Heino Liimetsa elust ja didaktilistest ideedest (1)

Tartu Ülikool
Filosoofiateaduskond

Pedagoogika osakond

Heino Liimetsa elust ja didaktilistest ideedest

Referaat

Tartu 2001

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Heino Liimetsa elust 4
Liimetsa didaktiline teooria Eesti didaktika arengus 6
Kokkuvõte 10
Kasutatud kirjandus 11

Sissejuhatus

Heino Liimetasa (1928-1989) teaduslik mõte on liikunud põhiliselt kasvatusteooria ja sotsiaalpsühholoogia, didaktika, kasvatussotsioloogia ja –filosoofia valdkonnas. 1980. aastate alguseks jõudis Ta integraalse pedagoogilise teooria vajaduse tunnetamiseni ning selle põhiprintsiipide formuleerimiseni. H. Liimets on ca 150 teadusliku ning ca 80 populaarteadusliku artikli autor. Seitse tööd on ilmunud ka iseseisva raamatu või monograafiana. (A. Liimets 1998)

Heino Liimetsa elust

Heino Liimets sündis 22.jaanuaril 1928. aastal Võrumaal Vana-Antsla vallas Perajärvel perekonna esimese lapsena. Hiljem sündisid veel kaks õde ja kaksikust vennad. (A. Liimets 1998)
H. Liimets alustas oma õpinguid Saru Algkoolis, seejärel läks Taheva Algkooli ja hiljem Valga Gümnaasiumi, mille lõpetas 1947. aastal hõbemedaliga. 1947-1952 õppis Ta TRÜ Ajaloo-keeleteaduskonna psühholoogia ja loogika osakonnas. Paralleelselt õpingutega töötas (1950-1952) ka loogika ja psühholoogia õpetajana Tartu Õpetajate Instituudis ning Tartu Muusikakoolis . 1952-1953 tötas Ta Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis, Haridusministeeriumis, Tallinna Õpetajate Instituudis ja Tallinna 2. Keskkoolis (praegune Tallinna Reaalkool). Detsembrist 1953-1956 õppis aspirantuuris TRÜ pedagoogika kateedri juures. (A. Liimets 1998) “Pärast aspirantuuri oli lühikest aega õppejõud Tallinna Pedagoogilise Instituudi pedagoogika ja psühholoogia kateedris. Alates detsembrist 1956 töötas H. Liimets Tartu Riikliku Ülikooli pedagoogika kateedris õpetaja, vanemõpetaja, dotsendina (1966. aastast), kateedri juhatajana (1963-1975).” (A. Liimets 1998:9)
1959 .aastal omistati Liimetsale pedagoogikakandidaadi kraad, uurimuse “Koolisisese metoodilise töö süsteem” eest. (A. Liimets 1998)
“1967 valiti Ta NSVL Pedagoogika Akadeemia akadeemikuks-tegevliikmeks. 1975-1988 oli NSVL Psühholoogide Seltsi Eesti osakonna esimees. 1962. aastast juhendas pidevalt õpetajate uurimistöö kursusi, oli antud kursuste baasil loodud Ühiskondliku Uurimisinstituudi (ÜPUI) direktoriks selle loomisest (1972) kuni oma surmani.” (A. Liimets 1998:10) Ta on kuulunud ka mitmete väjaannete ja ajakirjade toimetuskolleegiumitesse ning olnud mitmete teaduslepingute juhiks. Neist pikaajaliseim (1973. aastast surmani) oli koostöö Eesti Raadioga õpilaste elustiili uurimisel. 1987. aastal kujunes Ta õpetajate kongressi ja sellest lähtunud Eesit kooliuuendusliikumise vaimseks ning ideeliseks juhiks. (A. Liimets 1998)
“1975. aastast siirdus Heino Liimets Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (praegune Tallinna Pedagoogikaülikool), kus töötas kuni surmani pedagoogika ja psühholoogia kateedri professorina, aastast 1985 ka kateedri juhatajana.” (A. Liimets 1998:9-10)

