G. Verdi ooperi "Rigoletto" retsensioon (0)

RETSENSIOON
27. novembril 2008. aastal külastasin „ Rigoletto “ etendust Rahvusooperis „Estonia“. „Rigoletto“ on Giuseppe Verdi teos, mis kahtlemata kuulub ooperiliteratuuri kullafondi.
Giuseppe Verdi elulugu
Giuseppe Verdi sündis 10. oktoobril 1813. aastal (suri 1901. aastal). Muusikalise hariduse omandas Verdi eraviisil, sest konservatooriumisse teda vastu ei võetud. Esimesed helitööd kirjutas ta juba 15-16. aastaselt.
Verdi esimene ooper „ Oberto , krahv Bonifacio“ esitati ülimenukalt 1839. aastal Milaano kuulsas ooperiteatris „La Scala “. Järgmised ooperid suurendasid tema kuulsust veelgi. Tellimusi tuli nii kodu-kui ka välismaalt. Kuni 1870. aastani, mil Verdi lõpetas „Aida“, kirjutas ta mõnikord isegi kaks ooperit aastas. Kuid järgmine ooper pärast „Aidat“ – „ Othello “, valmis alles 1887. aastal, seega peale 17-aastast vaheaega . Sellel perioodil lõi Verdi surematu „Reekviemi“, mille ta kirjutas oma sõbra mälestuseks 1874 . aastal. Kuulsaks sai Verdi just Itaalia rahvusliku vabadusliikumise ajal, 1840. aastatel loodud ooperitega, milles kajastus kangelasmeel ja isamaavaimustus. Mitut hoogsat ooperiviisi hakkas rahva laulma võitluslauluna, näiteks koori ooperist „ Nabucco “.
Verdi kirjutas kokku 26 ooperit:
„Oberto, krahv Bonifacio“, „Kuningas üheks päevaks“, „Nabucco“, „Lombardlased esimeses ristisõjas“, „Erani“, „Kaks Foscarit“, „Jeanne d’Arc“, „Alzira“, „Attila“, „ Macbeth “, „Röövlid“, „ Korsaar “, „Legano lahing“, „Luisa Miller “, „Stiffelio“, „Rigoletto“, „ Trubaduur “, „ Traviata “, „Sitsiilia verepulm“, „Simon Boccanegra“, „Maskiball“, „ Saatuse jõud“, „Don Carlos “, „Aida“, „Othello“, „Falstaff“.
„Rigoletto“
Victor Hugo näidendi „ Kuningal on lõbus“ põhjal valminud ooper pajatab loo Rigolettost, kes teravkeelse kojanarrina südametu hertsogi juures leiba teenib. Rigoletto ainsaks aardeks on tema tütar Gilda , keda ta palavalt armastab ning püüab kiivalt maailma kurjuse eest kaitsta.
Kirjutades ooperi, mis koosneb peaaegu täielikult duettidest, unustamata samas itaalia ooperipubliku nõudlust aariate järele, ühendab Verdi oma ooperis kaks ooperitraditsiooni. „Rigolettos“ saavad kokku vana ja uus maailm – traditsiooniline itaalia ooper ning tulevikus Wagneri poolt täiuslikkuseni arendatud muusikaline draama. Ooper on kirjutatud heliloojale väga raskel perioodil, mil ta kaotas mõne aastaga oma kaks last ja naise. Teose süžee puudutas heliloojat tema isikliku traagilise kogemuse tõttu väga lähedalt ning on andnud ooperile erakordse muusikalise sügavuse. 1851. aasta esietendusest alates on ooperit saatnud tohutu menu ning see on esikteoseks tema kuulsale triaadile, kuhu kuuluvad kõigile tuttavad populaarsed teosed „Rigoletto“ (1851), „Trubaduur“ ( 1853 ) ja „La traviata“ (1853). Kui Verdil paluti nimetada oma lemmikteos tema enda loodud ooperite hulgast, vastas ta: „Kui oleksin amatöör, ütleksin „La Traviata“, professionaalina pean ütlema aga „Rigoletto“. Viimati oli ooper „Estonia“ laval 40 aastat tagasi, mil peaosas särasid unustamatud Georg Ots ja Tiit Kuusik.
