Lugupeetud õpetaja ja kallid kaasõpilased, ma sooviksin kõneleda teile hingedeajast, mida kõik teavad ajana, mil mälestatakse surnuid ja süüdatakse nende auks koduakendel küünlad. Aga millesse hingedeajal usutakse ja kuidas hingi austatakse, sellest räägin teile kohe lähemalt. Eesti põhjarannikul kutsutakse hingedeaega ka jaguajaks. Eesti rahvausundis on hingedeaeg sügisene periood eesti rahvakalendris surnute mälestamisele pühendatud aeg. Sel ajal austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva
Hingedepäev (2. november) Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud oma uskumustele tugineva hingedeaja varju. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd
HINGEDEAEG JA HINGEDEPÄEV TÖÖLEHT NR 1 Loe järgnev jutt kaks korda hoolikalt läbi. Hingedeaeg algab mihklipäeval 29. septembril ja lõpeb hingedepäeval 2. novembril. Hingedepäeva piirid pole väga kindlad, mõne uskumuse järgi lõpeb see aeg alles enne jõule toomapäeval. Hingedeajal on Eestimaa ilm läbi aegade olnud uduvihmane ja tihti ka tormine. Selle kohta arvati vanasti, et hingedeajal on õhk siia ilma tulnud hingedest paks. Seetõttu ei saanud inimesed ja loomad (eriti hobused) vabalt hingata lõõtsutasid ning olid üleväsinud. Maa kohal hõljus udu. Puud olid raagus. Jõed hakkasid jäätuma. Tuulevaikust häirisid aeg-ajalt ägedad iilid, mis märkisid hingede parve möödumist. Hinged liikusid tavaliselt hulgakesi koos. Nende tõstetud tuult nimetati hingetuuleks. Tormiilm tuleb aga hingede rändamisest, elav liikumine sünnitab tuult ja tormi.
1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. Ajalugu 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. Kombed Hingedepäeva kombekohaselt süütame küünlad ja meenutame sombusel hilissügise õhtul lähedasi, kes sellest ilmast ära astunud. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Kombed Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.
HINGEDEAEG Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.
Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad
mälestuseks küünlad. Hingedeaeg Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.
Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena). 3 Hingedeaeg Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba
· Taotleti rituaalide ja ohvritalituste abil kõrgemate jõudude soosingut · Tänapäeval mõistetakse Maardu hiis hiie all peamiselt püha puudesalu · Hiisi peetakse üldiselt Eesti rahvausundi keskseteks rituaalpaikadeks · Hiis oli pühakoht, kuhu toodi jumalatele ohvreid ning kus seisid jumalakujud · Eestis on pühapaiku ligi 550 Kiigeoru hiiesalu Tartumaal Traditsioon · Rahvakalendri tähtpäevadel, hingedeajal, põllutööde alguses ja lõpus käidi hiies palvetamas ja ande viimas · Hiisi on peetud seotuks matmispaikadega Pärnamäe hiis Hiiekohas ei tohtinud: · Raiuda/ murda puid ja oksi · Niita heina, künda, kaevata ega karjatada loomi · Roojata ega prügi maha jätta · Lärmata · Vanduda ega tülitseda · Rahvalauludes nimetatakse hiies elavaid hiie neitseid ja noormehi, samuti koeri ja hobuseid
Liha kõrvale küpsetasid nad kaalikat ja leiba. Mihklipäevaks tegid inimesed ka koduõlut. Mihklipäeva tegevustel oli vanasti kindel tähendus. Inimesed uskusid, et teatud tegevustega saab nõiduda head õnne lamba kasvatamisel. Näiteks viskasid inimesed isetehtud õlut maha. Selle tegevusega lootsid inimesed, et siis on lambad terved ja tugevad. Mihklipäevast algas hingedeaeg. Vanasti inimesed austasid surnud esivanemate hingi. Inimesed ootasid hingedeajal esivanemate hingi oma koju. Inimesed katsid hingedele toidulaua. Nad kutsusid esivanemate hingi toitu maitsma. Nad palusid hingedelt kaitset oma kodule ja loomadele. Inimesed lootsid, et hinged kaitsevad põldu ja kariloomi. Hingedeaeg lõppes novembri keskel. Tänapäeval tähistavad inimesed mihklipäeva laada korraldamisega. Laadal saab müüa isetehtud asju ja aiasaadusi. Mihklilaada korraldamine on väga vana komme. Vanasti oli mihklilaat inimestele oluline kokkusaamise koht.
