Nende olemasolu seletatakse universaalse püüdega toota kõnet võimalikult loomulikult, koguni mugavalt. Üks suulise suhtluse olulisemaid jooni on selle varieeruvuse talumise võime. Kõnesignaal võib redutseruda suures ulatuses, samal ajal, kui sõnumi sisu on endiselt arusaadav. See on vajalik selleks, et loomulik keel oleks efektiivne suhtlusvahend. FONOLOOGIA Fonoloogia uurimisobjektiks on keelte häälikusüsteemid. Fonoloogia tähtis osa on häälikute foneetiliste erievuste analüüs. Olulisim mõiste on foneem ehk häälikupere. Foneemide järjestuse analüüsi nimetatakse fonotaktikaks. Foneetika ja fonoloofia vahele ei ole võimalik tõmmata selget piiri. Häälikud abstraktsioonina Kõnes on lugematu hulk erinevaid häälikuid. Koartikulatsioon ja teised foneetilised protsessid muudavad häälikuid sarnasemateks. Häälikuid ja häälikustruktuuri peab seepärast vaatlema paljudel abstraktsioonitasanditel
Foneemid: häälikuklassi abstraktsioonid. Distinktiivtunnused: sõna tähendust eristavad tunnused vastanduses olevate häälikute vahel. Minimaalpaarid: sõnapaarid, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus. Täiendav jaotumine: kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine. Fonoloogia tähtis osa on häälikute foneetiliste erinevuste funktsioonide analüüs 6. Millisesse kolme ossa võib jagada inimese kõneaparaadi ja mis on nende osade ülesanded? Hingamiselundid: helide tekitamiseks vajaliku õhuvoolu tagamine, fonatsioonielundid: hääletu õhuvoolu kõrvaga kuuldavaks heliks muutmine, ja häälduselundid: häälikute moodustamine. 7. Missugused on meie hingamiselundid? Nina, hingetoru, kopsutorud, kopsud, rindkere, vahelihas. 8. Millised on hingamise faasid ja liigid
- . , , . VI Valetamine Bella DePaulo (1996) Teadvustatud tegevus, mille eesmärgiks on muuta mitteverbaalsetes kanalites väljendatavat emotsiooni Mitterverbaalsete kanalite tunnused, mis on olulised valetamise hetke fikseerimisel: · Muutus peegeldab valetamist Silmaava muutus Silmapilgutuse sagedus Adaptorid Foneetiliste ja grammatilsite vigade arv kõnes Ebakindlus rääkimise ajal Hääle kõrgus Eitava sisuga väidete arv Irrelevantsed teemaarendused Sümmeetrilised näoväljendused · Muutus ei peegelda valetamist Silmside Naeratuste arv Pea liigutused Zestid, v.a. adaptorid Õlakehitused Jalgade liikumised Pooside muutused Vastusreaktsiooni aeg ja pikkus Kõne kiirus Enesekesksed väited.
Kõnekommunikatsioon inimeste vahel toimub häälikute abil ning foneetika kui hääldus- ja häälikuõpetus uurib häälikuid ning nende käitumist inimeste kõnes. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Uurimisalad: · Artikulatoorne foneetika · Akustiline foneetika · Auditiivne foneetika Uurimisvaldkonnad: · Üldfoneetika kogu kõnemehhanismi uurimine · Deskriptiivne ehk kirjeldav foneetika keele või keelemurde foneetiliste iseärasuste uurimine · Kontrastiivne ehk võrdlev foneetika eri keelte või murrete häälikusüsteemide võrdlus · Ajalooline foneetika ehk häälikulugu häälikusüsteemis toimunud keelemuutuste uurimine ja väljaselgitamine · Normatiivne foneetika ehk ortoeepia erinevate hääldusreeglite väljatöötamine ja määratlemine · Eksperimentaalfoneetika häälikusüsteemide ja häälduse uurimine katselisel meetodil 4. Millised on foneetika rakendusalad?
