väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon: vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud Definiitsus: tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses Deiktiline element: kõnehetke ja/või kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea Denotatsioon: (ehk intensioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele Dialekt: murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia: on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus: tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs: suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine
Binaarne opositsioon - vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud Definiitsus tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses Deiktiline element - kõnehetke ja/või –kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega Denotatsioon- (ehk intensioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele Dialekt - murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia- on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus - tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs- suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine
Arv märgib objektide hulka (ainsus või mitmus) Aspekt väljendab verbiga väljendatava sündmuse ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon vastandus grammatilise kategooria 2 liikme vahel, 1 markeerimata ja II markeeritud Definiitsus vastava nimisõnafraasi referendi tuntus või tundmatus parajasti käimasolevas diskursuses Deiktiline element kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea Denotatsioon intensioon otsene tähendus Dialekt murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju Diskursus tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon sõna kõikvõimalikud referendid Etümoloogia tegeleb sõnade päritolu selgitamisega
Põhilised paradigmaatilised seosed • semantilised rühmad ja teemaread • hierarhilised seosed: hüperonüümia, meronüümia • sarnasusseosed: sünonüümia • vastandusseosed: antonüümia jt. Põhiseosed tähenduste vahel Tähenduse samasus • Täieliku samatähenduslikkusega on tegemist siis, kui sõnade tähendused on identsed. • Kui sellesse kattuvusse on haaratud nii ekstensioon (üksuste hulk, mille kohta võib sõna kasutada) kui ka intensioon (sisu, tunnused mingi olemi kuulumiseks mõiste kasutusalasse), siis on tegemist sünonüümiaga. • Kui kattub ainult ekstensioon, on tegemist referentsi identsusega. Tähendussarnasus Tähendussarnasus (osaline sünonüümia) võib esineda kolmes vormis: 1) kui sõnast on kasutusel erinevaid variante; 2) kui sõnade vahel on minimaalne semantiline erinevus; 3) kui sõnadega on seotud mõningaid kasutuspiiranguid. • Sünonüümseid sõnu nimetatakse sünonüümideks.
Kognitiivne semantika ehk kognitiivne tähendusteooria on denotatsioonide kirjeldamine prototüüpide abil. Prototüüpe vaadeldakse sageli kujunditena. Kõikidele inimestele ei ole kujundid samad, näiteks linnu prototüüp võib olla erinev. 72. Semantilised primitiivid Semantilised primitiiv ehk elementaartähendus. Elementaartähenduse mõiste kaks liiki: Markerid ühised kõikidele keeltele. Distinktorid mittesüsteemsed. 73. Denotatsioon e intensioon Denotatsioon e intensioon on keeletähendussüsteemi kuuluv potensiaalne võimalus osutada reaalse maailma referentidele. 74. Ekstensioon Ekstensioon kõik sõna võimalikud referendid moodustavad selle ekstensiooni. Sõna eesel ekstensioon on elavad, surnud ja veel sündimata eeslid. 75. Tähendusväli Omavahel tähenduslikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja. Üks tähendusväli on nt värvused. 76. Polüseemia Polüseemia ehk mitmetähenduslikkus
Kognitiivne semantika ehk kognitiivne tähendusteooria on denotatsioonide kirjeldamine prototüüpide abil. Prototüüpe vaadeldakse sageli kujunditena. Kõikidele inimestele ei ole kujundid samad, näiteks linnu prototüüp võib olla erinev. 72. Semantilised primitiivid Semantilised primitiiv ehk elementaartähendus. Elementaartähenduse mõiste kaks liiki: Markerid ühised kõikidele keeltele. Distinktorid mittesüsteemsed. 73. Denotatsioon e intensioon Denotatsioon e intensioon on keeletähendussüsteemi kuuluv potensiaalne võimalus osutada reaalse maailma referentidele. 74. Ekstensioon Ekstensioon kõik sõna võimalikud referendid moodustavad selle ekstensiooni. Sõna eesel ekstensioon on elavad, surnud ja veel sündimata eeslid. 75. Tähendusväli Omavahel tähenduslikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja. Üks tähendusväli on nt värvused. 76. Polüseemia Polüseemia ehk mitmetähenduslikkus
