Hüpnoos (0)

Teadvus ja alateadvus

Hüpnoosi aluste mõistmiseks on oluline aru saada teadvuse ja alateadvuse erinevusest.
Teadvust seletatakse kui teadlikkust väliskeskkonnast ja iseenda olemasolust, seisundist ning tegudest. Teadvust iseloomustab kõige selgemalt ärkveloleku teadvus, kus tajume ennast ja keskonda enda ümber. Teadvuse põhiülesandeks on tähelepanu juhtimine ja suunamine. Samuti analüüsib meie teadvus infot ning võtab vastu otsuseid. Kõik info ümbritsevast maailmast läheb teadvusse, kus infot analüüsitakse ja suunatakse see alateadvusse.
Alateadvus salvestab kõike sisse tulevat infot ja võtab selle kasutusele. Omandatud info abil tekitab alateadvus emotsioone ja mõtteid. Alateadvuses paiknevad inimese mälestused, harjumused ja käitumismudelid. Kõik reaktsioonid põhinevad informatsioonil, mis on säilitatud alateadvuses. Alateadvus juhib ka organismi mittetahtelisi funktsioone nagu vereringe , südametöö või hingamine . Hüpnoosi peetakse seetõttu nii edukaks, kuna hüpnoosi ajal suheldakse otse alateadvusega (M. Streeter, 2004).

Hüpnoosi definitsioon

Hüpnoosile pole siiamaani suudetud leida ühtset definitsiooni. Hoolimata uutest uurimisvahenditest, ei ole hüpnoosi täpne toimejõud inimestele täielikult mõistetav. Hüpnoosi vaadeldakse kui teadvuse seisundit , mida suuresti iseloomustavad organismi lõdvestumine ja vastuvõtlikkus sisendusele. Iga inimene on unikaalne , seetõttu on hüpnoosi vastuvõtlikkus samuti unikaalne (Erickson, 1985; Yappko, 1995).
The American Psychological Association (APA, Division 30) defineeris hüpnoosi järgmiselt. Hüpnoos on protseduur, mis eeldab sissejuhitavat selgitamist, mille käigus räägitakse hüpnotiseeritavale milliseid aistingu, taju, mõtlemise ja käitumise muutusi võib ta kogeda protsessi ajal. Hüpnoosi ajal muutub inimese kujutlusvõime avatumaks, seetõttu juhitakse subjekt mõtlema või ettekujutama meeldivaid elamusi. Kõik inimesed reageerivad hüpnoosile erinevalt. Paljud kirjeldavad hüpnoosi, kui seisundit, milles inimese meeled on teravad ja erksad, samas tundes end väga rahulikult ja lõdvestunult. Paljud inimesed kirjeldavad hüpnoosi meeldivaks kogemuseks.
Mõistet heterohüpnoos kasutatakse kirjeldamaks inimese viimist hüpnootilisse seisundisse (transsi) teise isiku (hüpnotisöör) juhendamise abil (Goldberg, 2001). Samuti on võimalik teha ka enesehüpnoosi, mille käigus antakse sisendused ja kujutlused iseendale . Arvatakse, et iga hüpnoos on enesehüpnoos, kuna hüpnotiseeritav kirjeldab ise, millal ta transi seisundisse langeb. Ükskõik missuguse sisenduse omaksvõtmist peetakse enesehüpnoosiks. See juhtub, salvestiste ette mängimisel, televiisori või raadio kuulamisel, telefoniga rääkimisel või ajakirjanduse lugemisel (Bastarache, 2010).
Bruce Goldberg on aastal 2001 kirjeldanud hüpnoosi järgimise valemi abil:
Kõrvalejuhitud tähelepanu + usk + lootus = hüpnoos

