Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Ilukirjanduse põhiliigid ja kirjanduse põhimõisted". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
värss, eepika, lüürika, sündmustik, luuletus, põhiliigid, dramaatika, zanrid, stroof, rütm, salm, ilukirjanduse, eepos, novell, anekdoot, luuletuse, lauset, draama, teemasid, süzee, koostisosa, faabula, ajalis, kompositsioon, karakter, traditsioonilisteks, sellena, olukordi, üksikasjalik, kaudselt, sündmustikku, suurvormid, lühijuttILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Ilukirjanduse põhiliigid klassikalise jaotuse järgi on eepika, dramaatika, lüürika. Põhiliigid jagunevad zanriteks ehk ajalooliselt väljakujunenud traditsioonilisteks kirjandusvormideks. EEPIKA üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel
Algriim - Alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla [Häälikute kokkukõla] Alliteratsioon - algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. [venda kuulis, vasta kostis] Antonüümid - vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob vastandussuhe [madal - sügav, vähe - palju, alustama - lõpetama] Assonants - algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis [Udu rikub uue kuue.] Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline, heroiline või traagiline. [ Tuntud - Jakob Tamm "Orjakivi", Jaan Bergmann "Ustav Ülo", Jaan Kärner "Kaarnamäe ballaad", Marie Under valmik "Kolmteist ballaadi"] Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"]
Uni mõtsa hundi selga,laiskuskarjalaste pääle! ), uus e. Riimiline rahvalaul- Riimiline rahvalaul hakkab kujunema 18. sajandil. Riimilise rahvalaulu olulisemaks tunnuseks on lõppriim. Värsid ei koondu enam paralleelrühmadesse, vaid lõppriimi alusel stroofiks. Ka keelelisi arhaisme esineb vähe.(KAS ON MEIE HÄRRAL MURET?Kas on meie härral muret,kust ta saab, mis ta süöb,kas täma nälga sureb?Täma luodab tüöliste pääle,prassib sääl, balli pääl,tõstab rõemsast hääle!) 2. Ilukirjanduse põhiliigid klassikalise jaotuse järgi on eepika, dramaatika, lüürika. Põhiliigid jagunevad zanriteks ehk ajalooliselt väljakujunenud traditsioonilisteks kirjandusvormideks. EEPIKA üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust
Lüürika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. Lüroeepika- kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan. Värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. Stroof- salm; luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid
ILUKIRJANDUS EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA · esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, · lavalisus · rahulik, üksikasjalik meeleolude vahetu · põhineb dialoogil e käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda
pingeline. Dialoog- kahekõne Draama- tõsine näidend. Kajastab keskklassi arengut ja moraali(Libahunt). Kolm zanrit tragöödia,komöödia ja draama. Draamakirjandus kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks, stseendieks. Eepika- üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sõndmusi, tegelasi ja olukordi. Eepos- eepika suurvorm, enamasti värsivormiline. Epiteet- täiendsõna, mis tõstab esile mõnd nähtuse olulist joont, enamasti omadussõna. Folkoor- rahva suuline sõnalooming, mis jaguneb järgmisteks liikideks ja alaliikideks: rahvalaulud, rahvajutud ja rahvaluule lühivormid. Fraseologism- mitmesõnaline, kindla ülesehituse ja tähendusega terikväljend. Homonüümid- samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. N: kangur-kuduja. Humoresk- lühijutt, mida iseloomustab huumor, heatahtlik nali.
hilisema. Sellist sündmuste arenemise ajalis-põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitatakse nende põhjused. Kindlatel kunstipõhimõtetel üles ehitatud teose sündmustikku nimetatakse süzeeks. Eepika Eepika on kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi. Eepilises teoses on esikohal jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Sündmustega tuuakse lugejani tegelas(t)e või autori mõtete, tunnete ja elamuste kaudu. Eepilised ehk jutustavad teosed on tavaliselt kirjutatudvabas kunstilises keeles proosas. Jutustava teose kolm põhitunnust on süsee, karakterid ja miljöö.
