suureneva rahvusliku teadvuse kui ka postmodernismi ilminguks. See on etnofuturism. Nagu nimigi ütleb, püüdsid etnofuturistid ühendada ühendamatut: ühelt poolt arhailist, mütoloogilist, rahvuslikku sisu ja teisalt moodsaid võtteid. Uuenduslik, mänguline vorm tahtis kaotada harrast suhtumist luulesse, ammutades samas just eesti kirjasõna klassikast, alustades regivärsiga ja lõpetades arbujatega. Etnofuturism võttis esmakordselt metoodiliselt kasutusele intertekstuaalsuse kui ilukirjandusliku väljendusviisi. Luuletaja Karl Martin Sinijärv (1971), etnofuturismi üks eestvedajaid ja nimetuse autor, kasutas oma varases loomingus läbivalt võtet, kus ta sidus traditsioonilisi vorme mängulise, ajuti lausa kerglaselt mõjuva sisuga. 1988. aastal asutasid etnofuturistid rühmituse Hirohall, sellele järgnes Eesti Kostabi $elts, millest sai lõpuks kirjastus. Muide, pungil ja etnofuturismil on tugev ühisosa ja see sidus neid ka 1980. aastatel
kasutatakse risoomi(ризоморф)(Deleuze&Guatarri termin) mõistet, kus vastandina struktuuri korrastusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus. Kontekstist sõltuv tähendus on tegelikult määratlematu, mis tingib sisemise ja välise piiri kadumise. Intertekstuaalsus tähistab ühe teksti tähenduse kujundamist teis(t)e teksti(de) poolt. (связь между текстами, с помощью которой могут ссылаться друг на друга). Intertekstuaalsuse hulka kuuluvad näiteks vihjamine, tsiteerimine, plagieerimine, tõlge,pastišš ja parodeerimine. Pärast seda kui Julia Kristeva intertekstuaalsuse mõiste 1966. aastal Mihhail Bahtini tööd läänemaailmale tutvustades kasutusele võttis, on terminit samuti korduvalt laenatud ja muudetud. 18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika. Tartu-Moskva semiootikakoolkond on Juri Lotmani ja peamiselt tema Moskvas töötanud
Kaanonid on nii maailmakirjandus kui iga rahvuskirjandus eraldi. Ka on näiteks piiblikaanon, mis on kindlaks määratud. Kirjanduskaanon on aga ähmane ja muutub. Kriitika: kirjanduskaanoni ülesehitus on kooskõlas eliidi, valitseva klassi huvidega. Maailmakirjanduse kaanon - valge rass, meessugu - rassistlik, patriarhaalne, imperialistlik. AGA kaanon on mitmete normide ja tegurite tulem, ka nn. avatud kaanon ei saaks sealt niisama välja visata sajandeid tuntud teoseid. Intertekstuaalsuse mõiste. Intertekstuaalsuse teoreetikuid (piisab kui oskate nimetada mõne). Paroodia ja pastišš. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure „Cours de linguistique générale“ Saussure väitis, et märgid
probleemaatilised aspektid? Kuidas erineb see, mida peetakse osaks kirjandusloost erinevate sajandite lõikes? Milliseid võimalusi pakub kirjandusloo uurimiseks uus kultuuriajalugu ja kuidas saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole? 18 19 20 21 Kaanon. Mis on kirjanduskaanon? Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud? 22 Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on
Kaanon. Kaanoni määratlus. Kaanoni kriitika. • Kaanon – kreeka keeles mõõtepulk või reegel, hiljem nimekiri või kataloog, mis kiriklikult on tunnistatud pühakirjaks. Kirjanduses: kirjandusklassika, raamatud, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt. • Kaanoni kriitika – kirjanduskaanoni ülesehitus on kooskõlas eliidi, valitseva klassi huvidega. Maailmakirjanduse kaanon: valge rass, meessugu – rassislik, pariarhaalne. Intertekstuaalsuse mõiste. Intertekstuaalsuse teoreetikuid (piisab kui oskate nimetada mõne). Paroodia ja pastišš. • Intertekstuaalsus – teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. • Teoreetikuid: Julia Kristeva, R. Bartheus, Ferdinand de Saussure, M. Bahtin • Paroodia – eesmärgiks on mänguline jäljendamine. Jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku,
Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud? Kaanon reegel, nimekiri, kataloog, pühakiri. Kirjanduskaanon kirjandusklassika, raamatud, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt. Kaanoni kriitika kirjanduskaanon on eliidi, valitseva klassi huvidele suunatud. Rassistlik ja patriarhaalne (valge rass, meessugu). On küll ka tänapäeval vaja kirjanduskaanonit, aitab kokku koguda väärtuslikku, üle aegade kestvat. Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? Paroodia ja pastiss. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge'i romaanist ,,Väike maailm" (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise
massikirjanduse teoseid; AGA kaanon on mitmete eri tasandi normide ja tegurite tulem, nende hulgas olulised kanooniliste teoste kõrge kunstiline ja intellektuaalne tase ja nende haakuvus ajast aega aktuaalsete inimolemist ja ühiskonda puudutavate probleemiga; ka nn. avatud kaanon ei tohiks välja visata seal sajandeid olnud teoseid, on vajalik dialoog uute ja pikemat aega kaanonis sisaldunud teoste vahel. 17. Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust? Bloom mõjuäng luuletustes selle põhjustajaks on eelkäijate tajumine; Barthes teksti koosnemine paljudest kirjutistest, eri kultuurides. Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua. Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung- arhetüüp). M
* igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi. * ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele * mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi Intertekstuaalsus on kahe või enama erineva teksti nähtav kohalolu mingi teise teksti piires. Autor annab omaenda teosele muu, täiendava tähenduse teiste autorite tööde kaudu. Intertekstuaalsuse mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteem, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need märgid, need üksused pandud üldse tähendama seda, mida nad tähendavad.
