Gooti skulptuur Prantsusmaal (0)

Gooti skulptuur Prantsusmaal
Reims
Reimsi katedraal omandas kõrgema staatuse tänu funktsioonile Prantsuse kuningate kroonimiskirikuna. Seetõttu peegeldavad iga selle portaali skulpturaalsed kaunistused vastava ajastu peapiiskopi poliitilist mõjuvõimu.
Lõunatransepti portaal võimaldas otsest läbipääsu piiskopi paleest peaaltari nelitise ja presbüteeriumini. See oli peapiikopi erasissekäik ning seetõttu ei kaunistatud seda eriti uhkelt. Seevastu toomkapiitli ristikäiguga külgnev ning selle poolt ka ümbritsetud põhjapoolne transept oli kavandatud ülima suurejoonelisusega, mida sellele vastavalt ka rohkete skulptuuridega kaunistati. Mõned võrdlemisi väikese läänepoolse sissekäigu skulptuurielemendid – näiteks trooniv Neitsi ja Jeesuslaps - pärinesid tõenäoliselt varasemast kirikust ning need teostati ilmselt 1180. Aasta paiku.
Teised kaks portaali on juba oma ainestiku valiku poolest väga ebatavalised. Vasakul on viimne kohtupäev, mida harilikult kujutatakse ainult avalikult ligipääsetavates kohtades. Lisaks on keskportaalil kujutatud lugusid Reimsi piiskoppidest, mis esialgsel vaatlusel evivad vaid kohalikku tähtsust. Kuigi keskpostide abil eraldatud sissepääsud ei ulatu kõrgemale kui kiriku soklismsid, ulatuvad fassaadi tümpanonid sedavõrd kõrgele, et varjavad tegelikult ära aknad kuni päris lantsettide tippudeni välja.
Portaalide ülesanne saab selgemaks, kui me vaatleme neid arhitektuurilises ja temaatilises kontekstis. Maakera käes hoidvat viimsepäeva portaali keskpostil asetsevat Kristust saadavad palestikes apostlid , samal ajal kui keskportaali keskpostil olevat paavsti figuuri ümbritsevad kaks Reimsi kõige tähtsamat piiskoppi, Püha Nikasius ja Püha Remigius. Seega tõmmatakse nähtav paralleel apostlite toode ja piidkoppide tegude vahele: apostlid jätkasid Issanda tööd, täites tema käske eeskujulikul mole, Reimsi piiskopid aga – Remigius kui paganate kuninga Chlodovechi uskupööraja ning ristija ja Nikasius kui märter, kelle pea raiusid paganad maha Reimsi kirikus – on asetatud nende kõrvale kui järelkäijad. Aanaloogselt kaskaja tehnoliigide lunastusloo tüpoloogilise tõlgendusega, milles Vana Testament osutab Uuele Testmendile, tuleb siin apostleid mõista kui Reimsi piiskoppide eelkäijaid. Samuti kinnitab paavsti figuur keskposkpostil visuaalselt piiskoppide lähedust paavstivõimule. Selline apostellikkuse rõhutamine on poliitiliselt ülimalt tähtis, viidates Reimsi piiskop-pühakutele kui Prantsuse monarhide kroonimise õiguste eest vastutajatele. Selle portaali kaudu sisenesid Prantsuse kuningad kirikusse oma kroonimistseremooniaks.
Neile peagi antav jumalikult seadustatud kuninglik võim ei lubanud tulevastel monarhidel siseneda sellesse kõige pühamasse kuningate sisseõnnistamise paika lääheportaali kaudu, kuna sel juhul võinuks tunduda, et nad tulevad rahva seast. Eelkõige aga poleks seda tõenäoliselt võimaldanud Reimsi peapiiskoppide püüdlus oma positsiooni tugevdada. Olles pidavalt sunnitud kaitsma oma õigust kuningaid kroonida, nõudsid peapiiskopid, et nad saaksid monarhia jumaliku legitiimsuse isiklikult uuele valitsejale oma kroonimisrituaaliga üle anda. See sarnases paavsti võimutäiusega, mida taheti nimelt kuningale rõhutada, kui too põhjatransepti keskportaali kaudu sisenes.
