Henno Käo (1)

KUTSEKESKKOOL
HENNO KÄO
Referaat
Juhendaja :
2011
HENNO KÄO ELULUGU
Henno Käo sündis 10.01.1942 Saaremaal Laimjala vallas taluniku pojana . Suri 2 juulil 2004. On õppinud Audla algkoolis, Kahtla 7-klassiliseskoolis, Orissaare keskkoolis . 1963 lõpetas Tartu Kunstikooli dekoraatori erialal. Õppinud lühikest aega Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ja 1975-78 Villu Tootsi kalligraafiakoolis. Töötanud “Tallinnfilmis” nukufilmide kunstnik-lavastajana ning Tallinna Puhkeparkide Direktsioonis kunstnikuna, alates 1982. a-st vabakutseline kirjanik ja kunstnik. Kirjanike Liidu liige a-st 1991.
Lastekirjandusse tuli 1982. a. raamatuillustraatorina. On illustreerinud üle 30 teiste kirjanike raamatu ja 25 oma raamatut. Lastekirjanikuna debüteeris 1985. a. jutukoguga Suure Kivi lood. Tänaseks on temalt ilmunud 26 proosaraamatut ja 2 lasteluulekogu, peaaegu kõik neist autori enda illustratsioonidega. Mitmekordne Nukitsa konkursi võitja.
Henno Käo loomingus on oluline koht ulmelise kallakuga fantaasial. Tema teosed moodustavad omaette keeruka universumi, kus täiesti enesestmõistetavalt ning enamasti sõbralikult tegutsevad kõrvuti inimesed, loomad, eelajaloolised olendid, päkapikud, tondid, vaimud ning tulnukad kosmosest ((Oliüks, Dondijutud, Olematu saar?,Väike rüütel Rikardo). Olulisel kohal on folkloorsed motiivid, mida autor kasutab üsnagi vabalt (Kuningas, kuninga kass ja teised, Maailma loomine ja teisi lugusid  jt). H. Käo raamatud paistavad silma suurepärase fabuleerimisoskuse ja sooja huumoriga, tihti ka lausa virtuoosse sõna- ja mõttemänguga (Kui mind üldse olemas ei oleks, Printsuss, Napakad jutud). Tänapäeva ärimaailma väärnähtuste pihta käiv satiir H. Käo raamatutes on mõistetav siiski pigem täiskasvanud lugejale. Mõtlikumat ja lüürilisemat laadi esindavad lapsepõlvemälestustel põhinevad jutud (Suure Kivi lood, Kui veel telekat ei olnud).
HENNO KÄO RAAMATUD:

„Suure Kivi lood“ (1985) , kus ta kirjeldab köitvalt kõige igapäevasemat ümbrust oma lapsepõlvekodus Saaremaal, minnes sellelt kirjelduselt sujuvalt üle nägemusliku, mälestusliku ainese juurde. Lugemispõnevust suurendab palade salapära.

„Kui mind ültse olemas ei oleks“ (1986, 1999). See raamat on mõeldud nooremale koolieale. Suurem osa raamatu lugudest kujutab iseenese kellekski või millekski mõtlemise mängu, mis arendab laste kujutlusvõimet. Lustakate lugude sekka on põimitud lüürilisemaidki. Pildid on joonistatunud Henno Käo ise.

„Oliüks“ (1989). Raamat on saanud 3.koha Nukitsa konkursil 1992. Selles raamatus on kirjanikul saladuslik sõber nimega Oliüks, kes pajatab talle vahvaid lugusi.

• „Kuningas, kuninga kass ja teised“ (1993). Raamat, mis räägib kuninga ja tema kassi ning teiste seiklustest.
  

• „Dondijutud“ (1993). Esimene koht Nukitsa konkursil 1994. See raamat osutus isegi üheks Henno Käo lemmikuks. Raamat on pehme D-ga, kuna selles loos oli üks harilik tont, kellele meeldis oma nime kirjutada suure D-ga, et oleks rohkem välismaa moodi ja igati peenem .
  
• „ Vares Villemi reis maailma lõppu“ (1993). Rohkete illustratsioonidega lastejutt varesepoeg Villemist, kes tahtis kangesti maailma lõppu näha ja pesast põgenes.
  
• „Vares Villemi jõulud“ (1993). Raamatus on kolm väikest ja südamlikku jõulujuttu: jõululumi, kõige laisem päkapikk ja vares Villemi jõulud.
  
