Jalgpalli referaat (0)

KOOL
Nimi
JALGPALL
Referaat
Pärnu 2011
1
SISUKORD
Sissejuhatus..............................................................................................3
Ajalugu........................................................................................................3
Levik.............................................................................................................4
Tehnika........................................................................................................4
Palli kontrollimine/triblamine.................................................................4
Söötmine.....................................................................................................5
Palli peatamine...........................................................................................7
Väravavahitegevus.....................................................................................8
Võistlus määrused.....................................................................................12
Eesti jalgpallikoondis ................................................................................14
Andres Oper ...............................................................................................14
Tarmo Rüütli...............................................................................................14
Kasutatud kirjandus.................................................................................15
2
SISSEJUHATUS
Jalgpall on sportlik pallimäng, milles kahe 11-liikmelise võistkonna eesmärk on toimetada jalgpalliks nimetatav kerakujuline mänguvahend ristkülikukujulisel muru- või kunstkattega väljakul (jalgpalliväljakul) vastase väravasse. Üldjuhul on keelatud mängida palli käega, kuid erandina on see lubatud väravavahile. Võidab kõige rohkem väravaid löönud võistkond. Olenevalt võistluse formaadist võib kohtumine lõppeda ka viigiga.
Kuigi jalgpall mänguna sai alguse 2–3 aastat eKr Hiinas, siis kaasaegne jalgpall kujunes välja 19. sajandi teisel poolel Briti saartel. Hiljem korduvalt uuendatud mängureeglitele pani 1863. aastal aluse Inglismaa jalgpalliliit. Jalgpall on tänaseks üks harrastatumaid spordialasid maailmas, sellega tegeles 2006. aasta uuringu kohaselt umbkaudu 270 miljonit inimest. Ülemaailmne katusorganisatsioon on rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA . Mainekaim turniir on iga nelja aasta tagant toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused.
Eestisse jõudis mäng 20. sajandi esimestel aastatel.
AJALUGU
Jalgpalli-laadse mängu vanimaks kirjalikuks allikaks on Hiina sõjaväe käsiraamatud 2. ja 3. sajandist e.m.a. Euroopas on selliseid mänge harrastatud keskajast.
Kaasaegne jalgpall sai alguse katsetest ühtlustada 1840. aastail Inglismaa koolides kehtinud mängureegleid. Nende püüdluste tulemusena asutasid 12 klubi ja kooli 1863. aastal Inglismaa jalgpalliliidu (The Football Association ehk FA). Osa neist ei olnud nõus jõuvõtete keelustamisega ja lõid lahku, moodustades 1871. aastal Inglismaa ragbiliidu. Vaidlustele tegi lõpu 1886 . aastal Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Iirimaa jalgpalliliidu asutatud Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB).
Jalgpalli esitine areng leidis aset Briti saartel. Maailma vanim jalgpallivõistlus on 1871. aastal käivitunud FA karikas . Esimese ametliku maavõistluse pidasid 1872. aastal Inglismaa ja Šotimaa. Vanim liiga on 1888. aastal asutatud The Football League, mis oli Inglismaa kõrgliigaks 1992. aastani.
Rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA moodustasid 1904 . aastal Pariisis seitsme riigi esindused.Prantsusmaa algatusel loodud ühendus lubas kinni pidada Briti saartel väljakujunenud mängureeglitest. Esimesed maailmameistrivõistlused peeti 1930. aastal.
Eestisse tõid mänguoskused ja -vahendid 20. sajandi esimestel aastatel inglise madrused. Eesti jalgpalli sünnipäevaks loetakse 6. juuni 1909, kui mõõtu võtsid esimeste meeskondadena loodud Meteor ja Merkuur.
3
Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärast Vabadussõda: 20. oktoobril 1920 pidas koondis esimese maavõistluse (Helsingis 0:6 kaotus Soomele ning 14. detsembril 1921 asutati Eesti Jalgpalli Liit, mis 1923. aastal astus FIFA-sse. Eesti meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängudel, mis on tänaseni jäänud koondise ainsaks suurturniiriks.
