klaaspulgaga segades ( 50 cm3) destilleeritud veega ning seejärel filtreerima saadud lahuse. Filtrimiseks valmistasin valgest filtripaberist kurdfiltri ja asetasin selle klaaslehtrisse. Siis valasin lahuse keeduklaasist mööda klaaspulka filtrile. Jäägile keeduklaasis lisasin NaCl 3 täielikuks väljapesemiseks liivast veel ~30...50 cm destilleeritud vett, segasin ja filtrisin koonilisse kolbi läbi sama filtri. Sama tegin veel kaks korda aga seekord väiksema destilleeritud vee kogusega. Selleks, et filter lõplikult sinna sattunud liivast puhastada valasin sinna destilleeritud vett ja filtrisin ka selle koonilisse kolbi. Siis valasin saadud lahuse kolvist mõõtesilindrisse ja lisasin sinna nii palju destilleeritud vett, et lahust oleks täpselt 250 cm3 . Pärast seda segasin lahuse läbi ja mõõtsin areomeetriga selle tiheduse.
· Peale viimase proovi võtmist võtsin reaktsiooniseguga katseklaasi termostaadist välja. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine · Proovidega katseklaasid jätsin täielikuks sademe formeerumiseks 10 15 minutiks seisma. · Sel ajal panin valmis 4 puhast ja kuiva katseklaasi ning varustasin need sobivate väikeste klaas- või plastlehtrite ning paberfiltritega. · Proovid, millesse oli sade põhja settinud, filtrisin kuivadesse katseklaasidesse. Igasse katseklaasi oli ohtralt sadet sisse formeerunud, seega filtrisin iga katseklaasi sisu 1 korra. Saadud filtraadid olid täiesti selged. · Spektrofotomeetril määrasin nelja, erineval ajal reaktsioonisegust võetud proovi optilise tiheduse väärtused lainepikkusel , kasutades 1 cm läbimõõduga kvartsküvette. · Kaliibrimisgraafikult leidsin vastavalt proovide optilise tiheduse väärtustele neis
kuivatasin veevaba naatriumsulfaadiga. Solvendid eraldasin rotaatoriga ja kaalusin järelejäänud lahuse. II etapp: Bensaalatseetofenoon C 6 H 5 CHO + CH 3 COC 6 H 5 C 6 H 5 CH = CHCOC 6 H 5 + H 2 O 2,8 g NaOH lahustasin 25ml vee ja 15ml etanooli segus, kolbi jahutasin. Seejärel lisasin kolbi 6,4ml atsetofenooni, segasin ja lisasin ka 5,4 ml bensaldehüüdi. Reaktsioonisegu temperatuuri hoidsin ~25 °C juures ligikaudu kaks tundi. Seejärel asetasin kolvi külmkappi sadenema. Sademe filtrisin vaakumis, sadet pesin lehtril veega kuni pesuvee neutraalse reaktsioonini ja lõpuks 10 ml jääkülma etanooliga. Kristallisin sademe ümber etanoolist. Lisasin juurde etanooli. Lahus muutus vedelaks. Seejärel lasin tal uuesti tahkestuda ja filtrisin vaakumis. Kaalusin aine. Andmete töötlus ja analüüs: I Atsetofenoon: Sain kaalutiseks 7,12 g. Puhta aine saagis teoreetilisest: 14,12g 100% = 50,42% 7,12g X% Puhta aine saagis literatuursest:
2. Valmistasin valge lindiga filterpaberist kurdfilter, asetasin see klaaslehtrisse ning niisutasin vähese hulga destilleeritud veega. 3. Lehter asetasin statiivi abil keeduklaasi kohale nii, et lehtri ots puutuks vastu keeduklaasi seina. Lahus valatasin filtrile mööda klaaspulka nii, et ükski lahuse piisk ei voolaks mööda keeduklaasi seina alla. 4. Jäägile keeduklaasis lisasin NaCl täielikuks väljapesemiseks liivast veel 3 ~30...50 cm destilleeritud vett, segasin ja filtrisin koonilisse kolbi läbi sama filtri. 5. Keeduklaasi ja liiva jääki keeduklaasis pestsin paar korda vähese veega, jälgides, et keeduklaasi seinad saaksid puhtaks. Ka pesuvesi filtrisin läbi sama filtri koonilisse kolbi. 6. NaCl täielikuks väljapesemiseks filtri pooridest täitsin filter destilleeritud veega ja lastsin ta lõpuks tühjaks tilkuda. 7. Lahus valasin koonilisest kolvist mõõtesilindrisse. Lisasin mõõtesilindrisse
