Viikingite Reisid. (0)

Viikingite reisid .
Viikingite laevad:
Viikingid olid suurepärased laevaehitajad, nad ehitasid tugevaid ja kiireid laevu, mille põhjad olid nii lamedad, et laevad võisid randuda ka ilma kaita rannal ja nendega võis mööda jõgesid ülespoole sõuda. Selleks, et merel sõita, oli viikingi laeval mast, mille külge kinnitati puri.Umbes 9. saj võtsid viikingid kasutusele kiilu, mis ulatus ahtrist vöörini, kulges mööda laeva põhja ja aitas laeval ka tormi ajal stabiilsena püsida. Viikingite laevad oli samas väga kerged ja valmistatud puidust. Üldse kasutasid viikingid kolme sorti laevu ja paate:
1) kõige väiksemad olid kalapaadid, mida kasutati kohalikuks kauplemiseks ja kalastamiseks ranniku lähedal.
2) suuremad, aeglasemad ja madala põhjaga laevad olid knarrid, mida kasutati kaubalaevadena; nende laevadega oli kerge randuda ja nende peale laaditi kaupu ja kariloomi.
3) kõige suuremad ja kiiremad laevad olid pikklaevad ehk langskipid, mida kasutati röövretkedel ja mis mahutasid 30-40 inimest, nende laevade ninasse olid vaenlase hirmutamiseks nikerdatud lohepead.
Viikingite rändamine:
Rootsi viikingid purjetasid itta kauplema , aga Norra ja Taani viikingid suundusid läände ja avastasid ning rüüstasid seal palju maid. Rootsi viikingid reisisid mööda Dnepri ja Volga jõgesid Venemaale ning mööda teisi jõgesid edasi Kaspia ja Musta mere äärde. Venemaal kaubeldi pronksnõudega, pärlitega, hõbedaga ja hiina siidiga. Viikingi kaupmehed käisid ka Lähis-Idas kauplemas, nad jõudsid kuni Bagdadini välja, veel käisid nad Konstantinoopolis. Aastal 860 rajasid viikingid Venemaale Novgorodi vürstiriigi ja hakkasid seal ise valitsema . Rootsi viikingid rajasid Venemaale Kiievi ja Novgorodi linnad. Paari aasta pärast (862. a) lõid viikingid püsivad kaubasuhted Bagdadi ja Konstantinoopoliga. Taani ja Norra viikingid aga rüüstasid ja röövisid palju rohkem kui Rootsi viikingid. Umbes aastal 830 hakkasid nad (Taani ja Norra viikingid) tihedamini rüüstama Inglismaad ja Frangi riiki.
1.
Aastal 874 lõid viikingid oma asunduse Islandile, kuhu asus elama sadu
viikingiperekondi. Pärast seda ründasid viikingid Hispaaniat, kuid said seal mauridelt lüüa. Viikingid püüdsid mitmel korral Pariisi vallutada, kuid prantslased suutsid seda suure vaevaga kaitsta, siiski sunniti prantslasi suuri lunarahasid maksma. Aastal 911 andis Prantsuse kuningas ühele viikingipealikule lääniks Normandia poolsaare, mis asub tänapäeva Põhja-Prantsusmaal, sinna asusid elama paljud viikingid.
Aastatel 983-986 avastas kuulus viiking ja rändur Erik Punane Gröönimaa ja soodsate tingimuste tõttu kolis sinna palju viikingeid , Eriku poeg Leif Eriksson jõudis aastal 1002 Põhja-Ameerikasse, kuid tülid indiaanlastega sundisid viikingeid sealt lahkuma . Umbes 1100. aastaks lõppesid viikingite röövretked.
Idaviikingid, keda mõnikord ka varjaagideks kutsutakse, purjetasid
üle Läänemere ning piki Venemaa suuri jõgesid alla lõuna
poole.
Paljude taoliste reiside sihtpunktiks olid tolleaegse
maailma rikkamad linnad, Bütsantsi keisririigi pealinn Konstantinoopol
(praegune Istanbul) ning Araabia kalifaadi pealinn Bagdad , aga
viikingid on käinud ka Jeruusalemmas ning küllap kaugemalgi.
Bütsantsi keisri ihukaitsemeeskond koosnes viikingitest, tuleb
siiski märkida, et meieni säilinud ihukaitsjate nimede seas
oli ka mitmeid soome- ugri ja balti isikunimesid.
Vastavalt pärimusele ja Vene leetopisside andmetele asutasid peamiselt praegusest Rootsist pärit idaviikingid 862.aastal Vana-Vene riigi. Loode-Venemaal olid nende tähtsamateks keskusteks
Novgorod , Vana- Laadoga ja Irboska. Viikingitest ülemkihi olemasolust
nii nendes linnades kui ka Kiievi ümbruses annavad tunnistust
rohked skandinaaviapäraste matustega kalmed . Tõenäoliselt kontrollisid kõiki Orienti viivaid kaubateid läänemeresoome ja balti päritolu rahvad .
See oli niinimetatud Idatee - Austervegr - mille kaudu voolasid Euroopasse idamaade vürtsid ja hõbe,
Idamaa riikidesse aga Põhja-Euroopa karusnahad, vaha ning orjad .