kirjakeele uurimine. Foneetika. Eesti keele uurimise analüüs. Emakeele Seltsi aastaraamat 48. Tallinn: 7-26. Paul Ariste "Eesti foneetika" (1946 ja kordustrükid) · Ariste annab ülevaate eesti keele foneetika uurimise ajaloost, inimese hääldusorganitest ja kuulmissüsteemi ehitusest, peamistest häälikutüüpidest, eesti keele häälikusüsteemist, prosoodiast, soome-ugri keelte foneetilisest transkriptsioonist jm. · Ariste: rohked tähelepanekud eesti ühiskeelest erinevate foneetiliste iseärasuste kohta murretes ja kõnekeeles. · Ariste foneetikakäsitlus toetus peamiselt kuuldelistele (ja visuaalsetele) tähelepanekutele. Ta esitab kvalitatiivsetele väidetele toetuseks harva kvantitatiivseid kinnitusi. · Ariste ettekujutus foneetika ja fonoloogia vahekorrast: määratles fonoloogiat ühe osana foneetikast (Ariste 1946: 4-5). · "Eesti foneetika" peamise selle ala õppevahendina kõrgkoolides kuni 1990. aastate alguseni, mil selle vahetas välja soome keelest
hulgas. Labialiseeritud eesvokaale kasutavad näiteks eesti, ... ja ... keel (nimetage vähemalt 3). Tüüpilised keskvokaalid on vene [ ] ja inglise [] (rõhutu silbi e). Kõnetegevuse sidusa iseloomu tõttu avalduvad naaberhäälikute olulised tunnused tihti ülekattega ehk samaaegselt vanasti nimetati selliseid häälikute vastasmõjutusikoartikulatsiooniks. Mingile foneemile vastavat objektiivset lõiku foneetiliste andmete reas nimetatakse segmendiks. Foneemide kombineerumisvõimalusi uurib ja kirjeldab fonotaktika. Kõnevoolu liigendumisel silpideks on dünaamilis-fonoloogiline alus seda põhjustab vokaalse ja konsonantse funktsiooni (vokaalide ja konsonantide) vaheldumise nõue. Häälduslikke kestus- ehk vältussuhteid kirjeldades kasutatakse ka terminit kvantiteet. Rõhu ja tooniga seotud nähtused koonduvad fonoloogias prosoodia mõiste alla. Kuna
Koostavad Pire Teras, Pärtel Lippus, Tuuli Tuisk, Nele Salveste, Sander Pajusalu, Liis Raasik, Helen Türk, Kätlin Aare, Anette Ross ja teised Tartu ülikooli tudengid Hetkeseisuga on märgendatud 357 879 sõnatasandi segmenti, 1 077 674 häälikutasandi segmenti, 472 460 silbitasandi segmenti ja 85 494 taktitasandi segmenti Foneetilise korpuse koostamise eesmärgiks on koguda andmeid spontaanse kõne foneetiliste joonte kohta, koguda materjali kõnetehnoloogidele ja uurida spontaanse kõne erinevaid jooni Suust suhu kutsega salvestamisele kutsutud keelejuhid võivad olla omavahel tuttavad, et õhkkond vabam oleks. Vesteldakse vabalt valitud teemadel, argidialoogid on spontaansed. Lindistatakse ka poolspontaanseid institutsionaalseid monolooge. Lindistuste märgendamiseks ja segmentimiseks kasutatakse programmi Praat
Selle akustiline vaste on põhisagedus e põhitoon, millele kuulmisaistingu tasemel vastab helikõrgus. Toonikeeled - keeled, kus intonatsioonierinevused muudavad sõnade tähendusi. Toonide esinemine ei sõltu sõnarõhkust, silpide arvust või grammatilistest omadustest (kui esineb siis on tegu tooniaktsendiga) FONOLOOGIA 12. Fonoloogia uurimisobjekt. Fonoloogia uurimisobektiks on keele häälikusüsteemid. Fonoloogia tähtis osa on häälikute foneetiliste erinevuste funktsioonide analüüs. Häälikuid ja häälikustruktuure vaadeldakse paljudel abstraktsiooni tasanditel. Kõige madalama abstraksiooni tasandi üksused on häälikud e foonid. Foneetiline esitus - märkimata jäetakse kõnelejast sõltuvad isiklikud omadused, sõnad on üksteisest lahutatud, kuigi kõnes seda ei ole. 13. Minimaalpaari mõiste ja foneemideks liigitamise põhiprintsiibid. Foneemianalüüsi põhiline meetod on minimaalpaarianalüüs.
