Jaan Tõnisson (2)

ISIKLIKKU
Jaan Tõnisson (sündis 22. detsembril (vana kalendri järgi 10. detsembril) 1868 Tänassilma lähedal Viljandi vallas, surmaaeg ja -koht teadmata) oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem .
Jaan Tõnisson abiellus 6. aprillil 1910 Hildegard ( Hilda ) Lõhmusega (1890–1976). Neil sündis viis last: pojad Ilmar (1911–1939), kes tapeti oma naise poolt, Heldur (1912), kes on üks rikkamaid eestlasi maailmas, ja Rein (1918–1934), ning tütred Hilja (1915) ja Lagle (1922). Kodus valitsesid vennastekogude kasin ja kompromissitu vaim ning rahvuslik meelsus .
ÕPINGUD
Tõnisson õppis 1878–1886 Tusti külakoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina gümnaasiumi küpsuseksamid ning astus 1888. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892. aastal õigusteaduste kandidaadi (cand. jur.) kraadiga.Tõnisson oli 1891 –1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892. aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ning hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse.1894–1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse .
ELUKÄIK
* Aastal 1896 nimetati Tõnisson ajalehe Postimees peatoimetajaks. Lehest kujunes kiiresti Eesti rahvusluse peamine häälekandja. Tõnisson oli kuni 1930. aastani lehe vastutav väljaandja ning kuni 1935. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja . Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks.
* Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta oli aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas Konstantin Päts) ja oma parteide siseopositsiooni vastu. 1890. aastate lõpus tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis rahvusliku nihilismi positsioonil oleva Ado Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga: 1901. aastal lahkus Grenzstein Prantsusmaale.
* 1898 –1918 oli Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902. aastal Tartus Eesti Laenu- ja Hoiuühisus, sisuliselt esimene eestlaste pank. Tõnissonist saigi üks Eesti tunnustatumaid ühistegevuse vedajaid, 1911 sai temast Ühistegevuse Edendamise Keskseltsi esimees ja Eesti Vabariigi aastatel ka ühistegevuse professor (1935).
* 20. sajandi esimestel aastatel tekkis Tõnissonil teatav konflikt Tallinna ajalehega Teataja , mille toimetajaks oli Konstantin Päts.Hoopis teravam oli Tõnissoni ja Postimehe vastuolu teise Tartu ajalehega Uudised, mille toimetajaks oli sotsialistlike vaadetega Peeter Speek. 1903–1905 võideldi ägedalt noorsoo poolehoiu saavutamise eest ning kohati solvati üksteist üpris ägedalt.
* 1905. aasta revolutsiooni ajal otsustas Tõnisson jääda mõõdukate nõudmiste juurde, esitades ülevenemaalise nõudmisena konstitutsioonilise monarhia kehtestamist, Eesti-siseselt aga eestlastele võrdseid õiguseid sakslaste ja venelastega ning eestikeelset haridussüsteemi. Oma poolehoidjate ja mõttekaaslastega asutas ta 27. novembril Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mille juhiks oli ta aastatel 1905–1917.
* Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside ("rahvaasemike") esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi. Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser Nikolai II oktoobrimanifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revoolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga.
* 1906. aastal valiti Tõnisson Liivimaa kubermangu talupoegade saadikuna I Riigiduumasse ning tegutses seal esialgu autonomistide-regionalistide rühmas. Duumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena. Peagi saadeti I Riigiduuma laiali ning hiljem arreteeriti Tõnisson Viiburi märgukirjale (kus protesteeriti Duuma laialisaatmise vastu) allakirjutamise tõttu ning oli 1908. aastal 3 kuud vangis. Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks.
* Tõnissoni initsiatiivil loodi 1910. aastate alguses Eesti Noorsoo Kasvatamise Selts (ENKS) ning Ühistegevuse Edendamise Keskselts. ENKS rajas Lõuna-Eestisse mitmeid eestikeelseid erakoole, eriti tütarlastele.
* Esimese maailmasõja ajal (1915) asutas Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komisjoni.
* Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetas Tõnisson Rahvameelse Eduerakonna ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks, mille juhiks jäi ta kuni 1919. aastani. Selle erakonna järeltulijaks sai Eesti Rahvaerakond.
* 1917.a. sügisel sai Tõnissonist Eesti Ajutise Maanõukogu liige. Oma sõnavõtus 1917. aasta septembris pakkus ta välja idee, et Vene riik on surmahaige ja Eesti peaks Venemaast lahku lööma ning moodustama vabade rahvaste föderatsiooni koos Rootsi, Norra, Soome, Läti ja Leeduga. See oli tugev samm sinnapoole Eesti iseseisvumise poole.