Töö käik: Karotenoide isoleermine taimsest materjalist Eelpeenestatud apelsini koorest võtsin tehnilistel kaaludel 1,04 g Lõplikuks peenestamiseks hõõrusin väljakaalutud proovi uhmris vähese pestud liivalisandiga ühtlase massi saavutamiseni. Siis lisasin sinnasamasse üksikute portsjonitega kaupa veevaba Na2SO4, et vett sisuda. Jätkasin massi hõõrumist. Järgnevalt ekstraheerisin karotenoidid petrooleetriga ning filtrisin ekstrakti. Karotenoidide kvantitatiivseks määramiseks tuli ekstraktsiooni värske ekstrahendi portsjonitega korrata kuni värvitu ekstrakti saamiseni. Neeldumisspektrite võtmine ja analüüs Spekter mõõdetakse vahemikus 350-600 nm, kasutades võrdluslahustina puhast lahustit. Spektrofotomeetri isekirjutilt sain uuritava lahuse neeldumisspektri. Neeldimismaksimumid paiknesid järgnevatel lainepikkustel: 465,5 nm/ 1,247 A 436,5 nm/1,379 A 415,0 nm/0,994 A
tohtinud puutuda vastu filtri põhja, mis oleks võinud kergesti puruneda. Filtrist täitsin ¾ ning klaaspulga tõstsin kohe keeduklaasi tagasi, püüdes igati vältida pisemagi piisa kaotsiminekut. Samas jälgisin, et suurem kogus liiva filtrile ei satuks, mis oleks võinud filtri ummistada ja oluliselt filtrimist aeglustada. Jäägile keeduklaasis lisasin NaCl täielikuks väljapesemiseks liivast veel 40ml destilleeritud vett, segasin ja seejärel filtrisin selle keeduklaasi läbi sama filtri. Pesin keeduklaasi ja liiva jääki keeduklaasis paar korda vähese veega (20ml), samas jälgisin, et keeduklaasi seinad saaksid puhtaks. Ka pesuvee filtrisin läbi sama filtri keeduklaasi. NaCl täielikuks väljapesemiseks filtri pooridest täitsin filtri destilleeritud veega ja lasin ta lõpuks tühjaks tilkuda. Nüüd valasin lahuse keeduklaasist mõõtesilidrisse. Lisasin mõõtesilidrisse nii palju
filtri põhja, mis oleks võinud kergesti puruneda. Filtrist täitsin ¾ ning klaaspulga tõstsin kohe keeduklaasi tagasi, püüdes igati vältida pisemagi piisa kaotsiminekut. Samas jälgisin, et suurem kogus liiva filtrile ei satuks, mis oleks võinud filtri ummistada ja oluliselt filtrimist aeglustada. Jäägile keeduklaasis lisasin NaCl täielikuks väljapesemiseks liivast veel 40ml destilleeritud vett, segasin ja seejärel filtrisin selle keeduklaasi läbi sama filtri. Pesin keeduklaasi ja liiva jääki keeduklaasis paar korda vähese destilleeritud veega (15 ml), samas jälgisin, et keeduklaasi seinad saaksid puhtaks. Ka pesuvee filtrisin läbi sama filtri koonilisse kolbi. NaCl täielikuks väljapesemiseks filtri pooridest täitsin filtri destilleeritud veega ja lasin ta lõpuks tühjaks tilkuda. Keeduklaasis oleva liiva loputasin kraaniveega ning panin liivakogumisnõusse
Seejärel pipteerisin igaühte 3ml 5%-list TKÄ lahust. 4. Kui kaseiini lahus oli soojenenud, alustasin hüdrolüüsi. Pipteerisin kaseiinile juurde 1ml uuritava proteaasi lahust, loksutasin ja võtsin 3ml proovi. Esimese proovi võtmise hetkel vaatasin ka kella. Seejärel võtsin iga 5 minuti järel taas 3ml reaktsioonisegu kuni neid oli kokku neli. Reaktsioonisegu pipteerisin katseklaasi, kus oli TKÄ lahus ja loksutasin ja nii neli korda. 5. Lasin proovidel seista ja seejärel filtrisin kõik neli proovi puhastesse katseklaasidesse. 6. Määrasin spektromeetril nende optilised tihedused. Proovide optilised tihedused: D0 = 0,386 A D1 = 0,561 A D 2 = 0,853 A D3 = 1,156 A Aromaatset tuuma sisaldavad aminohaooed on tänu 280nm piirkonnas paiknevate neeldumismaksimumide spektrofotomeetriliselt detekteeritavad. Hüdrolüüsi produktide sisaldus avaldatakse türosiini mikromoolidena. Õppejõult saadud kaliibrimisgraafiku alusel sain türosiini kontsentratsiooniks:
