Eestis hakkasid kohanimesid uurima Eestis elavad baltisakslased 19.sajandil. Nad uurisid põhiliselt vere lõpulisi nimesid. Tänapäevane nimeuurimine Eestis sai alguse 1960. aastatel. Keskne nimeuurija oli siis Valdek Päll, kes oli keskendunud peamiselt Põhja-Tartu kohanimedele. Hetkel tegeleb kohanimedega Marja Kallasmaa, kes on keskendunud Saaremaa kohanimedele. Hiljem on ta uurinud ka Läänemaa kohanimesid ning vanu isikunimesid. Teised kohanimeuurijad, kes teevad oma põhilist tööd Võrumaal, on Evar Saar ja Marika Paster. Uuema aja uurija on veel Marit Alas, kes on lõpetanud Tallinna Ülikooli ja uurinud kohanimede muutumist ning Saaremaad 20. sajandil. Nimed tekivad nendele kohtadele, mida on vaja nimetada. Kohanimed muutuvad seoses looduse muutumisega. Nad võivad olla nii ametlikud kui ka mitteametlikud. Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll ja Jüri Viikberg ,,Eesti murded ja kohanimed"
sajandi algusest pärit ladinakeelne Henriku Liivimaa kroonika mis sisaldab juba ka eestikeelseid sõnu ja lausekatkeid. Samast, 13. sajandist on teada arvukalt eestikeelseid koha ja isikunimesid: nõnda on aastatel 1219–1220 koostatud maksuloendis, Taani hindamisraamatus kirjas ligi pool tuhat põhjaeesti kohanime. Neist ainult 50 pole enam kasutuses, ülejäänud aga pakuvad tänapäevani
Meediaeetika reeglid: erapooletus, sõltumatus, tasakaalustatus, kõigi tähtsate faktide esitamine, materjali kontrollimine, oma arvamuse välistamine. Pseudouudiste peamised tekkepõhjused: omanike survel, persoonidele, kes kord juba lehes olnud, keerulised sündmused. Uudislugu: sündmuse värskus, sündmuse mõju lugejatele, sündmuse geograafiline lähedus. Uudise pealkiri: uudis algab pealkirjast. Head pealkirjad on lühikesed ja löövad. Pealkirjas ei kasutata üldsusele tundmatuid isikunimesid ega lühendeid. Arvamusloode funktsioonid: selgitada sündmusega kaasnevaid muutusi ja edaspidist mõju, veenda lugejat, andes juhtnööre, kritiseerida. Uudise komponendid: juhtlõik, teema arendus ja lisamaterjalid. Mõjutamine: suures osas hinnangu andmise kaudu, reklaamisõnumi edastamine, manipuleerimine. Keeleline mõjutamine: tõene ja veenev teabeedastus, tahtmatu või tahtlik. Kui kõneleja või kirjutaja surub teisele peale endale kasulikku
'sarv', hal 'kala', ad 'andma', négy 'neli'). MANSI KEEL Mansid elavad Venemaal, põhiliselt Tjumeni oblastis Handi-Mansi autonoomses ringkonnas ning vähesel määral Sverdlovski oblastis 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku 11 432 mansit. Hante ja mansisid koos nimetatakse obiugrilasteks Mansi sõna tähendas algselt 'inimene, mees'. Samast tüvest arvatakse pärinevat ka ungarlaste endanimetus magyar. Varasemaid mansikeelseid kirjapanekuid (sõnaloendeid ja isikunimesid) leidub Vene 15. 17. sajandi kroonikates. Esimesi usaldusväärseid mansikeelseid ülestähendusi tegi ungari keeleteadlane Antal Reguly (18191858) oma reisil manside ja hantide juurde 18431844, veendudes ühtlasi nende keelte lähisuguluses ungari keelega. 1930. aastatel töötati välja mansi kirjakeel. Kirjakeeles kasutati algul ladina, alates 1938. aastast aga vene tähestikku. HANDI KEEL Handid elavad Lääne-Siberis Obi, Irtõsi ja teiste sealsete suurte jõgede ääres hajali
