HALLUTSINATSIOONID (0)

Lähte Ühisgümnaasium

HALLUTSINATSIOONID

Referaat
Koostaja : Reelika Soo
Lähte 2016
SISUKORD

SISSEJUHATUS

Valisin selle teema, kuna see teema pakkus antud töö autorile kõige enam huvi. Sõna „hallutsinatsioonid“ tuli kasutusele 16.sajandil. Tol ajal tähendas see niinimetatud uitavat meelt . Prantsuse psühhiaater Jean – Etienne Esquirol pani 1830. aasatel sellele sõnale tänapäevase nimetuse.
Sõna täpne definitsioon võib erineda, sest piir hallutsinatsioonide, väärtaju ja illusioonide vahel ei pruugi alati väga selge olla. Üldiselt võib hallutsinatsioone defineerida kui aistinguid, mida tajutakse ilma igasuguse välise ärrituseta.
Hallutsinatsioonid on sageli hirmutavad. Mõnikord võib põhjuseks olla mingi teatud objekt nagu näiteks ämblik. Tavalisi kujutluspilte, nagu näiteks nelinurka, sõbra nägu või Eiffeli torni silme ette kujutades kujutised esinevad ainult meie peas.
Hallutsinatsioonide puhul on inimene passiivne ja abitu, kuna need tekivad temast sõltumatult, tulevad ja kaovad omas rütmis ning ei allu inimese tahtele. Hallutsinatsioonid võivad kattuda väärtaju või illusioonidega.
Kuigi hallutsinatsioonid on nähtusena tõenäoliselt sama vanad kui aju ise, on meie arusaamine hallutsinatsioonidest vimmaste aastakümnete jooksul märgatavalt arenenud arvab autor. Hallutsinatsioonidel on meie vaimu – ja kultuurelus alati olnud oluline roll.
Hallutsinatsioone iseloomustab sageli kujutlusvõimele, unenägudele või fantaasiale omane loovus või taju iseloomulik detailitäpsus ja väljapoolne suunatus. Paljudes kultuurides peetakse hallutsinatsioone ja unenägusid teadvuse eriliseks ja privilegeeritud seisundiks, mille poole läbi spirituaalsete toimingute, meditatsiooni, droogide või üksinduse aktiivselt püüeldakse.

