Jaan Kross "Keisri Hull" (1)

Villu
Jaan Kross “Keisri hull”
Jaan Kross

• Krossi peamisteks ainevaldkondadeks on ajalooline proosa. Teda on nimetatud eestlaste elu kroonikuk, kes läbi ajaloo liikudes kaardistab eestlaste elu keskajast kuni tänapäevani.
  
• Peategelasteks valib Kross eestlasi, kes on etendanud tähtsat rolli Eestimaa ja kogu Euroopa kultuuriloos .
  
• Krossi tegelased on värvikad ja tugevad isiksused – edasipürgijad, kes tahavad elus midagi korda saata.
  
• Ajalookujutuses püüab Kross fakti ja fantaasia vahejoont tabamatuks hajutada ning mineviku võimalikult elavalt ja tänapäevaselt esile manada.
  
• Tema teosed on kõlanud kokku kaasaja vaimuelu probleemidega.
  
• Ajalooliste romaanide keel on mõõdukalt arkailine ning sõnavaralt väga rikas, sisaldades haruldasi sõnu ja võõrkeelseid fraase.
  
• “Kolme katku vahel” (1970-1980) taustaks on 16.sajandi dramaatilised sündmused.
  
• Krossile on oluline ka kompomissi teema. Ta valgustab seda teemat mitmest kõljest, kaalub kompromissi lubatavust ja moraalset hinda, mida järeleandmiste eest tuleb maksta. “Pöördtoolitund” ( 1971 ).
  
• Kas poliitilistest kaalutustest lähtuva kompromissi kasu kaalub üles kõlbelise kahju, mis sellest sünnib?
  
• Kross armastab kasutada sisemonoloogi või siis vahetava vaatepunkti näitamaks asju mitme nurga alt. “Keisri hull” (1978)
  
• “Taevakivi” (1975); “ Professor Martensi ärasõit”(1984);
  
• 1980.aastal asus Kross kirjutama autobiograafilist proosat “ Wikmani poisid” (1988); “Mesmeri ring” (1995) ; “Paigalend” (1998).
  

“Keisri hull”

• Üliinimlikule filosoofiale toetuv isikulooline romaan.
  
• Toetub üksikisiku sotsiaalse kuhuse ja vastutuse ideele
  
• Teotub eksitentsialistlikule ideele (sisemise valiku vabadus ja seleg kaasnev vastutuse võtmine tagajärgede eest, valimsest alaealisusest lahtiütlemine).
  
• Tõstatub küsimus, kas üksikprotest on jõuetu, seega mõttetu või on see ainus võimalus võitlemaks absurdiga.
  
• Tõstatub küsimus, kas protest, mäss vastuvõtmatu elu- ja ühiskonnakorralduse vastu tähendab suutmatust kompromissile jõuda, konflikte lahendada või ainsat väärikuse säilitamise, oma tõekspidamiste, iseendale kindlaks jäämise võimalust.
  

Timotheus von Bock

• 1812 .aastal Isamaasõja järgsete poliitiliste olude tõttu on toimunud tema riigimeelses ja keisrisõbralikus mõtteviisis murrang: ta on võtnud endale ülesande valitsejale selgitada, kuidas kaasaja ühiskonnakorraldust muuta.
  
• 1818 .aastal saadab ta Aleksander I-le memorandumi, kus kirjutab uuest Venemaa põhiseaduse projektist, kus süüdistab keisrit, et too ei tunnista mingisugust kohustust oma rahva ees ega autoriteete enesest kõrgemal.
  
• Timotheus saab aru, et kirja kirjutamine polnud niivõrd maailmaparandamise, sotsiaalsete ümberkorralsute plaan kui halastamatult moraalse enesepäästmise katse: soov heastada oma esivanemate röövellik käitumine eesti rahva suhtes, saada andeks, puhtaks. “Ometigi, mu härrad – tehkem ükskord silmad lahti: see meie suurepärane shevalaire oli ja on absoluutselt sissepoole pööratud asi! See on meil ainult omavahel või võrdväärseiks arvatavate keskel olemas! Allapoole tegemine ja teeme meie tänapäevani kõige jubedamaid asju! Tänapäevani! Kõige jubedamaid asju! Kristuse õpetus on ju ainus asi, millega meie oma siinmaal-olekut õigustada võiksime. Kuid nende järglased, kes selle õpetuse siia tõid. Nõrk põhjendus küll. Sest me teame: ristiusk oleks ka ilma meie esivanemateta siisn võidule pääsenud. Aga paremat argumenti meil ei ole. Ja seda enam tuleb küsida: aga mis oleme meie siin Kristusega teinud?... Ma ütlen teile: mitte veel selgesti, mitte veel teadlikult küll, aga loomusunniliselt tunnevad nemad kõigi siitmaa haritud seisuste ja kõigepealt meie saksa aadli süüd. ... Ja seda, mis Kristus on ütelnud: mis te iial olete teinud ühele nendesinaste minu vähemate vendade seast, seda olete te mulle teinud... Kanti ei ole Kitty ka igastahes mitte vähem lugenud kui meie teised daamid . Aga nagu teie kõik teate: mina ostsin tema mõne aasta eest. Siinmaal seaduslikult maksvas korras. Nelja inglise jahikoera hinna eest. Mu härrad, kas ma eksin, kui ma järeldan: kui evangeeliumi sõnad ei ole tühi loba, siis on Kristusel siinmail seesama nelja jahikoera hind. ...Kas ei peaks meie tegelikult endid ihualasti võtma ja talupojanartsud selga tõmbama ja minema – ma ei tea – soosaartele, muldhüttidesse – järele mõtleme – au ja jumala üle?”
  