Osades:
Rigoletto, õuenarr – Jassi Zahharov
Gilda, tema tütar – Angelika Mikk
Mantua hertsog – Urmas Põldma
Sparafucile, palgamõrtsukas – Leonid Savitski
Maddalena, tema õde – Helen Lokuta
Giovanna, Gilda teenija – Nadia Kurem
Krahv Monterone – Märt Jakobson
Marullo, aadlik – Aare Saal
Borsa, aadlik – Andres Köster
Krahv Ceprano – Mart Laur
Krahvinna Ceprano – Valentina Taluma
Vahtkonnaülem – Vladislav Horuženko
Paaž – Kristina Vähi
I vaatus
Esimene pilt. 16. sajand, Mantua. Ball Mantua hertsogi juures. Hertsog, keda tuntakse armuseikleja ja kergemeelse elunautijana, jutustab võluvast tundmatust neiust, keda ta on kohanud kirikus ning kelle südame ta on otsustanud vallutada. Ballil on ka hertsogi lahutamatu kaaslane , tema küürakas õuenarr Rigoletto. Rigolettot ei armastata. Teda peetakse ta terava, õukondlaste pahesid ja tühisust paljastava keele pärast õelaks. Õukondlased plaanivad Rigolettole kätte maksta: kavatsetakse röövida ta armuke , keda kuulu järgi varjatavat linnaäärses majakeses. Rigoletto, kes midagi ei aima, on taas leidnud pilkealuse; seekord on selleks eakas krahv Monterone, kelle tütre hertsog on võrgutanud. Monterone neab nii hertsogit kui ta narri . Needus viib Rigoletto mõtted tütrele. Koduteel kohtab ta palgamõrtsukas Sparafucilet, kes pakub talle oma teeneid.
Teine pilt. Rigoletto majakese juures. Maja ümbritseb kõrge müür. Siin varjab Rigoletto kurja maailma ja hertsogi eest oma aaret , tütar Gildat. Gilda on Rigoletto elu mõte. Südametu teistega, avaneb tema hell ja õrn hing suhetes tütrega. Gildal ja ta teenijannal on keelatud kedagi sisse lasta. Ent Gilda on kohanud kirikus kaunist noormeest ja unistab temast. Teenija abiga leiab noormees – üliõpilaseks riietunud hertsog – tee Rigoletto majja ja Gilda südamesse. Hertsogi lahkudes kogunevad maja juurde maskides õukondlased, et röövida Rigoletto oletatav armuke. Ootamatult saabuvale Rigolettole jutustatakse pettelugu naabruses elava krahvinna Ceprano röövimisest. Rigoletto on meeleldi nõus selles osalema ning temaga maskeeritakse, kuid nii, et ta midagi ei näe. Ta hoiab redelit , aidates õukondlastel röövida omaenese tütart, keda peetakse ta armukeseks. Jäänud üksi, rebib Rigoletto maski maha ja avastab sünge tõe.
II vaatus
Kolmas pilt. Hertsogi palee . Hertsog on nukker : ta soovis veelkord näha tundmatut neidu , kuid leidis eest tühja maja. Tulevad õukondlased ja jutustavad lõbusa loo Rigoletto armukese röövimisest, millele narr ise kaasa aitas. Röövitu on toodud lossi. Hertsog on rõõmsalt üllatunud, kui leiab eest oma armastatu . Rigoletto saabudes võetakse ta vastu irvituste ja pilkega. Rigoletto mõistab, et ta aimdus osutus tõeks ning tema tütrest on saanud hertsogi armuseikluste järjekordne ohver. Avaneb armastava isa dramaatiline sisemaailm. Sellisena – meeleheites, narrimaskita, kannatavana – pole teda nähtud. Ta ähvardab, süüdistab ja tõotab kättemaksu, kuid samas anub ja kaebleb jõuetus valus . Tuleb Gilda. Kaunisse hertsogi armununa palub ta isal hertsogit säästa. Rigoletto on vankumatu. Ta on otsustanud kätte maksta ning seejärel Mantuast lahkuda.