LEVIK
FIFA 2006. aastal korraldatud uuringu kohaselt tegeleb jalgpalliga üle maailma umbes 270 miljonit inimest. Neist 265 miljonit on mängijad ning ülejäänud kohtunikud või ametnikud. Registreeritud jalgpallureid oli 38 miljonit ehk 2000. aastaga võrreldes 23 protsenti rohkem. Suhteliselt kõige enam on juurde tulnud jalgpalliga tegelevaid naisi (2006. aastal 4,1; 2000. aastal 2,7 miljonit). Elukutselisi (mees)jalgpallureid oli 207 FIFA liikme andmete põhjal koostatud uuringu järgi 110 000 ja klubisid 301 000.
Paljudes riikides on jalgpall põimunud argikultuuriga. Maailmameistrivõistluste kumulatiivne teleauditoorium on 1998. aastast saadik ulatunud üle 26 miljardi vaataja. Ilmuvad jalgpalliteemalised ajalehed ja ajakirjad . Tippjalgpalluritest on saanud avaliku elu tegelased. Enamikes riikides on parimad jalgpallurid elukutselised sportlased , kelle aastapalk võib ulatuda ümberarvestatult üle saja miljoni krooni.
TEHNIKA
Jalgpalli tehnikaelementide õppimist alustatakse palli kontrolli omandamisega.
Palliga liikumisel on oluline kehaasend - keha on kergelt kummardunud ette palli kohale ja mängija on justkui palli peal ja pall tema all. Kui pall pole keha all, vaid eespool , pole pall päris mängija kontrolli all ja vastane võib selle kergesti ära võtta. Olukorras, kus pall pole mängija ees, on keha liiga püstises asendis. Keha peab olema kaldu selles suunas, kuhupoole ollakse palliga liikumas. Tugijalg on palli kõrval, põlvest kõverdatud ja keha raskus on tugijala peal.
PALLI KONTROLLIMINE/ TRIBLAMINE
Palli kontrollimisel/triblamisel kasutatakse kõige sagedamini jala sisekülge. Oluline on tabada palli õige kohaga. Tugijalg peab olema palli kõrval ja suunatud sinna, kuhu löögijalg palli tõukab. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et löögijalg palli saadaks. Siseküljega vedamisel peaks palli puutuv jalg olema tugijala suhtes 90 kraadise nurga all ja jala tald maapinna suhtes paralleelne.
4
Välisküljega palli kontrollimisel/triblamisel on mõlemad jalaotsad ühes suunas ja väliskülg on ettepoole pööratud. Välisküljega vedamisel peaks palli puutuva jala pöid olema suunatud nurga all maapinna suunas.
Jalapealsega veetakse palli otseliikumise korral. Oluline on tabada palli õige kohaga. Kuna jalapealse pind on väike, kasutatakse sageli otseliikumisel ka jala sisekülge. Palli puudutava jala pöid peab igasuguse kontakti korral palliga olema parajalt pinges (jäik), et palli lüües liiguks pall ettepoole ja jalalaba ei tohi järgi anda.
Palli kontrollimisel on tähtsaim, et pall teeks seda, mida mängija tahab. Selleks tuleb õppida kasutama mõlemat jalga. Palli valdamist peaks alustama tihedamate puudete arvuga - oluline on, et palli hoitakse võimalikult enda juures, mis võimaldab vajadusel iga hetk palli peatada või koos palliga suunda muuta. Õppimise käigus tuleb järk-järgult vähendada puudete arvu. Mängija peab suutma märguande peale kohe palliga koos peatuma .
Palli kontrollimiseks „väiksel alal", kus ruumi on vähe ja vastaseid palju, tuleb iga sammuga palli puutuda. See tagab palli kontrollimise, mis võimaldab iga hetk teha suunamuutusi.