Hüpnoosi ajalugu

Hüpnoosi ajalugu algab umbes aastast 3000 enne Kristust. Egiptuses tervendasid preestrid nii, et kõnelesid ja hoidsid käsi patsientidel ning patsiendid hoidsid samal ajal silmi kinni. Hiinas ja Indias olevat samuti läbi viidud sarnaseid tervendamisi, kus patsiente ravisid üksnes sõnad. Kreekas olid aga nii nimetatud unetemplid, kus meeleheitel haiged võisid pikali heita ja magada . Väidetavalt ilmus magades patsiendi unenäos ravi võimalus veavavale haigusele. Üks tuntuim tempel oli pühendatud kreeka arstikunstijumalale Asklepiosele.
Tuntuim nimi hüpnoosi ajaloos on Franz Anton Mesmer (1734 – 1815). Omal ajal peeti teda petiseks. Mermeri karisma ja hiilgav edukus patsientide tervendamisel julgustas hilisemaid hüpnoosi uurijaid ning see aitas kaasa mõista hüpnoosi tõelist olemust. Mesmer hakkas uurima tõusu-mõõna nähtusi ja planeete. Hiljem avastas mees, et on olemas üleüldine gravitatsiooniline vedelik, mis avaldab mõju inimesele. Sellist uurimist ja nähtust hakati nimetama „ animaalseks magnetismiks“. Seejärel proovis ta rajada magneetilise polaarsuse patsiendi ja tervendaja vahel. Mesmerit peetakse hüpnoosi üheks rajajaks, kuigi tema tegevus ei olnud püshholoogiline vaid füüsikaline, arvates, et magnetism ravib patsiente.
Teine suurim isik hüpnoosi ajaloos on šoti arst James Braid (1795 – 1860). Tema tuntuim saavutus on Bradi leiutatud sõna „hüpnoos“ kreeka unejumala Hypnose järgi. Üsna pea Braid hakkas nime õiguses kahtlema, sest märkas et hüpnoos ei sarnane unega. Samuti mõistis Brad , milles seisnes hüpnoosi olemus. Ta lükkas Mesmeri mõtte magnetilistest vedelikust ja magnetismist tagasi, selle asemel nägi ta hüpnoosi põhiolemuselt psühholoogilist nähtust.
Sigmund Freud ( 1856 – 1939) on tuntud kui mõjukaim inimene psühholoogia ajaloos. Vähesed teavad, et psühhoanalüütik oli oma karjääri alguses hüpnoosi pooldaja . 20. Sajandi alguseks loobus Freud hüpnotiseerimast ning hüpnoos jäi teaduses tagaplaanile. Seda eirati suurelt kahelt poolt – inimmõistuse uurimisvahendina ja ka teraapiameetodina patsientide ravimisel. Vaid üksikud meditsiinispetsialistid jätkasid võitlust hüpnoosi eest. Üks neist oli Milton Erickson (1901 – 1980), kes märkas alateadvuse jõudu ja mõistis, et hüpnoosi abil saab suhelda otse alateadvusega. Tema edu aitas tagastada hüpnoosi usaldusväärsuse ja populaarsuse.

Hüpnoosi kasutusalad

Hüpnoos on 21. sajandiks tunnustatud teaduslikult uurimise täisväärtusliku haruna ja ravivahendina. Hüpnoosi kasutatakse paljudes erinevates valdkondades. Igapäevaselt kasutavad tuhandeid inimesi hüpnoosi, et vabaneda mõnest halvast harjumusest või foobiast, parandada elukvaliteeti, vaigistada valu või ravida erinevaid haigusi.

Hüpnoosi kasutusvõimalused sõltuvuste korral
Sõltuvuste korral on inimesel iha või vajadus midagi saada. Sõltuvus mõjutab neurotransmitterite piirkonda ajus, mille tagajärjel närviimpulsid muunduvad. Algne kogemus võib olla meeliköitev, aga organismi ja meele kohanedes muutub enesetunne ilma teatud aineta ebameeldivaks (T. Moorey, 2011).
Kõige enam kasutatakse hüpnoosi soovides vabaneda suitsetamisest, alkoholismist, uimastite tarvitamisest ja liigsöömisest.
Teaduslikud uuringud on näidanud, et hüpnoos on efektiivseim sõltuvustest vabanemise meetod. Hüpnoosi eesmärgiks on selgitada välja halva harjumuse tekitaja ning püüda asendada seda mõne tervislikuma harjumusega. Paljude sõltuvustega tegelevate teraapiaseansside jooksul kasutatakse enesehinnangut tõstvaid sisendusi. Sügavama sõltuvuse korral kasutatakse hüpnoosi, tugevdamaks patsiendi soovi leida spetsialistide abi (M. Streeter, 2004).
Vaatamata paljudele Ameerika Ühendriikides tehtud uuringutele väidab Soome neuroloog S. Kallio, et rahva seas tuntud hüpnoosi kliiniliste rakenduste nagu alkoholismi, suitsetamise mahajätmise ning kaaluprobleemide korral pole tõhususest statistilist kinnitust saadud (H. Lainjärv, 2011).