HALLUTSINATOORSED LÕHNAD

Lõhnade ette kujutamine pole just kõige tavalisem . Osa inimestest ei oska lõhnu ette kujutada, kuigi nad võivad ette kujutada helisi ja pilte. Gordon G. kirjutas raamatu autorile, et tegu on väga haruldase nähtusega.
Gordon G. kirjutab, et nii kaua kui tema mäletab on ta suutnud tunda nähtamatute esemete lõhna. Kui ta ette kujutab lõhnu, mida ta varem tundnud on hakkavad tema haismismeeled esile kutsuma vastavat aroomi, mis on mällu jäänud. See ei tähenda, et pelgalt sõna „roos“ kirjutamine lõhna esile kutsuks. Sellise efekti tekkimiseks peab meenuma Gordonile kindel seik tema elust. Ta pidas seda võimet täiesti loomulikuks, kuni teismeeani mil ta avastas, et see ei ole kõigi jaoks tavapärane. Nüüd peab Gordon seda oma erilise aju suurepäraseks kingituseks.
Vastupidiselt Gordonile on osadel inimestel keeruline ette kujutada lõhnasi. Kui autor oma vana sünnikodu külastas, kus nüüdseks oli saanud Briti Psühoterpeutide Seltsi maja, meenus talle kohe sisse astudes veinilõhn, mis köögikapis toona seisis . Lõhnad võivad olla kummaliselt püsivad ning autor ei tea, kas kogetu oli mälestus, teravdunud taju, hallutsinatsioon või nende kolme kombinatsiooniks.
Autori isal oli nooruse üliterav haistmismeel ning tänu selle orjenteerus ta patsientide seisundi määramisel just sellele omadusele. Ta tajus juba ukse lävepakul sisse astunud inimese haiguse tunnuse ära. Kuid ta lõhnataju halvenes nooruses läbipõetud ninakõrvalkoobaste põletiku. Kuid autori isa ei kaotanud lõhnataju täielikult, mille puhul tal vedas kuna lõhnataju puudumine ehk anosmia esineb ligikaudu viiel protsendil inimestes. Selle haiguse puhul ei suuda inimene tajuda gassi ega halvaks läinud toidu lõhna.
Autor kirjutas ka ühest anosmikust oma raamatus. Patsient oli peatrauma tagajärjel kaotanud oma haistmismeele. Ta lootis, et ühel päeval ta hakkab neid lõhnu jälle tundma, kui üks päev hommikul ärgatses tundis ta hommikust kohvi lõhna. Selle hämmingus jooksis patsient teise tuppa , kus tundis ta oma lemmiku tubaka lõhna. Vaimustuses tõttas patsient neuroloogi juurde, mille järel teatas arst talle, et paranemist pole näha ja paranemise märke pole ollagi. Autoril ei jäänud muud üle kui lihtsalt ette kujutada, et patsiendi on võime lõhnu ette kujutada.
Juhtudel, kus inimene on kaotanud oma ühest meeleleelndkonnast võib selle pika ajaline põdemine viia hallutsinatsioonideni. Kui inimesel kaob 10 – 20 protsenti näegemis tajust tekib Charles Bonnet` sündroom, mille tagajärjel tekivad fantoomlõhnad. Kui inimene on GB sündroomiga võib ta kogeda kõikvõimalkke tajumoonutusi. Sarnasel moel võivad inimesed kannatda ka lõhnamoonutuste all.
Kandadalannal Mary B.-l lõi dsüosmia välja kaks kuud pärast üldnarkoosi all tehtud operatsiooni. Kuus aastat hiljem saatis ta autorile üksikasjaliku kirjelduse pealkirjaga „ Fantoom minu peas“. Maryl oli emaka eemaldamise operatsioon . Neli kuud hiljem oli ikka heas vormis ja täis elujõudu, kuid Maryt oli tabandunud nähtamatu häire, millest keegi ei paistnud midagi teadvat. Pika aja peale hakkasid Maryl toitude juurde tekkima ebaharilikud maitsed. Ajapikku muutusid need üha jubedamaks.
Täieliku anosmia puhul sellist tajutavate lõhnade muundumist või liialdatud intensiivsust esineda ei saa, esineb vaid lõhnahallutsinatsioone. Kuid need võivad olla ka väga erilised. Seda sama oli märkinud autorile ka Heather A. Ta märkis, et hallutsinatsioone ei saa tavaliselt kuidagi defineerida ühe kindla lõhnana.
Osa inimesi hallutsineerivad kindlat lõhna - selle tekkimist võib mõjutad mingi muu kontekst. Laura H., kes kraniotoomia tagajärjel lõhnataju peaaegu täielikult kaotas, kirjutas ta autorile, kuidas ta aeg – ajalt kogeb lõhnu, mis tunduvad täiesti usutavad, kuid pole just päris sellised nagu ta mäletab.
Kuigi inimesed suudavad tajuda ja ära tunda ligikaudu 10 000 lõhna, on võimalike lõhnadea tajutav arv suurem. Osasi hallutsineeritud lõhnu on võimatu kirjeldada, kuna see ei sarnane millegile tegelikusele, mis on läbi kunagi kogetud. Uusi, ennenägematuid kogemusi võibki tegelikult pidada lausa hallutsinatsioonide kullaprooviks, sest kui aju reaalsuse piirangutest vabaneb, võib see genereerida üks kõik milliseid helisi, pilte või lõhnu oma repertuaarist ning teinekord väga keerukates või lausa „võimatutes“ kombinatsioonides.