kuidagi jätta inisemata.(Aspel,1989) Teoses mängivad väga suurt rolli kõlateemad, mis jagunevad kohati aladeks. On tugevate sulghäälikute alad, mis annavad ruumi pehmemate kaashäälikute aladele, kuni looklev l võtab juhtmotiivi osa, et siis jälle järsumate kõladega vahelduda. Vahelduvad ka vokaalid, on laiaregistrilisi a'de ja o'de alasid, tumedamaid u ning helkivate e, i, ü mõjualasid. Laabanile kõige iseloomulikumad on foneetiliste äärmuste, a-i, i-a, u-i, i-u, elavakõlalised kombinatsioonid: ,,Pilaatus lapitud palitus tulistab uulitsal tulpi", ,,Rinnanibude asemel on Rroosi Selavistel rubiin-ninad". Rroosi sümpoosionis antud lühiluuletustest on pooled ehitatud neile kõlateemadele. Mõnel korral läheb autor ka ekstreemsustesse, kõla muutub siis hambakrigistamiseks: ,,R.S. ekstra-kreemiks on ekstraktne ekstrakt ekstreemset ekseemist."(Aspel,1989)
• pikad vokaalid järgsilbis • järgsilbi o (Tsitaatsõnad) Laensõnad • võõrastest keeltest laenatud sõnad, mis on keeles kodunenud • otselaenud • kaudlaenud = rahvusvahelised sõnad = internatsionalismid Tõlkelaenud • laenatud moodustusstruktuurid • tähenduslaenud: omasõna saab võõra eeskuju kohaselt juurde uue tähenduse Sõnavara regionaalne jagunemine • regionaalsed variandid – murded ja kohalikud kõnekeelekujud • foneetiliste ja morfosüntaktiliste tunnuste kõrval on olemas ka paikkondlikult markeeritud sõnavara • Eestis eL, eP, läänesaared, suuremad linnad (?) Sõnavara sotsiaalne markeering • earühmade sõnavara • habituaalne sõnavara • ajutine sõnavara • erialasõnavara Semantilised seosed sõnade vahel • Päritolult kokku kuuluvad lekseemid moodustavad sõnaperesid. • Need on keele pideva rikastamise tulemus (etümoloogiliselt seotud sõnad, mille baasmorfeem on
Üksikut fakti tuleb uurida süsteemi kui terviku seisukohast. Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Diakroonilised argumendid pole sünkroonilises uurimuses vastuvõetavad. Keel on sotsiaalne nähtus. Tuleb eristada keelt ja kõnet. Keel on struktuur, kõne on keele väljendus. Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) suhted ehk süntaks ja paradigmaatilised ehk morfoloogia. Keelestruktuur on tasandiline (süntaks, morfoloogia, fonoloogia). Keel on foneetiliste eristuste hulk, mis on vastavuses mõisteliste eristustega. Malemäng on sama ka siis, kui mõni malend ära vahetada. Keel on vorm, mitte substants. Keeles on absoluutne ja suhteline arbitraarsus (nt 2 on absoluutselt arbitraarne, 22 aga suhteliselt arbitraarne), mõlemad süsteemi poolt motiveeritud. Saussure´i seisukohad andsid fonoloogias kiireima tulemuse. Praha strukturalistide koolkond Praha koolkond 1920-30ndad: Trubetzkoi, Jakobson, Mathesius (eelkõige slavistid).
