Feodaalne Lääne-Euroopa. Feodaalkord. Feodaalne killustatus. Lääniks e. feoodiks nimetatakse maavaldust, mille feodaal sai kasutuseks oma isandalt e. senjöörilt, andes talle truudusvande ja kohustudes oma isanda kutsel ilmuma sõja väeteenistusse. Feodaal (läänimees, vasall) - feoodi e. lääni saaja, kes andis selle eest isandale truudusvande ja kohustus isanda kutsel väesalga eesotsas sõjaväeteenistusse ilmuma. Kõik feodaalid olid elukutselised sõjamehed. 843.a. sõlmiti Verduni leping, millega Frangi riik jagati 3-ks: 1) Ida-Frangi; 2) Lääne- Frangi ja 3) Lõuna-Frangi riik. Aja jooksul kujunes Ida-Frangi riigist Saksa ja Lääne-Frangi riigist Prantsuse kuningriik. Frangi riigi lagunemisega kaasnes feodaalkorra kujunemine. Sellist ühiskonnakorraldust, kus maa on läänistatud feodaalidele ja seda harivad
kultuurikeskused Lääne-Euroopas Kirikuriik- paavsti võimu all olevad valdused Itaalias, selle rajas 754. aastal Frangi valitseja Pippin lään ehk feood- maavaldus, mille feodaal sai kasutamiseks oma isandalt (senjöörilt), andes vastu truudusvande ja kohustudes seega oma isanda kutsel väesalga eesotsas sõjateenistusse ilmuma. Feodaal (läänimees, vasall)- feoodi ehk lääni saaja, kes andis selle eest isandale (senjöörile) truudusvande, kohustudes seega isanda kutsel väesalga eesotsas sõjateenistusse ilmuma; enamik Lääne-Euroopa keskaegseid ülikuid olid eodaalid. Rüütel- (1) sursugune sõjamees (ratsaväelane) keskaegses Euroopas; kõik feodaalid keisrist ja kuningatest kuni väikerüütliten olid rüütlid, moodustades rüütliseisuse ehk aadli; (2) sageli mõistetakserüütlite all ka väikefeodaale, kes olid enamasti oma senjööridele vasallid, kuid kel endil enam vasalle polnud.
· Kirikuriik paavsti võimu all olevad valdused Itaalias, selle rajas 754. aastal Frangi valitseja Pippin · Lään ehk feood maavaldus, mille feodaal sai kasutuseks oma isandalt(senjöörilt), andes vastu truudusvande ja kohustudes seega oma isanda kutsel väesalga eesotsas sõjateenistusse ilmuma · Feodaal (läänimees, vasall) feoodi ehk lääni saaja, kes andis selle eest isandale(senjöörile) truudusvande kohustudes seega isanda kutsal väesalga eesotsa ilmuma; enamik Lääne-Euroopa keskaegseid ülikuid olid feodaalid · Rüütel (1)suursugune sõjamees ratsaväelane keskaegses Euroopas; kõik feodaalid keisrist ja kuningatest kuni väikerüütliteni olid rüütlid moodustades rüütliseisuse ehk aadli; (2) sageli
Kaupade müüki ega ostmist peaaegu ei toimunudki ning raha praktiliselt puudus. Talupoeg oli sunnismaine pärisori, st ta ei saanud vabalt liikuda, kuid võis luua perekonna, saada lapsi ning abielluda omal vabal valikul valitud naisega. Talupoeg sõltus feodaalist ning tal oli oma maalapp ja majapidamine. Samuti oli ta oma isanda kaitse all. Talupoeg pidi kandma mõningasi koormisi. Ta pidi nt maksma loonusrenti talupoeg pidi andma konkreetsed toidukogused oma isandale. Tema üheks kohustuseks oli ka mõisategu talupoeg pidi harima mõisa põlde, millelt kogutud saak kuulus feodaalile. Kui feodaali maa läks järgmisele isandale, siis ka talupojad kuulusid uuele isandale. Talupoja elamu oli ehitatud palkidest ning katused õlgedest või roost (põhjas) või savist ja kivist ning katused katusekivist (lõuna).See oli ilma korstnata suitsutare, mis koosnes muldpõrandaga ruumist. Elamu sisutus oli üsna napp. Mööbliks oli voodi, kuhu kogu pere
Aaadliku ülesanne oli kohtmumõistmine. RÜÜTLITE KASVATUS Rüütliteks kasvatati aadliku soost poisse. Nende peamine eesmärk oli nende ettevalmistamine sõidmiseks. 7.a läks poiss feodaali juurde, kus temast sai paaz. Talle õpetati häid kombeid ja seltskonnas käitumist. Hiljem lisandus sellele relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine. 15.a noormees oli tavaliselt juba kannupoiss, kes võis relva kanda ja õppis erinevaid võitlusvõtteid. Sõjakäikudel olid nad oma isandale küll toeks, aga lahingus hoidsid eemale. 18-21. a noormees tavaliselt löödi pidulikult rüütliks. Sageli olid kirjaoskamatud, kuid heade kommetega. Rüütlid pidid olema lojaalsed oma isandale ja talle ustavusvande andma. Sellega kindlustas rüütel enda ja oma perekonna au. Reeturlikuks peeti oma isanda hättajätmist lahinguväljal. Samas röövisid rüütlid linnu ja põletasid külasid. Ja ka inimelude suhtes olid nad hoolimatud. Nad olid tugevalt pühendunud ristiusule. 13
piiramatu võimu alla, vaid kummalgi olid omad õigused ja kohustused. Suhe katkes, kui kumbki pool ei täitnud oma kohustusi. Vasall suhteid iseloomustas ka see, et lepinupooled ei olnud võrdsed, vaid üks pool oli teisest selgelt kõrgemal. Ma arvan, et selline hirearhia võib tekitada palju tülisid, mida saab järeldada keskajal toimunud sõdade paljususest. Talupojad pidid maksma neile antud maalapi eest erinevaid koormisi oma isandale. Teatud koguse saagist pidid talupojad oma isandale loovutama, kõik ülejäänud võis endale elamiseks jätta. Veel tehti ka teorenti, käies mõisas tööl, mõnel puhul oli seda paar päeva aastas või nädalas. Hiljem, kui arenes raha mindi edasi raharendile, siis pidi talupoeg ise oma saagi lähimal turul maha müüma ja sellest oma maksud tasuma. Sageli andis talupoeg end röövimistest ja sõjakäikudest ohustatuna feodaali kaitse alla, millega aga kaasnes tema maa minek feodaali valdusesse. See samm võis küll tuua