Näiteks madal sügav, alustama lõpetama, vähe palju. 3. Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend. Kirjanduses kasutatakse arhaisme tegelaste kõne ja sündmuste iseloomustamisel. 4. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 5. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. 6. Dialoog - kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. 7. Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend 8
Väärastunud tegelased - (sarimõrvarid, süütajad, vägistajad) Tegevuskohti, olukordi ja tegelasi psühholoogiat kirjeldatkse üksikasjalikult ja sügavuti. Õuduskirjanikuna saavutas kuulsuse ameeriklane Edgar Allan Poe. Vene kirjanikest on õudusjutte kirjutanud Nikolai Gogol, eesti autoritest Veiko Belials ja Urmas Alas. Teaduslik-fantastiline ehk ulmekirjandus Eesmärk on käsitleda võimalikke teadussaavutusi ilukirjanduse vormis Aluse pani Jules Verne Johann Wolfgang Goethe, Mery Shelley Utoopia Selline teos, mis räägib sellisest kohast ja korrast, mida pole olemas. Thomas More, Platon Eestis: Karl Ristikivi Eepika Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Jaotub zanriteks: eepos, romaan (suurvormid); jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt (väikevormid)
Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F.Tuglas) 6. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 7. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid.
Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F.Tuglas) 6. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 7. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid.
Eepika Kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi enamasti vabas jutustavas vormis proosas. Eepilises teoses on esikohal .jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega : Zanrid Eepos Lugulaul, eepika suurvorm, enamasti värsivormiline teos maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest, saatuslikest võitlustest, müütilistest või tegelikest ajaloosündmustest, looduskatastroofidest. Eepose stiil on ülev. Sel võib olla autor, kuid alati ,pole see teada Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros, kangelane, rahva suurkuju, keda juhivad ürgjõulised tunded. Ta .saadab oma teekonnal korda palju kangelastegusid, kuid teda tabavad ka rängad katsumused
Dialoog - kahekõne Näit. Intervjuu, vestlus. Draama – tõsise sisuga näidend Näit. Kuulsad draamakirjanikud venelane Anton Tšehhov; eestlased Eduard Vilde ,, Tabamata ime“ , Anton Hansen Tammsaare ,,Kuningal on külm“,August Kitzberg ,, Tuulte pöörises“ ja Juhan Smuul ,,Lea“. Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliikidest Näit. Tähtsamad dramaatikažanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika – üks kirjanduse põhiliik, mille teosed on proosavormis Näit. Eepika suurvoemid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot, jt. Eepos – pikk, jutustava sisuga teos, kus tegelased on kangelased või mütoloogilised tegelased Näit. Kreeklaste ,,Odüsseia“ ja eestlaste F.R.Kreutzwaldi ,,Kalevipoeg“, soome E. Lönroti ,,Kalevala“, sumeirte ,, Gilgameš“. Epiteet – omadussõna, mis iseloomustab talle järgnevat nimisõna Näit. Ere päike, virk tüdruk Folkloor – rahvaluule Näit
10. Lüürika üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab elamuslikkus ja mõtete, tunnete ja meeleolude vahetu esitamine. 11. Sonett 13.sajandil itaalias loodud luulezanr, mis koosneb 14 värsireast. Sonett jaguneb riimiskeemi järgi kolmeks:itaalia, prantsuse ja inglise sonetiks. 12. Eleegia antiikkirjanduse leinalaul, mis hiljem muutus tõsieluliseks mõtisklevaks luuletuseks. 13. Ood - Ood on pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele. 14. Värss luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset 15. Riim häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade lprdamine värsirea lõpus, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe. 16. Stroof salm. 17. Parallelism regivärsilise rahvalaulu nähtus, kus värsirühmad on grupeeritud sisu ja