Kognitiivne semantika ehk kognitiivne tähendusteooria on denotatsioonide kirjeldamine prototüüpide abil. Prototüüpe vaadeldakse sageli kujunditena. Kõikidele inimestele ei ole kujundid samad, näiteks linnu prototüüp võib olla erinev. 72. Semantilised primitiivid Semantilised primitiiv ehk elementaartähendus. Elementaartähenduse mõiste kaks liiki: Markerid ühised kõikidele keeltele. Distinktorid mittesüsteemsed. 73. Denotatsioon e intensioon Denotatsioon e intensioon on keeletähendussüsteemi kuuluv potensiaalne võimalus osutada reaalse maailma referentidele. 74. Ekstensioon Ekstensioon kõik sõna võimalikud referendid moodustavad selle ekstensiooni. Sõna eesel ekstensioon on elavad, surnud ja veel sündimata eeslid. 75. Tähendusväli Omavahel tähenduslikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja. Üks tähendusväli on nt värvused. 76. Polüseemia Polüseemia ehk mitmetähenduslikkus
2)Üldisem termin, mille abil defineeritakse SOOTERMIN TERMINI MAHT JA SISU MÕISTE SISU on komplekt põhitunnuseid, mida peavad jagama kõik objektid(nähtused jm), mida see mõiste haarab, kusjuures sellist tunnuste komplekti ei esine objektidel, mida see mõiste ei haara. MÕISTE MAHT on nende objektide(nähtuste jm) hulk, millel on kõik need põhitunnused, mida mõiste hõlmab. TERMINI MAHT ehk EKSTENSIOON on nende objektide hulk, millele see termin rakendub. TERMINI SISU ehk INTENSIOON on kriteerium mingi objekti kuulumiseks selle termini ekstensiooni. Traditsioonilises loogikas on enamasti lähtutud arusaamast, et mõistete moodustamine ja nendevahelised suhted peavad vastama maailma liigendusele. Selline oli ka Aristotelese arusaam. Terminid väljendavad sel juhul tegelikkust. Mõisted ning mõistetevahelised suhted iseloomustacad eelkõige tegelikkust ja alles seejärel mõtlemist, milles toimub reaalsuse tegeliku ülesehituse mõistmine. TERMINITE SISULINE VÕRDLEMINE
Kordamisküsimused FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne: Ideed on tsüklilised, pole progressi Universaalsed probleemid, ajatud ideed. `Idee-ühikud', mis on ideoloogiate ehituskivid Suurte mõtlejate kanooniline rida Autorit pole vaja uurida: väidete tähendus on leitav tekstist endast. Oluline on tekstis leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon:
andmetele. Maailma loomisel lähtutakse sageli Suure Paugu teooriast, inimese loomisel tihtipeale darvinismist. Jumalat ja hinge ei eksisteeri, kuna neid ei ole teaduslik-materialistlik maailmapilt veel tõestada suutnud. Et usutakse aga kindlalt teaduslik- materialistlikku maailmavaatesse, siis kehtib põhimõte, et mida ei ole tõestatud, seda ei saa uskuda. Austusobjekt on usundis see mis on kultuse keskmes. See millele on rituaalne tegevus või sisehoiak (intensioon) suunatud. Eristatkse konkreetseid austusobjekte nagu puu, mägi, välk, pilv mida hingestati (animism) ja milledele toodi ohvreid. Ja eristatakse abstraktseid austusobjekte: vaim, taevas, hingejõud, jne. Kõik sellised kultuslikud nähtused mahuvad üldmõiste polüteism alla ja kui räägitakse neist kui austusobjektist siis kasutatakse mõistet jumalus. Kõiki nende jumaluste olemasolu on võimalik kas tõestada (kujud jms) või tõestada, et nad ei ole olemas (inimeste väljamõeldud)
väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon: vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud Definiitsus: tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses Deiktiline element: kõnehetke ja/või –kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea Denotatsioon: (ehk intensioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele Dialekt: murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia: on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus: tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs: suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine
tegevusnimi infiniitne vorm- osutab sellele, et vormid on enamasti määratlematud nende muutumiskategooriate suhtes, mis muidu on verbidele iseloomulikud informatsiooniteooria- uurib erinevaid sidesüsteeme, mille hulka kuulub ka loomulik keel inherentne omadus- iseloomulik omadus inkorporeerivad e. polüsünteetilised keeled- neis keelis pole iseseisvaid sõnu õieti olemaski, vaid lausungid moodustatakse sõnatüvede ja eriliste liitetaoliste elementide ahelaist. intensioon- lause tõestustingimused, mis moodustavad justkui selle põhitähenduse. interjektsioon e. hüüdsõna, tihti tundeid, tundmusi või isiklikke seisukohavõtte väljendavad hüüatused intonatsioon- prosoodiliste tunnuste koostoime intransitiivlause- lause, mille struktuur on Lyonsi kirjelduse järgi NP + V, ehk lause koosneb ühest noomenmoodustajast ja predikaatverbist. IP-mall- kõigil funktsionaalsetel elementidel vaid üks algvorm, millest tuletatakse variandid reeglite abil