Millega tegeleb fonoloogia? Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi (silpe), mis on vajalikud uuritavas keeles sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Kirjelda minimaalpaarianalüüsi. Minimaalpaarianalüüs on foneemianalüüsi tähtsaim meetod, kus üks häälik mingite häälikute kontekstis muudetakse, et muuta ka sõna tähendust. NT kama, kana, kala Mis on transkriptsioon? Transkriptsioon on häälikute ja teiste tähtsate foneetiliste tunnuste märkimine. NT rahvusvaheline foneetika tähestik IPA. Võib olla ligikaudne või täpne, sõltub eesmärgist. Täpses transkriptsioonis kasutatakse lisamärke. Kui palju erinevaid häälikuid maailma keeltes leidub? Kõige rohkem vokaale on saksa keeles 14, konsonante on keeltes 6-122. Mis on häälikute jaotuse aluseks? Häälikute jaotamine vokaalideks ja konsonantideks põhineb sellel, et vokaalid saavad esineda üksi, konsonandid üldiselt mitte.
suhtlusvariantide vahel. Kerge on näha, et me väljendame sama asja ka sama registri sees ja isegi samas tekstis mitmel eri viisil. Näiteks kasutame mõnes lauses nud- ja mõnes nd- kesksõna vormi (teinud teind). See näitab, et lisaks situatiivsetele ja kasutajakesksetele teguritele on olemas ka muud mõjurid, mis panevad valima ühte või teist varianti. Sellised olulised mõjurid jagunevad kahte rühma. Esimene rühm on seotud kõne foneetiliste, prosoodiliste ja parakeeleliste omadustega. Kõneleja valikuid mõjutavad nt mingile üksusele eelnevad ja/võijärgnevad häälikud, kõnerütm, tempo jms. Nii on leitud, et suulises keeles mõjutab -nud ja -nd vahelist valikut haridus jms) ja staatust, häid ja halbu loomujooni jne. Teise otsa jääb suhtlus poolte vahel, kes teineteise kohta peaaegu midagi ei tea. See on tavaline kirjalikus suhtluses. Aga ka suulises suhtluses võin nt kuulata X riigi raadiost kellegi juttu
seisukohast. Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Diakroonilised argumendid pole sünkroonilises uurimuses vastuvõetavad. Keel on sotsiaalne nähtus. Tuleb eristada keelt ja kõnet. Keel on struktuur, kõne on keele väljendus. Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) suhted ehk süntaks ja paradigmaatilised ehk morfoloogia. Keelestruktuur on tasandiline (süntaks, morfoloogia, fonoloogia). Keel on foneetiliste eristuste hulk, mis on vastavuses mõisteliste eristustega. Malemäng on sama ka siis, kui mõni malend ära vahetada. Keel on vorm, mitte substants. Keeles on absoluutne ja suhteline arbitraarsus (nt 2 on absoluutselt arbitraarne, 22 aga suhteliselt arbitraarne), mõlemad süsteemi poolt motiveeritud. Saussure´i seisukohad andsid fonoloogias kiireima tulemuse. Praha strukturalistide koolkond
/ Oo hing, kas tead, kuhu lõpevad / kõik teeta sihid? (E.Enno) Eufoonia heakõlalisus, ilukõla Kakofoonia pahakõla, koondab endasse raskesti hääldatavaid häälikuid, silpe või sõnu. Anagramm tähtede ümberpaigutamisega nimes, sõnas või lauses moodustatud uus sõna või lause, millel on teine tähendus ( nt sai isa, asi ais ). Paljud kirjanikud on niimoodi tuletanud oma varjunimed, nt Uno Laht Onu Thal. Onomatopöa foneetiliste vahenditega antakse edasi loodusele iseloomulikke kuuldelisi omadusi Assonants täishääliku kordus kahe või enama sõna pearõhulises silbis Alliteratsioon kaashääliku kordus kahe või enama sõna alguses värsis või proosaluuletuses