NARKOLEPSIA JA ÖISED DEEMONID

Millalgi 1870. Aastate neuroloogil Jean – Baptiste – Edouard Gelineau`l võimalus uurida 38 – aastast veinikaupmeest, kellel oli esinenud viimased kaks aastat lühikesi ja ootamatuid vastupandamatud une hoogusid. Kui mees Gelineau vastuvõtule jõudis tekkis tal juba kuni 200 sellist une hoogu päevas. Mõnikord vajus ta unne keset söögikorda, nuga ja kahvel käes. Tihti peale esinesid enne hoogusi tugevad emotsioonid . Gelineau pidas seda narkolepsia ja astaasia koosesinemist täiesti uueks.
1928. aastal esitas New Yorgist pärit füsioloog Samuel Brovk põhalikuma ülevaate narkolepsiast. Kirjeldades 22 – aaastast noort meest, kellel esines lisaks ootamatutele unehoogudele ja katapeksiale ka hoojärgset paralüüsi, mille tagajärjel ei suutnud ta ei liiguda ega ka rääkida. Peagi sai selgeks, et uneparalüüs ja sellega seotud hallutsinatsioonid pole kaugeltki midagi ebatavalist ja neid tuleks võtta narkoleptilise sündroomi lahutamatu osana.
Täiemõõduline narkolepsia võib ravimata jätmisel inimese täielikult teovõimetuks muuta. Narkolepsiat põdevad inimesed peavad seda haigust piinlikusena ja täna sellele tunnevad ennast kõrvalejäetuna. Tänu Narcolepsy Network -ile kasvab sündroomist teadlikus kogu maailmas.
Hoolimata sellest jääb narkolepsia sageli diagnoosimata. Jeanette B. kirjutas autorile, kuidas talle pandi diagnoos alles täiskasvanuna. Hiljuti, kui autor oli kuulnud narkolepsiavõrgustiku New Yorgi haru koosolekust, küsis ta luba sellel osalemisel. Paljudel sellel koosolekul osalejatest esines katapleksiat. Hallutsinatsioonide puhul on lood teised; sageli pelgavad inimesed nende esinemist tunnistada. Hiljem kirjutasid ka mitmed seal koosolekul osalejad autrolile oma murest.
Suuremal osal inimestest esineb kindel une – ärkveloleku aeg. Narkolepsiaga inimstel esinevda nö. mikrouned. Ootamatu narkolepsia laadne uni ilma katapleksiata võib tekkida ka toksilistest seisundites või tingituna mitmesugustest ravimitest.
Ka autoril endal esineb üha sagedamini selliseid episoode. Paljudel narkolepsia all kannatavatel inimestel esineb lisaks nägemishallutsinatsioonidele ka kuulmis – ja puutehallutsinatsioone või erinevaud kehalisi tundmusi.
Kuni 1953. aastani puudus tegelikult arusaamine une füsioloogilistest alustest, unenägudest ja unehäiretest. Eugene Aserinsky avastas eraldiseisva unestaadiumi, millele on omased kiires silmaliigutused ning iselooulikud muutused EEG-s. Isegi kui inimene on täiesti ärkvel, võivad teda rünnata ünenägude või öiste painajate sarnased hallutsinatsioonid ning suutmatus liikuda või rääkida muudab need veelgi hirmutavamaks.
J. A. Cheyne ja tema kolleegid Wterloo ülikoolist leidsid , et ligikaudu poolel või kolmandikul elanikkonnast on vähemalt vahetevahel esinenud selliseid episoode ing ka üksainus kord võib olla unustamatu.
Cheyne jt uurisid suurt hulka uneparalüüsiga seotud nähtusi. Nende uurimus põhines 300 õpilase täidetud ankeedil ja laiapõhjalisel interneti küsitlusel. Nad jõudsid järeldusele, et eraldiseisev uneparalüüs on küllaltki levinud.
Inglise keeles tähistab painajaid või õudusunenägusid süna nightmare . Sõna mare, viitas algselt deemonlikule naisterahvale, kes magaja rinnal teda lämmatas. Ernest Jones ütles oma raamatud. Et painajad on tavalisetest unedest kardinaalselt erinevad, kuna nendega käib alati kaasas kellegi hirmutava kohaloleku tunne, hingamisraskused ja täielik võimetus liigutada.
Ka Shelly Adler mainib oma raamatus ekstreemset hirmu ja hukatuse tunnet , mis eristab uneparalüüsi kõigist teistest seisunditest. Ta rõhutab, et uneparalüüs, vastupidiselt unenägudele, esineb ärkvel olles – kuid ärkvel olek on osaline või killustunud - ning et selles mõttes on temin uneparalüüs tegelikult eksitav.
REM-une pinnapealne hingamine ning erutusega kaasneda võivad kiired ja ebaühtlased südamelöögid kasvatavad selle seisundi puhul esinevat hirmutunne veelgi. Niisugune hirm võib olla isegi eluohtlik ning seda eriti kultuurides, milles uneparalüüsi surmaga seostatakse .
Hmongi kultuuris valitseb veendumus, et öised painajad võivad olla fataalse lõpuga ning just sellise kurja ootus oligi ilmselt 1970ndate lõpul ja 1980ndate alguses aset lednud enam kui 200 hmongi immigrandi surma põhjuseks.
Kõikide kultuuride rahvapärimustes esineb ülelooulikke olevusi nagu luupainajad ja naisdeemonid, kes magajat seksuaalselt ründavad. Sellised kujutised paistavad olevat universaalsed – tegelased on väga sarnased erinevatel kultuuridel. Me loome lugusid oma öiste kogemuste põhjal, mistegelikult täiesti tavalised, reaalsed ning mille põhjused on psühholoogilised.
Kui traditsioonilised tegelasedkujud on oma usutavuse kaotanud, asuvad nende kohale uued tegelased. Hallutsinatsioonid suudavad kõigist teistest ärkveloleku elamustes kõige rohkem tekkida ärevust, hämmastust ja hirmu.

KASUTATUD ALLIKAD

Sacks, O., 2012. Hallutsinatsioonid. AS Äripäev