du fährst du liest du nimmst du gibst du ißt er,sie,es fährt er,sie,es liest er,sie,es nimmt er,sie,es gibt er ißt usw. Lihtminevikus: fahren - fuhr lesen - las nehmen - nahm singen - sang Saksa keele verbil on kolm põhivormi, millega moodustakse erinevaid ajavorme: ma-tegevusnimi (Infinitiv), lihtminevik (Imperfekt) ja mineviku kesksõna e. -nud, -tud kesksõna (Partizip II). Nõrkadel verbidel(reeglipärastel verbidel) moodustakse need järgnevalt: fragen - fragte - gefragt antworten - antwortete - geantwortet studieren - studierte - studiert (puudub ge-; studieren on võõrsõna) Imperfekti vormis lisatakse verbi tüvele -te, partitsiip II tuleb tüvele ette liide ge- ja tüvele liitub -t. Tugevad verbid on oma põhivormidega tuleb lihtsalt pähe õppida, need on ka antud igas õpikus ja sõnaraamatus
arv nuumerus ainsus singular Sg konn laulab mitmus pluural Pl konnad laulavad tegumood geenus isikuline personaal Ps jookseb, jooksis umbisikuline impersonaal Ips joostakse, joosti aeg tempus olevik preesens Pr teen, teeksid lihtminevik imperfekt Ipf tegi, tegime täisminevik perfekt Pf on teinud, on tehtud enneminevik pluskvamperfekt Ppf oli teinud, oli tehtud (üld)minevik preteeritum Pt oleksin teinud 1 kõneviis moodus kindel kõneviis indikatiiv Ind kiirustan
arv nuumerus ainsus singular Sg konn laulab mitmus pluural Pl konnad laulavad tegumood geenus isikuline personaal Ps jookseb, jooksis umbisikuline impersonaal Ips joostakse, joosti aeg tempus olevik preesens Pr teen, teeksid lihtminevik imperfekt Ipf tegi, tegime täisminevik perfekt Pf on teinud, on tehtud enneminevik pluskvamperfekt Ppf oli teinud, oli tehtud (üld)minevik preteeritum Pt oleksin teinud kõneviis moodus kindel kõneviis indikatiiv Ind kiirustan käskiv kõneviis imperatiiv Imp kiirusta, kiirustage
ajakategooriaga seotud. Vaatlushetk on aeg, millest lähtudes tegevust vaadeldakse. Näiteks: Eile käisin ma linnas - linnaskäigust räägitakse kui möödunud sündmusest, millel pole kõnehetkega otsest seost. Olen siin linnas ennegi käinud - käimist vaadeldakse kõnehetke seisukohalt, möödunust kokkuvõtet tehes. Pöördsõna ajakategoorial on kõneviisist olenevalt erinev arv liikmeid: 1. Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk perfekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. 2. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. 3. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg olevik. 39. Olevik e preesens, iseloomustus ja näited. Olevik ehk preesens on pöördsõna finiitne ajavorm, mis väljendab seda, et tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel. Eesti keele olevikuvormi kasutatakse:
10. Tegumoekategooria liikmed. Tegumoekategoorial on kaks liiget- isikuline ja umbisikuline tegumood. Isikuline – tegija on tavaliselt väljendatav alusena, tunnus puudub. Umbisikuline- tegijaks on keegi umbisik, kes jääb lauses väljendamata. Tunnusel on seitse kuju: takse, dakse, akse, t, d, ta, da. 11. Ajakategooria liikmed. Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk per- fekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg – olevik. 12. Kõneviisikategooria liikmed. Kõneviis ehk moodus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõneleja ning kuulaja osa teate edastamisel (teatelaadi) ja suhtluseesmärki.