on vaja näidata sõna hääldust. Ligikaudse transkriptsiooni puhul piirdutakse põhiliste häälikutüüpide märkimisega ja ei pöörata erilist tähelepanu väikestele või isikupärastele erinevustele. Täpse transkriptsiooni puhul kasutatakse rohkesti lisamärke. Kuid ka väga täpne transkriptsioon ei pruugi olla usaldusväärne. 11. Vokaalide liigitus kõneloome seisukohast. Vokaalikolmnurgas ja -trapetsis on häälikud järjestatud teatavate foneetiliste parameetrite ehk muutujate järgi. Kui keeleselg liigub ettepoole, on tekkiv häälik eespoolne ehk eesvokaal; kui ta tõmbub tahapoole, on häälikki tagapoolne ehk tagavokaal. Kui huuled ümbarduvad, tekib huul- ehk labiaalvokaal(ü); kui nad ei ümardu, tekib illabiaalvokaal(i). artikulatsioonikoht ees taga huulte asend ümardamata ümardatud ümardamata ümardatud kõrgusaste
poolt loodab karakteristik. - intonatsioon – situatsiooniline, sõltub psüühilisest seisundist kõne ajal. Võib peegelduda meeleolu, suhtumine, ärevus. - tempo – kõne kiiruse valik keele normide piires. - pauside iseloom, pikkus ja jaotus. - loogiline korrastatus – loogikareeglitest kinnipidamine, mis ilmneb eriti kirjaliku kõne puhul. - foneetiline reduktsioon – sõnaosade, lõppude „söömine.“ Grupiliste foneetiliste tunnuste hulka kuuluvad: dialekt (kõneleja või kõneharjumuse päritolu) ja aktsent. Grammatilis-semantilised tunnused: - pauside täitmine – nt häälitsused „ee,“ „mm.“ - sõnade valik - avaldub slängis, ilukõnesuse elementides. - kõnekultuur – keelereeglitest kinnipidamine, õigekeelsus. - väljendusrikkus – intuitiivne püüe ületada kõne lamedust, üheplaanilisust. Kategoriaalsed tunnused:
vanavara ja kohanimesid. Jaan Jung kogus arheoloogiaga seotud teateid ja kohanimesid. Friedrich Buhlbars esitas üleskutse. Eiseni kogu olemas, kaks varianti: originaal Eesti kirjandusmuuseumis. Helsingis Eiseni ümberkirjutus. 1920ndatel võttis kohanimede kogumise Emakeele Selts. Saatis murderetkedele inimesi, koguti ka kohanimesid. Kogu väärtuseks see, et ta on esimene suhteliselt ühtsete põhimõtete järgi kogutud ainestik. Eriti oluline oli kohalik hääldus foneetiliste märkidega ja muid andmeid nime kohta. Kogumistöö jätkus pärast sõida ja tulid appi muutekorrespondendid. Kokku kogunenud üle 500 000 sedeli. Olemas Eesti Keele Instituudis. Koguda tuleks nimesid pigem rohkem korraga, ühekorra esinevad andmed võivad olla vigasemad. Kaardiallikad: varaseim kaardikujutis, mis kohanimeuurijale vajalik Mellini Liivimaa atlas. Sisaldas kõiki Eestimaa maakondi ja hiljem mainimisväärt Lücker, põhjaeestis 1841 Smith (?). põhiosa allikatest arhiivides
• Keelestruktuur on tasandiline (süntaks, morfoloogia, fonoloogia) Ferdinand de Saussure’i mõtteid keelest • Nagu on võimatu kääridega paberit lõigates lõigata ainult ühte poolt, nii ei saa keeles eristada märgi tähendust ja vormi (signifiant ja signifie). • Keel kui struktuur on olemas ainult tervikuna, luues iseennast eristuste kaudu. Kontrastidest moodustuvad paradigmaatilised suhted. • Keel on foneetiliste eristuste hulk mis on vastavuses mõisteliste eristustega. • Kuna iga lingvistiline üksus on määratletav ainult süsteemi kui terviku kaudu, on senine diakrooniline keeleteadus mõttetu: ei saa rääkida üksiksõna või –hääliku muutumisest. • Samasus on mitte niivõrd füüsiline identsus, kui “ideeline”, st sama funktsiooni säilitamine. 8.45 rong Genf-Pariis on sama ka siis, kui kogu koosseis ja töötajad ära vahetatakse.