Foobiad
Seletamatut ehk irratsionaalset hirmu nimetatakse foobiaks. Foobia on haiglaslik kartus ja neid on erinevaid, hirmu võib inimene tunda ükskõik mille ees. Foobia ilmnemiseks peab inimene olema stressi all (B. Goldberg, 2004). Vahest võib foobia olla tähtsusetu, kuid väga tihti võivad foobiad kujuneda takistuseks normaalse elu elamiseks. Enamikul juhtudel on hüpnoos väga efektiivneabinou ja üha rohkem inimesi kasutab just hüpnoosi oma hirmudest üle saamisel.
Üheks tehnikaks, mida kasutatakse, on patsiendi hirmuga vastandamine . Hüpnootilise transi ajal palutakse patsiendil kujutada oma hirmu objekti ohutul kaugusel. Mitmete seansside jooksul palutakse hüpnotiseeritaval kujutada hirmuobjekti järjest lähemal, kuni hirm kaob.
Teiseks lähenemis meetodiks on patsindi viimine aega, mil foobia välja kujunes. Tihtipeale on foobia põhjuseks varasemas eas kogetud sündmus. Hüpnotiseerija eesmärgiks on viia inimene tagasi aega, mil foobia ei olnud veel välja kujunenud ning lasta tal tunda, kuidas ta tundis end ilma foobiata. See tunne kasutatakse foobia asendamiseks.
Samu hüpnoosi meetodeid kasutatakse teiste seisundite ravimiks. Nende hulgas võivad olla paanikahäired, posttraumaline stress või obsessiiv- kompulsiivne häire (M. Streeter, 2004).

Meditsiinilised rakendused :
Valuravi
Ammustest aegadest on hüpnoosi kasutatud protseduurides patsientide rahustamiseks ja valuvaigistamises. Bostoni teadlased demonstreerisid 2000. aastal, et hüpnoosi abil on võimalik vähendada operatsioonist tingitud valu, lühendada operatsiooni kestvust ja suurendada ohutust. Uuringus , mis hõlmas 241 patsienti , avastati, et need, kes kasutasid lõikuse ajal enesehüpnoosi, vajasid vähem valuvaigisteid ja nende operatsioon kestis vähem aega. Samuti olid nende elulised näitajad lõikuse ajal stabiilsemad. Tänu sellele uuringule on valu leevendamine üks hüpnoosi tähtsamatest rakendustest (M. Streeter, 2004).
Enamikul patsientidest valuravi hüpnoosiga on olnud märkimisväärselt edukas. Tihti uuritud, kuid halva süstemaatilise lähenemisega, on pingevalu ja migreen. Meetodina kasutatakse neil juhtudel lõdvestumist ja enesehüpnoosi õpetamist patsiendile. Kõikidel juhtudel see meetod siiski ei toimi. Näiteks põletushaige sidemevahetusel ei erinenud hüpnoosi mõju platseeboravimist või loratsepaami mõjust (H. Lainjärv, 2011).
Sünnitusabi
Suurimas sünnitusabi puudutavas uuringus sai hüpnoosiravi 136 esmasünnitajat ja 136 teistkordset sünnitavat naist. Kontrollrühmas oli 300 esmasünnitajat ja 300 teistkordset sünnitajat, kes osalesid tavalisel sünnitajate hingamis- ja lõdvestumistehnikaid õpetavatel kursustel. Hüpnoos lühendas esmasünnitajate grupis sünnituse kestvust keskmiseks kolme tunni võrra ja teistkordsete grupis ühe tunni võrra. Samuti oli hüpnoosiravi saanud naistel valuvaigistite vajadus märkimisväärselt väiksem ning sünnitusjärgne vaimne taastumine oli kiirem. Hüpnoosil on avastatud ka hästi dokumenteeritud tõhus mõju rasedusaegse iivelduse vastu (H. Lainjärv, 2011).