Palli kontrollimiseks „suurel alal", kus ruumi on rohem, võib palli pikemalt endast lahti lükata. Iga sammu peal ei pea pallipuudet tegema. Tuleb teha just selline puude, mis võimaldab jõuada esimesena pallini - selleks peab jälgima, kui kaugel on lähimad vastased. Kui ruumi on palju, saab palli lükata kaugele ette - see võimaldab joosta pika maa ilma pallita. Ilma pallita liikumine on kindlasti kiirem kui koos palliga.
SÖÖTMINE
Söödu andmisel tuleb jälgida kindlasti palli ja seda, et tabatakse palli õige jalaosaga. Jalg peab söödule järgi liikuma. See on oluline just algaja puhul. Maailmaklassi mängijad võivad endale lubada, et palli ei vaadatagi alati sööduhetkel.
Söödu eesmärk on see, et sööt jõuaks selle saajale võimalikult mugavalt . Söödu kvaliteet sõltub sellest, kui hästi on söödu saajal võimalik pall omaks võtta.
5
Kõige lihtsam sööt on siseküljesööt ja see tuleb omandada esimesena.
Veereva palli söötmisel siseküljega tuleb jalg pallile panema sobiva nurga alt. Kui pall liigub mängijani otse eest ja ta tahab teha söötu samas suunas tagasi, tuleb panna jalg otse vastu ja lüüa sellega suunas, kuhu pall peab jõudma. Kui pall tuleb otse, aga mängija tahab seda lüüa muus suunas, tuleb leida jalale sobiv nurk, et pall õiges suunas edasi sööta. Samamoodi peab talitama külje pealt mängijani veerevate pallidega.
Söödu hetkel on raskus alati tugijala peal! Kui pall tuleb külje pealt, tuleb see edasi sööta kaugema jalaga (vasakult tulev pall parema jalaga ja paremalt tulev pall vasaku jalaga).
Kaugema jalaga on lihtsam lüüa, sest siis on vaja ainult jalg vastu panna. Lähima jalaga edasi söötes on suurem võimalus eksida.
Siseküljega on hea anda lühemaid passe . See on kõige täpsem sööt, mis mõeldud palli maashoidmiseks. Tegemist on kiire ja efektiivse sööduga väiksel maa-alal. Siseküljega on hea mängida seina.
Välisküljesöötu saab kasutada hea pallitunnetusega mängija. See oskus tuleb koos mängija arenguga. Sageli sõltub jalaosa kasutamine söötmisel sellest, kuidas pall üldse mängijani jõuab. Vahel ei saagi valida, millise jalaosaga palli lüüa ja siis on hea kui mängija on mitmekülgne ja oskab sööta iga jalaosaga. Välisküljesöödu õppimine nõuab palju aega ja ta pole nii stabiilne kui siseküljesööt.
Jalapealsesöötu kasutatakse tugevamate ja pikemate otsesöötude andmiseks . Jalaasend on sarnane sellega, mida kasutatakse palli vedamisel.
Jalapealsega söödu korral peab pallitabamine olema täpne, et pall otse lendaks. Põlv peab palli peal olema, muidu lendab pall kõrgustesse. Keha ei tohi olla taha kaldu, pigem natuke ettepoole.
6
PALLI PEATAMINE
Palli peatamine ehk surmamine tallaga on kõige lihtsam viis ja sellest tuleb ka alustada. Olenemata sellest, kas on tegemist maast veereva või õhust tuleva palliga, tuleb jalg panna palli peale hetkel, kui ta jõuab mängijani. Õige hetke tabamiseks peab arvestama palli liikumise kiirust, mis nõuab head koordinatsiooni.
Kui mängija oskab palli liikumise kiirust arvestada, saab hakata õppima teisi palli peatamise viise. Siseküljega palli surmamisel peavad tugijala varbad vaatama palli suunas, kusjuures keharaskus on tugijalal. Tugijala pöid ja palli vastuvõtva jala pöid moodustavad täisnurga nagu sisekülje söödu puhul. Jalg liigub pallile vastu ja alustab tagasiliikumist palliga kohtumise hetkel. Tagasiliikumine aeglustub ja lõpuks jääb pall tugijala kõrvale.