Baltikumist lähtus kolm marsruuti, mis ühendasid suurte Venemaa jõgede kaudu läänemaid idaga.
Esimene neist ulatus Kesk-Rootsist Ahvenamaale, sealt piki rannikut tänase Helsingini ning jätkus Soome lahe kallast mööda Laadogani.
2.
Teine tee algas Saaremaalt , läks Pärnu- ja Emajõge pidi üles, läbi
väiksemate veekogude üle veelahe Peipsi järve ja sealt edasi Venemaale.
Rikkalikud aarded ja vanimad Eesti linnad selle tee ääres tõendavad, et tegemist oli ilmselt populaarseimaga kolmest võimalusest. Kolmas tee viis Väina jõge mööda otse Venemaale.
Gröönimaa avastati juhuslikult. Norralane Erik Punane, kes oli mõrva pärast oma kodumaalt sealsete tavade kohaselt 3 aastaks välja saadetud , asus elama Islandile.
Kuid peatselt sunniti ta ka sealt lahkuma. Umbes 981 . a. sõitis Erik koos mõneteistkümne kaaslasega Islandilt lääne suunas. Jutud rääkisid, et seal olla nähtud mingit maad ja ka rändlindude parved suundusid sinna.
Peatselt maabuski erik tundmatul maal.
Seal küttis ta oma meestega mereloomi ja tuli kolme aasta pärast tagasi Islandile. ta jutustas, et oli leidnud asustamiseks soodsa maa. Tema sõnade järgi oli maa külmade põhjatuulet eest suhteliselt hästi kaitstud, seal oli varjatud fjorde ning suurepäraseid karjamaid. Saagad jutustavad, et Erik nimetas maa Roheliseks maaks - Gröönimaaks, et ümberasujaid ilusa nimega sinna meelitada.
Ümberasujaid oli palju ja Erik asus teele 25 laevaga . Gröönimaale jõudsid pärale 14 laeva 500 asukaga, teised hukkusid jäämägede vahel või pöördusid tagasi.
Asulad rajati Gröönimaa edelarannikule. Kolonistid tõid kaasa koduloomi, kuid tegelesid karjakasvatuse kõrvalt ka küttimise ja kalapüügiga.
Ameerika oli Gröönimaale võrdlemisi lähedal. Piisas vaid õnnelikust juhusest, et toimuks avastus. Seda ei tulnud kaua oodata.
986 aastal sõitis norralane Björn Islandisse sugulastele külla. Seal sai ta teada, et need on Erik Punasega Gröönimaale läinud. Björn otsustas sugulastele järele sõita, ent ilm oli halb ja ta eksis teelt.
Tuuled kandsid norralase Gröönimaast edelasse. Ühel päikesepaistelisel päeval nägi ta metsaga kaetud künklikku maad. Islandlaste jutustuse järgi oli teada, et Gröönimaal pole metsa, seepärast pööras Björn oma laeva põhja poole ning jõudiski peatselt Gröönimaale.
Gröönimaa asukad tundsid suurt puudust puidu järele. Seetõttu huvitas neid Björni nähtud metsane maa. Erik punase poeg Leif ostis Bjarni laeva ning sõitis aastal 1000 koos kaaslastega seda maad otsima .
Mõnepäevase sõidu järel jõudisid nad kivisele paljale rannikule , mis nimetati Kiviseks maaks, Hellulandiks. Edasi purjetades leiti madal valge liivarannaga maismaa, kus maabuti , mis sai nimeks Markland, Metsamaa .
3.
Veel 2 ööpäeva liikusid nad edasi lõuna suunas, kuni avastasid suure jõe suudme .
Sõideti mööda jõge üles ja jõuti järveni, mille kaldaid kattis suurepärane mets. Seal oli palju loomi ja järves kala. Järve läheduses nähti metsiku riisi põlde, metsast aga metsviinamarju. Seetõttu sai maa nimeks Vinland.
Koht meeldis ja sinna ehitati talvitamiseks puumajad. Talv tundus viikingitele soojana. Kevadel pöördus Erik karusnaha - ja viinamarjalaadungiga tagasi Gröönimaale.
Vinlandi sõideti veel järgmistelgi kordadel, kuid hiljem algasid kokkupõrked indiaanlastega ning viikingid olid sunnitud oma Ameerika asunduse maha jätma.
Ka Gröönimaa asundustes muutus elu aja jooksul viletsamaks. Suved muutusid lühemaks ja külmemaks, loomi tabasid haigused ja nad ei leidnud toitu. Ühendus Norra ja Islandiga muutus halvaks. Inimesed põdesid rahhiiti ja skorbuuti.
Arvatakse, et viimased Gröönimaa asukad lahkusid pärast kariloomade kaotust Ameerikasse. Neid võis olla 1500 inimest.Ameerikas segunesid nad põliselanikega. Kui Ameerika uuesti avastati, leiti Põhja- Ameerikast ka heledanahkseid ja blonde indiaanlasi.
Viimastel aastatel on leitud tõestusmaterjali viikingite viibimisest Ameerikas. Nii võibki öelda, et viikingid olid esimesed eurooplased , kes jõudsid Ameerikasse.
4.
Kontuurkaart .