3) käskiv kõneviis e imperatiiv, tunnused -ge (tul/ge), -ke (teh/ke), 0 (too); 4) kaudne kõneviis e kvotatiiv, tunnus -vat (käi/vat, seis/vat); 5) möönev kõneviis e jussiiv, tunnused -gu (ol/gu, vii/gu); -ku (teh/ku, haka/ku). 3. Ajakategooria 1) olevik e preesens. Tänapäeval tunnuseta, olemas ainult ajaloolised tunnused: -b (ainsuse 3. pöörde lõpus), va/d (mitmuse 3. pöörde lõpus), -kse (umbisikulise tegumoe olevikus), -v (oleviku kesksõna tunnuses); 2) lihtminevik e imperfekt, tunnused -si (ela/si/d, õppi/si/me); -is (laul/is, möön/is); -i (teg/i, oli/i, pani/i); -s (käi/s, hakki/s); 3) täisminevik e perfekt: olema olevikus + -nud (on käi/nud); 4) enneminevik e pluskvamperfekt (pluperfekt): olema lihtminevikus + -nud (ol/i luge/nud); 5) üldminevik e preteeritum (tingiva, kaudse ja möönva kõneviisi üldine ajavorm – märgib sündmuse eelnemist kõnehetkele, eristamata imperfekti, perfekti ja pluskvamperfekti tähendusi). 4. Tegumoekategooria
· Ains os pikemates sõnades kaasrõhulise silbi järel d-tunnus: kandjad 'kandjat' Keskmurde liigendusi Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teisely poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa ütessä, 'istu 'istuda') Lääne- (tugev seesütlev (nurkas), nõrga aste üldustumine (kurv:kurva), mb>mm ('(h)ammad), e esinemine liidetes (abilene)) ja idaosa (o>õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i- imperfekt (kuulid 'kuulsid'), mitm 3p vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi) Keskmurde murrakurühmad Looderühm Harjumaa murrakud: ühisjooni läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasusi: ohr'oder'. Risti (Ris), Harju-Madise (HMd), Nissi (nis), Keila (Kei), Hageri, Tapla, Juuru, Paide, Türi Edelarühm Põhja-Viljandimaa murrakud: Ühisjooni Pärnumaa ja mulgiga: kasu 'kasv', luuse 'pluus'
Lõunaeesti (Ugala) jagunes lääne- ja idarühmaks, eristades Mulgi murde idapoolsest lõunaeestist. See on periood, mil hakkasid kujunema murded sellistena, nagu me neid praegu tunneme. 4. Kitsamad murdeerinevused hakkasid kujunema alles pärast muinasaja lõppu. Need on palju seotud alamsaksa keele mõjul toimunud oluliste keelestruktuuri muutustega 13.- 16. sajandil. Hakkasid levima lõpukadu, sisekadu, seejärel analoogilised de- mitmus ja si- imperfekt jms. Huno Rätsep on arvanud, et muutused algasid lõunaeesti alalt ja levisid sealt õhja ja lääne poole. Need muutsid nii põhja- kui ka lõunaeesti murdeid, luid erineval määral ja eri viisil. 5. Ka murrete jagunemine murrakuteks toimus ilmselt eeskätt 14.-16. sajandi jooksul. 14. saj. lõpuks kujunes välja talupoegade sunnismaisus. 15. ja 16. saj. vahetusel vormistati juriidiliselt pärisorjus
ütessa, `istu ‘istuda’). 2. Lääneosa: (tugevaastmeline seesütlev (nurkas), nõrga astme üldistumine (kurv : kurva), mb > mm (`(h)ammad), 5 e esinemine liidetes (abilene)) idaosa: > õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i-imperfekt (kuulid ‘kuulsid’), mitm 3 p -vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p -nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi); Keskmurde murrakurühmad Looderühm – Harjumaa murrakud ühisjooni läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasusi: ohr ‘oder’, tegevad, maate ‘maade’ eestirootsi mõjud Loode-Harju murrakutes: õ > ö, e
öeldistäide predikatiiv Mustikas on mäda. määrus adverbiaal Lehm norskab valjult. täiend atribuut Kuri karu jookseb. Muud mõisted: arv nuumerus ainsus singular mitmus pluural tegumood geenus isikuline personaal umbisikuline impersonaal aeg tempus olevik preesens lihtminevik imperfekt täisminevik perfekt enneminevik pluskvamperfe kt (üld)minevik preteeritum kõneviis moodus kindel kõneviis indikatiiv kiirustan käskiv kõneviis imperatiiv kiirusta möönev kõneviis jussiiv kiirustagu tingiv kõneviis konditsionaal kiirustaksin kaudne kõneviis kvotatiiv kiirustavalt kõneliik - jaatav afirmatiiv eitav negatiiv
