Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud oma uskumustele tugineva hingedeaja varju. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad. Hingesandid Võrreldes mardi- ja kadrisantidega on sanditamiskombestikus haruldasemad hingesandid, rahvapärase nimetusega hinged, kes olid vähemalt rahvaluule kogumisperioodil tuntud peamiselt Mulgimaal.19. sajandil ja 20. sajandi alguses on
Kombed Hingedepäeva kombekohaselt süütame küünlad ja meenutame sombusel hilissügise õhtul lähedasi, kes sellest ilmast ära astunud. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Kombed Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad Kodukujundus Aknalaual või tavalise laua peal küünlad Aforismid
saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid. 6 Hingedeaeg Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.
Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena). 3 Hingedeaeg Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.
Hingedepäev 2. november Hingedepäeva tähistavad inimesed üle maailma ka tänapäeval. See komme on alguse saanud kirikust. Inimesed mälestavad hingedepäeval neid lähedasi inimesi, kes on surnud. Vanasti inimesed austasid surnud esivanemate hingi. Inimesed arvasid, et hingedepäeval tulevad surnud inimeste hinged oma kodu külastama. Inimesed katsid hingedele toidulaua. Nad kutsusid esivanemate hingi toitu maitsma. Inimesed palusid esivanemate hingi, et need kaitseksid inimeste kodu, põldu ja kariloomi. Hingedepäeval käivad inimesed surnuaias ja süütavad hingede mälestuseks nende haudadel küünlad. Lisaks sellele on kombeks panna küünlad põlema kodudes. Näiteks panevad inimesed küünlad aknalauale. Osad inimesed usuvad, et aknalaual süüdatud küünal näitab hingedele koduteed.
kohta ürgsemaid nimesid, nagu metsaisa, metsaema, metsavana jt. Paiguti esines sama tähendusega ka vaim, näiteks metsavaim, vetevaim jt. (Eesti ajalugu I, 1935). Taara esines ka kaitsevaimu või jumalana. Henrik mainib oma Liivimaa kroonikas Tarapita nimelist jumalat viiel korral. See on ainus mütoloogiline kuju, kellest ta pikemalt kõneleb ainujumalana. Tarapitat tundis Virumaa rahvas saarlaste suure jumalana. On teada ka, et eestlaste appihüüd oli: “Taara avita!” Surnute hinged. Surm ei tähendanud muistsele eestlasele inimisiku lõppu. Arvati, et ka surnu hing vajab toitu, rõivaid ja tarberiistu nagu elavgi inimene. Seepärast pandi surnule hauda kaasa panustena esemeid (toit, tööriistad, ehted jm.). Hingedeaeg on surnutele pühendatud aeg hilissügisel, kui puulehed hakkavad kolletuma, (looduse suremine). Usuti, et surnute hinged külastavad sel ajal oma endist kodu ning püüti
1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. Hingedeaeg Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine
1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. HINGEDEAEG Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine,
annaabi.ee 
50 punkti
~ 1 leht
9 laadimist
1 arvamus 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid