Eesti rahva õigusliku korra muutumine erivalitsejate ajal 13.-18. saj. (2)

Eesti rahva õigusliku korra muutumine erivalitsejate ajal 13.-18. saj.

Eesti ala oli 13.-18. sajandi jooksul erinevate maade ja valitsejate võimu all. Kõigil neil valitsejate olid omad põhjused, miks nad Eesti alasid soovisid valitseda ja omad eesmärgid meie rahva ja maaga. Sellega seoses pidi meie rahvas läbima erinevaid muutusi.
1343-1345. aastatel kestnud Jüriöö ülestõusu järel halvenes eestlaste õiguslik seisund. Tugevnes läänimeeste võim talupoegade üle ja suurens voli nende üle. Mis tähendas ka seda, talupojad pidid taluma ka füüsilist vägivalda. Eesti vili oli Euroopas väga tuntud ja hinnatud. Mis aga tekitas suuremat nõudlust selle järgi. Mis tähendas lisa tööd talurahvale, sest lisaks senistele koormistele hakkasid mõisnikud nõudma tööd viljapõldudel, et suurendada viljapõldudelt saadavat tulu. Sellest tingituna kujuneski välja teoorjus .
Liivi sõja ajal oli talurahva olukord ahastama panev. Niigi pidi talurahvas alluma kolmele eri isandale. Sellest ei piisanud , talupojad pidid kannatama ka talumeeste jõukude terrorit, seega elasid nad pidevas hirmus . 1570 -ndatel aastatel valitses mitu korda ka katk, mille tõttu surid paljud inimesed. Sõja käigus piirati ka palju linnu, mis tõi kaasa näljahädad.
1700.-1721. aastatel toimus Põhjasõda. Eesti talurahvale tõi see aeg kaasa kõige rängemaid kannatusi. Põlluharimine ei edenenud, kuna inimesed elasid pidevas hirmus. Sõda tõi kaasa Rootsi poliitika, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse- mis tähendas aga siinsetele talupoegadele koormiste kasvu. Talumehi oli tihti appi vaja ka kindlustustöödele. Lisaks sellele langesid nende õlgadele ka kurnavad sõjavägede majutus -ja küüdikohustused.
Vene aeg ei pakkunud talurahvale samuti kergendust, sest siis lages eesti rahvas õigusteta pärisorjusesse, kuna eestlased kaotasid kõik rootsi ajal saadud kergendustest. See oli tingitud 1739. aastal Fabian Roseni seletuskirja pärast. Mis on saanud nimetuse Roseni deklaratsioon. Kuna Roseni järgi oli talupoeg pärisori, keda mõisikul oli õigus pärandada, vahetada või müüa nagu kõike muud mõisa vara.
Rootsi võimu all olek ei toonud samuti kergendust talurahvale, kuna koos põldude suurenemisega suurenesid ka talupoegade teokoormised, mille mahukuse ja suuruse otsustas mõisnik. 1645. aastal fikseeriti sunnimaisus ja pärisorjus. Toimusid reduktsioonid, mis muutsid oluliselt talurahva olukorda, kuna reduksiooni käigus läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mis aga tähendas mõisnike mõju vähenemist talupoegade üle. Talupojad said ka omad õigused. Neil oli võimalus ja õigus kaevata oma mõisnike peale, kui nad on ületanud oma võimupiire.
Tundub nagu eesti rahva kannatustele ja hirmudele ei tulnudki 13.-18. sajandite vältel lõppu. Muidugi oli paar helgemat hetke ka, seoses just pärisorjuse kaotamisega. Üleüldiselt tõid kõik erivalitsejad kaasa kannatusi ja hirmu meie rahvale.