Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus Esiaeg ehk muinasaeg on inimühiskonna kõige kaugem minevik. Eestis loeb enamik uurijaid muinasaja lõpuks 13. sajandi algust, mil Põhjala ristisõjad Eestisse jõudsid. Muinasajal omas usund inimese elus märkimisväärselt tähtsat rolli. Eesti hõimude ristiusustamise eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle üks olulisim osa oli esivanematekultus. Elust lahkunuid austati ja teatud juhul ka kardeti, igal juhul püüti pälvida nende heakskiitu.
Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus Muinasaega Eestis arvatakse olevat X at. eKr kuni XIII sajandi algus. Eesti hõimude ristiusustamise eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Muinasusundi kihistus oli üsna sarnane teiste loodusrahvastega ning selle üks olulisemaid osi oli esivanematekultus. Muudatusi uskumustesse tõi põlluharimise ning paikse eluviisi levik, samuti kokkupuuted balti ja germaani hõimudega. Kuid millised muinasusundi uskumused ja traditsioonid kajastuvad tänapäeva eestlaste elus? Muinaseestlased olid arvamusel, et nad on osa üks osa loodusest. Arvati, et loomadel, lindudel, kaladel, putukatel, taimedel, puudel, aga ka veekogudel, kividel, päikesel, kuul ja paljudel muudel asjadel on oma hing. Neile oli kombeks tuua ohvreid, paluda vabandust, kui inimene midagi rikkus või hävitas. Ühesõnaga, loodust austati v�
Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus. Eesti hõimude ristiusustamise (13. saj) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal.Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi nn karupeiete rituaali näol. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; üsna hilise ajani säilis komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel. Eriti suure väega inimesed targad ja nõiad olid erilise
maailmavaatesse ja eetikasse, usku ja elutarkusse, luuleloomingusse ja ühiskondliku elu korraldusse, teotsemistaktikasse ja suhtlusnormidesse, huvide ja harjumuste ringi. Alles tervikuna on see igal rahval ainulaadne ja mitte ainult ei õigusta, vaid otse kohustab iga rahvast oma olemasolu eest hoolitsema kogu inimkonna kultuuripildi mitmekesistamiseks ja rikastamiseks." (Oskar Loorits "Eestluse elujõud") Muinasaja inimeste vaimse elu tähtsaimaks koostisosaks oli usund, mis kivi-, pronksi- ja rauaaja jooksul tegi läbi mitmeid muutusi, kuna muinaseestlaste elu oli väga tihedalt seotud loodusega. Nad arvasid, et mitte inimene üksi pole jumala ainuesindaja siin maa peal, vaid kõik maailmas elab võrdset elu. Ka uskusid nad, et midagi ei ole mõne kõrgema olendi poolt loodud, vaid kõik on tekkinud iseenesest. Loodusesse suhtuti lugupidavalt ja põhimõttel: nagu mina talle, nii tema mulle. Karksi vanasõna ütleb
Muinasusundi ja tänapäeva uskumuste võrdlus Uskumused tänapäeval ja uskumused muinasajal erinevad üksteised väga palju. Pika aja jooksul on muutunud inimeste eluviis ja koos sellega tavad ja uskumused. Muinasajal olid eestlased väga tihedalt seotud loodusega, see oli nende jaoks püha. Loodusobjektidesse suhtumisel lähtusid meie esivanemad seisukohast nagu mina talle, nii tema mulle. Pühaks peeti kõike seletamatut, müstilist ja aukartust äratavat. Vägi on muinasusundi üks põhimõiste ja põhielement. Lisaks füüsilisele kehale arvati, et igal elusolendil on ka eriline vägi. Väge oli ka teatud objektides ja paikades. Taeva vägi ilmnes eriti selgelt äikese ajal. Väge oli ka sõnades, nende abil sai loitsida, haigusi ravida ja nõiduda. Ainukesed, kes seda oskasid olid nõiad ja targad. Loomadel ja inimestel oli kõige rohkem väge peas, südames, veres, küün
Muinasusundi mõjud tänapäevale Tänapäeval on enamik maailma inimestest, kas kristlased, moslemid või uskumatud ehk siis ateistid. Esimest kahte ühendab usk vaid ühte jumalusse. Kolmandad ei usu ühtegi kõrgemasse olendisse või nähtusse, mis oleks inimestest üle. Just need uskumused ongi välja tõrjunud selle niinimetatud paganluse, mis korrektsemalt öeldes on muinasusk ja, millega seotud tavad ja uskuvused erinevad väga nendest, mida tänapäevaste religioonide puhul tunneme. Kuid ometigi on just muinasusk see, mis kujundas kõik meile tänepäeval tuttavliku. Hing oli muinasusundis üks olulisimaid asju inimese elus, kuna hinges peitus inimese olemus ning just hing oli see, mis andis talle elu. Kui hing kehast jäädavalt lahkus, siis tähendas see inimese surma. Praeguseks ajaks on säilinud samasugune arusaam. Mitte kõik, aga enamik inimesi räägivad tihti oma hingeelust, hingemaailmast, hingelisest seisundist ja üleüldse oma hingest
Referaat Muinasusund Eesti hõimude ristiusustamise (13. sajandil) eelse muinasusundi kohta saab teha põhiliselt vaid oletusi keeleajaloo, arheoloogiliste leidude ning üksikute kirjalike allikate põhjal. Tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Totemismile on vähe viiteid, kuigi kaugemate sugulasrahvaste juures arvatakse sellest olevat jälgi niinimetatud karupeiete rituaali näol. Keerukat jumalate panteoni polnud, usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; tänini on säilinud komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes.
TARTU ÜLIKOOLI AVATUD ÜLIKOOLI ÕPE eriala nimi EESTLASTE MATMISKOMMETE TEKE JA MUINASUSUND Uurimustöö Juhendaja: Tartu 2012 Sisukord 2 Matmiskommete teke Eesti muistsed matusepaigad jagunevad kolme erinevasse rühma: kivikalmed, maahaudadega kalmistud(neid on nimetatud ka maa-alusteks kalmistuteks) ja kääpad. Muinasajal oli levinud kahesugune matmisviis surnute matmine põletamata ehk laibamatus ja hilisem surnute matmine põletatult ehk põletusmatus. Põletusmatust seostatakse enamarenenud kujutlustega hauatagusest elust. Põletusmatus ei tõrjunud kunagi laibamatust täielikult välja ja laibamatus esines põletusmatuse kõrval kogu ajaloo vältel. Kivikirstkalmed on suhteliselt leiuvaesed ja sisaldavad harva metallist või luust esemeid(ehtenõelad, noad, kirved jms).Hilis
Kõik kommentaarid