Kohtulik hüpnoos
Kõiksugu arutlused kohtuliku hüpnoosi kohta peavad algama hüpnoosi defineerimisega. E.F. Martin (2004) on seda teemat puudutades andnud hüpnoosile lühikese definitsiooni: hüpnoos on teadvuse seisund, mis tööb kaasa tähelepanuvõime kontsentreerumise spetsiaalsele teemale või pildile, koos vähema huviga ümbritseva vastu.
Kohtulikust hüpnoosist on ainult teatud olukordades abi. Näiteks otsides kuriteo eeluurimisel sõltumatute tunnistajate juhtniite sõltumatute tõendite hankimisel. Suureks ohuks hüpnoosi kasutamisel on valemälu sündroom, kuna mälupildid on kergesti mõjutatavad ja raskesti leitavad (H. Lainjärv, 2011). Ameerika Meditsiiniassotsiatsioon hoiatas 1985. aastal, et „ hüpnoosi ajal saadud meenutused võivad hõlmata väjamäeldisi ja pseudomälestusi ning pole mitte ainult piisavalt täpsed, vaid tegelikult ka vähem usaldusväärsed kui mittehüpnootilised mälestused“. Seetõttu suhtutakse kohtus hüpnoosi abil hangitud tunnistustesse ja süütõenditesse väga kriitiliselt (M. Streeter, 2004).
Vaatamata probleemidele ning keerukale seaduslikule olukorrale kasutatakse hüpnoosi siiski teatud uuringute jaoks. Samas on olemas kindlad juhised, kuidas tunnistusi hüpnoosi abil peaks saama: hüpnotisöör peab olema erapooletu ning ei tohi olla seotud kummagi osapoolega; hüpnotiseerija peab olema tõeline ekspert; kõik intervjuud peab filmima täielikus ulatuses; hüpnoosi ajal ei tohi keegi liigne ruumis viibida ning peab hooikalt jälgima, et pealtnägijat ei juhitakse kindlate vastuste suunas (M. Streeter, 2004).

Hüpnoosi olukord tänapäeval

21. sajandi alguseks on hüpnoosil läbitud väga pikk tee. Hüpnoos on praeguseks tunnustatud teadusliku uurimise täisväärtusliku haruna. Samuti on hüpnoos tunnustatud ka hinnatava ravivahendina. Siiski suhtutakse hüpnoosi umbusaldusega, mis võib olla suuresti seotud selle minevikuga. Hüpnoosikartus on inimeste seas hetkelgi laialt levinud ja selle põhjuseks on tavaliselt vähene teave või meedias avaldatud väärkäsitluste mõju. Arvamus, et hüpnoos on seotud okultismiga, maagiaga või tegemist on lihtsalt pettuse või meelelahutusena püsib tänapäevani. Selline hüpnoosimeetodi kasutus on kinnitanud inimeste kõige halvemaid eelarvamusi selle teema suhtes (M. Streeter, 2004).

Hüpnoosi ümbritsevad eksiarvusaamad

Uurides mõningat hüpnoosiga seotud müüti, on võimalik paremini mõista, mis kuulub hüpnoosi juurde ja mis mitte.
 

Hüpnoosi ajal on hüpnotiseerijal võim hüpnotiseeritava üle.
Jälgides hüpnoosi meedias või vaadates lavahüpnoosi, jääb inimesel mulje, et hüpnotisööril on erilised võimed. Tegelikult töötab see kõik tänu väljaõppele, tähelepanekutele ja raamatutele nagu “Lavahüpnoosi entsüklopeedia” (The Encyclopedia of Stage Hypnotism) ja “Kiirhüpnoosi meetodid” (Techniques of Speed Hypnosis). Hüpnotisöör on õppinud publikut enne etteastet “töötlema”, see tähendab, et ta oskab ära tunda hüpnoosile kergelt vastuvõtlikud vabatahtlikud, kes aitavad tema vaatemängule kaasa. Seni kuni hüpnotiseeritavad ei tunne ennast ohustatuna, on nad nõus tegema kõike, mida hüpnotisöör käsib.
Tegelikkuses arvatakse, et iga  hüpnoos enesehüpnoos, hüpnotiseeritav säilitab alati enesekontrolli . Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole hüpnotiseeritav kellegi teise mõju all. Tegelikult on ta üliergas ja väga keskendunud. Niisuguses seisundis võib inimene lasta terapeudil või hüpnotiseerijal ennast suunata, kuid valiku, kas osaleda või mitte, teeb tema ise (S. Fisher , 2009).