Kõne võib olla aktiivne (eeldab aktiivset loomeprotsessi) ja reaktiivne (kasutatakse mälus olevaid stereotüüpe). Kõne avaldub kolmes vormis: suulises, kirjalikus ja sisekõne vormis. Ülemineku vormiks suuliselt väliskõnelt sisekõnele on lapse egotsentriline kõne — väliskõne iseendale. Suuline ja kirjalik kõne jaotatakse omakorda liikideks: kõnelemine, kuulamine, lugemine ja kirjutamine. Ütluse liigendamine toimub kolmel tasandil (Leontjev, 1965): silbitasand, foneetiliste sõnade (süntagmade) tasand, fraasitasand. Silbitasandil liigendub kõnevool (täpsemalt süntagma) silpideks ja silbirühmadeks. Fraasitasand ja ütlus: Ütlus on väikseim suhtlemisüksus. Teda iseloomustab mõtte terviklikkus. Keeleliselt koosneb ütlus lausest või lauserühmast. Kõne seisukohalt aga liigendub ütlus fraasideks. Keeleliselt on fraas kas lihtlause või liitlauses osalause. Igal juhul on fraaside piiril pikem paus kui süntagmade vahel
Suures osas langevad nimetatud oskused suulist ja kirjalikku teksti tajudes kokku. Mõningad iseärasused ilmnevad siiski nii sensoorsel kui ka pertseptiivsel tasandil: visuaalne või akustiline taju, suulise ja kirjaliku kõne süntaksist ja sõnakasutusest tulenevad iseärasused, suhtlussituatsiooni puudumine kirjalikku teksti tajudes jm. a. Kõne mõtestatud taju eelduste kujundamine: kuulmistähelepanu ja kõnekuulmine, foneetiliste üksuste äratundmine ja eristamine, lugemistehnika, ütluse säilitamine operatiivmälus, kõne mõistmise kognitiivne baas (kujutlused, teadmised), keelevaist. b. Kommunikatiivse ülesande mõistmine ja säilitamine mälus: milleks kuulata või lugeda. c. Sõnatähenduse mõistmine: sõna (sh liitsõnad ja tuletised) ja kujutluse seostamine, sõna leksikaalse tähenduse (sh ülekantud tähenduse) mõistmine
rohkem piiratud ja n~orgem. Yin perioodi pronksn~ ousid nimetatakse ka , veel varasemad Xia aegsed anumaid . Pildi v~oi mustriga ¨aravahetamiseni sarnane pronkskiri muutus l¨abi sajandite u ¨ha sarnasemaks t¨anap¨aevasele kanji kirjale. Pronkskirja eri arenguetappidel hakatakse j¨argima m¨arkide vertikaalset ja horisontaalset reastatust, piltm¨arke kasutatakse foneetiliste laenudena. Kasutusala laienedes ja kirjutiste pikkuse kasvades kiri divergeerub, paikkondlikud erip¨ arad avaldavad ennast ka kirjakujus. V~oetakse kasutusele salam¨argid , mis on tahtlikult arusaamatuks moonutatud ning k~ orvalistele isikutele m~oistmatud. Salam¨arkide puhul on ilmselt tegu selliste soovide v~ oi managa, millest keegi ei tohtinud teada saada, vastasel juhul mana luhtuks v~ oi p¨o¨orduks koguni kirjutaja enese vastu
KANJI SHOHO 8 114 215 125 ✄ きん ✂会意 ✁Vana kuju , koosneb (戸) ja 斤 osadest. 〔説文〕seletab onomatopoee- tiliselt kirvega puu langetamisel tekkiva helina. T¨ahendab esivanemate hingede それい 祖霊 p¨uhitsemise kohta. Hiljem valitseja elukohta. 所 oli p¨uha paik, mida relvaga 斤 kaitsti, muud t¨ahendused foneetiliste laenude kaudu. Puu langetamise heli on こ homofoon 許 m¨argiga. 源 参考 ⇒ 戸 ⇒啓 源 参考 ⇒斤 ⇒許 1 koht, asend, positsioon lis
annaabi.ee 