See nimetus oli Venemaal kasutusel 1930. aastateni, mil võeti rahva nimetusena tarvitusele mansi nii nimetavad mansid ise oma rahvast. Mansi sõna tähendas algselt 'inimene, mees'. Samast tüvest arvatakse pärinevat ka ungarlaste endanimetus magyar. Mansi keel kuulub soome-ugri keelkonna ugri rühma. Hante ja mansisid koos nimetatakse obiugrilasteks, nende kõige lähemad keelesugulased on ungarlased. Varasemaid mansikeelseid kirjapanekuid (sõnaloendeid ja isikunimesid) leidub Vene 15.17. sajandi kroonikates. Rikkalikumat keelematerjali esineb 18. sajandist alates. Esimesi usaldusväärseid mansikeelseid ülestähendusi tegi ungari keeleteadlane Antal Reguly (18191858) oma reisil manside ja hantide juurde 18431844, veendudes ühtlasi nende keelte lähisuguluses ungari keelega. Üldiselt on mansi keeles sõnarõhk esimesel silbil, välja arvatud lõunamurdes, kus see võib asuda ka teisel silbil. Käändeid on 68, olenevalt murdest
üle Läänemere ning piki Venemaa suuri jõgesid alla lõuna poole. Paljude taoliste reiside sihtpunktiks olid tolleaegse maailma rikkamad linnad, Bütsantsi keisririigi pealinn Konstantinoopol (praegune Istanbul) ning Araabia kalifaadi pealinn Bagdad, aga viikingid on käinud ka Jeruusalemmas ning küllap kaugemalgi. Bütsantsi keisri ihukaitsemeeskond koosnes viikingitest, tuleb siiski märkida, et meieni säilinud ihukaitsjate nimede seas oli ka mitmeid soome-ugri ja balti isikunimesid. Vastavalt pärimusele ja Vene leetopisside andmetele asutasid peamiselt praegusest Rootsist pärit idaviikingid 862.aastal Vana-Vene riigi. Loode- Venemaal olid nende tähtsamateks keskusteks Novgorod, Vana-Laadoga ja Irboska. Viikingitest ülemkihi olemasolust nii nendes linnades kui ka Kiievi ümbruses annavad tunnistust rohked skandinaaviapäraste matustega kalmed. Tõenäoliselt kontrollisid kõiki Orienti viivaid kaubateid läänemeresoome ja balti päritolu rahvad.
Petserimaast koos Petseri linnaga, see moodustas 5% Eesti territooriumist. See ala liideti Leningradi ja Pihkva oblasti külge. Esialgu vana haldusjaotus säilis. 1950.a. kaotati vallad ja rajati rajoonid (valitses külanõukogu); maakondade (13) asemele tekkisid rajoonid (39). Lühikest aega oli ENSV jagatud kolmeks oblastiks. [ Hiljem muudeti rajoonide arvu ning 1986 a. alates oli neid 15.] 2. Eesti NSV võimu-ja valitsusorganid. (isikunimesid ei pea pähe õppima va Barbarus) Eesti NSV võimustruktuur oli samasugune kui NSV Liidus, kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, mis täitis Moskvast tulevaid korraldusi. Kõrgem seadusandlik organ oli ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatev organ oli ENSV valitsus. Barbarus oli Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1940-1946 3. EKP ja selle juhid. Eesti Kommunistlik Partei: Partei juhiks oli I sekretär, kelle eestvedamisel käis iga
( eestlaste osavõttudest Kiievi vürstide sõjakäikudest) ja usundi kohta. Kroonikad · Henriku Liivimaa ehk Läti Henriku kroonika Läti Henrik on pannud kirja ladinakeelse kroonika, nn ,,Heinrici Chronicon Livoniae" (ca 122427), mis on peamine allikas Baltimaade kristianiseerimise kohta aastatel 11801227. Vanim säilinud ärakiri originaalkäsikirjast, mis ei ole säilinud, pärineb 14. sajandist. Läti Henriku kroonika sisaldab arvukalt koha- ja isikunimesid ning esmakordselt kirjapanduna ka eestikeelseid sõnu ja lauseid. Henriku kroonikat peetakse tänapäeval tähtsaimaks allikaks Liivimaa ristisõdade kohta. Keskaegsel Liivimaal tema kirjutist küll tunti, kuid seda kuigivõrd ei kasutatud. Siiski on tema teksti on kasutanud mitmed hilisemad kroonikud, eriti kasvas kroonika tähtsus 18. sajandi, mil see saksa keelde tõlgiti ja mitmel korral trükis ilmus.