Hüpnoos sarnaneb magamisega.
Kuigi sõna “hüpnoos” tuleb kreekakeelsest sõnast hypnos, mis tähendab und, on hüpnoos vastupidi keskendunud teadvuse lõõgastunud seisund. Psühholoog J. Cohen ja terapeut K. Sedlacek väitsid oma uurimustöös, mis käsitles füsioloogiliste protsesside eneseregulatsiooni, et tähelepanu on tunnetuslik protsess, mis on tavaline enamike  lõdvestumis ja eneseregulatsioonimeetodite puhul. Transi seisundis viibides on inimene erakordselt teadlik ja osavõtlik ning mäletab ta selle kogemuse ajal ja järel juhtunut . Tavaliselt inimesed sulgevad silmad lõdvestumise ajal ning võivad näida magavatena. Samas elektroentsefalogrammi (EEG) tulemused näitavad, et hüpnoosi ajal on alfa-lainete aktiivsus kõrgenenud, mis viitab lõdvestunud, kuid keskendunud ajule (S. Fisher, 2009).
 

Naised ja madala IQ-ga inimesed on kõige kergemini hüpnotiseeritavad.
See arusaam on pärit meediast ja ilukirandusest ning on äärmiselt valelik. On tehtud uuringuid , mis näitavad, et hüpnoosile allumise võime ei olene soost ega intelligentsusest. Transiseisundi saavutamiseks on tähtis täielik keskendumine. Seetõttu on transiseisundit raske saavutada patsientidel, kellel on mõtlemis- ja tunnetuslikud häired. Loovad ja elava kujutlusvõimega inimesed on sageli väga hästi hüpnotiseeritavad.
Uuringud on näidanud, et enamik täisealisi inimesi on mingil määral hüpnotiseeritavad ja kuskil 5-15 protsendil inimestest on suur hüpnoosi allumise võime. Igaüks võib konstruktiivsetel eesmärkigel transiseisundi esile kutsuda, välja arvatud mõned erandid (5 protsenti), kes on võimetud hüpnoosile alluma (S. Fisher, 2009).

Hüpnoos on ohtlik, mittekristlik või tervisele kahjulik.
Hüpnoosi praktikud rõhutavad, et hüpnoos on täiesti loomulik seisund. Seda kasutatakse kui ravikomponenti abistamaks inimesi. Seega ei ole tegemist ri kristliku ega ka mittekristliku tegevusalaga, vaid hüpnoos on lihtsalt üks meditsiiniline tehnika. Samas ei ole hüpnoos imeravim ning toimib tõepoolest siis kui inimene seda väga tahab ning usub sellesse. Hüpnoos töötab alati nii nagu inimene seda ise soovib. Seetõttu ei saa hüpnoos olla inimesele kuidagi viisi ohtlik ega kahjulik (M. Streeter, 2004).

Hüpnoos ei ole võimalik ilma hüpnotiseeritava.
Hüpnoosi, mille puhul terapeut kutsud patsiendil transi esile nimetatakse heterohüpnoosiks. Samas on olemas autohüpnoos ehk enesehüpnoos, kus inimene viib ise ennast transsi. Mitmed ekperdid väidavad, et kõiksugu hüpnoos on nagunii enesehüpnoos. Sellega peetakse silmas seda, et kuigi transi kutsub esile terapeut, muutub patsiendi, mitte hüpnotiseerija teadvus.
Nendel kahel hüpnoosivormil on isegi mõned erinevused. Üks neist on see, et enesehüpnoosi puhul pole kedagi, kes alateadvusele sisendusi teeks . Selleks peab inimene ise endale sobiva sisendustega kava valmis tegema. See tuleb kas meelde jätta või kuskile salvestada ja hüpnoosi ajal kuulata.
Samuti ei ole enesehüpnoosi ajal inimesel kedagi, kes teda transsi viiks. Seda peab õppima ise tegema. Seda peetakse esimeseks takistuseks, mida peab ületama, ning see on eriti raske, kui inimene ei ole varem heterohüpnoosi ajal transsi kogenud (M. Streeter, 2004).