• „Väike Kahvatu Kummitus ja teised lood“ (1994), on põnevaid, lausa üllatavate tegelaste ja sündmustega jutte , nagu seda juba raamatu pealkirja järgi võib oletada. Näiteks kohtame Paganamaal elutseva Noorpaganaga, aga samuti on tore tutvuda Väikse Kahvatu Kummituse endaga. Ka öökulli ja öökolliga on põnev kokku saada, et nendega koos kollitada.
  
• „Väike Sabatäht“ (1994) on südamlik jutustus lastele Väiksest Sabatähest, tema seiklustest maailmaruumis ning lõpuks langemisest Saaremaale ja Kaali meteoriidikraatri tekkimisest.
  
• „Noorpagana lood“ (1995) pajatab seiklustest Noorpaganast, kelle kodu asub Paganamaal. Ja nagu ühest tõelisest Noorpaganast arvata võib , saab ta hakkama igasuguste vingete viguritega. Nii korraldab ta enda lõbuks kuu- ja päikesevarjutusi ning meisterdab vanaeman vokiratastest jalgratta, millega kodukoha kollide ja kodukäijate seas ringi kihutab. Pagana põnev on Noorpagana elu Paganamaal!
  
• „Lumeröökija ehk üheksa ametit“ (1995) tutvustab selliseid huvitavaid elukutseid nagu vaibakloppija, korstnatõrjuja, tulepühkija, kuu uurija, lumeröökija, trollijuht, mereröövel, makaroniuurija ja hernehirmutis.
  
• „Olematu saar?“ (1997) on saanud kolmanda koha Nukitsa konkursil 1998. Raamat räägib peaaegu uskumatutest seiklustest ühel ilusal suvel, kus tegelased elavad telkides , teevad lõkkeõhtuid.
  
• „Kaheksajalgade planeet“ (1999) on lugu kaheksjalg Belmondo seiklustest, kus ta päästab oma tüdruksõbra planeedi ööpoole valitseja käest.
  
• „Läbi hõreda kivi“ (1999), selles raamatus kividest juttu ei ole. Raamatu tegevuskoht on hoopis hiigelsuur puuriida maja, kus elab kõik võimalikke tegelasi. Teiste hulgas päevakoer Pontus , kõrvahark ja algaja ärimees, salakaubavedaja herilane Elmar , kes on korduvalt vangis istunud.
  
• „Oliüks ärihaide hambus“ (1999) jutustab Käo üsna iseäralikust olendist, kes näeb läbi seinade , põrandateja isegi lagede ning kes elab kuu tagaküljel, iseasi on see, kui palju ta oma kodus viibib. Ta käib nimelt meteoriidide ja teiste taevakehadega kogu aeg igal pool ringi lendamas, et jälle seigelda. Ükspäev satub ta Signooria planeedile, kus ta satub narkoärimehe Une-Mati kätte vangi, vabaneb sealt tänu rott Vidriku abile, langeb uuuesti lõksu ja vabaneb uuesti.
  
• „Kusagil mujal“ (2000) käsikiri võitis 1999. aastal „Miku- Manni oma raamatu“ konkursi.
  

• „Printsuss“ (2000), teos räägib pangahöövlist, kelle on naine ja laps. Ka pere oli pangahöövlid, kuis siis muidu. Laps veel panku ei hööveldanud, tema röökis muudkui nutta. Eriti öösiti..............
  

• „Maailma loomine ja teisi lugusi“ (2001) annab lastele võimaluse sukelduda muistendite maailma.
  

Väga vanast ajast veel hulga vanemal ajal ei olnud olemas muud kui taevas ja vesi. Nõnda tuli Vanaisal ja tema inglitest abilistel kogu aeg muudkui ringi lennata . Aga lendamine väsitas isegi nemad lõpuks ära. Oleks siis kusagil leidunud lapike maadki, kuhu korraks maha istuda. Oh, mis seal istumisest rääkida! Terves ilmas polnud isegi nii tillukest maakühmu, et Vanaisa oleks võinud suurel varbal seista.