etniliste ja ka seksuaalvähemuste loomingut, ei ole elitaarne, sisaldab nii kõrg- kui massikirjanduse teoseid AGA kaanon on mitmete eri tasandi normide ja tegurite tulem, nende hulgas olulised kanooniliste teoste kõrge kunstiline ja intellektuaalne tase ja nende haakuvus ajast aega aktuaalsete inimolemist ja ühiskonda puudutavate probleemiga Ka nn. avatud kaanon ei tohiks välja visata seal sajandeid olnud teoseid, on vajalik dialoog uute ja pikemat aega kaanonis sisaldunud teoste vahel Intertekstuaalsuse mõiste- teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? R. Barthes “Autori surm” (1968) “Tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega
rüütliromaanid võtsid ainese antiigist, Kuningas Arturi romaanid kasutasid keldi müüte ja pärimusi, ka Tolkieni ,,Sõrmuste isand" on anglosaksi mütoloogia põhjal loodud. Interteksuaalsus ja kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees . Interteksuaalsuse määratlus. F. de Saussure, M. Bahtini, R. Barthesi teooriate mõju interteksuaalsuse mõiste arengule. Interteksuaalsuse mõiste J. Kristeval ja H. Bloomil. Intertekstuaalsuse tüübid. Paroodia. Travestia. Pastiss. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure ,,Cours de linguistique générale" Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M
kabest. Kabe arendab analüütilisi võimeid paremini. Järgnev ekspositsioon on põhisündmustega seotud, selles sisaldub tegelaste iseloomustus ning tegevuse aja ja koha kirjeldus. Järgneb töötlus ja siis repriis (algosade kordumine, millega kaasneb süzee ootamatu pööre. Järgneb repriisi töötlus, mis seostub uue süzeepöördega. Järgneb kulminatsioon ja siis puänt. Epiloog. Intertekstuaalsed ehk tekstide-vahelised seosed. Bahtin seostab intertekstuaalsuse dialoogi ja heteroglossiaga. Dialoog on võõra kõne peegeldus suulises või kirjalikus tekstis kahehäälne kõne. Bahtini jaoks on igasugune kirjalik kõne sügaval suulises kõnes juurdunud. Ka kahehäälses kõnes tegutsevad kaks häält koos ja on teineteise olemasolust teadlikud. See, et partnerid tunnevad teineteist ja ootavad teineteise repliiki, määrab ära dialoogi struktuuri. Igasugune monoloog on dialoogi vorm, dialoogilisus on aga peidetud
muutumise * igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, need omakorda teise gruppi jne. * ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele * mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi Intertekstuaalsus on kahe või enama erineva teksti nähtav kohalolu mingi teise teksti piires. Intertekstuaalsuse mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteem, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need märgid pandud üldse tähendama seda, mida nad tähendavad. 22.Ameerika strukturalism
saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole? Kaanon. Mis on kirjanduskaanon? Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Miks? Miks mitte? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud? Kirjanduskaanon – klassika, raamatut, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt Kriitika – eurotsentristlik, valge rass, meessugu, patriarhaalne Avatud kaanon – uus pilk kriitikat saanud kaanonile, vastandumine Intertekstuaalsuse mõiste. Mis on intertekstuaalsus ja kuidas on intertekstuaalsust kontseptualiseeritud? Intertekstuaalsus – teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu Kontseptsioonid: Teadlik matkimine Kõigis teostes esinevad korduvad elemendid Mõju on paratamatu, pole võimalik originaali luua Ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja
muutumise * igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, need omakorda teise gruppi jne. * ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele * mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi Intertekstuaalsus on kahe või enama erineva teksti nähtav kohalolu mingi teise teksti piires. Intertekstuaalsuse mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteem, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega.MINGI TEKST, MILLEL ON MINGI MÄRGISÜSTEEM NING SEE TEKST ON LÄBIPÕIMUNUD LÄBI TEISI MÄRGISÜSTEEME. `'In'' ehk sees. Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega
narratoloogia (Epp Annus, Rein Undusk jt). Uuel sajandil on siin toimunud mõned olulised muutused. Nii on narratoloogiaprojekt vaibunud ja selle tegijad jätkanud hoopis teistsuguseid liine. Tugevaks suunaks on aga arenenud feminism (Eve Annuk, Mirjam Hinrikus jt) ja oluliseks tõusnud postkolonialism (Tiit Hennoste, Tiina Kirss jt). Samuti on ennast hoopis enam eesti kirjandusliku kontekstiga sidunud semiootika (Peeter Torop, Rein Veidemann, kohasemiootika, intertekstuaalsuse analüüsid jne). Lisaks on oluline muutus selles, et varasemast enam ja järjekindlamalt on hakatud looma amaenda teroreetilisi mudeleid (J. Undusk, A. Merilai, T. Hennoste). Postmodernistlik suundade paljus ja samal ajal tagurpidihüpe õhku. Uus kirjandusuurimine jätab sisuliselt vahele formaalsemad tekstikesksed suunad, hüpates kohe väga abstraktsetesse ja kirjandustekstiga minimaalselt seotud lähenemistesse. 16. Eesti kirjandusuurimise hetkeseis, suunad ja selle esindajad.
erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, ta kogub ühele väljale kokku kõik, millest kirjutatu koosneb. H. Bloom - luuletaja protsessi takistab suhe eelkäijatesse - see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks. Eesmärk on originaalne poeetiline nägemus, eelkäijate tajumine tekitab temas mõjuängi. INTERTEKSTUAALSUSE TÜÜPE: paroodia - naeruvääristab või pilkab teise autori teost. Järgib alusteose vormi, moonutab stiili või sisuarendust. Paroodia võib olla ka sõbralik, näidates alusteksti lihtsalt koomilises võtmes. Paroodia pilkeobjektiks võib olla ka terve žanr või kirjandusvool. travestia - alusteksti satiiriline moonutus. Tuntud teose tegelased ja tegevustik asetatakse jämekoomilisse võtmesse. Travestia aluseks on sageli eeposed ja müüdid. pastišš -
Klassika on jätkuvalt käibel. Piiblikaanon on autoriteetide poolt määratud. Kirjanduskaanon on ähmaste piiridega ja muutuv. Kaanon tugineb kesksetele autoritele ja žanritele. Kaanoneid kritiseeritakse nende piiratuse tõttu: eliitklassi huvide rõhutatus, valge rassi eurooplastest mehed, eurotsentrilisus (multikultuursuse välistatus); samas eristab kaanon kõrge kunstilise ja intellektuaalse tasemega teosed. Intertekstuaalsuse mõiste. Mis on intertekstuaalsus ja kuidas on intertekstuaalsust kontseptualiseeritud? Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F
arvasid) vaid teksti ja lugeja koosmõjus. Teatav lugejakesksus. Strukturalistid leidsid, et lugeja peaks olema kongeniaalne autorile. Dekonstruktivistid kehtestavad lugeja ülemvõimu, lugeja loob teksti tähenduse, lugeja on aktiivne. Väljumine teksti seest on väljumine teistesse tekstidesse. Ükski tekst pole immanentne, isoleeritud nähtus vaid hajub teistesse tekstidesse. Analüüs väljub teksti raamest, tekib intertekstuaalsuse mõiste. Strukt jaoks oli tekst mahuline, ruumiline. Seal oli võimalik igas suunas liikuda. Poststrukturalism väärtustab teksti kulgemise ajas, lugeja ja teksti koosmõju kerkib lugemise ajas. Vaidlustavad Saussure’i idee märgist kui stabiilsest ühtumist, toimub nihe tähistatavalt tähistajale; järgneb ühtse subjekti kriitika, autori autoriteet kahtluse alla. “Autori surm” (1968). Strukt kriitika seadis kahtluse alla struktuursuse, märgilisuse, kommunikatiivsuse ja