Dramaatika (jutustav kirjandus) (luulekirjandus) (näitekirjandus) Eepos ood tragöödia Romaan pastorad komöödia Jutustus sonett draama Novell ballaad Reisikiri poem Päevik haiku Miniatuur lüüriline luuletus Proosaluuletus Luule kujunes tantsu saatelaulust, kui sõnalise osa tähtsus suurenes. Luulel on 3 peamist vormitunnust: Riim- sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Rütm- põhineb sõnarõhul ja häälikute pikkused. Värss-on luuletuse 1(üks) rida. Stroof- on luuletuse 1(üks) salm. Luule Riimiskeemid Paarisriim a-1 rida Ristriim a Meesriim värsi lõpus on ühe
Kirjanduse põhiliigid ● Eepika e proosa- jutustav ilukirjandus, mis kujutab endas sündmusi, tegelasi ja olukordi. ● Lüürika e luule- ürgseim sõnakunsti valdkond ● Dramaatika e näitekirjandus- teoses kujutatakse dialoogi vormis vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva sündmuste reana. Dramaatika ehk näitekirjandus Liigid: ● Komöödia- naljaka sisuga näidend. ● Tragöödia- K urbmäng, kus peategelane hukkub. ● Draama- tõsise konflikti ja elulise sündmusega näidend. Mõisted: ● Dialoog- kõne, kahe isiku vahel. ● Vaatus- osa näidendist.
Antonüümid-vastandsõnad Ballaad-lüüriline jutustav luuletus, sisu on fantastiline, ajalooline või kangelaslik Draama-tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga. Sageli leitakse konfliktist väljapääs Draamakirjandus-iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus, dialoogivorm. Tähtsamad zanrid tragöödia, komöödia, draama. Eepika-kujutatakse tõepäraseid või sellena kujutatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Jutustatakse juba toimunust. Suurvormid: eepos ja romaan. Väikevormid: jutustus, novell, valm, anekdoot. Eepos-ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. Tegelasteks vägilased või muinasjumalad. Kunsteeposel autor teada. Epiteet-tõstab põhisõna esile omadussõnaga(sinkjas taevas, rõhuv vaikus)
Antonüümid vastandsõnad Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend Arvustus e. retsensioon- zanr, mida iseloomustab kriitilisus. Ülesandeks käsitleda, analüüsida, tutvustada ja ka reklaamida uut raamatut, näidendit või filmi. Assonants- sõna esimese silbi täishääliku kordumine samas värsis või lauses. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõge enam mõjutanud 18. sajandi oti rahvaballaadid. Tuntud ballaadimeistrid on, Johann Wolfgang
Kirjanduslikus kommunikatsioonis sünnib teos: autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani. Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Lüürika on sõnakunsti üks põhiliike eepika ja drammatika kõrval. Lüürika liigid e vormid on luuletused ( sh. Sonetid, oodid, hümnid, pastoraalid, eleegiad, haikud, tankad), mis väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid lüürilist e lürismi. Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine
SÜNONÜÜM on samatähenduslik sõna (ilus, kaunis, kena) HOMONÜÜM on samakujuline sõna eri tähendusega (tuli-isa tuli, tuli põleb) ANTONÜÜM on vastandtähendusega sõna(ilus-inetu, tark-rumal) ALGVÕRRE KESKVÕRRE ÜLIVÕRRE Ilus ilusam kõige ilusam ehk ilusaim (mitm os-st moodustatakse) ILUKIRJANDUS EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA · esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, meeleolude · lavalisus · rahulik, üksikasjalik vahetu esitamine; · põhineb dialoogil e käsitlusviis elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda
tõstab esile olulist. Raamjutustus, -novell, -romaan kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel sulandusid ning tekkisid uued zanrid, mitmesugused vahe- ja liitvormid ( proosapoeem, lugemisdraama, kuuldemäng, filmistsenaarium, telenäidend ). Eepika põhitunnuseks on jutustaja ja tema poolt jutustatava olemasolu. Jutustaja vahendab
1. eepika-on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid). 2. lüürika-on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. 3. dramaatika-Dramaatika ehk näitekirjandus ehk draamakirjandus (varem draama) on üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval.Dramaatika põhizanrid on
Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale. Kirjandus mitte ainult ei kujuta maailma, vaid ka väljendab, vormib ja loob seda. Esteetika poeetika püüab jõuda kirjanduslike tekstide kunstilise tervikuni, ilu seaduste alusel. Kujundikeele mõistmine on loomise eelduseks, see lubab mõista ja vallata kunsti.