ainsus Singular Sg konn laulab mitmus Pluural Pl konnad laulavad tegumood Geenus isikuline Personaal Ps jookseb, jooksis umbisikuline impersonaal Ips joostakse, joosti aeg Tempus olevik Preesens Pr teen, teeksid lihtminevik imperfekt Ipf tegi, tegime täisminevik Perfekt Pf on teinud, on tehtud enneminevik pluskvamperfekt Ppf oli teinud, oli tehtud (üld)minevik preteeritum Pt oleksin teinud kõneviis Moodus kindel kõneviis Indikatiiv Ind kiirustan käskiv kõneviis imperatiiv Imp kiirusta, kiirustage
Sündmuse seos lähtepunktiga võib olla kas samaaegsus (olevik), eelnevus (minevik) või järgnevus (tulevik). Eesti keeles on morfoloogiliselt olemas viis aega: olevik, lihtminevik, täisminevik, enneminevik ja üldminevik. Ajakategooria ei ole kõigis kõneviisides ühtviisi esindatud. Kõigil kõneviisidel on olemas oleviku vorm (käid, käiksid, käivat, käige, käigu). Indikatiivis e kindlas kõneviisis on verbil neli ajavormi: olevik e preesens, lihtminevik e imperfekt, täisminevik e perfekt, enneminevik e pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik e preteeritum. Käskivas kõneviisis aga ainult üks aeg – olevik. Verbi ajavormi tähendus seisneb sündmuse ja kõnehetke seostamises vaatlus-hetkega. 1) Preesens e olevik märgib sündmuse toimumist kõnehetke suhtes mitteminevikulisel vaatlushetkel, kusjuures sündmushetk võib olla kõnehetkega samaaegne, nt Ta kirjutab kirja;
Olevik ehk preesens on pöördsõna finiitne ajavorm, mis väljendab seda, et tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel. Eesti keele olevikuvormi kasutatakse: - kui sündmushetk on kõnehetkega samaaegne, näiteks Jüri loeb raamatut, - kui sündmushetk järgneb kõnehetkele, tulevikus toimuva sündmuse väljendamiseks, näiteks Jaan ehitab endale suvila. Olevikul puudub tänapäeva eesti keeles tunnus 40. Lihtminevik e imperfekt, iseloomustus ja näited. Lihtminevik ehk imperfekt on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab tavaliselt seda, et tegevus eelneb kõnehetkele ja vaatlushetk langeb kokku sündmushetkega. Nt Kolmapäeval sõitis Jüri linna. 41. Täisminevik e perfekt, iseloomustus ja näited. Täisminevik ehk perfekt on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb mitteminevikulisele vaatlushetkele. Tavaliselt kasutatakse täisminevikku siis, kui
Mõnes keeles võidakse tähendusruum jagada ka rohkemateks isikuteks, nt kolmas isik omakorda kaheks, kolmandaks ja neljandaks (proksimatiiviks ja obiatiiviks) Morfoloogilised kategooriad Aeg e tempus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega). Morfoloogilised kategooriad Eesti keele ajad: Kindlas kõneviisis neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk perfekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg: olevik. Morfoloogilised kategooriad Ajakategooria liikmed eesti keeles (1): olevik tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel lihtminevik tegevus eelneb kõnehetkele ja tegevust vaadeldakse tegevusega kaasa liikudes, st vaatlushetk langeb ühte sündmushetkega
tavaliselt mark. verbil. absoluutne aeg - sündmuse toimumise aega vrld. kõnelemise ajaga (tulevik, lihtminevik) relatiivne - sündmuse toimumise aeg vrld mõne muu sündmuse ajaga (enneminevik) euroopa keeltes ei eristata mitut mineviku aega enamasti tuleviku mark. morfoloogiliselt paradigmas (afiks, keeled jagunevad ses suhtes umbes pooleks) hiina keel - grammatilist aega ei eksisteerigi. aeg : kõnehetk, sündmushetk, viitehetk (tabel: preesens, imperfekt, perfekt, pluskvamperfekt) ajakategooriad -eesti keeles preesens (sööb saia); imperfekt (sõi saia); perfekt (on söönud saia), pluskvamperfekt (oli söönud saia) on grammatilised ajad. -eesti keeles futuurum (homme lähen koju) futuurum perfekt (kui olen loengus käinud, siis lähen koju) ei ole grammatilised väljendusvahendid rikkalik ajasüsteem - jagua keel (peruus, ohustatud) 5 eri minevikku kõneviis on vormistik, mis annab edasi modaaalsust, väljendatakse taval. verbil