Tänapäeval kajastub esivanematekultus eriti hingedepäeval, mil vanem põlvkond peab regulaarset surnuaial käimist, omaste haudade eest hoolitsemist ja sinna pühade puhul küünalde läitmist tähtsaks kohustuseks. Õnneks ei ole ka noored neid tavasid ja kombeid veel väga unustanud ning on vanavanematelt kuulnud ning teavad suurelt jaolt surnuaiaga seotud muinasusundi tänapäeva kajastusi. Esivanemate kultusest veel nii palju, et nende heakskiidu pälvimiseks jäeti neile hingedeajal lauale süüa, jäeti ka tuli põlema, et nad ikka silmadega süüa näeksid, kuna keha neil polnud ja samuti suud ning muinasajal kõeti neile isegi sauna. Tänapäevalgi jätavad osa inimesi hingedepäeval lauale hingedele süüa ja jäetakse ka küünlaid põlema, et hinged ikka näeks koju tulla. Muinasusundis arvati, et inimesed omavad peale füüsilise keha veel erilist jõudu ehk väge. Väge oli ka sõnades. Inimesi, kes loitse laususid nimetati tarkadeks või nõidadeks
Ohvripaigaks on tihti olnud ka kivid. Ohvrikividel on sageli lohukesi, kuhu ohvriloomade veri püsima jäi. Kivile asetati toitu või raha või põletati ohvriloomi. Üldiselt olid eestlased ebausklikud: kanti amulette, loeti loitse, ohverdati loomi ja ka inimesi. Väge ei liigitatud ei heaks ega halvaks, tulemus sõltus väe kasutamise eesmärgist. Igatahes arvati, et surm indiviidi eksistentsi ei lõpetanud. Surnule pandi hauda kaasa kõik hädavajalikumad tarberiistad ja ka toitu. Erilisel hingedeajal (sügisel) aga oodati lahkunud omaste hingi koju, neile köeti sauna ja kaeti laud. Maagiline mõtlemine eeldab usku nähtuste, esemete, sõnade, toimingute jm omavahelistesse varjatud seostesse. Nii näiteks soovitati sünnitava naise läheduses kõik sõlmed, pandlad ja aasad lahti võtta, et sünnitus kergemini läheks. Eestlaste kalendris tunti 7-päevast nädalat, kuid nemad loendasid neid kuid, mis on taevas näha.