• Põgeneda ei saa, sest ideele truuks jäämine nõuab kohalejäämist. “Pahlen rääkis edasi: “Mina ei ole küll sellest hoolimata välismaale pagenud. Tehniliselt oleks see olnud siin hõlpsasti võimalik. Pigem ütleksin ma, et põhjuseks on olnud minu ettevõtmatus. Saamatus, kui tahad ja võib-olla ka kiindumus neisse minu pomerantsidesse, mis mul siin klaasi all vaevaliselt valmivad. Sa tunned ju ise kui vihad nad on. ...Aga ikkagi kõige põhjapoolsemad pomerantsid terves Euroopas, minu teada. ...Üldse – välismaale lähevad ainult need, kes tahavad iseenese eest kätte maksta. Kes tahab midagi tähtsamat, jääb koju.”
  
• Timo oli aus õilsameelne rüütellik aadlimees, oma vande ja kohuse täitja, vähem sihikindel võitleja kui praktiline mõtleja.
  
• Realistlik Timo- elas omas ajas. Heidab keisrile ette, et ta ei näe tegelikku olukorda. Realism - kirjanikud loobusid väljamõeldistest ja asusid kujutama reaalset kaasaega. Realistlik kirjanus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõepäraselt, väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust.
  
• Valgustuslik Timo- suhtub talupoegadega võrdväärsega, võitleb nende õiguste eest. Heitis keisrile ette, et ta ei ole valgustatud valitseja, sest keiser oli kinni vanades tavades – talupojad ei ole keisriga võrdsed. Valgustus - oli ajajärk 18.sajandi Euroopas, mil vähenes usk traditsioonidesse, religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratisonaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.
  
• Romantiline Timo- rüttellikkus. Romantism- iseloomustab mineviku idealiseerimine , võõrandumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustikud. Romantikud tunnevad huvi oma rahva muinsuse, ajaloo ja rahvaluule vastu. Romantiline koolkond astus välja valgustusaja ratsionalismi vastu, vastandades selle “hingetule mõistuspärasusele” tundmuste ja loomingulise ekstaasi kultusega.
  
• Timol on kindlad veendumused ja kõrged eetilised ideaalid: võrdsus, vabadus, tõde. Erinevalt teistest elab ta ise nende ideaalide järgi ning ka võitleb nende eest oma memorandiumiga.
  

• Tartuffe- Keiser Aleksander I palub vangals Timolt andeks enda tegude eest, sest ta teab, et see, mis ta teeb, on vale ja Timol on õigus kõige kohta, mis memorandumis kirjas on, kuid keiser ei saanud seda ju tunnistada, et ta on midagi valesti teinud.
  
• Miks kuuleb Jakob kahesuguseid kirikukella helinat? (lk.17) “Aga ma pean ütlema: kõige ehmatuse ja trotsi ja vägivallatunde sees, kõige selle sees, mis mu enesetunde meie ärasõidul ikkagi õige tusaseks tegi, helisesid ometi otsekui kirikukellad...Kaks kella küll: madalas ja halvalt – pumm-pamm – äraandmine – kõigi nendesamade asjade äraandmine, mida ka Eeva oli oma saksaks- lendamise eest ära andmas...Ja kõlavalt, tihedalt, kõrgelt – pimmadi-pimmadi-pimmadi – kingitus! Kingitus! Kingitus! Koguni iseäralik taeva kingitus otse minule sülle: ma saan haritud nimieseks...” Äraandmine- Jakob saksastus koos Eevaga. Nad “andsid ära” oma eestluse, talupojalikkuse ning nendega kaasas käivad mõtteviisid ja tõekspidamised. Nad loobusid oma juurtest. Kingitus- nad said hariduse, mida ei oleks nad ise endale võimaldanud.