Õhupallide puhul pannakse sisekülg palli peale hetkel, kui pall puudutab maad. Palli ülalt surmamisel on kaks etappi: kõigepealt on vaja pall edukalt õhus peatada, et ta jääks mängija kontrolli alla. Seejärel peab jalge ette kukkuva palli surmama või siis liikumisele kaasa võtma.
Jalapealsega palli surmamisel kehtivad samad reeglid, mis sisekülje puhul. Jalg liigub pallile vastu ja siis koos palliga tagasi. Tugijalg on alati põlvest kõverdatud ja pöid vaatab palli liikumise suunas. See on oluline kõigi palli surmamiste puhul. Palli peab hoolsalt jälgima - pilk olgu ikka pallil . Palli saab peatatada ka põlvega. Selleks on eriti sobiv põlve pealmine osa, mis on pehmem ja sobivam palli surmamiseks. Põlve alumine osa on kõvem ja seda kasutatakse palli löömiseks. Põlvega palli surmamisel peab jala viima natuke tahapoole, kusjuures põlv on suunatud maha - siis kukub pall kenasti ette. Kui reis on maaga paralleelne, siis põrkab pall üles.
Rinnaga saab palli peatada kahel moel:
1) mõlemad jalad on maas ja põlvedest kõverdatud (jalad on nagu vedrud ). Õlad on ette viidud, rind sissepoole kumer . Hetkel, kui pall saab kontakti rinnaga, annab keha järele.
Kui tahetakse pall otse jalge ette maha võtta, peab keha olema palliga kontakti ajal kergelt ette- ja allapoole kaldu. Siis kukub pall jalge ette, kus ta tuleb jalaga surmata.
7
2) Palli rinnale võtmine kergel hüppel:
Rinnaga palli vastuvõtmisel saab seda ka liikumisele kaasa võtta. Kontaktil palliga peab pöörama vasakule või paremale sõltuvalt sellest, kummale poole peab liikuma. Aga alustamiseks on lihtsam viis ikka jalad maas hoida.
Palli saab peatada ka peaga. Kaks jalga on maas, aga tugijalg eespool, kuna tagumine jalg on kannast üleval. Keha raskus on mõlema jala vahel võrdselt jaotunud. Otsaesine on palli suunas. Pärast kontakti palliga lastakse end põlvedest alla ja kael tõmbub tahapoole. Nii on võimalik pall sujuvalt vastu võtta.
VÄRAVAVAHI TEGEVUS
Väravavahil on peale värava kaitsmise väga oluline roll ka oma võistkonna mängu ülesehitamisel ja rünnakute alustamisel . Sellises olukorras on väravavahi ülesanne visata või lüüa pall mängu esimesel võimalusel ja turvaliselt. Õigeaegne sööt või vise kaaslasele võib olla võistkonnale heaks võimaluseks kiire rünnaku alustamiseks ja värava löömise olukordade tekitamiseks. Tuleb arvestada, et sööt või väljavise peab jõudma võistkonnakaaslaseni võimalikult mugavalt - kaaslasel peab olema enda ümber vaba ruumi ja pall peab jõudma temani nii, et ta seda kohe ei kaotaks. Samas on olukordi , kus palli peab mängu panema pika söödu või viskega , et mitte võtta riske palli kaotusega vastastele enda värava lähistel. Enamik palle pannakse mängu, väljaku äärte poole, kus on vähem vastaseid ja kaaslastel on lihtsam avaneda.