päästa. Mihklipäev lasteaias Hingedepäev 2. november Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedele kaeti tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid
8. Nimeta eestlaste tähtsamad kalendripühad, lisa ka kuu ja kuupäev. Aastavahetus – 31.12-01.01 Jaanipäev – 24.06 Mardipäev – 10.11 Kadripäev – 25.11 Emadepäev – 08.05 Naistepäev – 08.03 Jõulud – 24.12 – 25.12 9. Mida sarnast ja mida erinevat on hingedeaja ja halloween´i kombestikus? V: Mõlemil ajal toimub ohverdamine. On seotud hingedega. Hingedeajal kutsuti hingesid koju ning võeti surnuid igati vääriliselt vastu ning jäeti neile süüa, halloweenil aga ei tohtinud seljataha vaadata, kui seal kostusid kellegi sammud – siis käis kannul surm, ning surma petmiseks, kasutati maskeeringuid – loomanahad, maskid. 10. Miks eestlaste rahvausundi ja ristiusu uskumused, kombed ja tavad segunesid? V: Tänu ristiusustamisele. 11. Kirjelda kahe sulle (sinu perekonnale) tähtsama kalendripüha kombestikku, nii nagu
Näiteks võin tuua osad meie ehitusmehed, kes naelu ja värvi vaikselt objektilt koju tassivad. 4. Rumalad vargad: sulane Jaan ja Õuna Endel. Jaan sõi seepi, ehk varastas seda, millest ta aru ei saanud ja Endel läks varastades kõigiga kaklema. Ehk tänapäeva ühiskonnas sulid, kes võtavad selle, mis lihtsalt näppu jääb ja päris poeröövlid III. Eesti rahvausund ja ,,Rehepapp". 1. Novembris on Kadri- ja Mardipäev, lisaks Andresepäev, samuti hingedepäev/aeg. Hingedeajal oodati koju surnute hingi, kaeti neile laud ja köeti sauna. Pererahvas kutsus neid toitu maitsma ja paluti karja ja põldu kaitsta. Andresepäevast algab jõulueelne advendiaeg, süüdatakse aknal küünlad. See on külmade tuleku ja talve alguse kuulutaja. Esikohal oli tulevase abikaasa ennustamine. Kui näed kedagi unes, ei tohi temalt midagi vastu võtta ega talle anda. Kivirähk on raamatusse pannud hulgaliselt motiive muistenditest, igasugustest
surnuteriik jne, millest viimast nimetatakse ka toonela riigiks. Tooni mõistet võib käsitleda jällegi, kui surnu isikut. Surnu elu on samasugune kui maine, toimetused samasugused. Eesti algupärase surnuteusu kujutelmade ainsaks primaarseks lähtekohaks on surnu ise oma hinge, laiba ja asukohaga. Surnutes peituva jõu häsaohtlikkus kohustab elavaid hoolekandele surnu heaolu eest. Kujuneb surnutekultus, matussööming, surnute mälestamine hingedepäeval. Hingedeajal väärtustati hõimuhinge, see väljendab armastust omaste ja kodu vastu. 15. Mineviku õpetus tulevikule. Elu loomulik ja orgaaniline jatkumine hoolimata väliseist muutusist, olevase sõltuvus minevasest, veresugulase kõikehaarva ühtekuuluvustunne ja sellest väljavõrsunud harras esivanemate kultus - siin on muinaseestlaste elufilosoofia, teotsemiseetika ja konkreetsete vahekordade loomise baas. Selle harmoonilise mõtteviiisi ja elutunde degenereerumiseks võib nimetada kristlikke
Nad omasid tarkusi, tundsid ravimtaimi. Kõige enam oli väge peas,veres,küüntes,juustes,südames,kar- vades ja hammastes. Loomade väe omastamiseks kanti kiskjate hambaid ja kihvu. Et väge hävitada raiuti pead otsast. Pea paljaksajamine tähendas väe ära võtmist. Hing: Inimese isikupärasuse kandja ning väga oluline keha elushoidmiseks. Võis lahkuda kehadest magades, surma puhul lahkus igaveseks, kuhu, pole selge. Tugev usk haua-tagusesse ellu. Hingedeajal oli vaikne aeg, mul hinged pidavat külastama kodusid. Jumalad: Tõnn, Peko, Taara. Jumalaid pidi austama ja nad pidavat elavat kujudes. Ohverdamine: Jumalatele/Vaimudele toodi ohvriande(nt. Piim, liha, veri, vili, vill jne...), et häid suhteid hoida, Hiiealune oli püha paik Ennustamine: Ohverdamisega püüti ennustada tulevikku(nt.sõjaretke saatus). 20)RISTIUSU MÕJUTUSED Muinasaja lõpul levis põletusmatuste kõrval üha enam laibamatmise komme. Maeti peaga lääne poole