Rahu ajal, kui sõda ei olnud ja elatist ei olnud võimalik teenida tekkisid röövrüütlilte jõugud. Kirik korraldas vahel rüütlitele sõjakäike, et neil tegevust jaguks. Positiivsed asjad rüütlielu juures oli minuarust näiteks see, et rüütlid pidasid ise ennast üleval, mitte riik ei pidanud neid üleval pidama. Rüütlid käisid ise sõjakäikudel ja leidsid endale asumaad, kuhu elama jääda. Teine positiivne asi oli minuarust see, et nad allusid kohe enda isandale. Kui isand oli mingi teise territooriumiga tülis, siis ta saatis aadlikke neid maid endale võitma ehk ma tahtsin õelda, et rüütlid olid väga ustavad oma isandale. Kolmas positiivne asi rüütlite juures on näiteks see, et rüütlid said väga hästi oma naist ja teisi külaelanikke kaitsta kuna nad olid sõjapidamises väga kogenud ja oskasid väga hästi võidelda. Negatiivne asi rüütlite juures olid näiteks röövrüütlid. Minuarust see ei ole hea, kui rüütlid
Talupojad ja mõisamajandus Agraarühiskond. Talurahva õiguslik seisund Keskaegne ühiskond oli ag raarühis ko nd: elati peamiselt maal ja elatuti põllumajandusest. Enamik inimesi olid talupo jad ja nemad tootsid valdava osa ühiskonna rikkustest. Lääne-Euroopa talupojad sõltusid kõrgkeskajal oma isandatest - fe o daalide s t. Maa, mida talupojad harisid, kuulus tavaliselt isandale, enamik talupoegi olid s unnis mais e d ja kohustatud isanda heaks tööd tegema. Oma enda maad harivaid ja koormistest vabastatud talupoegi oli rohkem Euroopa hõredamalt asustatud ääremaadel, näiteks S kandinaavias . Külad Enamik Euroopa talupoegi elas külades. Põldudest ümbritsetud talumajad koos väheste abihoonetega paiknesid lähestikku. Küla suurus varieerus mõnest perest peaaegu väikelinna mõõtmetes asulani ja
1. Kes on Popi? Kes on Huhuu? Novelli peategelasteks on koer Popi ning puuris elav ahv Huhuu. 2. Iseloomusta neid novelli alguse põhjal. Popi koeralikkus avaldub tema alluvuses ning usalduses peremehe vastu. Ta oli truu oma Isandale ning ootas teda õhinal koju, kuid too ei tulnudki. Ta pidi harjuma uue peremehega, kelleks oli Huhuu. Viimane oli aga kiuslik ning isepäine, nagu ahvid ikka, ning Popi peitis end kaitseks kirstu alla. Ta lasi end kiusata, sest koer ei hakka oma peremehele vastu. Ahv Huhuu oli iseseisev: tuli ja läks, millal tahtis. Huhuule, nagu ka teistele ahvidele, meeldis teha pahandust ning katsetada uusi asju. Ta oli väga uudishimulik.Huhuu uudishimulikkus väljendub ka tema huvis alkoholi vastu,
Ajalugu Pärisorjuse kaotamine Eestu(1816) ja Liivimaa(1818) Pärisorjus(Rosebi deklaratsioon) 1. isiku sõltuvus- pärisori ei tohtinud mõisast lahkuda. 2. maasõltuvus - talupojad kuulusid oma isandale, kuulusid ka talupoja vara isandale. a) teotöö b) naturaalrent - oma põllumajandus saadus. c) raharent 3. kohtusõltuvus - talupoja füüsiline karistamise õigus. Pärisorjuse kaotamine 1. isikusõltuvuse kaotamine perekonnanimed 1820-1830 2. maa jäi mõisale; talude vabad rendi lepingud > talude päriseks osr 1960-nd. 3. kohtusõltuvus kaob va. mõistapolitsei. Venestusaeg Eestis 19. saj . lõpp- 1918. a. Miks viidi läbi venestamine? 1881
Feood-maatükk Feodaal-maaomanik Aadel-suursuguste sõjameeste seisus. 8.Mille poolest erinesid mungaordu liikmed rüütliordu liikmetest? Mungaordu liikme olid nii mungad kui ka rüütlid. 9.Nimeta keskaja rüütliordusid ja mungaordusid? Rüütliordud--> Saksa ordu, mõõgavendade ordu, templiordu Mungaordud-->Benediktlased, dominiiklased, tsisterlased, frantsiklased 10.Miks tekkis pärisorjus? Selgita mõistet. Pärisorjus-talupoegade isiklik sõltuvus mõisnikust kus talupoeg kuulus isandale koos maaga. Euroopas tekkis pärisorjus varakeskajal peale orjandusliku korra üleminekut feodalismile 11.Millised olid talupoja koormised isanda ees? Pidi andma peaaegu pool enda saagist isandale Kohustus teha mõisapõllul tööd 12Miks kasvas katoliku kirik tähtsus Rooma impeeriumi langedes? Katolikus kirikus nähti ühendavat jõudu. 13.Mil viisil levis ristiusk keskajal ja milliseid ülesandeid kirik täitis keskajal?
Kerberos Kerberos on koletisepaari Echidna ja Typhoni järeltulija. Kerberos oli allilma õudusttekitav valvaja, kellel oli kolm pead, saba, millel otsas oli teravalt salvav keel ning kõige lõpuks väänlesid tema kehast välja veel maod. Kerberos kuuletus ainult oma isandale, allilma valitsejale, Hadesele. Kerberos valvas allilma väravat. Ta lasi sisse kõik hinged, kuid välja mitte kedagi.
aptmungakloostri ülem. allahjumal Islamis feodaalläänimees, feoodisaaja gildkaupmeeste või käsitööliste organisatsioon linnas hansaliitLäänemere ääres Saksa kaupmeeste vennaskond hunnidmongoliidne rahvas induldentridpatulunastus kirjad inkvisitsioonkatoliku kiriku uurimisorgan ketserpaavsti ja kirikut kritiseeriv kristlane kirikukümnisEuroopas korjatud kirikumaks koraanislami püha raamat linnaõigusreeglite kogum misjonärristiusu levitaja paganate ees paavsti kuuriapaavsti õukond pärisorjustalupoegade sõltuvus isandast raadlinnavalitsus rüütelsuursugune sõjamees, väikefeodaal tsunftkäsitööliste vennaskond vasallfeoodi saaja, kes andis selle isandale viikingTaani, Norra või Rootsi sõdalane.