ajakategooriaga seotud. • Keerukamate ajasuhete selgitamiseks ei piisa ainult tegevushetkest ja kõnehetkest, vaid appi tuleb võtta vaatlushetk ehk aeg, millest lähtudes tegevust vaadeldakse. • Olevik (preesens), minevik, tulevik; • Tuleviku vorme on keeltes vähem kui mineviku vorme; eesti keeles grammatiline tulevik puudub; • Minevik jaguneb: o Lihtminevik ehk imperfekt - väljendab minevikusündmust, seostamata seda olevikuga või mõne teise minevikuhetkega o Täisminevik ehk perfekt - annab edasi oleviku olukorda minevikus toimunu kokkuvõtte kaudu o Enneminevik ehk pluskvamperfekt - kasutus on analoogne täismineviku kasutusega, ainult et eelnevale tegevusele vaadatakse mitte oleviku, vaid mingi minevikuhetke seisukohast
formaalselt tunnusjoonteta liikmed on oma tähendussisu poolest olulisemad, lihtsamad, põhilisemad, isegi algsemad, kui seda on markeeritud liikmete tähendused. Ainsus (üks) on järelikult kognitiivselt "vähem" kui mitmus (kaks või rohkem); nominatiivi vormis substantiiv vaid nimetab eset, inessiivi lõpuga -s varustatud substantiiv aga informeerib lisaks asukohast; preesens väljendab käesolevat aega ja on seega sõna otseses mõttes kõnelejale lähemal kui möödunud aega väljendav imperfekt; indikatiivi kasutatakse siis, kui verbiga väljendatavat tegevust vaid nimetatakse, konditsionaal aga seab selle toimumisele juba tingimusi jne. Seega on olemas seos lihtsa tähenduse ja lihtsa vormi vahel; selle kohta kasutatakse terminit konstruktsiooniline ikoonilisus või diagrammilisus. Ikoon on piltlik; morfoloogilised opositsioonid on seega oma kodeerimisviisi poolest põhiliste semantiliste suhete abstraktsed kujutised
· Superlatiiv, ülivõrre maksimum Aeg näitab sündmuste toimumist lähtuvalt kõnehetkest aeg: kõnehetk, sündmushetk, viitehetk s, k, (v) <------------------------------------------------------> `preesens' s k(v) <------------------------------------------------------> `imperfekt' k(v) s <------------------------------------------------------> `futuurum' s k(v) <------------------------------------------------------> `perfekt' s v k <------------------------------------------------------>
ning seostab seda mingi teise ajahetkega (nt. Kõnelemisajaga) . Tavaliselt markeeritakse verbil. Kui sündmuse toimumisaega vaadeldakse võrdluses kõnelemisajaga on tegemist absoluutse ajaga. Nt. Tulevik, lihtminevik jne. Relatiivne aeg viitab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi toimumisajale mingi teise kontekstuaalselt määratletud ajahetke suhtes; teine ajahetk ei kattu kõnelemisajaga. Preesens, imperfekt, futuurum, perfekt, pluskvamperfekt. Kõneviis on vormistik, mis annab edasi modaalsust, väljendatakse tavaliselt verbil. *modaalsus on vahend sündmust kirjeldava väite staatuse edasiandmiseks, sellega antakse edasi kõneleja subjektiivseid seisukohti ja arvamusi NB! Ei iseloomusta sündmust, vaid väite staatust. *Kõneleja annab edasi oma suhtumist öeldavasse: kas see on usutav, reaalne, kohustuslik. KÕNEVIIS Kondtisionaali e. tingiv kõneviis ; kui tuleks, oleks jne
Märgib palatalisatsiooni. Leidub astmevahelduslikke muutusi. Käändeid tema grammatikas 5: nom, gen, dat, akk, rektiiv. Sõnamuutmissüsteem järgib tolleaegset saksa-ladina süsteemi. Võrdlus mb-tunnuseline. Noomeniga seondub õpetus, kuidas tuletada rahvaste nimetusi: moodustub rektiivist, liidetakse meessoo lõpp -linne või naissoo lõpp ick. Verbi käsitlus sarnane Stahliga: kategooriatest tegumood, isik, arv, aeg, kõneviis, tegumood; aegadest preesens, imperfekt, perfekt, pluskvamperfekt, futuurum; kõneviisidest indikatiiv, imperatiiv, optatiiv, konjunktiiv, infinitiiv. Süntaks Stahlil puudus, tal on: esitab näpunäited käände- ja pöördevormide kasutamiseks. Rahvakeeles pole artiklit. Grammatika sõnastikus leidub palju rahvakeelseid, Lõ-Tartu murdele omaseid sõnu. Arhaismid. Adrian Virginius - silmapaistev keelemees ja kirikukirjanduse väljaandja. 1683 kutsus Fischer ta eestikeelset piiblitõlget ette valmistama