• Jutukogul „Kui veel telekat ei olnud“ (2001) on lisaks huvitavatele mälestuspiltidele ka oma ridadevaheline sisu. Kõik looda algavad sõnadega „Kui veel telekt ei olnud...“. H.Käo tuletab teleriga kokku kasvanud lastele meelde, et peale helesinise kiirgava ekraani on olemas ka joonistamine ja lugemine, loodus ja õuemängud.
  
• „Maailma ots ja teisi lugusi“ (2002) on Henno Käo omanäolisest töötlused meie kummalises maailmas toimuvatest sündmustest. Kasutatud on nii rahvajuttudest tuntud süzeekäike kui vaba fantaasiat.
  
• „ Ahjukoll ja teisi lugusid“ (2003). Selle raamatu lood on juhtunud vanal ajal. Siin kohtad tegelasi nagu külmkingad, ahjukollid, ussikingad, kratid jne.
  
• „Viimane minut“ (2003) on siklusjutt poisist, kel õnnestub läbikäimisse sattuda teispoolse rahvaga keskteelised, härjapõlvlased, päkapikud jt. ja jõudumööda maailma hädadest päästa.
  
• „Napakad jutud: postpõdernistlik raamat“ (2003) sisaldab hulganisti vaimukaid vihjeid tänasele elu-olule. Raamatu tegevuspaigaks on mets ja tegelasteks metsaelanikud. Metsas elab igast masti loomi ja linde, aga seal liigub ka muid olendeid, nagu näiteks Punamütsike, mobla ja lukuauk. Juttude peategelasteks on aga omnibuul, kelle kohta ei tea isegi autro, kuidas ta välja näeb, ometi on ta olemas ja temaga juhtub kõiksugu veidraid asju. Mõned jutud on naljakas, teised jälle kurvad.
  
• „Väike rüütel Rikardo“ (2004) on päris väike ja kogenematu, aga seda südikam ja rõõmsameelsem. Selles raamatus satub ta mitmesse üsna kummalisse j akoahti absurdsessegi seiklusesse, millest on üht-teist kõrva taha panna nii Rikardol enadal kui ka lustliku loo suurtel ja väikestel lugejatel.
  
• „Tähestikulinn“ (2005) räägib linnast, mis on kusagil arvuti sügavuses laiuv linn ja kus elavad kirjatähed. Nad on väga töökad ja iga hetk valmis ekraanile lippama. Kui neid kutsutakse, on nad silmapilk kohal ja võtavad kenasti ritta ja saavad sõnadeks. See ongi kirjatähtede töö. Aga peale töö juhtub nendega veel igasuguseid seiklusi oma arvutilinnas.
  
• „ Siil Sagriku seiklused“ (2006). Lood siil Sagrikust võib kokku võtta ühe lausega: Sagrik ei jäänud kunagi rahule, kui oli jälle mõnest imelikust asjast aru saanud.
  

Oma reisi- ja hulkumishimu oskab ta põhejndada sellega, et arvuti on rikkis ning ta ei pääse Internetti ega saa mänge mängida. Kui teised imestavad, et kuidas saab Sagriku arvuti rikkis olla, kui tal polegi arvutit, vastab siil: „Asju , mida pole olemas, on palju raskem parandada kui neid, mis on olemas“. Ning mina tahan tõesti vaid ringi hulkuda ja maailma näha. Kuid hulkureid ei sallita. Kui aga küsitakse, et kas sul paremt teha ei ole, kui hulkuda, vastan mina ikka, mi parata, arvuti on katki. Ja olen kohe kõikide meelest normaalne ja korralik siil.

• „Mina, emme ja teised“ (2008) on pereeluline teos, mis jahmatab oma tõsielulisuse ja siirusega. Muinasjutustaja on 7 aastane Jasper Rufus, kes häbeneb oma võõrapärast nime, käib esimeses klassis ja kannatab kolme tugevama poisi kiusamise käes, ei suuda aru saada, kus on tema isa ja miks ema ometigi isa üles ei otsi.
  
• „Inimese pesa“ (2009) lühijutukogumik, kus on vahvaid fantaasiarikkaid lugusid ahjukollist viruskundrast, kellega lapsi hirmutatakse, hiiglasest, kes emailpotiga e-maili saadab , ning põrandaprao ja ämbliku omapärasest sõprusest. Lustakate lugude kõrval on kogumikus ka tõsisemaid, mõtisklevaid jutte, mille sisu avaneb sügavamal süvenemisel, näiteks nimi „Inimese pesa“.