Liimetsa didaktiline teooria Eesti didaktika arengus

H. Liimets on didaktikat kõvasti mõjutanud. Järgnevalt püüangi anda ülevaate Tema uurimisprogrammist.
1959. aastal kaitstud dissertatsioonis “Koolisisese metoodilise töö süsteem” käsitleb Ta koolisisest tööd õpetaja õpetamisega kui ka õppimisega. (H. Liimets 1958) Edasises uurimistegevuses väitekirja problemaatika otsest kajastamist ei leia, kuid kaudselt siiski. (R. Liimets- Sorokin 1998) “Väitekirjas ja sellega seotud kirjutistes on õpetaja enesearengu oluliste elementidena esile toodud aktiivne eneseanalüüs ning pidevalt jätkuv õppimine. Seda võiks pidada eelduseks , miks Liimets asus hiljem kasvatust käsitama interaktiivse nähtusena ning kakkas rõhutama isiksuslikku lähenemist ja õpilase subjektiivsust.” (R. Liimets-Sorokin 1998:13)
Uurides vahepeal raskestikasvatatavuse probleeme, lülitus Ta 1967. aastal jälle didaktikasse tööga “Vastastikuse rikastamise printsiip kasvatuses”. Selleks ajendi sai ta aga eelnevalt uuritud raskestikasvatatavuse uurimusest. Kuna Liimets ja Ta õpilased olid jõudnud arusaamani, et raskestikasvatatavuse üheks põhjuseks on häiritud suhtlemine , s.o nihestatud suhted perekonnas, klassikollektiivis, õpetajatega. Seega ongi uurimusele “Vastastikuse rikastamise printsiip kasvatuses” omane püüe käsitleda kasvatus- ning õppeprotsessi vastastikuses seoses, st. õpilase isiksuse areng on käsitatav tervikliku süsteemi protsessina. (R.Liimets-Sorokin 1998) Tuleks luua situatsioone, kus igal õpilasel oleks võimalik esineda väärtuste andjana, sest saaja osas – väärtuste vastuvõtjana esinevad lapsed ja noorukid niikuinii suurel määral. (H.Liimets 1967)
Olemas tundub olevat ka tulevene idee didaktika ning kasvatusteooria integratsioonist. On näha ka, et üldiselt käsitletakse õpilast kui õpitegevuse subjekti. Vastastikuse rikastamise printsiip püüabki kujuundada õpilase ja õpetaja vahelised suhted selliselt , mis võimaldaks erinevatel õpilasisikutel, ka aeglasemalt edasijõudvatel, teostada ennast nii õpi- kui ka ühiskondlikus tegevuses. (R.Liimets-Sorokin 1998) Üldiselt on õpilaste omavahelised suhted väljaspool kooli nõrgad. Ja see takistab ka informatsiooni edastamist väljaspool kooli. (H. Liimets 1967) Koolis satuvad tavaliselt rikastaja rolli tugevamad õpilased, nõrgematel see võimalus peaaegu et puudub. (R. Liimets-Sorokin 1998) Õpetajal annaks siin aga nii mõndagi teha, kuna õpilastel on üldiselt erinevad elukogemused, näiteks suhtlemine erinevate inimestega, viibimine erinevates kohtades. Erinevad on ka kokkupuuted massikommunikatsioonivahenditega (raadio, televisioon , ajakirjandus). (H. Liimets 1967) “Kogu vaadeldud pagas loob eelduse olla õppeprotsessis omalt poolt kogu klassi rikastajaks uute faktide ja omapoolsete arvamustega.” (H. Liimets 1967:512)
“Kas ei peitu ülalöeldus üldisel kujul ka H. Liimetsa edasise teooria üks mõtteid, et õpitegevust ei saa käsitleda isoleeritult õpilase muudest tegevustest, st õpitegevus on käsitatav õpilase elutegevussüsteemi ühe elemendina.” (R. Liimets-Sorokin 1998)
Vastastikuse rikastamise idee saabki Liimetsal didaktika uurimissuunaks. (R. Liimets-Sorokin 1998) “Esialgu vormus see peamiselt rakendusliku probleemina: milliste vahenditega on õpitegevuses võimalik luua tingimusi vastastikuseks rikastamiseks. H. Liimetsa esimeseks probleemiks näib olevat rakendusvahendite süsteemi loomine vastavalt vastastikuse rikastamise printsiibile. Seda suunda näeme 1970. aastal avaldatud Heino Liimetsa töös “Rühmatöö kooli kasvatuslike taotluste taustal”. Samast käsitlusest ilmneb, et üksnes rakendusvahenditest ei piisa, kaasnema peaks senise didaktilise kontsepsiooni fundamentaalsete aluste ümbermõõtmine. (R. Liimets-Sorokin 1998) H. Liimets kirjutas 1970. aastal: ”…on üha enam esile kerkinud taotlus muuta õpetamine võimalikult rohkem üldarendavaks, õpilaste isiksust kujundavaks, mitte piirduda ainult teatavate teadmiste, oskuste ja vilumuste edasiandmisega.” (H. Liimets 1970) Endistest Nõukogude Liidu aegadest oli kool muutunud aga väga ainekeskseks. (R. Liimets-Sorokin 1998) Kuid õpetaja ja õpilase kontakt peaks muutuma isiklikumaks, sest õpetaja ei saa edastada väärtusi, kui need pole ka õpilasele väärtusteks. (H. Liimets 1970)