tegevust vastupidi kulgeb ajas. Iratiivne - korduv tegevus; progressiivne - jätkuv tegevus; frekventatiivne - korduv; habituaalne - harjumust või viisi väljendav; inhoatiivne - algust väljendav. Aeg - Aeg on deiktiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega. Imperfekt e lihtminevik Futuurum e tulevik Liitajad e perifastilised ajad Perfekt e täisminevik Pluskvamperfekt e enneminevik Kõneviis - informatsioon, millega kõneleja väljendab oma suhtumist või arvamust Espiseteemilisus - esitatud info tegelikkusele vastavuse aste Evidentsiaalsus - esitatud infoväidete põhjendused või allikad Eesti keeles on viis kõneviisi: Indikatiiv - neutraal
60. Aeg Grammatiline kategooria, mis viitab verbiga edastatud sündmuse või seisundi ajale, ning seostab seda mingi teise ajahetkega. Tavaliselt markeeritakse verbil. Kõnehetk on tempuse lähtekoht e origo. Absoluutne aeg, kui sündmuse toimumisaega vaadeldakse võrdluses kõnelemisajaga (tulevik, lihtminevik). Relatiivne aeg viitab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi toimumisajale mingi teise kontekstuaalselt määratletud ajahetke suhtes (enneminevik). Imperfekt e lihtminevik, futuurum e tulevik. Perfekt e t'isminevik vaatleb mineviku tegevust kõnehetkest lähtuvalt, pluskvamperfekt e enneminevik vaatleb mingist minevikus olnud vaatepunktist lähtuvalt. Sellist vaatepunkti nimetatakse viiteahelaks. 61. Modaalsus, modaalverbide allikaid Modaalsus on vahend sündmust kirjeldava propositsiooni staatuse edasiandmiseks. Modaalsus hõlmab seda osa informatsioonist, millega kõneleja väljendab oma suhtumist või arvamust öeldava kohta
sõnadel on mitmuse omastavas tunnus te, d-lõpulise ja lõputa ainsuse osastavaga sõnadel mitmuse tunnus on de). Noomeni peakäänded ainsuse nimetav (algvorm), ainsuse osastav, ainsuse sisseütlev, mitmuse osastav, mitmuse sisseütlev. 36. Verbi põhi- ja peavormid põhivormid: ma-infinitiiv (supiin), da-infinitiiv, isikulise tegumoe kindla kõneviisi oleviku 1.pööre ja tud-partitsiip. Peavormid: personaali indikatiivi imperfekt, nud-partitsiip, impersonaali indikatiivi preesensi jaatav vorm. 37. Käändkondade ja käändtüüpide üldjaotus käändkondadeks jagamine: 1) astmevaheldustunnuste alusel kolme rühma: astmevahelduseta sõnad (esimeses viies käändkonnas), nõrgeneva astmevaheldusega (ainsuse nom tugevas, gen nõrgas) kuuluvad 6.käändkonda, tugevneva astmevaheldusega (nom nõrgas, gen tugevas) moodustavad 7. käändkonna
Geschichte mit Manfred. Stil Die ganze Erzählung findet auf zwei Ebenen statt. Die erste Ebene spielt im Krankenhaus (nach ihrem Unfall) und wird von Rita in der allwissenden Erzählerrede (auktorial) erzählt. Dort wird im Präsens beschrieben, wie ihr Leben im Krankenhaus abläuft (Gespräche mit Besuchern etc.). Diese Ebene ist folglich das Jetzt. In der zweiten Ebene wird die ganze Handlung beschrieben, alles das, was in der Inhaltszusammenfassung steht. Diese Ebene wird im Imperfekt, aber auch mit direkter Rede von einer dritten Person geschildert. Diese Person ist keine aus der Erzählung, sie ist einfach der Erzähler, der auch mehr Informationen hat als Rita selbst. Oft sind diese Ebenen durch Kapitel getrennt, jedoch erfolgt solch ein Wechsel auch nicht selten von einem Absatz zum anderen. Christa Wolfs Gebrauch der direkten Rede erinnert stark an den von Eveline Hasler (Anna Göldin). Genau wie bei ihr muss die direkte Rede nicht zwingend in Anführungszeichen stehen
annaabi.ee 