Prantsusmaa 17saj. Kuidas oli jaotunud Prantsuse riigi elanikkond? Jagunes III seisuseks: I seisus olid vaimulikud 1% II seisus olid aadlikud 2% III seisus olid talupojad, kaupmehed, käsitöölised, arstid, advokaadid jt. 97% Millised olid talupoegade kohustused? Teotöö Loonusrent Kümnis (maks kirikule 8% saagist Maksud isandale (7% saagist) Maks kuningale (10% saagist) Täiendavad maksud Rendimaks maaomanikule (20%) Seemnevilja varudesse (20%) Talupoegadele jäi järgi ainult 35% kõikidest maksudest Pildid
kus temast sai paaz. Feodaal õpetas talle käitumist (daamidega vestlema, tantsima ja mingit pilli mängima) ja kombeid. Hiljem relvatundmist, ratsutamist ja jahipidamist. 15.aastaselt saadi tavaliselt kannupoisiks võis kanda isiklikku relva ja pidi harjutama mitme suguseid võitlusvõtteid. Kannupoisid saatsid oma isandat sõjaretkedel (aitasid kaitserüü selga ja kontrollis relvade korrasolekut). Lahingud hoidsid tahaplaanile. 18-21 aastane, kes oli piisavalt treeninud ja isandale tõestanud head relva käitlemis oskust löödi rüütliks. Raamatute tarkuse õppimist ei peetud vajalikuks, seepärast enamus aadleid kirjaoskamatud. AADLI VÄÄRTUSKOODEKS JA RÜÜTLLIKKUS. Keskaja esimesel poolel olid rüütlite seas palju jõhkerdeid, kuid järk-järgult olukord paranes. Juba esimesed rüütlid andsid isandale vande olla ustav ja valmis isanda eest surema. Peamine, mille järgi aadleid hinnati oli ustavus ja senjöör pidi sellele vastama suuremeelsuse ja heldusega
Seal õpetati talle seltskonnas käitumist ja häid kombeid, naissoo esindejatega suhtlemist, tantsimist ja muusikariistal mängimist. Kui laps oli vanem õpetati ka relvade tundmist ja nende käsitlemist, ratsutamist ja jahipidamist. Harilikult oli 15-aastane poiss juba kannupoiss. Lisandus võimalus kanda isiklikku relva ja tal tuli harjutada ning selgeks õppida erinevaid võitlusvõtteid. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel. Tema kohustus oli aidata isandale raudrüü selga ja kontrollida relvade korrasolekut. Lahingus hoidis siiski kannupoiss tahapoole. Kui noormees oli saanud 18-21 aastaseks ja tõestanud oma valmisolekut, pühitseti ta rüütliks. Rüütellikus ei olnud keskaial just kuigi õilis. Palju oli ka vägivaldseid julmi sõjamehi. Siiski muutus kõik paremaks ning rüütlid andsid oma isandale usaldusvande ja olid nõus lahinguväljal tema eest surema. Ustavus oligi põhiline asi mida aadliku puhul hinnati. Oma
Rüütlikultuur keskajal Rüütlid olid keskajal eksisteerinud sõjamehed, keda värbasid ülikud ja muud kõrgel positsioonil olevad inimesed enda kaitseks. Rüütlite kohustuslikku arsenali kuulus alati hobune, raudrüü ja relv. Nad vandusin oma isandale truudust ja vastutasuks kaitse eest said nad maad (st feodalism). Rüütlikultuur sai alguse 15. sajandil. Kulus mitu sajandit stereotüüpsete rüütlite tekkeks õilsad härrasmehed. Rüütlid erinesid üksteisest varanduse ja võitlusoskuste poolest, mis andis neile ühtekuuluvustunde, millest edaspidi hakkasid tekkima rüütliordud. Rüütliks olemine ei tähendanud üksnes võitlusi ja jahiretki rüütel pidi olema rüütellik
Roomlaste igapäevaelu Laura Ruuder Hanna Loore Salumäe Orjapidajate elu Tõusti vara, et ära kasutada päevavalgust. Rikkama orjapidaja juurde tuli juuksur, et habet ajada. Esimene eine (leib, sool, juust, oliivid). Majaelanikud tulid peremeest tervitama ja siis asus igaüks oma toimetuste juurde. Keskpäeval katkestati töö, söödi lõunaeinet, puhati ja käidi termis. Orjapidajate elu Kolmejärguline õhtune lõunasöök: - söögiisu tõstvad road - lihatoidud, pudrud - magustoidud Pidulikele koosviibimistele järgnes jooming. Igapäevane riietus Põhiline riietusese oli särgitaoline tuunika, mille peal kanti toogat. Täisealiseks saanud noorukile kingiti valge tooga. Toogat pidi kandma õigesti. Keisririigi ajal hakati kandma rohkem ainult tuunikat. Naised kandsid stoolat, selle peal kanti pallat. Kodus kanti sandaale, tänaval aga kingi või saapaid. Lihtrahva ja klientide elu Nende...