“Edaspidi kujuneski H. Liimetsa uurimisprogrammis keskseks õpilase isiksuse integraalsete omaduste probleem.
Kuid metoodilised seisukohad nõuavad alati ka empiirilist kontrolli. Koostöös Eesti Raadioga pandi 1972. aastal alus pikaajalisele empiirilisele uurimisprogrammile, et selgitada, missugused on ning missuguses suunas arenevad õpilaste väärtushoiakud, suundused ning kuidas mõjustab seda protsessi eksisteeriv õpetamis- ja õpitegelikkus.” (R. Liimets-Sorokin 1998:15)
Liimets esitas neli õpivormi – frontaalne, individuaalne, rühma- ning kollektiivne töö – vastastikku seostatud süsteemi. (H. Liimets 1970)
Liimets jäi mainitud rakendusvahenditesüsteemile truuks, otsides uut didaktilist teooriat. (R. Liimets-Sorokin 1998) R. Liimets-Sorokin refereerib Heino Liimetsa (Zum Problem der Organisation des Unterrichts in der sowjetischen allgemeinbildenden Schule .- Rmt-s: Organisation des Unterrichts und sozialistische Lebensweise der Schüler. Berlin , 1981:107-137) järgnevalt: Berliini Ülikooli teadlastega avaldatud kollektiivses monograafias “Organisation des Unterrichts und der Schüler” 1981.aastal põhjendas Ta seda seoses õppeprotsessi kasvatusfunktsioonidega. ( vahendav allikas R. Liimeys-Sorokin 1998:16) Selle järgi määravad õpetuse kasvatusliku mõju õpitegevuse organisatsioonolised vormid, mis on õpetamise sisust suhteliselt sõltumatud ning kujundavad koolisiseseid suhteid. (R. Liimets-Sorokin 1998)
Seda miks Liimets jäi truuks rakendusvahendite süsteemile saame ehk kõige paremini teada H. Liimetasa 1974.aastal koostatud tööst “ Isiksuslik aspekt didaktikas” (R. Liimets-Sorokin 1998), kus Ta ütleb, et pedakoogilise tegevuse strateegia kavandamiseks on oluline teada, millised on isiksuse kujunemise seaduspärasused. (H. Liimets 1974) Siin on ühendatud kaks väga erinevat asjaolu, interiorisatsiooniidee ja gestaltpsühholoogiast pärinev suhetamise idee, mis kerkis analüüsitava isiku juures esmakordselt esile 1972. aastal Tbilisis NSVL Psühholoogide Seltsi kongressil. (vahendav allikas R. Liimets-Sorokin 1998:16) Sisuliselt on need kaks erinevatest metodoloogilistest kontekstidest – esimene ei ole seotud süsteemse käsituse kontekstiga, teist võib aga vaadelda kui süsteemse käsitlusega kooskõlas olevat ideed. (R. Liimets-Sorokin 1988)
H. Liimetsa uurimisprogrammist ilmneb, ei suhtlemisproblemaatika on oluline, siit ka põhjus, miks siirduti tegevussüsteemi kui terviku uurimisele. (R. Liimets-Sorokin 1998)
“H. Liimets otsis laiema pedagoogilise strateegia kujunemise võimalusi, nõnda et kogu didaktilist süsteemi saaks vaadelda osana kasvatusest .” (R. Liimets-Sorokin 1998) Tema uurimisprogrammis võib tähendada mitmeid tasandeid: üldmetodoloogiline teadmine, mis integreerides sotsiaalpsühholoogia, sotsioloogia, pedagogilise sotsioloogia, lapsepsühholoogia püüdis luua kontsepsiooni isiksuse arengust kasvatusprotsessis. Kuid milline peaks olema didaktiline teooria, mis adekvaatselt peegeldaks õpilase arengu suunamise eri aspekte . (R. Liimets-Sorokin 1998) See küsimus viiski selleni , et didaktika tunnistati integratiivseks teaduseks, kuna nähti didaktika põhiallikatena teiste teadmiste integratsiooni. (H. Liimets 1982)
Üheks esmaseks katseks kajastada sotsioloogilist ning sotsiaal-psühholoogilist teadmist fundamentaaldidaktilises mõistes võib pidada 1976. aastast pärinevat uurimust “Süsteemne käsitlus õpilase koolijõudluse analüüsimise”. 1982. aastal väitis H. Liimets aga juba, et didaktika peaks olema käsitatav integraalse teadusena , mis ühendaks teoreetiliselt kõik didaktilise tegelikkuse seletamiseks vajalikud üldisemad filosoofilised ja sotsioloogilised teadmised, tegelikkuse üksikaspekte puudutavad teadmised. Integratiivse teadusena seisab aga didaktika paratamatuse ees uuendada senist kontseptuaalset süsteemi. (H. Liimets 1982)

