muusikat ja joonistamist.
Karistati lapsi: keset klassituba seisma panemisega või vitsaga vastu kaela lüües või tuli kanda otsa ees papitükki näiteks sõnaga „lohakas“.
Kohe esimesel päeval ületas Jane iseennast ja alustas õues kõnelust ühe tüdrukuga – Helen Burns ´iga, 14-aastase oma vanuse kohta väga targa ja tasakaaluka tüdrukuga, oma esimese parima sõbrannaga, keda miss Scatcherd kiusas kogu kooliaja pisieksimuste eest ning kes kahjuks suri kopsuhaigusesse.
Esimene veerandaasta (jaanuar, veebruar, märts) tundus Janele pikk nagu ajastu, vilets riietus ja saabaste puudumine ei suutnud terava külma eest kaitsta, käed ja jalad olid kaetud külmamuhkudega. Toidu äärmine napus, mida anti nii vähe, et see oleks hinge sees hoidnud lamaval haigel, mitte kasvavatel lastel, nii juhtuski, et suuremad meelitasid või lihtsalt võtsid noorematelt toidu ära. Kõige raskemad olid pühapäevad, kui nad pidid läbi lume ja külma tuule minema 2 miili kaugusele kirikusse oma kooli omanikku , patrooni ja hingekarjast mr Brocklehurst´i kuulama.
Kui Jane oli 3 nädalat koolis õppinud , siis külastas mr Brocklehurst koos oma silmatorkavalt hästi riietatud naise ja 2 tütrega kooli, esialgu ta Janet ei märganud, aga Jane pillas kogemata tahvli maha ja et käis vali praksatus ( tahvel läks katki) siis mr Brocklehurst märkas teda, kohe käskis ta Jane ruumi keskele toolile tõsta, pidas pika kõne Jane halva iseloomu kohta (mis ei olnud koolis mitte kuidagi kinnitust leidnud) ja käskis Janel seal toolil niiviisi veel pool tundi seista ning keegi ei tohtinud temaga sel päeval enam rääkida. Just sel päeval läks Helen toolil seisvast Janest lähedalt mööda ja andis talle naeratusega (mida ei saanud ju keegi keelata) jõudu. Pärast tuli Helen Jane juurde ja selgitas talle, et selle eest, et ta keset ruumi toolil seisis , ei põlga teda keegi, sest mr Brocklehurst ei ole midagi sellist koolile ega kellelegi teinud, et teda austataks, pigem vastupidi, hoopis hullem oleks olnud, kui ta oleks Jane oma lemmikuna kohelnud. Sama õhtul tuli miss Temple Janet otsima , leides tüdrukud, viis enda tuppa ning palus Janel kõike endasst ilma liialdamata jutustada ning lõpetuseks kostitas neid leiva, juustu ja teega ning mooniseemnekoogiga. Peale seda õhtut kirjutas miss Temple apteeker mr Loydile, kes kinnitas Jane poolt räägitut, mille peale miss Temple terve kooli kokku kutsus ja teatas, et Janet oli süüdistatud teenimatult, mille üle oli kõigil, nii õpetajatel kui õpilastel hea meel.
Maikuus haigestus näljast ja väljaravimata külmetushaigustest kurnatud 80-st tüdrukust tüüfusesse ühteaegu 45 tüdrukut, paljud surid, Janet ja veel mõningaid haigus ei puutunud. Jane sõbranna Helen jäi samuti haigeks, aga mitte tüüfusesse vaid tal oli tiisikus. Ühel õhtul märkas Jane arsti ja sai hiljem põetaja käest teada, et arst oli kutsutud Heleni juurde, et teda ei ole kauaks . Jane sai teada, et Helen lamab miss Temple toas, Jane hiilis öösel Heleni juurde, põetaja magas ja miss Templet ei olnud, Helen kutus Jane enda kaissu ja nad vestlesid surmas ja Jumalast ja hautagusest elust kuni uinusid, Helen ei ärganud enam kunagi. 15 aastat hiljem lasi Jane panna Heleni 15 aastat rohtunud hauale marmorist mälestustahvli.
Pärast tüüfust, õigemini suur ohvrite arv, tõmabas koolile avalikkuse tähelepanu, teostati uurimine ning paljude puuduste ilmnemisel ehitati uus koolihoone tevislikumasse maakohta, kehtestati uued eeskirjad, paranesid toit ja riietus. Mr Brocklehurst jäi laekahoidjaks edasi, kuid tal tuli kohustusi jagada džentelmenidega, kellele läks korda ka laste heaolu ning kool muutus tõeliselt kasulikuks ja lugupeetud õppeasutuseks.
Jane veetis seal peale ümberkujundusi veel 8 aastat: 6 õpilasena ja 2 õpetajana.