katoliiklus ja feodalism. Keskajal puudusid administratiivne ja keskvõim. Valitsemine sai rajaneda vaid isiklikel suhetel. Feodaalkorda võibki mõista kui ühiskonna valitsemise viisi, mis põhines alluvussuhete võrgustikel. Nende aluseks oli isanda e. senjööri ja vasalli e. läänimehe suhe. Vasall pidi andma truudusvande, mis nõudis seda, et vasall pidi oma isandat abistama, mis ennekõike tähendas teenimist sõjaväes. Lisaks oli vasallil kohustus pakkuda isandale materiaalset abi, näiteks osta isand vangilangemise korral lunaraha ees vabaks. Ta pidi veel oma isandale nõu andma, mis üldiselt seisnes kohustuses osaleda senjööri kokkukutsutud nõupidamistel ja kohtumõistmistel. Seda ei peeta üksnes nõupidamisena, aga vasall pidi toetama oma isanda poliitikat. Vastutasuks sai vasall oma isandalt kasutada lääni e. feoodi. Selleks oli tavaliselt maavaldus koos talupoegadega, kes maksid vasallile andamit. Lisaks oli
arvamust. Kogu lugu jutustatakse läbi koer ,,Popi" vaatenurga ning kuidas tema seda kõike näeb. 3. Tegemist on kolmandas isikus jutustatud looga. Jutustaja räägib kõike läbi tegelaste vaatenurga. Kogu lugu on läbi koera silmade ning jutustaja annab seda edasi. See antakse edasi üsna täpselt koera emotsioone ning tundeid kirjeldades ja selgitades. Näide: ,,Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda.,, Justus on kasutatud ka siirdkõnet ehk siis jutustaja vahendab tegelase sisemonoloogi tema- vormis. Näide: ,,Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on?,, Jutustaja teadmiste haare pole täielik, vaid see on piiratud. Ta ei tea kõike, vaid toob
päris ohutud. 15.sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teisel pool barjääri ning kuna odahoop oli küllaltki tugev, kasutati ka tugevamat kiivrit ja raskemat raudrüüd. Turniirid ei olnud ainult sportlikud üritused, vaid ka pidustused, kus kohtuti teiste aadlikega ja kus esinesid ka muusikud ja poeedid. Keskaja algul oli rüütlite seas üsna palju vägivallatsevaid sõjamehi. Ent juba esimesed rüütlid pidid oma isandale ustavusvane andma ning lahinguväljal valmis olema tema eest suremiseks. Rüütel pidi käituma ettekirjutuste kohaselt, mida nimetati rüütlikoodeksiks. Kõigepealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Ta pidi silma paistma ilu ja veetlusega, mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80 kg. Ta pidi lakkamatult hoolitsema oma kuulsuse eest, sest mida rohkem oli võidetud
3. §23 eluolu ja kultuur linnas, linnaelu (lk 161, 164) Prostitutsioon 4. Ristiusk ja kirik (lk 168-171) Kirikulõhe, paavstivõim, 962., Gregorius VII, Innocentius III. 1. Keskaegne ühiskond oli agraarühiskond: elati peamiselt maal ja elatuti põllumajandusest. Enamik inimesi olid talupojad ja nemad tootsid valdava osa ühiskonna rikkustest. Lääne- Euroopa talupojad sõltusid kõrgkeskajal oma isandatest - feodaalidest. Maa, mida talupojad harisid, kuulus tavaliselt isandale, enamik talupoegi olid sunnismaised ja kohustatud isanda heaks tööd tegema. Põllud paiknesid külast eemal. Talupojad polnud nii jõukad, et hankida endale atra, ja härjapaari või hobust. Tihti oli künnirakend mitme pere peale. Kolmeväljasüsteemi rakendamisel paiknesid põllud vähemalt kolmes osas. Küla põldudest eemale jäid heina- ja karjamaad ning mets. Talupojad pidid isandale maa kasutamise eest tööd tegema ehk koormisi kandma. Koormised erinesid piirkonniti
Ahv Huhuu leidis üks päev ankru, mille sees oli alkohol. Sellest päevast peale hakkas ta jooma ning ärkas hommikuti tugeva peavaluga. Kuigi Popi isiklikult alkoholi ei tarvitanud, joobus ta viina lõhnast. Taoline lõbutsemine viis aga katastroofini. Nimelt sai üks hetk alkohol otsa ning viina otsimise käigus lõhkus Huhuu ühe kasti, mis plahvatas ning viis kohutava tagajärjeni – loomade surmani. Popi koeralikkus avaldub tema alluvuses ning usalduses peremehe vastu. Ta oli truu oma Isandale ning ootas teda õhinal koju, kuid too ei tulnudki. Ta pidi harjuma uue peremehega, kelleks oli Huhuu. Viimane oli aga kiuslik ning isepäine, nagu ahvid ikka, ning Popi peitis end kaitseks kirstu alla. Ta lasi end kiusata, sest koer ei hakka oma peremehele vastu. Ahv Huhuu oli iseseisev: tuli ja läks, millal tahtis. Huhuule, nagu ka teistele ahvidele, meeldis teha pahandust ning katsetada uusi asju. Ta oli väga uudishimulik: „Ta lähenes vaibale, katsus
nende sõltlaste vahel, maa kui peamine sotsiaalmajanduslikuse kindlustatuse alus. Vasall pidi toetama oma isanda poliitikat ja pidi olema tema sõjaväes. Vasall sai vastutasuks lääni. Selleks oli enamasti maavaldus koos talupoegadega voi vahepeal ka mingi amet. Feodaalid olid peamiselt ryytlid. Nad ehitasid omale kindlusi, teenisid suurfeodaale,osalesid turniiridel jne... Valdav osa ühiskonnas oli talurahvas. Talupojad pidid läänis töötama ja loovutama osa oma saagist isandale. Rüütlid olid aadliseisuses (alamaadel). Linnuseid hakati rajama 9.sajandil. Lisaks kaitsele kandis linnus ka esindufunktsoooni. Aadli ühiskondlik funktsioon oli sdimine. Vabal ajal peeti turniire. ~Elu linnas Erinevalt antiikajast oli keskaegne linn ennekõike majanduslik keskus. Linnade õitsengule lõi eelduse kaubanduse elavnemine, mis algas 10-11sajandi vahetusel. Kaupmehed koondusid gildidesse ja vennaskondadesss. Need kaitsesid oma liikmete huve, organiseerisid
alepõllundus. 8. Maaisanda ja talupoja vastastikused kohustused. Maaomanik ei olnud mitte ainult oma maa vaid ka sellel elavate inimeste isand. Talle kuulus kohtuvõim talupoegade üle. Kuid isand pidi ka oma talupoegade eest hoolt kandma: tagama, et talupoegade õigusi ei rikutaks, lahendama nende omavahelised tülid ning pakkuma nendele hädakorral kaitset ja abi. 9. Koormised Talupoeg pidi töötama kindlaks määratud hulgi päevi aastas ning loovutama isandale mingi osa oma saagist. Varakeskajal oli valdavaks koorimiseks Teokohustus: talupoeg pidi kündma oma härjarakendiga isanda põldu, aitama külvi-, viljakoristus- ja ehitustöödel. Seda pidasid talupojad kõige raskemaks koorimiseks. 11.saj tulid naturaalandamid (vili, kariloomad, munad, juust, mesi jms.) ning rahalised maksud. Samuti tahtis saada isand osa kaupadest mida kaugetest maadest toodi . Sunnismaisus- talupoeg ei võinud ilma isanda loata oma
talupoegadega *Benefits- pärandamisõiguseta *Feood pärandamisõigusega 1. Feodaalide asetus tähtsuse järgi. Tipus kuningas, alamal astmel väikerüütlid. Hõlmas ainult teist seisust Feodaal e. Läänimees Feoodi e. Lääni omanik *Senjöör suurfeodaal kes läänistas maad *Vasall feodaal, kellele läänistati maad *Investituur Toiming mille käigus vandus tulevane vasall oma isandale truudust. Senjöör andis talle vastutasuks lääni. *Immuniteedikiri Valitsejakiri, millega ta osa riigivõimu ülesannetest andis üle oma vasallile. Vasalliteedisuhted vasalli ja senjöör suhted. Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör andis talle maatükki koos seal elavata talupoegadega. Vasallil oli õigus ja kohustus senjöörile nõu anda. Vasall kohustus 40 päeva sõjaväes olema. Vasall pidi
Rüütlivoorused kehtisid ainult oma seisuse raames ning mitte võõraste ja alamate suhtes. 14.–16. sajandil kaotas rüütlitest sõjavägi seoses tulirelvade ja palgasõjaväe kasutuselevõtuga oma tähtsuse, pärast mida sulas seisusena ühte alamaadliga. Ülikud värbasid sõjamehi, kes pidid nende eest võitlema – mehi, kes olid piisavalt heal järjel, et omada hobust, raudrüüd ja relvi. Nad vandusid oma isandale truudust ning said vastutasuks maad. Neid tahumatuid ja ebakultuurseid ratsasõdalasi võib nimetada esimesteks rüütliteks. Paljud neist elasid koos oma isandaga vallikraavide ja püstpalkidest tarade taga, mis kujutasidki endast esimesi kindlusi. Kõik see oli väga erinev meie ideaalist – sädelevas soomusrüüs 15. sajandi rüütlist. Enne kulus mitu sajandit, kuni kiriku, kangelaslugude ja kaunite daamide mõjutusel kujunesid välja tõeliselt õilsate kommetega rüütlid.