Palli mängupanemise viisid on järgmised:
alt käega veeretamine
ülevalt käega viskamine ehk üleõla vise
käest poolpõrkega löök jalaga
käest löök jalaga
veereva/seisva palli löömine
8
Väravavahi positsioon väljakul on alati selline, kus on võimalik näha kogu väljakut. Seepärast on tavaliselt väravavahid need mängijad, kes juhendavad oma võistkonnakaaslasi pidevalt ja kogu mängu jooksul. Hea ja õigeaegne juhendamine aitab varakult ära hoida ohtlike olukordade tekkimist väravale. Selleks peab väravavaht teadma, millise taktikaga mängib tema võistkond ja teadma ka eri positsioonide ülesandeid mängusituatsioonides. Käsklused kaaslastele peaksid olema selged ja lühikesed, samas aga rahulikud. Mõnikord on vaja juhendada ka nõudlikul või käskival toonil. Väravavahi jaoks on oluline ka kaasmängijate kiitmine olukordades , kus nad on suutnud juhendamise ja käskluste abil ära hoida ohtliku olukorra tekkimise.
Väravavahi põhilised käsklused on - kata, üles, alla, keera, võta, suuna paremale/vasakule, püsi (ees), löö, taga, üksi, klaariks, jäta, mängi.
Mängu lugemine
Mängu lugemisele annab palju kaasa, kui teatakse võistkonna taktikat ja eri positsioonide ülesandeid mängusituatsioonides. See aitab väravavahil palju mänguolukordi ette aimata ja anda juhiseid õigel ajal. Väravavahi ülesanne ei ole ainult palli jälgimine väljakul, vaid tal peaks olema ülevaade ka oma võistkonnakaaslaste ja vastaste asukohtadest väljakul ning nende liikumistest ja liikumissuundadest. Nagu väljakumängijad, nii ei saa ka väravavaht lubada endale tähelepanematust kogu mängu vältel. Mida tähelepanelikum ja teadlikum on väravavaht võistkonna taktikast, seda kergem on tal ette aimata olukordi, mis mängu jooksul võivad tekkida.
Positsioonivalik
Väravavahi õigel positsioonivalikul on väga suur mõju tema mängule. Positsioon peab olema selline, et värav oleks kogu aeg kaitstud ja et kontrolli all oleks võimalikult suurt osa väravaesisest alast.
Õige asetumise korral on kergem ära lõigata läbisööte kaitsjate selja taha (tuleb jälgida kaitseliini) ja löökide puhul teeb see vastasel värava löömise raskeks (tuleb liikuda löögile vastu ja lööginurk väikseks muuta). Löökide puhul peaks väravavaht asetsema palli ja värava keskjoone vahel. Äärtest tulevate tsenderduste puhul tuleb arvestada:
9
palli kaugust otsajoonest
palli kaugust eespostist
mängija kiirust ja pallivaldamist.
Soovitused
mitte minna eespostist kaugemale, kui pall on ääres ehk küljejoone juures ( värav kaob ära)
mitte võtta positsiooni arvamise peale - positsioonivalik peab toimuma palli asukoha järgi
olukorras, kus pall on vastaste poole peal, ei tohi olla liiga värava joone peal (ei jõua kaitsjatele appi)
olukorras, kus pall on vastaste poole peal, ei tohi väravast liiga kaugele välja tulla, millega võib kaasneda löök/tõste üle pea.
Läbisöödud (söödud kaitsjate selja taha) ja üks-üks-olukorrad
Väravavaht peab positsioneeruma kaitseliinist lähtudes ja olema valmis mängu sekkuma tekkinud olukorra kohaselt. Ta peab tõrjuma/püüdma pealelööke oma väravale ja vajadusel sekkuma mängu väravast välja liikudes, et takistada vastaste ründajat. Sellistes olukordades on oluline hea juhendamine. Kui tekib vajadus väravast väljuda, siis tuleb sellest märku anda ka oma kaaslastele, hüüdes "mina". Selline tegutsemine annab kaaslastele teada, et väravavaht on väravast väljunud, värav on "kaitseta" ja keegi neist peaks liikuma väravavahi selja taha väravasse, et teda julgestada. Väravast tuleb väljuda enesekindlalt ja ei tohi poolele teele kõhklevalt seisma jääda.