* 1917. aasta novembris kuu lõpus toimus tema eestvedamisel "Tartu mäss", kus rahvas kogunes sinimustvalgete lippudega raekoja platsile, toetamaks Eesti Maanõukogu poolt 28. novembril vastu võetud otsuseid ning nõudmaks enamlaste diktatuuri lõpetamist. Seepeale areteeriti suur hulk Eesti rahvuslasi, sealhulgas ka Jaan ja Aleksander Tõnisson. Mõlemad Tõnissonid viidi Tallinna Patarei vanglasse. Mõne aja pärast saadeti Jaan Tõnisson maalt välja ning nii sai temast pooleldi vastutahtmist Eesti esimene välisesindaja. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ning oli 1918. aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht. Kogu selle aja viibis ta välismaal ning püüdis esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia , mais 1918 ka Itaalia.
* 1918. aasta novembris naasis Tõnisson Eestisse, temast sai Konstantin Pätsi teise valitsuse portfellita minister. Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal.1919. aasta algul nimetas Tõnisson oma erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks ning osales Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema erakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson Eesti peaministrina oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920. aasta juulini. Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ning astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Järgnevalt oli Tõnisson I–V Riigikogu liige; 1923–1925 ja 1932–1933 Riigikogu esimees, 1927–1928 ja 1933 riigivanem ning 1931 –1932 välisminister.
* 1931–1932 oli Tõnisson teatava üllatusena oma vana rivaali Konstantin Pätsi valitsuse välisminister.
* 1932–1935 oli Tõnisson Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ning Tööerakonna ühinemisel moodustunud Rahvusliku Keskerakonna juht.
* Esialgu toetas Tõnisson koos enamiku teiste Eesti poliitikutega 12. märtsil 1934. aastal läbi viidud riigipööret.. Ent Päts ja tema mõttekaaslased kuulutasid Eesti rahva raske meelehaiguse käes vaevlevaks ning algas Vaikiv ajastu . Aastal 1935 kõrvaldati Tõnisson poliitilistel põhjustel "Postimehe" peatoimetaja kohalt, samal aastal peatati ka kõigi erakondade tegevus. Tõnisson oli sunnitud poliitilisest elust taanduma ning 1935–1939 oli ta Tartu Ülikoolis ühistegevuse professor.
* Aastal 1938 naasis Tõnisson poliitikasse ning kandideeris edukalt Riigivolikokku. Samal aastal oli ta Riigivolikogus presidendivalimistel ainus Konstantin Pätsi vastaskandidaat, kes seal ettearvatult suure häälteenamusega kaotas.
* Oktoobris 1939 oli tapetud ka Tõnissoni poeg, noor ja lootustandev poliitik Ilmar Tõnisson, mistõttu teda tabas tugev vapustus. Tõnisson haigestus tõsiselt ning tervenes alles 1940. aasta kevadeks .
VANGISTAMINE JA KADUMINE
Kui NSV Liit 1940. aasta suvel Eesti okupeeris, alustas Tõnisson avalikku võitlust demokraatia eest, püüdes kaasa aidata antikommunistlike kandidaatide ülesseadmisele juulikuistel Riigivolikogu valimistel. 12. detsembril 1940 ta arreteeriti ning ta oli vähemalt kuni 1941. aasta aprillini Tallinnas ülekuulamistel.Tema edaspidise saatuse kohta kindlaid andmeid ei ole, võimalik, et ta lasti 1941. aasta juulis maha. Kaupo Deemant ning teised Tõnissoni elu ja tegevust uurinud ajaloolased on jõudnud järeldusele, et pärast 2. juulil korraldatud farslikku kohtuprotsessi lasti Tõnisson koos mitme teise avaliku elu tegelasega järgmisel päeval maha. Siiski on mitmed inimesed väitnud, et nägid Tõnissoni ka pärast 1941. aastat: küll deporteeritute rongi peal, kuskil asulas teiselpool Uuraleid ning isegi pärast sõda Tartu raudteejaamas. Ilmselt ei tasu neid teateid väga tõsiselt võtta, ent need näitavad, kuivõrd oluline oli Jaan Tõnisson eestlastele rahvusliku iseseisvuse sümbolina.
MIDAGI VEEL
11. aprillil 1991 asutati Jaan Tõnissoni Instituut, mis tegeleb Eesti demokraatliku korra ja kodanikuühiskonna arendamise, eriti hariduselu edendmisega.
2001. aastal püstitati Tartusse Jaan Tõnissoni mälestussammas.