eluaastani. Järgnes paazi aeg kõrgema feodaali juures. Õpiti relva käsitlemist, ratsutamist, tantsimist, vestlemist ja kombeid. 15.aastaselt sai saadi kannupoisiks, siis võis ta kanda isiklikku relva. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel. 18-21 aastane noormees, kes oli korralikult oma isandat teeninud, sai rüütliks Lugemine, kirjutamine ja majandamise oskus ei olnud aadlikele kohane. Halvimaks omaduseks peeti truudusetust. Aadliku aukoodeks: 1) täielik ustavus isandale ehk senjöörile 2) julgus, ausus ja sõnapidamine (=rüütellikkus) 3) truu teenimine ja vaprus sõjas
Ettevalmistus hakkas seitsme aastaselt, kui poisid saadeti kodust kõrgemalseisva feodaali juurde, kus tast sai paaz. Sel etapil õpetati kombeid ja seltskonnas käitumist. 15 aastaselt saadi tavaliselt kannupoisiks. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel. Järgmine tase oli juba rüütel, milleks saadi 18-21 aastaselt. Rüütliks löömine oli pidulik sündmus. Rüütlite iseloomulikud jooned olid- ustavus, vaprus, julgus ja ausus sellepärast vandusidki rüütlid oma isandale truud teenimist ja pidasid sellest kinni, samuti olid nad n.ö rüütellikud oma käitumiselt. Väärtuslikeim oli rüütlitele nende au, mis oli tähtsaim, kui elu. Ainult surm sai olla lahendus, kui au oli haavatud.
Ettevalmistus hakkas seitsme aastaselt, kui poisid saadeti kodust kõrgemalseisva feodaali juurde, kus tast sai paaž. Sel etapil õpetati kombeid ja seltskonnas käitumist. 15 aastaselt saadi tavaliselt kannupoisiks. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel. Järgmine tase oli juba rüütel, milleks saadi 18-21 aastaselt. Rüütliks löömine oli pidulik sündmus. Rüütlite iseloomulikud jooned olid- ustavus, vaprus, julgus ja ausus sellepärast vandusidki rüütlid oma isandale truud teenimist ja pidasid sellest kinni, samuti olid nad n.ö rüütellikud oma käitumiselt. Väärtuslikeim oli rüütlitele nende au, mis oli tähtsaim, kui elu. Ainult surm sai olla lahendus, kui au oli haavatud.
kaitsta Seisused õiguslikud ja sotsiaalselt piiritletud inimrühmad, mille liikmeskond oli suletud, õigused ja kohustused pärilikud Eramõis feodaali maavaldus koos selle juurde kuuluvate hoonete ja elanikega Lääne valdus maahärralt vasallile teenistuse eest kasutamiseks antud maa-ala Millised olid läänimehe õigused oma valdustes? Õigus koguda kümniseid, makse ja õigus pidada oma valduses kohut Senjööri kohustus kohustus lääni anda Vasalli kohustused isandale truu olema Ori võlgades talupoeg v sõjavang Vabatalupoeg oli ennast koormistest vabaks ostnud Adratalupoeg talupoeg kes maksis maaisandale makse ja kandis teokoormisi Vabadik Vaene, maata või vähese maaga Sulane sõlmis töölepingu pikemaks ajaks ja oli peremehe eest koste all Üksjalg nooremad pojad kes rajasid oma talu külast välja, teeb üks päev töödN
Aga õnnetuseks ree põhi ei pidanud ja tema jalad vajusid varvade vahelt läbi. Sääl ta siis rabelnud ja kiskunud jalgu välja.Seda aga ei kannatanud hobune, vaid pistnud jooksu. Karu oleks küll nüüd ree päält maha hüpanud, aga ta vaene olnud nelja jalaga ree põhja varvade vahele kõvaste kinni vajunud ja jalad olnud ka maad vastu põlvedest saadik juba katki kistud. Hobune aga kihutanud ilma peatamata edasi, nõnda et lumi aga keend, ega annud sugugi aega vana isandale reelt maha ronida.Mees ei teadnud oma hobuse sõiduloost veel mitte midagi. Kui ta esimesele reele koorma pääle oli raiunud, läinud ta teist tooma, kuid leidnud, et hobune tagasi kodu poole oli sõitnud. Mees rutanud kohe järele ja mõtelnud teda teel kätte saada, et siis tagasi sõita ja uueste koormat pääle raiuda.Oma suureks imestuseks kuulnud ta teekäijatelt ja vastutulijatelt, et neile üks vanahärra tuhatnelja kihutades vastu sõitnud, nõnda et lumi aga üle ree tuisanud
minna. Tema pidi alati kodus olema ning igasugustele küllakutsetele mitte nõustuma. Esimeseks tema kohustuseks oli ärkamine ja viimaseks - voodiminek. “Trimalchio pidusöögist” ● Tuua välja tekstis esinenud erinevad orjade ülesanded. 1. Külastajate juhatamine läbi isanda maja 2. Enda omanike ja külastajaid mängude jooksul inventariga varustamine 3. Mängude jälgimine 4. Oma isandale meele järele olla (isand pühkis veidi niisutatud sõrmed orja juustese kuivaks) 5. Külastajate teenindamine söögiajal 6. Iluteenindused (kõrvaldasid erakordse hoolikusega küünte vigastusi) 7. Lahutasid inimeste meelt 8. Pidude ettevalmistamine ● Tuua välja, kuidas seostub see tekst Yvon Thebert`i peatükiga “Ori” raamatus “Vana-Rooma inimene”. Minu arvates, nende teoste vaheline seos ilmneb just orjade kirjeldamises. Mõlemas
benefiitsidena, st mittepärandatavate valdusena, mida tavaliselt anti eluajaks ja mille eest tuli tasuda teenistusega ratsaväes - Aja möödudes muutusid benefiitsid aga piiratud määral pärandatavaiks ehk feoodideks (millest kogu süsteemi üldnimetus) - Alles uusaajal suutsid aadlikud saavutada, et nende valdused muudeti täielikult nende . • - Eestit ja Lätit valitsenud Balti aadlikonnd saavutasid selle 18.sajandil Senjöör ja vasall • Iga läänimees oli oma isandale vasall ja isand temale senjöör • - Läänimehed tasusid oma senjöörile enamasti süjaväeteenistu sega • - Mandri-Euroopas kinnistud põhimõte, et igal vasallil on kohustused vaid oma otsese senjööri ees, mida väljendas põhimõte „minu vasalli vasall ei ole minu vasall“. • -Teistsugune põhimõte maksis Inglismaal, kus kõik vasallid, hoolimata sellest, kelle käest nad oma valdused lääniks olid saanud, olid ühtlasi
