Muinaseestlaste loodususund (0)

Muinaseestlaste loodususund
Loodususundiks nimetatakse harilikult põlisrahvaste usundeid , milles on keskne roll loodusnähtuste ja looduslike objektide (mägede, hiite, puude, kivide, veekogude jms) või nendega seotud üleloomulike olendite austamisel. Teatud mõttes võib loodususundeiks nimetada ka 20. sajandil tekkinud või taastatud looduskeskseid usundeid (mitmesugused uuspaganluse vormid, Eestis nt taara - ja maausk). Loodususundi mõiste ei ole range ning selles esineb ka esivanematekultust. Samuti seotakse loodususundeid tihti rahvakalendriga.
Muinaseestlaste usund oligi just eelkõige loodususund. See tähendab, et uskumuste, rituaalide ja kommete sisuks oli inimese ja looduse vahekorra tagamine. Nemad ise seda usuks ei pidanud, rohkem mõtte- ja eluviisiks . Maailmas leidus eri paigus , eri esemeis ja eri olendeis erineval määral maagilist väge, mida oskaja inimene võis käsutada nii millegi või kellegi kasuks kui kahjuks. Ühtlasi käsitleti loodust ja looduslikke objekte hingestatuma ehk elusolenditena. Põllumehele muidu vaenulik mets usundis vaenuliku jõuna ei kajastu. Samas polnud ta ka heatahtlik , vaid neutraalne - metsa seaduste täitja võis oodata head vastuvõttu, mittetäitja aga eksitamist või hullematki.
Loodusjõudude abi oli vaja vilja- ja karjakasvatuses. Et nende heasoovlikkust kindlustada, toodi iga tähtsama ettevõtmise puhul ohvreid. Ohvrid pandi pühasse paika maha või pisteti puuõõnsusse. Peamiselt ohverdati raha, kanu , õlut, hobuseid, sokkusid, kitsi , leiba, juurvilju. Ohvripaikadeks olid eelkõige hiied - pühaks peetavad metsasalud, aga ka mäed, kivid , allikad, puud või muud pühad paigad . Kui hiis oli omaette metsasalu, oli see enamasti tammik, kuid hiiepuid võis olla ka teist liiki. Pühast hiiest ei tohtinud võtta puulehtegi ega maast midagi korjata nii kaugelt, kuhu puude vari ulatus. Ainult haiguse puhul võis korjata marju või lehti, sest need arvati olevat raviva toimega.
Lihtsamatel puhkudel aitas ka ainult paelte või lintide ohverdamisest. Palju on teada selliseid puid, mille otsa linte ja riideid seoti, kui haiguse puhul abi taheti. Sagedasteks ohvripaikadeks on olnud ka allikad. Neilt paluti abi tervisehädade puhul. Allikaveed aitasid eriti silmahaiguste puhu, paljud allikad kannavadki selle järgi silmaallika nime. Allikavesi olevat haiguse vastu aidanud vaid siis, kui veele ohverdati enne hõbesõle küljest kraabitud hõbevalget Allikate juurest viidi ravivett ka kauge maa taha kaasa. Ohvripaigaks on tihti olnud ka kivid . Ohvrikividel on sageli lohukesi, kuhu ohvriloomade veri püsima jäi. Kivile asetati toitu või raha või põletati ohvriloomi.
Üldiselt olid eestlased ebausklikud: kanti amulette, loeti loitse, ohverdati loomi ja ka inimesi. Väge ei liigitatud ei heaks ega halvaks, tulemus sõltus väe kasutamise eesmärgist. Igatahes arvati, et surm indiviidi eksistentsi ei lõpetanud. Surnule pandi hauda kaasa kõik hädavajalikumad tarberiistad ja ka toitu. Erilisel hingedeajal (sügisel) aga oodati lahkunud omaste hingi koju, neile köeti sauna ja kaeti laud.
Maagiline mõtlemine eeldab usku nähtuste, esemete, sõnade, toimingute jm omavahelistesse varjatud seostesse. Nii näiteks soovitati sünnitava naise läheduses kõik sõlmed, pandlad ja aasad lahti võtta, et sünnitus kergemini läheks.
Eestlaste kalendris tunti 7-päevast nädalat, kuid nemad loendasid neid kuid, mis on taevas näha. Aasta oli kui ring ilma alguse ja lõputa, sellel olid vaid käänukohad - talvine ja suvine pööripäev (nimetused vastavalt jõulud ja jaanipäev).
Loodususundis peeti põhiliseks teesiks ikkagi seda, et loodus on hingestatud. Kõigel, mis on, on hing: inimesel, ka maal, keda maarahvas kutsus Maaemaks. Kõik sünnib Maaemast ja läheb ka temasse tagasi: inimene, taimed, loomad.
ohvripaik