tagasipöördumist ürgse lihtsa eluviisi juurde. Nad vastandasid loodust ühiskondlikele väärtustele ning püüdsid muuta inimest paremaks temas ürgsete instinktide äratamise kaudu. Akmeistid ülistasid jõudu, sensuaalsust ja teisi ürgseid instinkte. Akmeismi esineb Johannes Barbaruse (18901946) varases luules, kogud "Fata morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919), "Katastroofid" (1920). aktsentueeriv värsisüsteem vt rõhuline värsisüsteem. akrostihhon luuletus, mille värsiridade esimesed tähed moodustavad kellegi nime, mõne sõna või fraasi. Näiteks: xxx Silmades taevas ja meri Inimene sinisilmne Nagu peoga kühveldet teri Imeline valge Meeled tuultele valla Uued vaod vaotuman palge Süda sädemeid kalla Tuli kõik neelab alla Voogab päev üle lõõsan maa Algaman merel kui tõus Lebada kauem ei saa Geenid veel jõus Eestimaa (Andrus Rõuk.) aleksandriin 12-silbiline paarisriimiline värss tsesuuriga 6. silbi järel.
Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA. Sõnakunstiteos põhineb kujundil. Ilukirjanduslikkus e kunstilisus on kujundliku keelekasutuse tulemus. Kujundlik kõne on mitmetähenduslik.
· Kirjanduskriitika tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel Abiteadused: bibliograafia, tekstoloogia e tekstikriitikam lähiteadused filosoofia, esteetika, keeleteadus jne 3. Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Lugemise ajaloost saab rääkida al uusajast. Alates trükipressi leiutamisest hakkab lugeja tähtsus tõusma. Ei eksisteeri õiget lugemist, kuna ilukirjanduse keel on väga mitmetähenduslik. Viimase 50 a jooksul on intensiivselt uuritud lugeja rolli ning leitud, et teose tähendus suurel määral sõltub lugejast. Lugeja olemus: · mudellugeja (ideaallugeja, kes mõistab teose lugemisreegleid), tegelikult ei eksisteeri · Tegelik lugeja reaalselt teost lugev isik, kes lugemisel lähtub tekstis olevast lugemismudelist ( nt krimkast ei oota keelemängu), isiklikust elukogemusest,
Kirjandusajalugu on alati kirjutatud mingitest ideedest lähtuvalt, seega on latentselt ideoloogiline. Kuidas saab tekste (kirjandust) liigitada? A) Liigitamine taseme põhjal. Taseme põhjal eristatakse väärtkirjandust, mis on midagi "ülevat", ja ajaviitekirjandust, "sopakirjandust" jmt. See puudutab kirjanduse zanre ja vorme, funktsioone, stiili, keelekasutust jpm. B) Kirjanduse funktsionaalne liigitus. Belletristika (mis jaguneb: eepika, lüürika, draama), esseistika, teaduskirjandus, aimekirjandus, õppekirjandus, ajakirjandus, õigusalane kirjandus. Mis on poeetika? Millised on poeetika liigid? Poeetika on õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja kujunduse seaduspärastustest ja väljendusvahenditest. On poeesia teooria. Normatiivne, deskriptiivne, immantentne poeetika. Mis on Aristotelese arvates kõige olulisemad zanrid? Kuidas ja miks kasutab