Ei saa väita, et kogu Lääne-Euroopa linnaelu oli allakäinud põhjapoolsetel aladel, näiteks London, Verdun, olid heal järjel, kuid toimisid eelkõige admistratiivsete ja usuliste keskustena, mitte kaubandus- ja käsitöökeskustena. XI sajandil kujunes välja feodaalkord, millest omakorda sai tõuke pärisorjuse kujunemine talupojad otsisid kaitset isandatelt pidevate sõjakäikude, röövretkede ning majandusliku kitsikuse eest Frangi riigis. Vastutasuks isandale pidid talupojad loovutama kaitsjale oma maa ning sega regulaarselt, isanda käsul, harima. Selline olukord andis feodaalile võimu kohelda talupoegi kui orje, pakkudes küll turvatunnet, kuid isiklikvabadus kui selline oli minimaalne talupojad muudeti sunnismaiseks, feodaalidel oli õigus nende üle kohut mõista ning erinevused talupoja ning orja vahel olid kadunud, ehk siis neist said pärisorjad. Seda ajaperioodi iseloomustab pigem ühiskonna langus igas eluvaldkonnas:
paavstile tulla appi moslemite vastu võitlema. Paavstidele andsid sõjak äigud idamaadesse võimalusena näidata end kogu ristirahva juhina püha ürituse nimel. Püüti tugevdada oma kaubanduslikke positsioone vahemere idaosas. Kristuse haua vabastamine. Kokku oli ristisõdu 8 kuid edu sellega ei saavutatud.Sunnimaisus ja pärisorjus- Lääne-Euroopa talupojad sõltusid kõrgkeskajal oma isandatest-feodaalidest. Maa mida talupojad harisid kuulus tavaliselt isandale, enamik talupoegi olid sunnismaised ja kohustatud isanda heaks tööd tegema: nad harisid põlde või maksid andamit.Isandal oli õigus talupoja üle kohtu mõista ja teda ihunuhtlusega karistada ja paljudel juhtudel ka surma mõista. Koormised kuna talupoegade maa kuulus enamasti isandale , siis pidid talupojad selle kasutamise eest tööd tegema ehk koormisi kandma. Koormised erinesid piirkonniti, olid eri sõltuvusastmega talupoegadel erinevad ja muutusid aja jooksul
“ Kui Huhuu jäi vahel kauemaks ära, siis hakkas Popil isegi ta järele igav, Popi ei tahtnud üksi olla. Samas oli märgata ka Huhuu hoolivust Popi suhtes ja Popi oskas seda hinnata. Huhuu väärtus Popi silmas tõusis sellest päevast, kui Huhuu talle liha tõi ning ta mõistis, et Huhuu oli tõesti Isand. Kui Huhuu tuli ühel korral koju nii, et ta oli vigastada saanud, siis oli Popilt Huhuust kahju. „Ta lähenes talle öösiti ja hommikuti nagu endiselegi Isandale, et oma haletsust ja kaastunnet avaldada.“ „Kui vanad ja vaevalised olid nad mõlemad! Kui üksikud ja mahajäetud!“ Popi oli sügav tegelane, autor on tema tundeid ja maailmavaateid kirjeldanud detailselt. Isand ja Huhuu on lamedad tegelased. Autor ei jaga nende koha eriti informatsiooni, autor ei ava nende mõttemaailma. Popi ja Huhuu muutusid teose vältel vanadeks, räsituteks ja üksildasteks tegelasteks. Peategelast Popit iseloomustab tema suhe teiste tegelastega
aastaselt kodunt välja aadliperekonda, kus õpetati häid kombeid ja rüütlioskusi. Vanemaks saades lisandusid relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine. Seal sai temast paaz. Tavaliselt 15-aastane noormees sai kannupoisiks, kes võis kanda isiklikku relva ja pidi võitlusvõtteid harjutama. Ta saatis oma isandat sõjakäikudel, kuid lahingus hoidsid nooremad kannupoisid tahapoole. umbes 20-aastane noormees löödi pidulikult rüütliks, kui ta oli hoolikalt treenitud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust. Rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned. Viimase öö veetis tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates. 3 põhimõtete milles seisnes rüütliseisuse olemus - ustavus, heldekäelisu abi, vahvus Vaimulikud rüütliordud Paavstile alluvad sõjameeste vennaskonnad e. vaimulikud rüütliordud. Liikmed andsid mungatõotuse. 1. rüütliordu-Johanniitide e. hospitaliitide ordu 2. Templiordu 3. Mõõgavendade ordu
ehitamise aeg · 25.06.864 Karl Paljaspea andis seaduse linnuste ehitamiseks · Linnuste vajalikkus- elukoha kindlustamine, keskvõim ei saanud rüütliretkede vastu · Linnused tihti mäetippudes · Lihtsad linnused enamasti Linnused · Linnustel oli ka esindusfunktsioon · Linnus sümboliseeris feodaali võimu kohaliku territooriumi üle Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus · Rüütlite seas palju vägivallatsevaid sõjamehi · Ustavusvandeid hakati isandale andma, lahinguväljal oldi valmis surema · Senjöör pidi ustavusele vastama heldusega · Isanda truu teenimine · Aadlid pidid olema julged, ausad, galantsed, sõnapidajad · Kangelaslikku surma tuli eelistada argpükslikule käitumisele · Vallutatud alade paljaksröövimine, külade põletamine, tapmine iseloomustasid samuti rüütleid · Ordudes olevad rüütlid elasid linnustes, loobusid ilmalikest rõõmudest Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus
Kui ta oli juba veidi vanem, lisandusid relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine. Tavaliselt sai 15--aastane noormees juba kannupoisiks. Nüüd võis ta kanda isiklikku relva ja pidi hoolikalt harjutama mitmesuguseid võitlusvõtteid. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel, aitas talle kaitserüü selga ja kontrollis relvade korrasolekut. Lahingus hoidsid nooremad kannupoisid siiski tahapoole. 18-21 aastane noormees, kes oli hoolikalt treeninud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitsusoskust, löödi pidulikult rüütliks. Raamatutarkuse õppimist ei peetud aadlikule kohaseks. Karolingide vanasõna ütles, et ,,see, kes on koolis käinud kaheteistkümnenda eluaastani aga ole kunagi ratsutanud, kõlbab ainult preestriks". Niisiis olid aadlikud sageli kirjaoskamatud. Ka oma mõisate majandamises ei osalenud nad kuigivõrd, vaid jätsid selle mõisavalitsejate hooleks. Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus.
