Hüpnoos (0)

Hüpnoos
Sissejuhatus
Hüpnoos on selline teema, mis on tekitanud palju lahkarvamusi. On neid, kes  arvavad , et tegu 
on suure pettusega ja et see ei vääri teaduse nime, aga on ka teatud kontingent inimesi, kes on 
veendunud selle abistavas toimes ning usuvad selle teaduslikke või vaimseid tagamaid. Ja 
muidugi on palju minusuguseid, kes on kuskilt midagi natuke  kuulnud , aga ei oska seisukohta 
võtta. Seega otsustasingi hüpnoosi kohta põhjalikumalt uurida ja sellest rohkem teada saada. 
Selle referaadi eesmärgiks ongi anda lühiülevaade hüpnoosi ajaloost, toimest ja kasutamisest.
Ajaloost
Vaimujõud on inimesi  lummanud  ja hirmutanud  läbi ajaloo. Egiptuse,  Kreeka,  Rooma   ja 
teised tsivilisatsioonid kasutasid tehnikaid, mida tänapäeval peetakse sarnaseks hüpnoosiga. 
Keskajal tunnustati laialt raviviisi, kus  kuulsad  inimesed tervendasid haigeid oma kohaloleku 
või   puudutusega.   Hüpnoosiga   tänapäeva   mõistes   hakkas   esimesena   tegelema   18.   sajandi 
Austria    ravitseja    Franz   Mesmer,   kelle   teooria   järgi   põhines   nähtus   inimeses   peituvatel 
magnetjõududel ehk nn animaalsel magnetismil.  Terminit  "hüpnoos" hakkas kasutama šoti 
arst James Braid. Hilisemal ajal hüpnoosiga tegelnud meedikutest on tuntuim psühhiaater dr 
Milton   H.   Erickson.   Tema   olulisim   väide   oli   see,   et   alateadvus   on   eneseravimiseks 
mõõtmatult võimas vahend. (Streeter, Michael, 2004)
Hüpnoosi olemus
Hüpnoos   (hypnos   -   uni   kreeka   keeles)   on   meele   muudetud   seisund   ehk   kunstlikult   esile 
kutsutud   teadvuseseisund,   mida   iseloomustab   kõrge   vastuvõtlikkus   sugestioonile   ehk 
sisendusele(Laurence, J,  Perry , C,  1988). Hüpnoosi kutsub esile hüpnotiseerija, kes inimese 
transiseisundisse    viimiseks    kasutab   erilist   metoodikat,   näiteks   monotoonset   sõnalist 
ärritust(Streeter, Michael, 2004). Hüpnoos võib olla erineva sügavusastmega, sõltuvalt sellest, 
millised ajukoore osad säilitavad aktiivsuse(Streeter, Michael, 2004).
Transi    ajal   on   hüpnotiseerija   eesmärk   rääkida   otse   patsiendi   alateadvusega.   Ta   viib 
ravialusesse sisendused, mille eesmärgiks on inimeste harjumuste muutmine, tema  eneseusu  
suurendamine    või   minevikumälestustest   ülesaamine.   Sisendused   ei   jõua   teadvusse,   vaid 
alateadvusse. (Streeter, Michael, 2004)
Iga hüpnoosiseanss peaks reeglina sisaldama  kuut  staadiumi:
• Eelnev  vestlus (et hüpnotiseerija mõistaks kliendi tõelisi vajadusi, samuti ta lootusi ja 
hirme ning patsiendile on see vajalik, et tunda end hüpnotiseerijaga  mugavalt  ja et 
tekitada usaldus)
• Seisundisse  viimine (transi esile kutsumine)
• Seisundi süvendamine(kasutatakse samu  meetodeid , mida transsi viimisekski)
• Sisendus(olenevalt ravialuse  vajadustest , soovidest)
• Seisundist väljumine(pooldatakse sujuvat)
• Lõpuvestlus(seansi analüüsimine)(Luhaäär,  Ingvar , 2008)
Transi esilekutsumine
On   olemas   palju   spetsiifilisi   hüpnoosimeetodeid   ning   erinevad   hüpnotiseerijad   arendavad 
tavaliselt välja  omaenda  stiili. Üks levinumaid on selline, kus patsiendil palutakse kujutleda, 
et   ta    astub    aeglaselt   mööda   trepiastmeid   allapoole.   Samal   ajal,   kui   inimene   näeb   ennast 
jätkuvalt allapoole  liikumas , liigub ta vähehaaval üha sügavamasse transsi. (Streeter, Michael, 
2004)
Üheks   teiseks   sageli   kasutatavaks    meetodiks    on   progresseeruv   lõõgastumine.   Selle   puhul 
palutakse   inimesel   koondada   oma   mõtted   ning   tunda   järk-järgult   lihaseid   ükshaaval 
lõõgastumas, vähehaaval mööda keha allapoole liikudes.(Streeter, Michael, 2004)
Kolmas levinud meetod on selline, et inimesel palutakse lugeda  numbreid  mõttes  tagurpidi , 
näiteks alates sajast,  kusjuures  igale numbile tuleb keskenduda, justkui seda  iseendale  öeldes. 