Nõuanded -
üks-üks olukorras ei tohi väravavaht teha otsustavat sammu, vaid jätma selle ründajale
alati tuleb seista palli ja värava keskjoone vahel
tuleb püsida jalgadel ja hoida tasakaalu
vastasele tuleb vastu liikuda ja ta blokeerida (võimalikult kaua tuleb püsida vastasel ees)
lööginurka peab vähendama ründajale vaikselt vastu liikudes võimalusel tuleb ründaja suunata ääre poole.
10
Tsenderdused
Väravavaht peab proovima aimata, kustkohast ja millal tsenderdus võib tulla ning selle järgi valima parima (lähte)positsiooni. Tsenderduste puhul tulevad väravavahile kasuks sellised omadused nagu palli suuna, lennukaare ja liikumiskiiruse äraarvamine. Palli liikumise järgi on vaja valida ka väravast välja tulemise viis ja suund ning teha kiire otsus, kas palli võib
püüda (õhust kahe käega, sülle)
tõrjuda (rusikaga), kui püüda ei ole võimalik
suunata ehk muuta palli liikumise suunda (ühe käega, kahe käega), kui püüda
ei ole võimalik.
Palli püüdmisel/tõrjumisel ei tohi kaotada tasakaalu. Vaba põlve tõstmine aitab tõukele kaasa ja tagab kõrgemale hüppamise ning samas kaitseb ka väravavahti. Pall tuleb kätte saada võimalikult kõrgemas punktis. Siinkohal on jällegi tähtis kaaslastele info andmine - "mina", "jäta" jne - et väravavaht on lahkunud väravast. Väravast väljatulekutel tuleb julge olla, aga mitte hulljulge. Ei tohi kõhklema lüüa - ma otsuses tuleb kindel olla ja lõpuni minna.
Kõige tähtsam osa tsenderduste puhul on otsustada, kas lahkuda väravast, kuidas seda teha ja kuidas püüda/tõrjuda palli. Julgus ja otsustavus on need omadused, mis aitavad väravavahil leida oma füüsiliste võimete piirid ja tunnetada oma oskuste taset.
Karistuslöögid
Karistuslöökide korral on väravavahile kõige suurem oht kiire palli mängupanek vastaste poolt. Siin on vaja kiiresti organiseerida oma värava kaitsmine ja samas ei tohi palli silmist kaotada. Kiiresti on vaja hakata organiseerima müüri, kontrollides ise samal ajal olukorda trahvikastis ja selle ümbruses ning muidugi ka palli. Ei tohi hakata müüri õigesse kohta paigutama enne kui kohtunik on andnud märku, et mäng jätkub pärast vilet. Kuni kohtunik ei ole sellist märguannet andnud, tuleb püsida värava keskel ja olla valmis kiireks lahtimänguks või löögiks väravale. Kui kohtunik on andnud märku, et mäng jätkub pärast vilet, alles siis võib liikuda värava posti juurde ja hakata paigutama müüri õigele kohale. 11
Juhtnöörid -
müüris peaks 1,5 meest üle palli olema
juhiste edastamine peab olema selge
müüri tuleb panna nii palju mängijaid, et pall oleks näha (mitte rohkem)
tuleb olla tähelepanelik ja jälgida ka vastaste liikumisi
tuleb selgusele jõuda, kas lööja on vasaku- või paremajalgne
kas löök tuleb otse väravale või ümber müüri
tuleb olla selles väravapoolses nurgas , kus ei ole müüri ees - ei tohi minna arvama löögisuunda.
VÕISTLUSMÄÄRUSED
Mänguväljak peab olema muru - või kunstkattega ristkülik pikkusega 90 -120 meetrit ja laiusega 45 - 90 meetrit. Rahvusvahelistes mängudes on vastavad mõõtmed 100 - 110 ja 64 - 75 meetrit. Kaks pikemat joont on külgjooned ja otsmisi jooni nimetatakse värava- ehk otsajoonteks. Mänguolukorras, kus pall ületab täielikult külgjoone, pannakse see mängu küljesisseviskega. Kui pall ületab otsajoone (va väravapostide vahe), jätkub mäng väravaesise lahtilöögiga (palli puudutas viimasena ründava võistkonna mängija) või nurgalöögiga (palli puudutas viimasena kaitsva võistkonna väravavaht).