Feodaalsuhted rajanesid kahe inimese vahelistel nn vasalliteedisidemetel. Vasalliteet tähendas, et üks isik, vasall, andis ennast võimsama isiku, senjööri kaitse alla. Vastutasuks vandus vasall senjöörile igavest ustavust, aitas teda sõjas väeteenistusega ja rahuajal nõuannetega, osalema senjööri nõukogus + veel erakorralised abikohustused. Vasallisuhte loomine toimus sümboolse akti nn investuuri kaudu, mille käigus vandus vasall om atulevasele isandale ustavust ning senjöör andis talle vastutasuks lääni. Vasallisuhe oli: Lepinguline: vasall ei sattunud senjööri piiramatu võimu alla, vaid mõlemal olid oma õigused ja kohustused. Hierarhiline: lepingupooled ei olnud võrdsed, vaid üks pool selgelt teisest kõrgemal. Isikuline: kehtis põhimõte, et ,,minu vasalli vasall ei ole mini vasall", s.t et kohustusi tuli kanda vaid selle isiku ees, kellega oldi otseses truudussuhtes.
kes ei pidanud oma senjööri senjööri käske täitma. Pärisorjuse kujunemine Kreeka ja Rooma hiilgeaegadel olid talupojad vabad väike-ettevõtjad. Raskemad ning ebameeldivamad tööd olid orjade teha. Sõjakäikudest, röövretkedest ja majanduslikust kitsikusest ohustatud talupojad andsid end ülikutest suurmaavaldajate kaitse alla, vastutasuks andes oma maatüki. Maatükk säilis talupoja käsutuses, kuid ta haris seda nüüd rentnikuna ja pidi isandale andamit tasuma. Läänistatud maade juurde kuulusid ka neid harivad talupojad. Kuna talupoegade tööta polnud maal väärtust, keelati neil maalt lahkuda. Nad muudeti sunnismaiseks. Varakeskaja jooksul sulasid orjad ja seni vabad talupojad ühtseks sõltuvate talupoegade klassiks. Paljudes piirkondades anti feodaalidele õigus talupoegade üle kohut mõista. Enamik talupoegi oli Lääne-Euroopas IX-X sajandiks peaaegu täielikult isandate võimu all.
Mis tähendas ka seda, talupojad pidid taluma ka füüsilist vägivalda. Eesti vili oli Euroopas väga tuntud ja hinnatud. Mis aga tekitas suuremat nõudlust selle järgi. Mis tähendas lisa tööd talurahvale, sest lisaks senistele koormistele hakkasid mõisnikud nõudma tööd viljapõldudel, et suurendada viljapõldudelt saadavat tulu. Sellest tingituna kujuneski välja teoorjus. Liivi sõja ajal oli talurahva olukord ahastama panev. Niigi pidi talurahvas alluma kolmele eri isandale. Sellest ei piisanud, talupojad pidid kannatama ka talumeeste jõukude terrorit, seega elasid nad pidevas hirmus. 1570-ndatel aastatel valitses mitu korda ka katk, mille tõttu surid paljud inimesed. Sõja käigus piirati ka palju linnu, mis tõi kaasa näljahädad. 1700.-1721. aastatel toimus Põhjasõda. Eesti talurahvale tõi see aeg kaasa kõige rängemaid kannatusi. Põlluharimine ei edenenud, kuna inimesed elasid pidevas hirmus
Kuni seitsmenda eluaastani viibis poiss kodus vanemate hoole all, seejärel saadeti ta kõrgemalseisva feodaali juurde, kus temast sai paaz. Talle õpetati häid kombeid ja seltskonnas käitumist. Kui ta oli juba veidi vanem lisandusid relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine. Tavaliselt sai 15-aastane noormees juba kannupoisiks. Nüüd võis ta kanda relva ja pidi hoolikalt harjutama mitmesuguseid võitlusvõtteid. 18-21 aastane noormees, kes oli hoolikalt treeninud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitsusoskust, löödi pidulikult rüütliks. Hariduse kohapealt oli aadlite suhtumine täiesti erinev. Koolis käimist ja haridust ei peetud aadlikule kohaseks. Nad lähtusid karolingide vanasõnast, et ,,see, kes on koolis käinud kaheteistkümnenda eluaastani ega ole kunagi ratsutanud, kõlbab ainult preestriks". Niisiis olid aadlikud sageli kirjaoskamatud. Ka mõisate majandamises ei osalenud nad kuigivõrd, vaid jätsid selle mõisavalitsejate hooleks.