Gailitile iseloomulik - kinnitusvahend - tipus asetsev - punaste põskedega - umbrohtu kasvama - reipaks tegema - oma ea poolest - noolekujuliselt - küljed vastamisi - eesti keelde tõlkima - indu andma - poisikese kombel - riidu himustav - rikkaks saama - kergete jalgadega - janu kannatav - kanarbikuga kaetud - lihtsa koega - vanavõitu erialade kaupa pankrotti minema pahtliga katma - 4. Moodusta lane-liitelisi isikunimesid (30) Washington Uus-Ginea Ida-Virumaa Tansaania Noor-Eesti Kaukaasia Automi klubi liige Taga-Kaukaasia New York Brasiilia IV. Kirjuta lünka vajadusel õige täht 1. Täida vajadusel lünk kuus kontin...enti, em...igrandid ja im...igrandid, vajan ...resse ja ...renazööri, ses...oonkaubad, arhi...ektist anek...oodivestja, ostjate kontin...ent, mis...onäri uu...sed mõ...etused, kon...sul...andi asjalik...us, sõbralik...us õhk...onnas, Tallin...filmi ..
(Õim 2001a: 561) 5. Inimene > mütoloogiline olend Sellistel isikunimetustel on mütoloogiline tagapõhi: tiibadeta ingel, vaene kurat, püstisaatan, noor jumal. Näiteks väljendis püstisaatan võrreldakse inimest saatanaga ja täiendkomponendiga püsti püütakse tema riukalikku olemust veelgi rõhutada. Samas väljendi vaene kurat kandjal lähevad kõik ettevõtmised vett vedama, seda näitab täiendkomponent vaene. (Õim 2001a: 561) 6. Inimene > kehaosa Sellised isikunimesid, kus inimese nimetamisel lähtutakse kehaosast, on palju. Indiviidi omadusi saab mõtestada mitmest lähtekohast, näiteks: kehaosa tähtsuse järgi tervikus (helge pea, perupea, tuulepea, jahupea, kummipea, kantpea), funktsiooni järgi (parem käsi, kobakäpp, libekeel, irvhammas), asendi järgi (tähtis nina, kollanokk, lehtsaba), välimuse järgi (kirvenägu). (Õim 2001a: 561) 7. Inimene > botaanikatermin
Muukeelsed nimed on ka mõnes mõttes nagu tsitaadid ning kirjutatakse eesti keeles nagu lähtekeeles, säilitades lähtekeele diakriitikud e tähe lisamärgid: Cesis. Erandiks on mõned ajaloolised nimed, mis on muganenud: Pihkva, Helsingi, Riia. Kui ajalooline eestikeelne nimevaste on olemas, tasuks seda kasutada (Väina jõgi, Ojamaa saar). New York > newyorklane, Stockholm > Mozart > mozartlik, Balzac > Bonn > bonn lane, AGA Tallinn > tallinlane Bordeaux > bordeaux'lane, Camus > Muukeelseid isikunimesid käänatakse häälduse järgi: Baudelaire'il, Pascalil. Käimasolevas projektis on juhtpartnerid Bordeauxlt, raha tuleb brüssellastelt ja problemaatilisimal osalejal Winon McPhillesil on mured bonn 'lastega 2 KOKKU- JA LAHKUKIRJUTAMINE 2.1 Nimisõna + nimisõna KOKKU LAHKU Täiendsõna on ainsuse nimetavas käändes või lühenenud: inimelu
püüdlemine (Aavik). Kirjakeele normi ühtlustumisele aitasid kaasa keelekonverentsid, eriti mõjutas "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat", mille normingud võeti aluseks koolides, ajakirjanduses, loodavates riigi- ja omavalitsusasutustes. 3. Juhuslikud kirjapanekud eesti keele kohta Eestikeelseid kirjapanekuid enne 13.saj leidub ainult teiste rahvaste ajalooallikates juhuslike üksiksõnaliste näidetena. Enamasti mainitakse kas eestlasi kui rahvust või koha- ja isikunimesid. 9.-10.saj Skandinaavia saagades on kirjas Eysysla = Saaremaa. Hiljem räägitud ka Sysla-nimelisest maast = kogu Eesti. Eestlasi on nimetatud Syslukind vanim eestlaste nimetus, tõlkes `maarahvas'. Rootsi-Taani-Norra murded: eestlane = äist, aist. Etümoloogiat on seotud indoeuroopa tüvega ausos `koit' = idapoolne rahvas see tüvi on kandunud Skandinaaviast Euroopasse. Tacitus, "Germania: Aestii, mille kohta on arvatud, et ei tähista eestlasi, vaid hoopis Ida-Preisi rahvaid/baltlasi