Lääneportaalil , mille kaudu juba kroonitud kuningas väljus, kujutatakse neid ideid programmilise piltide seeriaga. Kolm sissepääsu on asetatud lääneseina ette justkui triumfikaareks ühendatuna. Nende kõrged tümpanonid pole ehitud skulptuuride, vaid roosakendeja siirudega. Tavapäraselt siin esinevad teemad on paigutatud uste kohale viiludesse: keskel on Maarja kroonimine, vasakul ristilöömine ja paremal Kristuse tagasitulek viimsel kohtupäeval. Kaskpostil kujutatud kroonitud Neitsi ja Jeesuslapse juures olevail palestikel kujutatakse stseene Kristuse sünnist ja lapsepõlvest: paremal Maarja kuulutus ja külastus ning vasakul templisse toomine.
Need kaheksa erineval ajal valminud figuuri kuuluvad 13. Sajandi prantsuse skulptuuri meistriteoste hulka. Visitatsiooni kujutav kuulus seeria , kahe raseda naise, Maarja ja Eliisabeti kohutmine, on vormilisest küljest keskaegse antiigist inspireeritud skulptuuri kõrgem tase. Naised seisavad kontraposti võttele iseloomulikes poosides palestike sammaste ees, millele nad üksnes kergelt toetuvad. Vanem naine, Eliisabet, viipab tervituseks, kuid näib ootavat, kuni Maarja pöördub tema poole. Nende rõivad lao tuvad keha ümber sügavate liikumist tulvil voltidena.
Mainitud kahe figuuri ja nende kõrval paikneva ettekuulutuse stseeni Neitsi ning vastasoleval uksepõsel kujutatud templisse toomise stseeni Siimeoni vahel on terav stilistiline kontrast . Antud figuuride liikuvus on vähemmärgatav ning pigem rõhutatakse vertikaalsust. Seda võib eriti täheldada riietuse puhul. Eliisabeti ja Maarja stiil põhineb ilmselt Amiens 'i eeskujudel ning arvatavasti on ka selle sculptor sealtsamast pärit. Vastas asuvas palestikus on kujutatud templisse toomise stseeni koos Joosepi ja Siimeoni ning nende kõrval seisva moekalt riietatud, esialgselt Maarja teenijatüdrukuks peetud naisterahvaga. Nende figuuride autorlus on aga omistatud teisele skulptorile, niinimetatud Joosepimeistrile. Samuti peetakse tema tööks ka ettekuulutuse stseeni inglit, kelle kuulus naeratus näib sama ilmekas kui Joosepi nägu.
Nende ja teiste lääneportaalil kujutatud stilistilistel kaalutlustel erinevatesse rühmadesse kuuluvate figuuride valmimisaja määramisel on tehtud märgatavaid edusamme, kuna mõni aasta tagasi avastati dokumente, mis tõendavad, et lääneportaali nurgakivi pandi alles pärats 1252 . aasta 8. Aprilli. Vastubidiselt varasematele oletustele võib nüüdsest pea täie kindlusega väita, et enamik lääneportaali kujusid pärineb aastatest 1253-1275.
Reimsi katedraali skulptuuridel, kui gooti kunsti meistriteostel, on tohutu tähtsus, kuid kahjuks on paljud neist hävinenud. Neitsi kroonimise stseen lääneportaali keskviilul on uusajast pärit koopia. Kui Prantsuse monumentide inspector Maurice Eschapasse oma 1975. aasta turistiteatmikus kahetsusega nendib, et “ Esimene maailmasõda peaaegu hävitas selle ainulaadse teose, esimese kaasaegse sõja ohvriks langenud ajalooliselt olulise ehitise “, siis ta kõigest vihjab sõja esimese aasta sündmustele. Kui Saksa armee 1914. aasta septembris Reimsi ja selle katedraali suurtükkidest tulistas, sihtis ta relvad täpselt oma põlisvaenlase rojalistliku pesakoha peale.