Ahv Huhuu leidis üks päev ankru, mille sees oli alkohol. Sellest päevast peale hakkas ta jooma ning ärkas hommikuti tugeva peavaluga. Kuigi Popi isiklikult alkoholi ei tarvitanud, joobus ta viina lõhnast. Taoline lõbutsemine viis aga katastroofini. Nimelt sai üks hetk alkohol otsa ning viina otsimise käigus lõhkus Huhuu ühe kasti, mis plahvatas ning viis kohutava tagajärjeni loomade surmani. 5. Popi koeralikkus avaldub tema alluvuses ning usalduses peremehe vastu. Ta oli truu oma Isandale ning ootas teda õhinal koju, kuid too ei tulnudki. Ta pidi harjuma uue peremehega, kelleks oli Huhuu. Viimane oli aga kiuslik ning isepäine, nagu ahvid ikka, ning Popi peitis end kaitseks kirstu alla. Ta lasi end kiusata, sest koer ei hakka oma peremehele vastu. Ahv Huhuu oli iseseisev: tuli ja läks, millal tahtis. Huhuule, nagu ka teistele ahvidele, meeldis teha pahandust ning katsetada uusi asju. Ta oli väga uudishimulik: ,,Ta lähenes vaibale, katsus
Feodaal õpetas talle käitumist (daamidega vestlema, tantsima ja mingit pilli mängima) ja kombeid. Hiljem kaasnesid relvatundmine, ratsutamine ja jahipidamine. 15-aastaselt saadi tavaliselt kannupoisiks, see tähendab , et ta võis kanda isiklikku relva ja pidi harjutama mitmesuguseid võitlusvõtteid. Kannupoisid saatsid oma isandat sõjaretkedel (aitasid kaitserüü selga ja kontrollis relvade korrasolekut). Lahingutes hoidsid tahaplaanile. 18-21 aastane, kes oli piisavalt treeninud ja isandale tõestanud head relva käitlemis oskust löödi rüütliks, sageli toimus seda ka varem, 15-aastasena, juhul kui isandal oli vaja sõtta minna ja tal polnud muud moodi rüütlite arvu kokku saadud. Raamatute tarkuse õppimist ei peetud vajalikuks, seepärast enamus aadleid kirjaoskamatud. 5 3.TURVISED 3.1.Jalaturvised Sellel ajal kui hobuse seljas ratsutamine toimus, olid väga nõrgaks punktiks rüütlitel põlved. Varem olid need kaitseta
Sõjalist abi, Rahalist abi, Nõu Senjöör peab andma vasallile: Eestkostet ,Kaitset kohtus, Ülalpidamist, Vasall annab senjöörile truudusevande, tõotades teda ustavalt teenida! Tegelikkuses on feodaalsuhted keerulised ja vasalli truuduses ei saa sugugi kindel olla. Osad vasallid võtsid maad mitmelt senjöörilt, seega ei saanud ta enam vaid ühele truu olla. Kui feodaalid läksid tülli, tekkis küsimus, millisele isandale tuleb truu olla. Aja jooksul muutvad valdused päritavaks ja uued omanikud ei pidanud enam truudusvannet andma. Pidevad kodusõjad feodaalide vahel: kuningavõim nõrgeneb, poliitiline ebastabiilsus suureneb. Kõrgkeskajal jooksul muutus madalamast päritolust meeste rüütliks saamine üha raskemaks. Rüütliseisusest kujuneb järk-järgult pärilik seisus - aadel. Ristisõdade ajal
poisist sai paaz. Talle õpetati häid kombeid ja seltskonnas käitumist: daamidega vestlemist, tantsu ja mingil muusikariistal mängimist. Hiljem lisandus veel relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine. 15- aastane noormees sai kannupoisiks. Ta võis kanda relva ja õppis võitlusvõtteid. Samuti saatis ta oma isandat sõjakäikudel ning abistas teda. Lahingutes hoidsid kannupoisid siiski tahapoole. 18-21- aastanee noormees, kes oli hoolikalt treeninud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust, löödi pidulikult rüütliks. Rüütlina anti talle üle suguvõsa vapp ja relvad, millel olid sümboolsed tähendused. Raamatutarkust ei peetud rüüdlile kohaseks ning selle tõttu olid rüütlid peamiselt kirjaoskamatud. Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus Peamiselt hinnati aadlike puhul jäägitut ustavust, millele senjöör pidi vastama suuremeelsuse ja heldusega. Teiseks hinnati aadlikes julgust, ausust, sõnapidamist ja galantsust
Lisaks ülaltoodud näidetele kadus käibelt ka kuldraha, hääbus antiikne linnakultuur – kuna linnad kannatasid rüüsteretkede all, hüljati linnad ja eelistati elada maapiirkondades kus oli turvalisem. 5. Feodaalkord oli riigikord Keskaegses Euroopas, mis põhines inimeste isiklikel suhetel. 6. Vasall – Läänimees ehk teener, kes andis end isanda ehk senjööri teenistusse truudusevandega. Vasallivanne – Vasalli vanne isandale, mis koosnes truudusevandest ja lääni üleandmise tseremooniast. Olulist rolli mängisid žestid ja rituaalid, kuna 13. sajandil oli kirjasõna kasutamine vähe levinud. Feood – Lään, mille isand vasallile kasutada andis. See koosnes enamasti maavaldusest koos talupoegadega, kes vasallile andamit maksid. Lääneks võis olla ka amet või mõni muu tuluallikas. 7. Rüütlid olid sõjaväe aluseks Karolingide ajal
1)keskajal: Saare-lääne piiskopkond, Taani alad, Ordu alad, Tartu piiskopkond. Peale Jüriöö ülestõusu müüs Taanimaa oma alad ordule. Peale Liivi säda jagunesid Eesti alad 3 kuninga vahel : Rootsi(põhja eesti), Poola(lõunaeesti) ja Taani(saaremaa). 1645- ndaks aastaks olid terve eesti rootsi valduses. 2) Valiti õige moment (23. aprill 1343), Leiti head liitlased ( rootslased ja venelased), vastuhakuks plaaniti tallinna piiramist ja vallutamist, ettevalmistused läksid hästi 3) Padise kloostri vallutamine, Nelja kuninga mõrvamine, Ordu pealetung,Sõjamäe lahing. Saarlaste ülestõusu ja ordu lõplik võit. 4) 13.sajand: laialdaselt karistati talupeogi, feodaalid arvestasid nende õigustega vähem kui enne Jüriöö Ülestõusu. 16.sajand: kuna turustamisvõimalused suurenesid, kasvas ka feodaalide huvi teraviljasaakide suurendamise vastu. Tõsteti ka talurahva koormust. . Mõisinikud nõudsid rohkem raha. 16.sajandi alguses mindi üle loonusrendilt raharen...
annaabi.ee 