1) komponentanalüüs (1960ndad, sobilik ühe tähendusvälja sees kasutamiseks) komponendid on põhimõtteliselt jagamatud, nende abil esitatakse terviklikke ja piisavate tingimuste loeteluna iga tähendus. 2) prototüüpanalüüs (alates 1970ndad) võetakse mingi konkreetne näide, et näidata selle parimat sobivust selle jaoks, milleks on ta loodud. Vrd auto ja rong. 3) kognitiivne semantika (1990ndad) mõisteid semantikas: denotatsioon e intensioon keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele e referentidele. Ekstensioon sõna ekstensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid. (tähendus)väli tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad Polüseemia mitmetähenduslikkus; üksuse tähendused on omavahel süstemaatiliselt seotud. Nt teeb suitsu, kana söömine, kõva mees, istub hästi, küll vingub, kojamehe luud on nurga peal maas,
saab kirjutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu) ja prototüüpanalüüsiga (keele tähendused koonduvad ümber tüüpilise esindaja, mille osad tunnused on kaotatavad). Omavahel tähendulikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja. Üks tähendusväli on nt värvused. 71. Semantilised primitiivid Metakeeled: primitiivid=NSM. Wierzbicka semantiliste primitiivide kohta on õisis fail olemas. Kahjuks rohkem materjali selle kohta ei leidnud. 72. Denotatsioon e intensioon Denotatsioon e intensioon keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele. 73. Ekstensioon Sõna ekstensiiooni moodustavad kõik sõna võimalikud referendid. Näiteks sõna eesel ekstensioon on siis alavad, surnud ja veel sündimata eeslid. Silmas tuleb pidada ka sõna eesel põhitähendust ehk denotatsiooni, millele võib esitada parafraasi
Üks tähendusväli on nt värvused. Kognitiivne semantika ehk kognitiivne tähendusteooria on denotatsioonide kirjeldamine prototüüpide abil. Prototüüpe vaadeldakse sageli kujunditena. Kõikidele inimestele ei ole kujundid samad, näiteks linnu prototüüp võib olla erinev. 59. Semantilised primitiiv ehk elementaartähendus. Elementaartähenduse mõiste kaks liiki: Markerid ühised kõikidele keeltele. Distinktorid mittesüsteemsed. 60. Denotatsioon e intensioon on keeletähendussüsteemi kuuluv potensiaalne võimalus osutada reaalse maailma referentidele. 61. Ekstensioon kõik sõna võimalikud referendid moodustavad selle ekstensiooni. Sõna eesel ekstensioon on elavad, surnud ja veel sündimata eeslid. 62. Tähendusväli on omavahel tähenduslikult seotud sõnad. Üks tähendusväli on näiteks värvused. 63. Polüseemia on mitmetähenduslikkus. 64. Propositsioon on lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab. 65
jumalikku algupära (mitte inimeste kokkulepe). Skolastilised grammatikad (u 1100-keskaja lõpuni) - keele vormistiku kirjeldamise juurest siirduti ühtse, universaalse alge otsimisele, ja seda alget otsiti loogikas. Põhiküsimus: kas eri keelte aluseks on mingi universaalne struktuur, ja kui on, siis mis see on ja millele see tugineb? Tähendus ja asendus eristus, mis hilisemas keeleteaduses ilmneb paarides –tähendus-referents; –intensioon –ekstensioon Nt homō – tähendab ‘inimene’, võib “asendada” Sokratest Aktsepteeritav lause tekib nelja Aristotelesest lähtuva põhjusliku printsiibi koosmõjul: –materiaalne (mateeria) – õiged sõnad –formaalne (olemus, vorm)– sõnade võime kombineeruda –tegevuslik (väline toime) – reaalsed (toimivad) kombinatsioonid –lõplik (- eesmärk) - terviklik mõte Keeleuniversaalid- Nominalistid: kategooriad on nimed ega eksisteeri mujal kui ainult keeles
ni `mõiste' kasutamisega, ning lubamatu eelduse, et iga otsustuse nagu ka iga saksa- või ingliskeelse lause kohta võib öelda, et sellel on subjekt ja predikaat, jääb ikka veel alles üks otsustav puudus. Kant ei esita ühte otsest kriteeriumi analüütiliste ja sünteetiliste propositsioonide eristamiseks; ta annab kaks eri kriteeriumi, mis pole sugugi ekvivalentsed. Nagu nägime, on selle seisukoha alu- seks, et propositsioon `7 + 5 = 12' on sünteetiline, see, et `7 + 5' subjektiivne intensioon ei hõlma `12' subjektiivset intensiooni; sa- mas kui tema aluseks seisukohale, et `kõik kehad on ulatusega' on analüütiline propositsioon, on asjaolu, et see põhineb ainuüksi vas- turääkivusprintsiibil. See tähendab, et esimeses näites rakendab ta psühholoogilist kriteeriumi ja teises loogilist kriteeriumi ning peab nende ekvivalentsust enesestmõistetavaks. Kuid tegelikult 7 Alfred J. Ayer