ILUKIRJANDUS rahuldab inimese esteetilisi vajadusi, see pakub lugejale kujutelmi, elamusi ja kogemusi. Ilukirjanduses ei esitata tõelist maailma, vaid pakutakse selle tõlgendust. Ilukirjandus aitab inimesel ennast paremini mõista. PUBLITSISTIKA ehk ajakirjanduse vahendab arvamusi, aateid ja ideoloogiaid. Arutletakse inimese ja ühiskonna üle. AJAKIRJANDUSZANRID on arvustus, intervjuu, uudis, reportaaz. TEADUSKIRJANDUS EHK AIMEKIRJANDUS talletab ja levitab teadmisi. 3. PROOSA EHK EEPIKA Proosateos on vabas vormis, jutustava sisuga tekst. Tunnusteks süzee ehk tegevustik, karakterid ehk tegelased ja miljöö ehk tegevuskoht. Jaguneb romaaniks, jutustuseks, novelliks, jutuks, eeposeks, valmiks, miniatuuriks jne EEPOS on pikk jutustava sisuga, enamasti värssides kirjutatud teos. Eepostes tegutsevad kangelased ja jumalad. Neis jutustatakse suurtest ja olulistest sündmustest rahva elus, võitluses ülekohtu vatsu. Kujutus on avar, üleva sõnastuse ja ühtse värsimõõduga
mõeldud, st kuidas võiks lugeda, et elamus oleks parim tegelik lugeja ehk siis lähtub tekstist; põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab "tõlgenduskogukonda" (kooslus, keda ühendab maailmavaade- sõbrad, pere etc) ning ootused ( põlvkonna ootushorisont, millest lähtuvalt kirjutatakse: nt Twilight on suunatud naiivitaridele, Harry Potter nt neile, kes massi ei sobitu) 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. 1. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine. 2. Eepika zanrid(eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt,laast)
- lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa - pikemates teostes on kõrvalteemad Idee - kirjandusteose peamine mõte - väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse Stiil - kõrge = pidulik, kõrgendatud - keskmine = neutraalne - madal = argipäevane Eepika ja selle alaliik eepos Eepika ja eepose seos - 18-19.sajand oli eepika võrdne eeposega - jutustav kirjandus tänapäeval Autor - võib näidata suhtumist kaudselt - võib olla tegelaseks - võib sekkuda sündmustesse Olulisemad žanrid - suurvormid eepos ja romaan - väikevormid valm, novell, jutustus Eepos - värsivormiline suurteos ( maailma loomisest, jumalate tegudest, ajaloosõndmustest, looduskatastroofidest) - lugulaul Kangelaseepos - kesksel kohal rahva suurkuju - kangelane
etc) ning ootused. f. Autorikeskne analüüs uurib i. Mida on autor tahtnud oma teosega öelda ii. Millised olid teose loomistingimused iii. Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus g. Lugeja i. Isiklik elukogemus ii. Tõlgenduskogukond, kuhu ta kuulub iii. Oma põlvkonna ootushorisont 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. a. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused i. Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid ii. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine b. Eepika zanrid (eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt, laast) i
Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval ž anrid ünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane
otsesõnu kirjas. emotsionaalse hinnangu (lõbus, tõsine, igav ...); Üksikute tingmärkide (õppekirjanduse tingmärgid), skeemide, kaartide lugemine õppekirjanduses, nende tähenduse tabamine. Luuletuste ilmekas (mõtestatud) lugemine. Riimuvate sõnade leidmine õpetaja abiga. Tekstiliikide eritamine: jutt, muinasjutt, luuletus, mõistatus. Kirjandustekstid: liisusalm, muinasjutt, mõistatus, luuletus, piltjutt, vanasõna, jutustus, näidend. Loetud raamatu autori, kunstniku (illustraatori), tegelaste nimetamine, loetust jutustamine. Loetule Kirjutamine emotsionaalse hinnangu andmine (lõbus, tõsine, igav jne). Kirjatehnika Kirja eelharjutused.
annaabi.ee 