(Luhaäär, Ingvar, 2008)
Üheks ebatavalisemaks meetodiks on segaduse esile kutsumine. Selle eesmärk on tekitada 
segadust    ja   hämmeldust,   et   see   ei   saaks   takistada   transsi   minekut.   Seda   võib   saavutada 
niiviisi,   et   hüpnotiseerija   räägib   kiiresti   mingis   tähenduseta   keeles.   Varsti   satub   teadvus 
toimuvast  täielikku   segadusse   ning   loobub   katsest   seda  mõista.   Kui  see  saab  teoks,  saab 
inimene minna hüpnootilisse transsi.  Ehkki  taoline meetod pole levinud, kasutatakse seda 
vahel   skeptiliste   ja   väga   loogilise   mõtlemisega   inimeste   puhul,   kelle   teadvust   on   muude 
võtetega raske välja lülitada. (Streeter, Michael, 2004)
„Nende   ja   teiste   samalaadsete   tehnikate   eesmärk   on   juhtida   teadvuse   tähelepanu   eemale. 
Hoides   teadvust   hajevil   ja   takistades   teda   rändamast   teistes   mõtetes,   saab   hüpnotiseerija 
suhelda alateadvusega vahetumalt (Streeter, Michael, lk 53, 2004).“
Aeg, mis kulub inimese hüpnoosi alla saamiseks erinevate meetodite abil, võib varieeruda 
vähem kui minutist poole tunni või rohkemani. Neid, kes on selle protsessiga juba harjunud, 
on kergem transsi viia. (Luhaäär, Ingvar, 2008)
Hüpnoosi(trans) staadiumid
• Esimene staadium:
Selle   staadiumiga   kaasneb   tardumus   ja   algab   lõdvestus.   Hüpnotiseeritaval   esmane 
katalepsia(väiksemad lihased(nt silmalaugude) muutuvad raskeks ja ta tunneb, et tal 
puudub jõud ja energia neid liigutada).
• Teine staadium:
Patsiendil võib esineda raskus- või hõljumistunne. Katalepsia kätes.
• Kolmas staadium:
Algab   transi   keskmine   staadium.   Sellega   kaasnevad   katalepsia   jätkumine   ja 
süvenemine(tavaliselt   jalgadesse   või   koguni   tervesse   kehasse)   ning   maitse-   ja 
lõhnaaistingu   muutused.   Alates   sellest    staadiumist    võib   hüpnotiseerija   patsiendile 
kõike sisendada(näiteks võib ta sisendada patsiendile, et number kolme ei ole olemas 
ja kui  paluda  patsiendil numbeid lugeda, läheb ta number kahelt otse neljale).
• Neljas staadium:
Hüpnotiseerija   saab   patsiendil   amneesiat,   mälukaotust   esile   kutsuda.   Lisanduvad 
teatud kehaosade  anesteesia  ehk tuimus  ja analgeesia ehk valuaistingu puudumine.
• Viies staadium:
Algab   transi   sügav   staadium.   Selles    staadiumis    võivad   hüpnotiseerijad   rakendada 
ebaharilikke hüpnoosijärgseid enesesisendusi, nii et pärast „ärkamist“ võib  patsient  
näiteks linnu moodi tiibu lehvitada.
• Kuues staadium:
Kõige sügavamal transiastmel kogevad patsiendid sellist tuimsust, et neil võib teostada 
kirurgilisi operatsioone. Selles staadiumis võib esineda ka uneskõndimine. (Streeter, 
Michael, 2004)
Need staadiumid näitavad ligilähedaselt, missugused nähtused võivad hüpnoosi all esineda, 
kuigi erinevad patsiendid võivad neid kogeda erinevatel  aegadel . Samuti võib esineda suuri 
individuaalseid erinevusi transi sügavuses ja transiaegsel käitumisel. (Streeter, Michael, 2004)
Suure osa oma ravitööst saab hüpnoterapeut läbi viia transi esimese kolme kergema astme 
jooksul (Streeter, Michael, 2004).
Hüpnoosijärgsed sisendused
Hüpnoosijärgseid sisendusi kasutatakse sageli patsiendi halbade harjumuste raviks. Transi ajal 
sisendab   hüpnotiseerija   patsiendi   alateadvusele,   et   millal   iganes   pärast   ärkamist   peaks   ta 
kokku puutuma vanade ihade või olukordadega, reageerib ta neile uuel, teistsugusel viisil. 
Näiteks   võib   sisendada,   et   kui   inimene   tunneb   end    stressis    või   masenduses,   siis   sigareti 
süütamise asemel läheb ta hoopis koeraga  jalutama . (Streeter, Michael, 2004)
Transist  väljumine
Kui ravisisendus on tehtud ja transi eesmärk  sooritatud , on hüpnoterapeudi ülesandeks tuua 
inimene hüpnoosist välja tavalisse teadvusseisundisse.