Vrd. Nt enamik liiklusmärke *ikoon- on märk mille vorm mingil määral sarnaneb tähendusega. Keeles puhtaid ikoone ei ole; osa liiklusmärke, nt ülekäigurada jts. Onomatopoeetilised sõnad(kopp-kopp, kikerikii jne) *Indeks on märk, mille vorm ja tähenduson seotud järelduse kaudu. Järeldused tehakse kokkulepete ja teadmiste alusel, vastavalt olukorrale, kus seda märki kasutatakse. Klassikalise semantika põhimõisted. Denotatsioon e intensioon - keele tähenduse süsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele. Propositsioon- lause sündmussisu- see olukord mida lause nimetab v kirjeldab Presupositsioon - eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse mingi mõte oleks. Sünonüümia - samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduse sarnasustel. Kujult erinevad, kuid tähendus sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad.
Praktiliste ladina keelee grammatikate kõrvale tekkisid ka nn spekulatiivsed grammatikad, mille olulisim termin oli modus. Skolastikud toetusid Aristotelesele, kuid kujundasid selle olude sunnil piibellikule maailmapildile. Grammatikas otsisid nad loogilisust ja universaalsust, sest keel pidi olema jumalikku algupära. Tähendus ja referents: Semantikas: significti (tähendus) ja suppositi (asendus) eristus, mis hilisemas keeleteaduses ilmneb paarides tähendus-referents; intensioon ekstensioon jm. Nt hom tähendab `inimene', võib "asendada" Sokratest Formaalne asendus maailma entiteet; Materiaalne asendus sõna ise (metakeeles) Lause aktsepteeritavus: Aktsepteeritav lause tekib nelja Aristotelesest lähtuva põhjusliku printsiibi koosmõjul: materiaalne (causa materialis - mateeria) õiged sõnad formaalne (causa formalis olemus, vorm) sõnade võime kombineeruda
Keeles puhtaid ikoone ei ole; osa liiklusmärke, nt ülekäigurada jts; onomatopoeetilised sõnad (kopp-kopp, kikerikii jne) 2)Indeks on märk, mille vorm ja tähendus on seotus järelduse kaudu. Järeldused tehakse teadmiste ja kokkulepete alusel vastavalt märgi kasutuse olukorrale. Vrd deiksis 75. Semantika teooriad: komponentanalüüs, prototüüpanalüüs, kognitiivne semantika Klassikalise semantika põhimõisteid: 1)Denotatsioon e intensioon keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele 2)Propositsioon lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab 3)Presupositsioon eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte 4)Sünonüümia samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel Ekstensioon ühe sõna kõik võimalikud referendid
ikoon - märk, mille vorm mingil määral sarnaneb tähendusega, keeles puhtaid ikoone ei ole. ülekäiguraja märk, onomatopoeetilised hääled indeks - vorm ja tähendus seotud omavahel järelduste kaudu. järeldused tehakse teadmiste ja kokkulepete alusel vastavalt märgi kasutuse olukorrale. vrld deiksis - ta võttis eile selle ja viis sinna ja tõi täna tolle sealt meile. Klassikalise semantika põhimõisteid denotatsioon e intensioon - keele tähendussüsteemi kuuluv potensiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele e referentidele propositsioon - lause sündmussisu: olukord, mida lause nimetab või kirjeldab presumpstsioon - eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte sünonüümia - samatähenduslikkus, leksikaalne suhe, mis põhineb tähenduste sarnasusel; (EKK)kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased, samast sõnaliigist
Ikoon on märk, mille vorm mingil määral sarnaneb tähendusega. Keeles puhtaid ikoone ei ole; osa liiklusmärke, nt ülekäigurada jts; onomatopoeetilised sõnad (kopp-kopp, kikerikii jne) Indeks on märk, mille vorm ja tähendus on seotus järelduse kaudu. Järeldused tehakse teadmiste ja kokkulepete alusel vastavalt märgi kasutuse olukorrale. Vrd deiksis Klassikalise semantika põhimõisteid Mõisted on enamasti pärit filosoofiast ja tulnud loogika kaudu. · Denotatsioon e intensioon keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele. Sõnaraamatus kirjutatud tähenduskirjeldused. · Propositsioon lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab. semantika laiemas mõistes ei ole ainult sõnatasandi semantika. · Presupositsioon eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte.
