Hiina (3)

HIINA

Hiina tsivilisatsioon kujunes kahe Tiibeti kiltmaalt algava ja Vaiksesse ookeani suubuva jõe, Huang He ja Jangtse alam- ning keskjooksu aladel. Huang He tasandikul on kliima parasvöötmeline ja suhteliselt kuiv, selle kevadised ja äraarvamatud ning hukatuslikud üleujutused niisutavad ja väetavad maapinda viljaka mudaga . Lõunapoolne Jangtse voolab rahulikumalt, kliima on siin subtroopiliselt soe ning niiske, kuid pinnas seevastu vähem viljakas. Seetõttu sai Hiina tsivilisatsioon alguse põhjapoolselt Huang He tasandikul. Sellest sai Hiina majanduslikult arenenuim ning kõige tihedamini asustatud piirkond.
Alates V aastatuhandest eKr tekkis Huang He äärsetele küngastele põlluharijate asulaid, mille elanikud kasvatasid otra, nisu, hirssi ja riisi. Hakati valmistama savinõusid, kasutama vaske ja pronksi. Umbes 1500 aastat eKr ühendas üks ülikusuguvõsa enamiku Huang He tasandikust oma võimu alla ja nii kujunes esimene suurem riik Hiina ajaloos. Arvatavasti umbes samal ajal võeti kasutusele ka kiri. Arheoloogiliste andmete põhjal ilmneb, et kogukondi valitses tugev valitseja, tõenäoliselt preesterkuningas. Umbes viiesaja aasta pärast ühtne riik lagunes , hilisema pärimuse järgi võib väita, et viimaste valitsejate ülekohtu ja vägivalla tagajärjel. Järgmistel sajanditel oli valitseja võim senisest nõrgem, see andis sõjaväelisele aristokraatiale võimaluse valitseja sõltuvusest peaaegu täiesti vabaneda . Tulemuseks olid kodusõjad ning maa killustumine .
Osastisriikidevahelised sõjad lõppesid aastal 221 eKr. Võitja ühendas oma võimu alla kogu Hiina ja võttis endale autoriteeti rõhutava nime Shi Huangdi. Shi Huangdi saatis pealinnast riigi eri piirkondadesse keiserlikud asevalitsejad, et tõsta oma isiklikku autoriteeti ja kärpida sõjaväelise aristokraatia mõjuvõimu. Lisaks käskis ta kogu maal ühtlustada nii kaalu- ja mõõdusüsteeme kui ka kirjaviisi. Tugevdamaks riigi põhjapiire stepirahvaste vastu, lasi Shi Huangdi ühendad kaitsemüüri lõigud ühtseks kindlustussüsteemiks. Nii algas Hiina müüri kujunemine.
Shi Huangdi järeltulija kukutati kodusõja ajal, kuid riigi ühtsuse kindlustas uus, Hani dünastia. Hani dünastia kujundas välja Hiina keisririigile omased võimustruktuurid ja valitsusviisi. Enamik hiinlasi nimetab end tänaseni hani rahvaks. Hani keisrid jätkasid kohaliku sõjalise aristokraatia võimupiiride kärpimist, nad ei edutanud riigiametisse mehi mitte niivõrd päritolu, kuivõrd teenet ja hariduse põhjal. Riigi finantseerimiseks pandi alus kindlale maksusüsteemile. Hani dünastiale järgnes uus killustatuse ajajärk ja ajutisi segaduseperioode tuli ette hiljemgi. Keisririigi traditsioonid olid aga sedavõrd juurdunud, et riiklust sai neile tuginedes siiski edasi arendada. Täiustati ja pikendati Hiina müüri, ehitati teid ja kanaleid .
Juba VII sajandil eKr hakati Hiinas rauda töötlema. Ei piirdutud mitte ainult rauasepisega, vaid õpiti ka kõrgtemperatuuriga ahjudes rauda sulatama ja vormidesse valama. Nii sai alguse malmivalu. Valmistati erinevatele muldadele sobivaid atru, mis tegi võimalikuks põlluharimise halvemate mullastikutingimustega Jangtse jõgikonnas. Aastas saadi kuni kolm riisisaaki. Nii muutus Jangtse org keisririigi ajal järk-järgult Hiina arenenuimaks majanduspiirkonnaks. Lisaks riisikasvatusele edenesid ka tee-, puuvilla - ning siidiussikasvatus ja siidriide tootmine. Keisrite korraldusel rajati Jangtse ja Huang He jõge ühendav Suur Hiina kanal koos arvukate harukanalitega, mis muutis mõlemad jõgikonnad ühtseks laevatatavaks süsteemiks. Merelaevanduse areng tegi Hiinast domineeriva merejõu Vaikse ookeani lääneosas. Elanikkonna kasvu ja kaubanduse elavnemisega arenesid linnad. Hiina suurimad linnad olid alates X sajandist rahvarohkeimad kogu maailmas.
Käsitöösaavutustest on ühed olulisemad portselani ja püssirohu valmistamine. Viimase leiutamine tõi kaasa ka tulirelvade- pommide, rakettnoolte ja metalltorudega püsside ning kahurite- kasutuselevõtu. Kultuuri seisukohalt oli ilmselt kõige olulisem paberi ja trükikunsti leiutamine. Paberit õpiti kaltsudest valmistama Hani dünastia ajal. Tehnoloogia arenedes sai sellest üldlevinud kirjutusmaterjal . X sajandil saavutas puutahvlitele graveeritud tekstide ja piltide trükkimine sellise taseme, et raamatute hind alanes ning kirjasõna sai levida kõikjal. Hiina hieroglüüfkiri kujunes riigi tekkega samal ajal. Hiina hieroglüüf tähistab sõna. Paljude eri tähenduse, kuid sama hääldusega sõnade tähistamiseks kasutati algul samu kirjamärke, keisririigi ajal hakati neid sõnade eristamise lihtsustamiseks täiendama lisamärkidega. Kokku on hieroglüüfe tuhandeid. Üsna varakult hakati Hiinas kirjutamist pidama omaette kunstivormiks.