Neljas pilt. Minico jõe kaldal poollagunenud majas elab palgamõrtsukas Sparafucile oma ilusa õe Maddalenaga. Maddalena meelitab siia rikkaid noormehi. Vend tapab külalise, misjärel kuriteo ohver röövitakse paljaks ning heidetakse kärestikulisse jõkke. Seekord on Maddalena külaliseks ohvitseriks riietunud hertsog. Maddalenaga lõbutsedes laulab ta muretut laulukest naiste muutlikust meelest. Tuleb Rigoletto koos Gildaga, et enne Mantuast lahkumist teda veenda hertsogi truudusetuses. Rigoletto saadab tütre poisiks ümberriietatuna, sest nii on hõlpsam linnast lahkuda. Ta lubab peagi Gildale järgneda. Kättemaksuks vajab Rigoletto Sparafucile teenet. Leptakse kokku, et Sparafucile tapab hertsogi. Tasuks lubab Rigoletto talle suure summa, kuid Sparafucile saab selle alles siis, kui on koti laibaga Rigolettole üle andnud. Sparafucile valmistub kuritööks, ent hertsogisse armunud Maddalena palub venda külalist säästa, pakkudes talle niisama suurt summat kui Rigoletto. Sparafucile nõustub, kuid ei taha loobuda ka Rigoletto rahast. Et täita kokkulepe Rigolettoga, otsustatakse tappa esimene siseneja. Õe- venna juttu kuuleb pealt Gilda. Ta otsustab end ohverdada armastatu eest ja koputab poisiks riietununa uksele. Teda tabab Sparafucile nuga . Naasnud Rigoletto võidutseb. Sparafucile saab kokkulepitud raha, Rigoletto koti laibaga. Ta tahab seda jõkke visata , ent samas kostab majast hertsogi muretu laul. Õudustundega aimab Rigoletto, keda ta hoiab oma kätel. Monterone needus on täitunud
Arvamus
„Rigolettot“ läksin vaatama suure huviga , sest eelnevad ooperikülastused jätsid meeldiva mulje. Pileti saime odava, kuid istekohad olid suhteliselt halvad. Etendusega jäin aga väga rahule, sest nähtu oli huvitav ja kaasakiskuv.
Lavadekoratsioonid ja lauljate kostüümid olid väga pidulikud. Kunstnik Kustav-Agu Püüman oli loonud visuaalselt ja sisuliselt väga ühtse loo: publikule avanesid antiiksete varemete fragmendid ja kaunid mitmesaja aasta tagused kostüümid.
Laulud kanti ette aariatena ja duettidena. Rigoletto karakteri eri küljed väljendusid ilmekalt mitmesugustes muusikalistes numbrites, mille meeleolud vaheldusid kirglikust lüüriliseni. Kõigi hääled kandsid hästi välja ning mees-ja naishääled kõlasid ilusti kokku.
Selle lavastuse parim osa oli ooperi finaal: avastanud oma tütre laiba, hakkab Rigoletto nagu meeltesegaduses endale asu otsima ja teda jääb saatma kummituslik Gilda hääl kuskilt teispoolsusest. Lisanduvad nagu nägemusena veepeegeldust kujutavad valgusmängud – needus on täitunud.
Soovitan kõigil vaadata ooperit „Rigoletto“. See on süzeelt huvitav ja kaasakiskuv etendus ning selle sisus peitub isegi teatud moraal . Tegemist on maailmakuulsa ooperiga, mille nägemine garanteerib erakordse muusikaelamuse.