Kokkuvõte

Heino Liimetsa uurimisprogramm oli eelkõige suunatud teoreetilis-metodoloogilistele otsingutele didaktikas. Ta püüdles traditsioonilise ainekeskse didaktilise paradigma kummutamise poole ning tahtis luua metodoloogiliselt uue isiksuse arengu keskset kontseptsiooni. Nüüdseks on Tema teooriad täiendunud ja laialt levinud. Kahju ainult, et Ta seda ise näha ja kogeda ei saa.

Kasutatud kirjandus

• Liimets, A: Liimets-Sorokin, R; Unt, I; Kala, U. Heino Liimets: Ülevaade elust ja teaduslikest ideedest. Tal.:TPÜ kirjastus 1998:81
  

• Liimets, H. Koolisisese metoodilise töö süsteem. Kand .diss. Tartu: 1958:438
  

• Liimets, H. Vastastiku rikastamise printsiip kasvatuses. – Nõukogude Kool, VII 1967:511-513
  

• Liimets, H. Rühmatöö kooli kasvatuslike taotluste taustal. – Nõukogude Kool, XII 1970:885-895
  

• Liimets, H. Isiklik aspekt didaktikas. – Nõukogude Kool, XI 1974:885-889
  

• Liimets, H. Õpilase isiksuse areng ja integraalne didaktiline süsteem. – Nõukogude Kool, VI 1982:16-21
  

11