Jalgpalliväravate postide vahe on 7,32 m ja kõrgus 2,44m. Väravajoone laius on sama lai kui väravapostil ja põikpuul. Väravaid ümbritseb karistusala, mis on väravaposti siseküljest otsajoone ja otsajoonest väljaku suunas 16,5 m kaugusel. Karistusala on ainuke mänguväljaku osa, kus väravavaht tohib palli mängida käega. Kui mängija rikub oma karistusalas reegleid, järgneb sellele karistuslöök ehk penalti löömine, mille löömise koht asub 11m kaugusel.
12
Mänguaeg kooneb kahest 45- minutilisest poolajast ja nende vahel on 15-minutiline poolaeg. Sageli esineb olukordi, kus mänguaeg venib pikemaks (vigastused jm seisakud). Kohtunikul on õigus lisada poolajale lisaaega. Mängu lõpetab kohtuniku vile . Mäng võib lõppeda viigiga. Olukorras, kus on vaja kindlasti selgitada võitja, antakse 30 min lisaaeg ja kui ka see lõppeb viigilise tulemusega, määratakse penaltid.
Mängu juhib väljakukohtunik ja teda abistavad kaks piirikohtunikku. Rahvusvahelistes mängudes tegutseb väljaku ääres ka neljas kohtunik.
Ühes võistkonnas mängib 11 mängijat, kellest üks on väravavaht. Mängu ülesandmislehele saab kirja panna 18 nime. Mängu ei saa alustada kui ühes võistkonnas on vähem kui 7 mängijat.
13
EESTI JALGPALLIKOONDIS
Eesti jalgpallikoondis on Eesti esindusmeeskond jalgpallis. Koondise liikmed valib välja peatreener ning seda haldab Eesti Jalgpalli Liit (EJL). Peamine kodustaadion on A. Le Coq Arena Tallinnas.
Eesti koondis pidas oma esimese kohtumise 1920. aasta oktoobris . Meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängude eelringis, mis on jäänud ainsaks esituseks suurturniiril. Eesti pole kordagi pääsenud ei maailmameistrivõistluste ega Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile.
Aastail 1940–1991 oli Eesti Teise maailmasõja sündmuste ja Nõukogude Liitu kuulumise tõttu rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud. Eesti esimene FIFA ametliku tunnustuse pälvinud taasiseseisvumisjärgne kohtumine toimus 3. juunil 1992.
Kõige rohkem koondisemänge (157) on pidanud Martin Reim , kes oli selles arvestuses Euroopa rekordimees 2009. aasta novembrini. Enim väravaid (36) on löönud Andres Oper. Koondise peatreener on alates 2008. aasta veebruarist Tarmo Rüütli.
Mänguvorm
Eesti koondise peavorm (kodumängudel) koosneb traditsiooniliselt sinisest särgist, mustadest pükstest ja valgetest põlvikutest ning varuvorm (võõrsilmängudel) valgest särgist, mustadest pükstest ja sinistest sokkidest.
Andres Oper
Andres Oper (sündinud 7. novembril 1977 Tallinnas) on Eesti jalgpallikoondise läbi aegade edukaim ründaja. Oper mängis viimati klubijalgpalli Küprose kõrgliiga meeskonnas AEK Larnacas.
Tarmo Rüütli
Tarmo Rüütli (sündinud 11. augustil 1954 Viljandis) on eesti jalgpallitreener ja endine jalgpallur.
14
KASUTATUD KIRJANDUS:
http://www.tlu.ee/~ksirel/sportmangud/2_jalgpall.html
http://www.jalgpall.ee/
http://www.tlu.ee/~ksirel/sportmangud/sportmngud.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Jalgpall
http://jalgpall.struktuur.ee/
http://jalgpall.sauropol.com/1-reegel-manguvaljak/
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_jalgpallikoondis
15