Selle traditsioonilise meetodina, ütleb hüpnotiseerija patsiendile, et ta mingil ajal nipsutab 
sõrmi,   mis   toob   patsiendi   transist   ärkvele.   Paljud   hüpnoterapeudid   peavad   seda   aga   liiga 
järsuks meetodiks. Seetõttu ongi veidi levinumaks võtteks patsiendile öelda, et hüpnotiseerija 
loeb aeglaselt kümnest üheni. Lugemise ajal virgub patsient aeglaselt transist. Üheni jõudes 
on patsiendi teadvus ärkvel. (Streeter, Michael, 2004)
Hüpnoosi kasutamine
Hüpnoosi   on   rohkema   või   vähema   eduga   kasutatud   erinevate,   eriti   psüühiliste   haiguste 
ravimiseks,   hüpnoosi   abil   on   üritatud   õppida   ja   saada   kontakti   teispoolsusega,   seda   on 
kasutatud   ka   puhtalt   meelelahutuslikel   eesmärkidel(lavahüpnoos).   (Laurence,   J,   Perry,   C, 
1988)
Peamiselt kasutatakse:
• Sõltuvustest ja foobiatest vabanemiseks
• Häbelikkuse vähendamiseks, sotsiaalsuse  suurendamiseks
• Halbadest   harjumustest   vabanemiseks(näiteks   liigne   muretsemine   ja   ärevus, 
hüpnoosiga saab põhjused peidust välja tuua ja aidata  alateadvusel  pidevust ärevusest 
üle saada)
• Unetuse puhul
• Allergiatest vabanemiseks(edu  saavutatakse  ligi 80% juhtudest)
• Haiguste ravimiseks(näiteks on edukalt ravitud soolestikuärritusi ja vähki)
• Valu   leevendamiseks(moodsas   kirurgias   kasutatakse   keemiliste   anesteetikumide 
alternatiivina hüpnoosi)
• Sünnitusel(üks kõige valutumaid sünnitusviise on hüpnoosi all)
• Laste aitamiseks(lapsed võivad hüpnoosile väga hästi  alluda , sest kujutlusvõime on 
nende   jaoks   loomulik   nähtus   –   ning   see   on   võti   alateadvuse   lahtimuukimiseks; 
hüpnoteraapia võib olla omal kohal laste puhul, keda vaevab madal  enesehinnang  või 
liigne ärevus)
• Mälu ja õppevõimekuse parandamiseks
• Ajas   reisimiseks   ja   eelmiste    elude    meenutamiseks(hüpnoosi   juures   kõige   enam 
vaidlusi tekitanud, aga on kõige paeluvam; aidatakse patsiendil meenutada unustatud 
minevikutraumasid, allasurutud või taastatud mälestusi)
• Sportlikke võimete parandamiseks
• Kuritegude lahendamiseks(suhtutakse kaheldavalt) (Streeter, Michael, 2004)
Enesehüpnoos
Siiani   olen   käsitlenud   hüpnoosi,   mille   puhul  üks   inimene   kutsub  teisel   transi   esile.   Seda 
nimetatakse heterohüpnoosiks, aga on ka olemas enese- ehk autohüpnoos, mille käigus viib 
inimene ise ennast transsi. 
Enda transsi viimiseks kasutatakse  plaate , mis on ise tehtud või on need  terapeut  lindistanud 
(Streeter, Micael, 2004).
Kaks  uuringut  on näidanud, et autohüpnoos võib olla sama efektiivne kui heterohüpnoos. 
Lisaks sellele on enesehüpnoositehnikad üsna lihtsad ja tõhusad. (Goldberg,  Bruce , 2001)
Enesehüpnoosi kasutusvõimalused:
• Suitsetamisest  vabanemine
• Kaalus allavõtmine
• Parem uni
•  Enesekindluse  suurendamine
• Mälu parandamine (Goldberg, Bruce, 2001)
Kokkuvõte
Ma arvan, et hüpnoos võib olla tõesti võimas vahend oma probleemide või haigustega toime 
tulemiseks, kui sellesse tõeliselt  uskuda . Kuigi teadlased on selle efektiivsuse üle aastasadu 
vaielnud ja ei ole ühisele teaduslikule  arvamusele  jõudnud, tuleb siiski tõdeda, et see on 
paljusid aidanud ja aitab edaspidigi.
Kasutatud kirjandus
1) Goldberg, B. (2001) Enesehüpnoos. New  York
2) Laurence, J, Perry, C. (1988). Hypnosis Will &  Memory . New York
3) Luhaäär, Ingvar. (2008) Mis on hüpnoos? Tallinn
4) Streeter, M. (2004) Hüpnoos, vaimu  saladused . Kanada