juures ära, kuid ei Aadam ega ükski teine inimene ei otsusta selle üle, mida nimetada, st kategooriad on jumalikud. •Seega, häälikud ei peaks grammatikut huvitama, sest nad on juhuslikud. Tähendus ja referents Semantikas: significātiō (tähendus) ja suppositiō (asendus) eristus, mis hilisemas keeleteaduses ilmneb paarides –tähendus-referents (mulle meeldivad NEED toolid, mitte üldmõiste toolid) –intensioon (tähendus, abstraktne mõiste)–ekstensioon (milliste asjade kohta öeldakse tool - seljatugi, jalad jne peavad olema) jm. Nt homō – tähendab ‘inimene’, võib “asendada” Sokratest lause aktsepteeritavus •Aktsepteeritav lause tekib nelja Aristotelesest lähtuva põhjusliku printsiibi koosmõjul: –materiaalne (causa materialis - mateeria) – õiged sõnad –formaalne (causa formalis – olemus, vorm)– sõnade võime kombineeruda
Objektid, mõisted ja terminid 67 eelnevad paljud objektid neist abstraheeritud mõistetele ja viimaseid tähistavatele sõnadele. Looduslikud, st mitte inimese leiutatud asjad on ülalmainitud objektiivse eksistentsi eelduse kohaselt olemas lausa enne nende esmakordset tajumist või kujutlemist inimese poolt. Mõiste poolt vaadates moodustavad objektid neile vastava mõiste ekstensiooni ehk mahu. Võrdluseks: mõiste intensioon ehk sisu (NB mitte intentsioon ehk kavatsus) on tunnuste loetelu, mida objekt peab rahuldama, et vaadeldava mõiste ekstensiooni kuuluda. Näiteks kuuse mõiste intensioon on kuulumine okaspuude hulka ja vastamine teatud liigitunnustele; kuuse mõiste ekstensioon on kõigi kuuskede hulk. Lisaks objektile või mõiste ekstensioonile võib sedasama asja nimetada ka termini osutuseks või denotaadiks. Need on väga levinud ja vajalikud nimetused mõistekesksest oskussuhtluse mudelist
D3.3. Mõiste sisu (intension, connotation) on komplekt põhitunnuseid, mida peavad jagama kõik objektid (nähtused jm), mida see mõiste haarab, kusjuures sellist tunnuste komplekti ei esine objektidel, mida see mõiste ei haara. Mõiste maht (extension, denotation) on nende objektide (nähtuste jm) hulk, millel on kõik need põhitunnused, mida mõiste hõlmab. D3.4. Termini maht ehk ekstensioon (extension, denotationi) on nende objektide hulk, millele see termin rakendub. Termini sisu ehk intensioon (intension, comprehension) on kriteerium mingi objekti kuulumiseks selle termini ekstensiooni. 4 Kriteeriumi all tuleb siin mõista põhitunnuste komplekti, mille omamise alusel saab otsustada, kas mingi objekt kuulub antud termini mahtu või mitte. Termini sisu on samas ka termini tähendus – see kirjeldab, milliste omadustega objekte terminit kasutades silmas peetakse. Termini sisu on mingi omaduste ehk tunnuste komplekt, mis peab olema igal objektil, millele termin rakendub.
3. Mõiste sisu (intension, connotation) on komplekt põhitunnuseid, mida peavad jagama kõik objektid (nähtused jm), mida see mõiste haarab, kusjuures sellist tunnuste komplekti ei esine objektidel, mida see mõiste ei haara. Mõiste maht (extension, denotation) on nende objektide (nähtuste jm) hulk, millel on kõik need põhitunnused, mida mõiste hõlmab. D3.4. Termini maht ehk ekstensioon (extension, denotationi) on nende objektide hulk, millele see termin rakendub. Termini sisu ehk intensioon (intension, comprehension) on kriteerium mingi objekti kuulumiseks selle termini ekstensiooni. 4 Kriteeriumi all tuleb siin mõista põhitunnuste komplekti, mille omamise alusel saab otsustada, kas mingi objekt kuulub antud termini mahtu või mitte. Termini sisu on samas ka termini tähendus see kirjeldab, milliste omadustega objekte terminit kasutades silmas peetakse
annaabi.ee 