Kuidas on ladina keel mõjutanud praegust Euroopa isiku-ja kohanimevaramut? Too näiteid. Isikunimed (vähemalt 2 nime;praenomen ja nomen): tänapäeva Europa isikunimevaramus on alles üksikud roomlaste eesnimed (Cornelius,Lucius-Lucia,Marcus,Titus) Palju efektiivsemaks nimeallikaks on osutunud aga vanade roomlaste pere ja lisanimed: Augustus- August, Augusta,Gustav. Ameilius-Emil,Emilie, Constantinus-Konstantin,Antonius- Anton,Nina,Claudius-Claudius,Claudia. Kõige rohkem on tuletatud uusi isikunimesid ladina keele nimi-ja omadussõnadest. Kohanimevaramu-eelkõige seoses roomlaste poliitilise ekspansiooniga (4.saj eKr-1.saj pKr) ja kolooniate rajamisega vallutatud aladel on endise Rooma impeerumi maadel säilinud roomlaste pandud kohanimede kiht. Augusta Raurica-Augst(Sveits); Augusta Treverorum- Trier(Saksamaa); Augusta Uscorum-Auch(Prantsusmaa);Augusta Praetoria- Aosta(Itaalia);Caesaraugusta-Zaragoza(Hispaania), Colonia Agrippina-Köln;
isikunimevaramus on alles üksikud roomlaste eesnimed (Cornelius, LuciusLucia, Marcus, Titus). Palju efektiivsemaks nimeallikaks on osutunud aga vanade roomlaste pere ja lisanimed: Augustus> August, Augusta, Gustav; Aemilius> Emil, Emilie, Milli; Constantinus> Konstantin; Antonius>Anton, Antonina, Nina; Claudius> Claudius, Claudia; Julius>Julius, Julia, Juliana/e jne. Kõige rohkem on tuletatud uusi isikunimesid ladina keele nimi ja omadussõnadest. b) kohanimevaramu. Eelkõige seoses roomlaste poliitilise ekspansiooniga (4.saj eKr1. saj pKr) ja kolooniate rajamisega vallutatud aladel on endise Rooma impeeriumi maadel säilinud roomlaste pandud kohanimede kiht. Augusta RauricaAugst (Sveits); Augusta Treverorum Trier (Sksm); Augusta Uscorum Auch (Prantsusmaa); Augusta Praetoria Aosta (Itaalia);
sajandi lõpuks ristiusustamisega kaasa tulnud nimedega, enamasti laenati nimede lühikujud ja neid mugandati (Mari; Jaan). Laennimed moodustavad meie eesnimistu püsikihistuse. 19. sajandi keskpaigaks hakati laennimedele eelistama võõrapäraseid nimesid, mis jäid ülekaalu 20. sajandi esimeste kümnenditeni (Marie; Karl). Rahvusliku liikumimse ajajl 19. sajandi lõpukümnendeil elustati varasemates kirjapanekutes ja rahvaluules leiduvaid muistseid isikunimesid (Lembitu; Salme), lisa saadi Soomest (Aino; Väino), kirjandusest (Eha; Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule; Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930. aastail, mil toimus ka nimede eestistamine. 1940. aastail olid ülekaalus laennimed (Maie; Rein), 1950.- 1960. aastail valiti lastele taas eesti oma nimesid (Sirje; Urmas; ka laennimesid Tiina; Toomas), mida hakati
Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (1898). Tutvustas kirjasõna ilmekate tekstinäidete kaudu, iseloomustas ka allikate keelekasutust. Käsitlenud ka nn Müncheni piiblitõlkekäsikirja, mis pärineb 1694. aastast. Lektor, hilisem professor Jaan Jõgever. Iseloomustanud nt Läti Henriku kroonikas kasutatud eestikeelseid sõnu ning koha- ja isikunimesid (1913), pidanud ülikoolis loengusarja eesti kirjakeele ajaloost ning Georg Mülleri jutluste keelest. Professor Andrus Saareste hulgaliselt uurimusi vanema kirjakeele kohta. Olulised artiklid: "Piibli keel ja rahvakeel" (1939), "Eesti keel XIIIXVI sajandil" (1937), "Eesti keel Rootsi-Poola ajal" (1940); üksikallikate kohta nt "400-a vanune keeleline leid Eestis" (1923), "Wanradt-Kõlli katekismuse keelest" (1930), "Agenda Parva (1622) keelest" (1938). Koos A. R. Cederbergiga on A
Tänapäeval arvatakse üldiselt, et see on esimene märk sellest, et Eestis olid asuald ja käis elu. See on esimene teadanne sellest, et Eestis olid asulad. *Vanim säilinud Eesti kirjalik mälestis on paavsti Modena Wilhelmi poolt Tallinnas 1237. aastal välja antud ladinakeelne pärgamentürik. *Üks peamisi kirjalikke allikaid on Läti Henriku kroonika. Too kroonika annab kõige rohkem aimu Eesti elust tol ajal. Läti Henriku kroonika sisaldab arvukalt koha- ja isikunimesid ning esmakordselt kirjapanduna ka eestikeelseid sõnu ja lauseid. Henriku kroonikat peetakse tänapäeval tähtsaimaks allikaks Liivimaa ristisõdade kohta. *Antropogenees- inimese kujunemise lugu *Arheloogid jaotavad ajaloo kolmeks peamiseks etapiks: kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks. Kiviaeg jaguneb omakorda kolmeks- vanemaks (paleoliitikumiks), keskmiseks (mesoliitikumiks) ja nooremaks kiviajaks (neoliitikumiks. Pronksiaeg kestis vaid ligikaudu kaks tuhat aastat..
- Piibli kirjaviis oli see, mis määras võõrnimede kirjapanemise viisi. Esmalt olid Piiblis häälduspäraselt saksa keele kaudu. Nimesid kirjutati samas kirjaviisis kui muud keelt. Mugandamine oli mõõtuandev 19. Sajandi II pooleni. 1850. Aastast isikunimed originaalkujul. Piiblis on isikunimed mugandatud, kui ilmusid esimesed eestikeelsed ajalehed, siis hakati nimesid kirjutama originaalkujul. - 1864 arutati nimesid EKM eestvedamisel, leiti, et isikunimesid võiks kirjutada nii nagu on algkujul, vaieldi kohanimede puhul. Põhiliselt jätkus häälduspärane kirjaviis. Jakobson andis 1868 välja geograafiaõpiku. Võttis joone, et nimed tuleks kirjutada häälduspäraselt. Arusaam sellest oli pedantne. Jakobson andis meile mugandatud nimekujud: Aafrika, Boliivia. Ettekujutus oli, et edasi tuleb anda hääldust, vaid mitte kirjapilti. Oli silmapaistev taotlus loobuda saksa keelest. Püüdis nimekujudes loobuda
analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (1898). Tutvustas kirjasõna ilmekate tekstinäidete kaudu, iseloomustas ka allikate keelekasutust. Käsitlenud ka nn Müncheni piiblitõlkekäsikirja, mis pärineb 1694. aastast. Lektor (1909-1919), hilisem professor (1919-1924) Jaan Jõgever. Iseloomustanud nt Läti Henriku kroonika eestikeelseid sõnu ning koha- ja isikunimesid (1913), pidanud ülikoolis loengusarja eesti kirjakeele ajaloost ning Georg Mülleri jutluste keelest. Professor (19251941) Andrus Saareste hulgaliselt uurimusi vanema kirjakeele kohta. Olulised artiklid: "Piibli keel ja rahvakeel" (1939), "Eesti keel XIIIXVI sajandil" (1937), "Eesti keel Rootsi-Poola ajal" (1940); üksikallikate kohta nt "400-a vanune keeleline leid Eestis" (1923), "Wanradt-Kõlli katekismuse keelest" (1930), "Agenda Parva (1622) keelest" (1938).
analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (1898). Tutvustas kirjasõna ilmekate tekstinäidete kaudu, iseloomustas ka allikate keelekasutust. Käsitlenud ka nn Müncheni UT tõlkekäsikirja, mis pärineb 1694. Aastast Lektor (1909-1919), hilisem professor (1919-1924) Jaan Jõgever. Iseloomustanud nt Läti Henriku kroonika eestikeelseid sõnu ning koha- ja isikunimesid (1913), pidanud ülikoolis loengusarja eesti kirjakeele ajaloost ning Georg Mülleri jutluste keelest. Professor (19251941) Andrus Saareste hulgaliselt uurimusi vanema kirjakeele kohta. Olulised artiklid: "Piibli keel ja rahvakeel" (1939), "Eesti keel XIIIXVI sajandil" (1937), "Eesti keel Rootsi-Poola ajal" (1940); üksikallikate kohta nt "400-a vanune keeleline leid Eestis" (1923), "Wanradt-Kõlli katekismuse keelest" (1930), "Agenda Parva (1622) keelest" (1938). Koos A. R
· Karl August Hermann õpetas ülikoolis mh vanade eestikeelsete tekstide lugemist ja analüüsi. Ülevaade varasemast kirjasõnast tema teoses "Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani" (1898). Tutvustas kirjasõna ilmekate tekstinäidete kaudu, iseloomustas ka allikate keelekasutust. Käsitlenud ka nn Müncheni piiblitõlkekäsikirja, mis pärineb 1694. aastast. · Jaan Jõgever. Iseloomustanud nt Läti Henriku kroonika eestikeelseid sõnu ning koha- ja isikunimesid (1913), pidanud ülikoolis loengusarja eesti kirjakeele ajaloost ning Georg Mülleri jutluste keelest. · Andrus Saareste hulgaliselt uurimusi vanema kirjakeele kohta. Olulised artiklid: "Piibli keel ja rahvakeel", "Eesti keel XIIIXVI sajandil", "Eesti keel Rootsi-Poola ajal"; üksikallikate kohta nt "400-a vanune keeleline leid Eestis" (1923), "Wanradt-Kõlli katekismuse keelest" (1930), "Agenda Parva (1622) keelest" (1938). (tuleb kindlasti teada!)Koos A. R.
,,Historia" , monoodiline lüürika Anakreon Atika proosakirjanduses, komöödia Dooria koorilüürika, koori osa tragöödias 4. Kuidas on Kreeta-Mükeene ajajärk mõjutanud kreeka kirjanduse kujunemist? Juba II aastatuhande esimesel poolel oli Kreetal rikkalik materiaalne kultuur, kõrgesti arenenud kunst ja kirjaoskus. Lineaar kiri A, mille põhjal kreeklased lõid lineaarkirja B (desifreeritu). Sellest ajast pärit tekstid sisaldavad jumala- ja isikunimesid, mida kasutasid kreeka kirjanikud. Kreeta-Mükeene kultuuril oli suur mõju mütoloogia lõplikus kujunemises. Tähtsamate müütide tegevuskohad on mükeene kultuuri keskused, sealt pärinevad kangelaseeposte motiivid, müüdid. See ajajärk on olnud ka heroiliste muistendite ajalooliseks baasiks. Mükeene ajast on pärit ka heksameetri värsimõõt. 5. * Homerose eeposed. Milline on eepose ,,Ilias" peateema ja kompositsioon? * Milline on eepose ,,Odüsseia" peateema ja kompositsioon?