Arvati, et ka surnu hing vajab toitu, rõivaid ja tarberiistu nagu elavgi inimene. Seepärast pandi surnule hauda kaasa panustena esemeid (toit, tööriistad, ehted jm.). Hingedeaeg on surnutele pühendatud aeg hilissügisel, kui puulehed hakkavad kolletuma, (looduse suremine). Usuti, et surnute hinged külastavad sel ajal oma endist kodu ning püüti nendega olla heades suhetes (kaeti neile toidulaud, nendega kõneldi, viidi tare peale ande, köeti saun). Hingedeajal elati vaikselt, hoiduti müra tekitavatest kodustest töödest, söödi tavanditoite, viideti aega jutuvestmise ja mõistatamisega. Kasutatud kirjandus Mägi, M. 2003. Eesti aastal 1200. Tallinn: Argo Troska, G; Viires, A; Karu, E; Vahtre, L; Tõnurist, I. 2007. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus Piirimäe, H; Vahtre, S. 1983. Meie kaugem minevik. Tallinn: Valgus URL= http://agrt.emu.ee/pdf/1999_4_kuum.pdf, 01. märts 2014. Mandel, M. 1984
kuumem aeg karusepäeva paiku. · Saunvihtade valmistamiseks olid eelisajad, eriti arvestati kuu faasi, et vihad oleksid pehmemad ja ihu ei hakkaks pärast saunas käiku sügelema. Käsitöö. · Koduse käsitöö tegemine kuulus majanduskalendri talvepoole. Sügisene piiritähis oli mihklipäev. · Puhkepäevad olid neljapäev , kirikuõpetaja mõjul ka pühapäev. Range koduse töö keeld neljapäeviti hingedeajal. · Vokid pandi jõuluajaks ja ka muudeks tähtpäevadeks koguni peitu. · Ketrustööde lõpetamise tähtpäevaks oli küünlapäev (2. veebruar). · Paasumaajrapäevaks pidid olema kangad kootud ja hangel pleekimas. KIRIKUPÜHAD RAHVAKALENDRIS. · Kirilike tähtpäevade arv, mille tundmise või tähistamise kohta Eestis teateid on, ulatub sajani. · Setude tähtpäevad on oudakei (märtrina surnud Püha Jevdokia mälestuspäev, 1
poogitud, ei vaadata talle kunagi ülevalt alla, vaid ikka lugupidavalt, tuues esile tema kavalust ja nutikust. Seda on oma näidendites välja toonud ka August Kitzberg. 5.2. Rahvakombed ja pärimused Tõenäoliselt kõige rohkem on Mulgimaal säilinud muistendeid ja legende vanapaganast (kuradist). Just Mulgimaad ja mulke võib pidada ka sandimängimise / jooksmise traditsiooni algatajaks. Pärimustest on teada, et Mulgimaal liikusid hingedeajal ringi hingesandid (vallasandid, kehvikud, vaesem rahvas), kellele jäeti laudapealsele või lakka toidupoolist (nagu oleks jäetud koduskäivatele hingedele). Sellest kombest kasvas välja mardi- ja kadripäeval sandijooksmine ja andamite kogumine. Santi ei tohtinud tühja kotiga minema saata või ukse taha jätta, sest sandil oli suur võim talule ja pererahvale häda ja õnnetust kaela manada. 5.3. Huvitavaid fakte
kui nad õueväravast välja karjatänavale lasti. · Mihklipäev Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Üheks Elin Palumäe SR13 oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema. Suurema püha puhul valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud
Zanr määrab kommunikatsiooni piirid Zanris antakse edasi vaid teatud liiki sõnumeid, zanrite vahel on tööjaotus Zanr eeldab zanrisüsteemi olemasolu Zanitel on erinevad funktsioonid, zanre kirjeldatakse omavahelistes suhetes. 23. Too kolm näidet, mis peegeldavad zanrinimetuste loomist erinevatelt alustelt. Sisu pühakulegend. Vorm aheljutt. Kontekst tantsulaul. 24. Mille poolest sarnanevad või erinevad halloween ja hingedeaeg? Hingedeajal süüdatakse küünlad lahkunud hingede auks, pannakse vahel lauale nende jaoks süüa, mälestatakse lahkunuid lähedasi jne. Käiakse katri ja marti jooksmas. Lauldakse, tantsitakse, tehakse etteasteid ja palutakse maiustusi. Halloween on pigem kommertslik püha, mille juured on pärit paganlikes ja keldi rituaalides. Sõna halloween on kristliku taustaga. Halloweeni ajal käiakse ukselt uksele ja tahetakse maiustusi saada, kuid mingid
ujuda, vanduda, seksida, naise paljaid jalgu, läbi aiaaugu ronida. Kui karjus KÕIKIDEST erinevatest reeglitest kinni peab siis tagab karjus karja edu. 31. Kirjelda erinevatele rahvastele tuntud kalendaarseid perioode, kui piirid hauataguse ilmaga on avatumad. Kuidas see avatus uskumustes ning kombestikus väljendub? Eestis ja Soomes on novembrikuus hingedeaeg, kus süüdatakse küünlad ja kaeti laud, et lahkunud hinged saaksid maja külastada jaõnnistada. Hingedeajal on keelatud lärmi tegemine. Slaavlaste rusalka ja rusalnaja toimub suvel, mil lahkunute hinged on ohtlikud ja võivad elavaid endaga kaasa meelitada. Nädala lõpus toimub hingede ära saatmine, kus elusuuruses nukk viiakse metsaja jäetakse sinna. 32. Selgita kahe näite abil, millised tegurid on võinud mõjutada inimese surmajärgset seisundit ja/või asupaika. Kõige tuntuim tegur, mis võis mõjutada inimese surmajärgset seisundit oli inimese maapealne rikkus
Liiga palju on hiisi, mis pole kunagi olnud kalmed. Ometi on üle Eeesti siin ja seal teada üksikuid hiisi-matusepaiku, kus juures Lõuna-Eestis näib see seos olevat pisut tihedam. Kalmeid ja kalmepuid peeti mõistetavalt pühaks ilma hiie-sõna kaasamatagi. Üks näide selle kohta on Kanepi kihelkonnast Krootuse vallast Kõlleste külast, kus ohverdati Kalmutemäel kasvavale kuusele. Rahvapärimustest selgub, et mõnel pool on surnute hingi toidetud hiies. Seda tihti sügiseselt hingedeajal, mil usuti esivanemaid taas oma kodu külastavat.[1 lk 15-18] Hiis on püha paik, kus kehtivad iidsed käitumistavad Hiies: - hoitakse rahu ja puhtust; - puudele, põõsastele, inimestele ja loomadele ei tehta liiga ei mõtte, sõna ega teoga; - hiierajatisi ei lõhuta; - hiide jäetud ande ei võeta kaasa; - ohvrikivi otsa ei ronita, allikasse ei minda jalgupidi sisse; - loodusande ei korjata; - hiide ei viida (lemmik)loomi;
leinajad nagu täiskasvanudki. Keegi ei saa kaitsta last elu valude ja kannatuste eest. Elu on selline, nagu ta on. Oleks hea, kui lapsel oleks ka väljaspool kodu täiskasvanuid, kes veidi kaugemalt saaksid last jälgida ning võtta vastu lapse selliseid tundeid ja kogemusi, mida ta ei soovi oma kõige lähedasematele täiskasvanutele väljendada. Sügisel mõtleme rohkem ka neile, kes meie hulgast ajast igavikku on kutsutud. Rahvausu järgi tulevad lahkunud hingedeajal jälle koju vaatama neid, kes veel siin elavad. Kirikukalendris on novembrikuus kolm tähtpäeva, mis juhivad meie mõtted surmale ja surnutele: hingedepäev, pühakutepäev ja igavikupühapäev, mida paljud ikka veel surnutepüha nime all tunnevad. Arvatavasti kutsub ka looduses toimuv - nähtavad märgid elu lakkamisest, pimeda aja pikenemine ja lindude lahkumine - meid tavalisest enam mõtlema neile, keda meie juures enam ei ole. Kolmes järgnevas kirjutises
sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks. Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema. Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.
