Kasvatuse määratlusi ja kasvatusega seonduvaid põhimõisteid Kasvatus ja kasvatamine on ühed kõige tähesamad tegevused meie elus. Me oleme nii kasvataja kui ka kasvatatava rollis kunagi olnud või oleme. Kuidas aga täpsemalt kasvatust määratleda ning millised on sellega seonduvad põhimõisted? Kasvatus on - sotsialiseerimine ühiskonda ja selle eri rühmadesse (kasvatussotsioloogia) - Inimliigi arendamine, „täiuslik inimlikkus“ (filosoofiline antropoloogia) - Isiksuse arendamine kasvataja ja kasvandiku interaktsioonis (kasvatuspsühholoogia). (Hirsjärvi & Huttunen, 2005) Kasvatsuse määratlemiseks on seega mitu erinevat võimalust. Seda on võimalik defineerida nii kasvatussotsioloogia, filosoofilise antropoloogia kui ka kasvatuspsühholoogia abil. Kõige
Mõisted Kasvatusfilosoofia – arutleb väärtusküsimuste üle, sisaldab maailmavaatlist ainest Kasvatusantropoloogia – vaatleb inimolemuse kujunemist kasvatuse vaatenurgast Kasvatuspsühholoogia - seob psühholoogilist teadmist kasvamise ja kasvatamisega Didaktika – uurib õpetamist ja õppeprotsssi Kasvatussotsioloogia – uurib kasvatustegevuse sotsiaalset poolt Võrdlev kasvatusteadus – võrdleb ja uurib eri kultuuride kasvatussüsteeme Kasvatuse ajalugu – uurib eri ajastute ja nende esindajate kasvatusalast mõttelugu Eripedagoogika – uurib erivajadustega indiviidide õpetamist Andragoogika – uurib täiskasvanuid õppijatena ja arndab välja toimivaid täiskavanute õpetamisviise
Näide: Uuritakse ja selgitatakse lapsest lähtumist ja lapsekesksust lasteaias. Toob välja erinevad küljed lapsekesksuse kohta- esitab probleemid. Kasvatus ajalugu pakub vaatenurki mineviku mõistmiseks. Aitab mõista tänapäeva nähtuste ajaloolist kujunemist. Vastus probleemile leitakse sageli ajaloolise tausta uurimise kaudu. Näide: Vanem kasvatab enda last täpselt samamoodi nagu teda on kasvatatud, teeb samu vigu. Vigade tegemise põhjuseid tuleks otsida minevikust. Kasvatussotsioloogia uurib mikrotasandil väikeseid sotsiaalseid rühmi. Sel tasandil on uurimus suunatud kasvatatava ja kasvataja vaheliste mõjusuhete uurimisele. Makrotasandil on seisukoht, et koolitus on sotsiaalne institutsioon, mille aluseks on selle ühiskondlikud ülesanded, sel tasandil on uurimused suunatud kasvatus- ja koolitussüsteemidele. Näide: Uuritakse ühe kooliklassi haridustaset ja seda, kuidas erinevad õpilased klassis sama informatsiooni omandavad.