Hiina keiser oli piiramatu võimuga valitseja, kogu riigi ülempreester ja kõrgem seadusandja. Keisri ametlik tiitel Taevapoeg tähistas tema võimu jumalikku päritolu. Valitsemine jäi rohkearvulise õpetatud ametnikkonna hooleks. Juba ammu enne keisririiki oli Hiinas välja kujunenud sõjaväeline aristokraatia, mille liikmed püüdsid säilitada oma mõju ka keisririigi ajal. Mõnelgi korral lõppes ülikute võimu- ja sõltumatusetaotlus keisrivastaste ülestõusudega. Selle asemel et tugineda kohalikule ülikkonnale määras ta pealinnast ametnikud, keda värvati ühiskonna keskkihtide seast. Ametnikelt nõuti põhjalikku haridust. Selleks seati sisse üleriiklik koolide võrgustik ja kehtestati riiklike eksamite süsteem. Nii pöörati suurt tähelepanu harimisele.
Keiserliku keskvalitsuse tuumiku moodustas kõige ülematest ja usaldusväärsematest ametnikest koosnev seadusandlik kogu. Aja jooksul kasvas ka keiserlike eunuhhide (kohimeeste) mõju, kelle ülesanne oli kanda hoolt keisrinnade ja keisri arvukate liignaiste eest. Riigielu valdkondade korraldamisega, st ametnike väljavalimise, maksude ja rahaasjade, rituaalide, sõjaväe, kohtumõistmise ja riiklike tööde korraldamisega, tegeles kuus spetsiaalset nõukogu. Eri piirkondi valitsesid pealinnast määratud piirkonnakohtunikud, kes resideerisid müüridega kindlustatud maakonnalinnades. Nende peamine ülesanne oli kohtumõistmine ja õiguskorra tagamine. Elanikkond jagunes kaupmeesteks, käsitöölisteks, talupoegadeks, juhutöölisteks jmt. Igal külal oli omavalitsus , mis püüdis ilma riigi sekkumiseta kohalike asjadega hakkama saada.
Hiina perekond oli patriarhaalne ning lähtus põhimõtetest, et nooremad peavad kuuletuma vanematele ja naised meestele. See kajastus ka seadustes. Üldiselt kehtis paarabielu, vaid keisrid olid ametlikult abielus mitme naisega. Tavaliselt korraldasid abielu vanemad. Naise peamiseks ülesandeks peeti poegade sünnitamist. Poegi hinnati palju kõrgemalt kui tütreid. Naiste allutatud postisooni rõhutas ka jalalabade sidumise komme . Kasvueas tüdrukutel mähiti jalalabad riideribadega nii tugevasti kinni, et tibatillukese kinga jaoks jala loomulikku arengut takistada.
Hiinlaste arusaamist mööda olid jumalik ja inimlik maailm lahutamatult seotud. Mõlemad olid osa kolme ilmavalda ühendavast suurest kolmainsusest: taevas, maa ja inimene. Suurele kolmainsusele lisaks ühendasid kogu olevat ka kaks teineteisest lahutamatut põhimõistet- yin ja yang, mis tähistavad tumedat ja heledat , niisket ja kuiva, naist ja meest jne. Oma vastandlikkuses täiendavad nad teineteist. Hiinlaste ettekujutusess oli kogu maailm hingestatud ehk animistlik. Hingede austamisega seondus esivanemate kultus.
Hiina filosoofia kõige murrangulisem ja viljakam aeg langes keisririigieelsesse killustatuse perioodi, mil sisesegadused ja maad laastavad sõjad sundisid paljusid õpetlasi ühiskonna- ja moraaliküsimuste üle põhjalikult järele mõtlema. Tol perioodil kujunesid ka kaks Hiina mõttemaailma tähtsamat suunda- taoism ja konfutsianism , millel on eriti suur mõju olnud. Hani Dünastia ajal lisandus neile Indiast budism, kuid konfutsianismist sai keisririigi ametlik ideoloogia. Konfutsianismi rajaja Konfutsius väärtustas vanemate ja laste suhet. Inimlikkus tähendas talle eeskätt teistega arvestamist, armastust ja lugupidamist, kohusetunnet ja tuginemist traditsioonidele. Ka riik peab põhinema inimlikkusel ning kui valitseja ja ametnikud on vooruslikud, siis on seda ka kogu ühiskond. Vahepealsetel sajanditel soosisid keisrid pigem taoismi ja budismi, tõusis konfutsianism IX sajandil taas ausse ja püsis keisririigi ametliku ideoloogiana XX sajandi alguseni . Taoismi põhimõiste on dao ehk kulg, mille järgi peaks inimene oma elu seadma. Dao on maailma pidev loomulik muutumine. Kõik leiab selle järgi enesestmõistetavalt oma loomuliku koha. Tuleb olla toimimatult, osana universumi üldisest kulgemist . Valitseja juhtigu riiki nii, et rahvas ei saa arugi , et teda valitsetakse . Taoismil on olnud suur mõju Hiina rahvausundile. Paljusid inimesi köitis taoismi surematuseõpetus. Selle järgi on võimalik mõtiskluse ja daod järgiva toimimatusega hoida alal keha “ elujõudu” ja “ vaimu”.