teispoolsusest? Nii Eestis kui lms on hingedeaeg, kus lahkunuid koju oodatakse, soomes kutsutakse kekriks ning soomes on marraskuu november, mis meil hingedeajaks. Mardid on kui mardused või surmahaldjad (mart-marras). Kuldne kõrend eesti mardilauludes tähendab ilma ühendavat sammast, köit või silda, skandinaavias bifröst ehk vikerkaaresild. Usustakse, et takistus on veekogude ületamine, metsadest ja veekogudest üle lendamine. Lms rahvastel on üldiselt hingedeajal sanditajaid, nagu eestis kadrid- mardid. Sanditajad on justkui teistpoolsusest tulijad. Lauludes kajastatakse santite tulekut teispoolsusest. Mõnikord mainitakse ka martide ja kadride tiibu. --- ,,Mart on tulnud taeva-asta, sinipilvede seasta" 42. Kirjelda soome-ugri rahvastele omaseid teispoolsusega seotud arusaamu. Surnute asupaik on kaugel, kuskil põhjas või läänes ning kutsutakse nt soome-karjalas Tunoelaks,
äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks. Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema. Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.
lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks. Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks. Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema. Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.
Kirjutatud lähtuvalt eesti külakirjanduse traditsioonist. Pole vaeva nähtud ajaloolise reaalsuse tekitamisega. Miljööloome kujundiks kliima, ilm, hämarus (iga ptk alguses on midagi ilmaga seonduvalt. See on üks osa poeetikast. Üldiselt on sünge, päike paistab 2 korda alguses ja lõpus. See loob selle kunstiline raami). Realismi ja fantastilise süntees (ärapetetud katk, kes tuli sea kujul. Fantaasia olendid on võrdväärsed elusloenditega. Vaimud kõnnivad ringi hingedeajal. Mööda minnes moondutakse libahundiks, krati tegemine). Sünge külakaanoni ümberkirjutamine tumedaks koomikaks, mõisakujundi ümberpööramine. Töö kui eestluse ühe põhikujundi ümberdefineerimine (keegi ei tee tööd selles romaanis. Varastatakse, kästakse krattidel asju teha. Ei kohta kurja mõisavalitsejat. Eestlased hoiavad pigem mõisavalitsejat pantvangis ja petavad teda. ,,Rehepapi" tegelased kui eestlaste koondportree:
ka saarlased. Mõningaid sõjaretki tegid siia venelased ja eestlased vastasid neile, püsivaid vallutusi need sõjakäigud kaasa ei toonud. Eestlaste muistset maailmapilti iseloomustab animism, st usk, et kõigel on oma hing, nii elusal kui eluta loodusel. Seetõttu suhtuti kõigesse kui elavasse. Usuti, et hing lahkub kehast nii magamise ajal kui pärast surma. Esivanemate hingede eest hoolitsemist peeti väga oluliseks, eriti oktoobris-novembris kestnud hingedeajal. Hingedele tuli viia sööki-jooki ja võimalusel kütta neile aeg-ajalt sauna. Teine oluline mõiste oli vägi. Väge esines nii elusolenditel kui nähtustel (nt äike), aga ka sõnades võis väge olla. Suure väega inimesi nim tarkadeks ja neilt loodeti abi hädade ja õnnetuste korral. Väe juurdesaamiseks kanti loomaküüntest ja hammastest amulette ning püüti võimaluse korral süüa teatud organeid (süda, maks jne)
annaabi.ee 