edastatavus, kriitilisus, isekorrigeeruvus, autonoomsus, edasiarendamine. KASVATUST PUUDUTAVAD PÕHIMÕISTED Kasvatust võib vaadelda laiemast või kitsamast vaatenurgast. Vaatenurga laius sõltub teadusalast, mille raames kasvatust käsitletakse. Kasvatust nähakse eri viisil vastavalt sellele, kas seda mõistetakse protsessi või produktina. Kasvatus on: sotsialiseerimine ühiskonda ja selle eri rühmadesse(KASVATUSSOTSIOLOOGIA), inimliigi arendamine (FILOSOOFILINE ANTROPOLOOGIA), isiksuse arendamine kasvataja ja kasvandiku interaktsioonis) Kasvatus on sugupõlvede vaheline interaktsioon Kasvatus: pikaajaline, eluaegne, inimese pidev mõjutamine, terviklik, taustal hariduse ideaal, eesmärgiks isiksuse kujunemine. Koolitus: organiseeritud, süstemaatiline, kindlatele eesmärkidele suunatud, perioodiline, on algus-lõpp, koolitusi annavad professionaalsed pedagoogid. KASVATAJA TEGEVUS
1975. aastast siirdus Heino Liimets Tallinna Pedagoogilisse Instituuti (praegune Tallinna Pedagoogikaülikool), kus töötas kuni surmani pedagoogika ja psühholoogia kateedri professorina, aastast 1985 ka kateedri juhatajana (A.Liimets 1998). Heino Liimetsa panus Eesti pedagoogilisele mõtteloole Heino Liimets tegeles põhiliselt kasvatusteooria ja sotsiaalpsühholoogia (raskestikasvatatavus, kasvatav õppeprotsess), diadaktika (rühmatöö), kasvatussotsioloogia (õpilaste elustiil) ja pedagoogika metodoloogia (integraalsuse ja isiksuse arengukeskuse ideestik) valdkonnas. Ta on Eesti pedagoogika kui integraalse teadusdistsipliini põhjendaja ning kasvatussotsioloogilise noorsoouurimise koolkonna rajaja. 1980. Aastate alguseks jõudis ta integraalse teadusdistsipliini teooria põhiprontsiipide formuleerimiseni (Eksta 2008). Heino Liimetsa põhilised ideed: 1950. ja 1960. aastatel kasvatuse ja õpetamise süsteemse ning kompleksse käsituse
.......9 KASUTATUD KIRJANDUS................................................................................................................10 Sissejuhatus 2 Heino Liimetasa (1928-1989) teaduslik mõte on liikunud põhiliselt kasvatusteooria ja sotsiaalpsühholoogia, didaktika, kasvatussotsioloogia ja filosoofia valdkonnas. 1980. aastate alguseks jõudis Ta integraalse pedagoogilise teooria vajaduse tunnetamiseni ning selle põhiprintsiipide formuleerimiseni. H. Liimets on ca 150 teadusliku ning ca 80 populaarteadusliku artikli autor. Seitse tööd on ilmunud ka iseseisva raamatu või monograafiana. (A. Liimets 1998) Heino Liimetsa elust 3 Heino Liimets sündis 22.jaanuaril 1928
· Loob ise kasvatustegelikkust Kasvatusteaduse valdkonnad: · Kasvatusfilosoofia - arutleb väärtusküsimuste üle, sisaldab maailmavaatelist ainest; siit saab alguse arusaam inimesest; · Kasvatusantropoloogia - vaatleb inimolemuse kujunemist kasvatuse vaatenurgast · Kasvatuspsühholoogia - seob psühholoogilist teadmist kasvamise ja kasvatusega · Didaktika - uurib õpetamist ja õppimisprotsessi · Kasvatussotsioloogia - Uurib kasvatustegelikkuse sotsiaalset poolt · Võrdlev kasvatusteadus - uurib ja võrdleb eri kultuuride kasvatussüsteeme · Kasvatuse ajalugu - uurib eri ajastute ning nende esindajate kasvatusalast mõttelugu · Eripedagoogika - uurib erivajadustega indiviidide õpetamist · Andragoogika - uurib täiskasvanuid õppijatena ja arendab välja toimivaid täiskasvanute õpetamisviise Grupitöö Mõõta või mõista
Arvatakse, et püüe süstematiseerida kasvatusega koolitusega seotud teadmisi vähendab eksliku planeerimise võimalust. Uurimisobjektid teaduse sisestruktuuri valguses. Üldisemalt võime jagada kasvatusteaduse kahte ossa. On mikrotasandi ehk indiviiditasandi uurimusi, mis on suunatud kasvatava ja kasvataja vaheliste mõjusuhete uurimisele, ning makrotasandi ehk ühiskonnatasandi uurimusi, mis on suunatud kasvatus- ja koolitussüsteemidele. Ka kasvatuspsühholoogia ja kasvatussotsioloogia uurimisobjektid jagunevad selle jaotuse järgi. Aga praktikas piirid hägustuvad. Alused. Kasvatusfilosoofia loob aluse nii kasvatustegevusele kui kasvatusteaduse ülejäänud valdkondadele. Kasvatusfilosoofia ülesanne on seada kahtluse alla olemasolevat praktikat ja vaateviise, osutada neis kerkivate probleemidele. Kasvatusfilosoofias rõhutatakse kriitilist suhtumist kõige valitseva või esitatu suhtes, sellegi suhtes, mida oleme oma igapäevases elus harjunud pidama endastmõistetavaks.
annaabi.ee 