Kogu Euroopa tänapäevane isikunimetraditsioon järgib kahekomponendilise isikunimega antiikset Rooma traditsiooni. Tänapäeva Euroopa isikunimevaramus on alles jäänud üksikud roomlaste eesnimed (Cornelius, Lucia, Marcus, Titus). Palju efektiivsemaks nimeallikaks on osutunud aga vanade roomlaste pere- ja lisanimed: Augustus- August, Augusta, Gustav Julius- Julius, Julia, Juliana/e jne Aemilius- Emil, Emilie, Milli Kõige rohkem on tuletatud uusi isikunimesid ladina keele nimi- ja omadussõnadest; osa on ladina kujul üle võetud ka kreeka keelest ja piibli ladinakeelse versiooni alusel heebrea keelest. Semantika ja struktuuri järgi võib eristada selliseid rühmi: a.) positiivseid omadusi näitavad omadussõnad: Felix, Beate, Vera, Clemens, Christian, Alma, Benedictus, Clara, Pia jne. b.) positiivse konnotatsiooniga nimisõnad: Leo, Gloria, Margarita, Regina, Victor, Diana, Veronica, Viola, Ursula jne. c
asendusid 16. sajandi lõpuks ristiusustamisega kaasa tulnud nimedega, enamasti laenati nimede lühikujud ja neid mugandati (Mari, Jaan). Laennimed moodustavad meie eesnimistu püsikihistuse. 19. sajandi keskpaigas hakati laennimedele eelistama võõrapäraseid eesnimesid, mis jäid ülekaalu 20. sajandi esimeste kümnenditeni (Marie, Karl). Rahvusliku liikumise ajal 19. sajandi lõpukümnendeil elustati varasemates kirjapanekutes ja rahvaluules leiduvaid muistseid isikunimesid (Lembitu, Salme), lisa saadi Soomest (Aino, Väino), kirjandusest (Eha, Endel) ja eriti uute nimede loomisega (Luule, Õie). Võõrapärased nimed asendusid laialt propageeritud eestipäraste nimedega, mille kõrgaeg oli 1930. aastail, mil toimus ka nimede eestistamine. 1940. aastail olid ülekaalus laennimed (Maie, Rein), 1950.60. aastail valiti lastele taas eesti omanimesid (Sirje, Urmas; laennimed Tiina, Toomas), neid hakati
rahvastikust. Piirkonnas domineerib naftatööstusega seotud venekeelne elanikkond. Väljapool Handi-Mansi autonoomset ringkonda elab mansisid enim Sverdlovski oblasti kirdeosas, mis moodustab osa nende ajaloolisest asualast. Keel Mansi keel kuulub soome-ugri keelkonna ugri rühma. Hante ja mansisid koos nimetatakse obiugrilasteks, nende kõige lähemad keelesugulased on ungarlased. Varasemaid mansikeelseid kirjapanekuid (sõnaloendeid ja isikunimesid) leidub Vene 15.-17. sajandi kroonikates. Rikkalikumat keelematerjali esineb 18. sajandist alates. Esimesi usaldusväärseid mansikeelseid ülestähendusi tegi ungari keeleteadlane Antal Reguly (1819-1858) oma reisil manside ja hantide juurde 1843-1844, veendudes ühtlasi nende keelte lähisuguluses ungari keelega. Üldiselt on mansi keeles sõnarõhk esimesel silbil, välja arvatud lõunamurdes, kus see võib asuda ka teisel silbil. Käändeid on 6-8, olenevalt murdest
Näiteks viitab sõna insult (ladina keelest pärinev nimetus ajurabanduse kohta) sõnale insultare ’tuikuma’. Kreeka keelest pärineb sama tähendusega sõna (sünonüüm) apopleksia, mis tähendab lööki. Viimasel ajal võetakse palju oskussõnu ja lühendeid üle inglise keelest. Näiteks võib tuua lühendi AIDS (acquired immunodeficiency syndrome) või AED (automated external defibrillator), mis on leidnud tee ka igapäevaellu. Peale selle kasutatakse meditsiinisõnavaras tihti isikunimesid, mis tavaliselt kuuluvad neile, kes mingit haigust esmakordselt kirjeldasid või mõne aparaadi leiutasid või seda esimesena kasutasid. Nii on näiteks Parkinsoni tõbi saanud oma nime inglise arsti James 11 Parkinsoni järgi ja Péani klemm prantsuse kirurgi Jules Péani järgi. Varem kasutati isikunimesid ka anatoomias, kuid nüüdseks on sellest lihtsuse huvides loobutud. Ravipraktika näide Toome ühe peaaegu uskumatu näite ühest Euroopa riigist, illustreerimaks, milleni võib
annaabi.ee 