kanooniliste teoste kõrge kunstiline ja intellektuaalne rase ja nende haakuvus ajast aega aktuaalsete inimolemist ja ühiskonda puudutavate probleemidega. Ka nn. avatud kaanon ei tohiks välja visata seal sajandeid olnud teoseid, on vajalik dialoog uute ja pikemat aega kaanonis sisaldunud teoste vahel. Intertekstuaalsus Kirjandus ja müüt 37.Intertekstuaalsuse mõiste Intertekstuaalsus on teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu (autori surm uut teksti pole võimalik luua autor laenab ja uurib teisi tekste.) Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti autor kirjutab vaid teksti, ei ole looja. Lugeja loob seosed teiste tekstidega (ühte teksti lugedes tekib seos teisega). Kirjandust saab selle järgi pidada ka kui omavahel seotud tekstide kogumiks. Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise
* igasugune mudel kuulub mingisse ümberkujunduste gruppi, ja need omakorda mingisse suuremasse gruppi. * ülalpool loetletud omadused võimaldavad ette ennustada, mil moel reageerib mudel ühe oma koostiselemendi muutmisele * mudel peab olema ehitatud nii, et tema kasutamine hõlmaks kõiki vaadeldavaid nähtusi Intertekstuaalsus on kahe või enama erineva teksti nähtav kohalolu mingi teise teksti piires. Autor annab omaenda teosele muu, täiendava tähenduse teiste autorite tööde kaudu. Intertekstuaalsuse mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteem, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need märgid, need üksused pandud üldse tähendama seda, mida nad tähendavad.
"Keel [la langue] on keel sotsiaalne osa, indiviid ei saa seda luua ega muuta, keel on kollektiivne piirand, kommunikasioon on võimalik vaid siis, kui see täielikult omaks võetakse" (R. Barthes, 1984: 82). Keele süntagmaatiline (kombineeriv) ja paradigmaatiline (selekteeriv) mõõde. Kõne [parole] on süntagmaatilisel teljel kulgeva kombineerimise ja paradigmaatilisel teljel kulgeva selekteerimise tulem. Saussure panus intertekstuaalsuse mõiste arengusse: tähendus keeles on suhestatud, see sõltub kombineerimisest ja seostamisest. Ükski märk ei oma iseseisvat tähendust. Märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust läbi oma sarnasuses ja erinevuse teiste märkidega. M. Bahtin, dialogism, heteroglossia, polüfoonia Sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade, mõistete ja hinnangute keskkonda, seotakse nende keerulistesse omavahelistesse suhetesse, ühinevad, segunevad,
“Keel [la langue] on keel sotsiaalne osa, indiviid ei saa seda luua ega muuta, keel on kollektiivne piirand, kommunikasioon on võimalik vaid siis, kui see täielikult omaks võetakse” (R. Barthes, 1984: 82). Keele süntagmaatiline (kombineeriv) ja paradigmaatiline (selekteeriv) mõõde. Kõne [parole] on süntagmaatilisel teljel kulgeva kombineerimise ja paradigmaatilisel teljel kulgeva selekteerimise tulem. Saussure panus intertekstuaalsuse mõiste arengusse: tähendus keeles on suhestatud, see sõltub kombineerimisest ja seostamisest. Ükski märk ei oma iseseisvat tähendust. Märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust läbi oma sarnasuses ja erinevuse teiste märkidega. M. Bahtin, dialogism, heteroglossia, polüfoonia Sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade, mõistete ja hinnangute
mille pinnalt kõnetada ja aru saada hilisemat kirjaliku versiooni lugemist. See tõstatab edasise küsimuse selle kohta, kas hilisema lugemise olemus on kvalitatiivselt ja kogemuslikult erinev kui algtekstiks on näiteks Disney animaversioon Lumivalgekesest. Disney muinasjuttude animaversioonid on lastekirjanduse 7 intertekstuaalsuse uurijatele eriti huvitavad, kuna popkultuuri ikoonidena peegeldavad nad viisi, milles iga põlvkonna muinasjuttude ümberjutustustes on esiplaanil kindla ajaloolise hetke dominantsed kultuurilised koodid ja väärtused: näiteks Disney toob esile Lumivalgekese hea välimuse tema moraalse kõlbluse ja headuse kõrval, mis olid olulised varasemas kirjalikus versioonis. (Wilkie-Stibbs 2005: 174). Eesti lastekirjandusse on sama nähtus jõudnud raamatutega ,,Lepatriinude jõulud",
annaabi.ee 