Kohe oli näha valkja sademe moodustumist. Viis minutit pärast seda toimingut võtsin uuesti 3 ml seda hüdrolüüsisegu, mille viisin teise katseklaasi, kus oli TKÄ lahus, loksutasin. Sama toimingut kordasin 5-minutiliste intervallidega ka kolmanda ja neljanda katseklaasiga. Katseklaasid proovidega jätsin sademe täielikuks formeerumiseks 20-ks minutiks seisma. Sellel ajal panin valmis neli puhast ja kuiva katseklaasi koos lehtrite ja paberfiltritega. Järgmisena filtrisin proovid kuivadesse katseklaasidesse. Filtraat tuli täiesti selge ja läbipaistev. Siis määrasin spektrofotomeetril nende optilised tihedused lainepikkuse 280 nm juures. Vastavalt nendele väärtustele leidsin tabelist neis proovides sisalduvad türosiini kontsentratsioonid. Andmed kandsin allolevasse tabelisse: Optiline tihedus D280 Türosiini kontsentratsioon mg/ml I katseklaas (0-proov) 0,375 0,059
sisu loksutatakse hoolega läbi. Sama operatsiooni korratakse veel 10-ndal ja 15-ndal minutil. · Proovidega katseklaasid jäeti 15-ks minutiks seisma, ning valmistatati ette neli puhast (ja kuiva) katseklaasi ja varustatkati need lehtrite ja paberfiltritega. · Proovid filtritakse kuivadesse katseklaasidesse. Kuna esimesel filtrimisel ei saanud päris läbipaistvat lahust siis filtrisin kaks korda. · Spektrofotomeertil määrasin proovide optilised tihedused lainepikkusel 280nm, kasutades 1cm läbimõõduga kvartsküvette. Optilised tihedused · Null lahus 0,190 0,03mg/ml · 5 min lahus 0,312 0,049mg/ml · 10 min lahus 0,438 0,07mg/ml · 15 min lahus 0,583 0,092mg/ml Graafiku abiga leidsin neile tiheduse väärtustele vastavad konsentratsioonid Proteaasi aktiivsuse arvutamine
sisu loksutatakse hoolega läbi. Sama operatsiooni korratakse veel 10-ndal ja 15-ndal minutil. · Proovidega katseklaasid jäeti 15-ks minutiks seisma, ning valmistatati ette neli puhast (ja kuiva) katseklaasi ja varustatati need lehtrite ja paberfiltritega. · Proovid filtritakse kuivadesse katseklaasidesse. Kuna esimesel filtrimisel ei saanud päris läbipaistvat lahust siis filtrisin kaks korda. · Spektrofotomeertil määrasin proovide optilised tihedused lainepikkusel 280nm, kasutades 1cm läbimõõduga kvartsküvette. Optilised tihedused · Null lahus - 0,0281 0,045mg/ml · 5 min lahus 0,343 0,057mg/ml · 10 min lahus 0,411 0,065 mg/ml · 15 min lahus 0,493,9 0,076 mg/ml Graafiku abiga leidsin neile tiheduse väärtustele vastavad kontsentratsioonid. Proteaasi aktiivsuse arvutamine
Peenestatud materjalist kaalutakse vastavalt labori juhendaja soovitusele 0,5-2g proovi. (antud töös 0,56g apelsinikoort). Seejärel peenestatakse proov uhmris nuiaga. Peenestamise kiirendamiseks lisatakse puhast kvartsliiva ning niiskuse eemaldamiseks proovist lisatakse veevaba Na 2SO4 senikaua, kuni proovist on kogu vesi välja saadud. Järgnevalt lahustatakse karotenoidid segust välja sobiva orgaanilise lahustiga (petrooleeter). Kogusin segust karotenoidi de lahust ja filtrisin selle kuiva 25 ml mõõtsilindrisse. Ekstraheerimine kestis seni, kuni petrooleetri lahus muutus värvituks. Ekstraheerimine toimub tõmbekapi all. Spektrofotomeetriga analüüsitakse saadud lahust, et teha kindlaks, missuguseid karotenoide lahus sisaldab. Saadud andmete põhjal arvutatakse välja ka karotenoidide kvantitatiivsed kogused lahuses. Katseandmed Lahuse spekteranalüüsil on näha kolme tippu e. maksimumkohta. Lahuse lahuse neoksantiini E1cm1%
Peenestatud materjalist kaalutakse vastavalt labori juhendaja soovitusele 0,5-2g proovi. (antud töös 1,0036g tomatit). Seejärel peenestatakse proov uhmris nuiaga. Peenestamise kiirendamiseks lisatakse puhast kvartsliiva ning niiskuse eemaldamiseks proovist lisatakse veevaba Na2SO4 senikaua, kuni proovist on kogu vesi välja saadud. Järgnevalt lahustatakse karotenoidid segust välja sobiva orgaanilise lahustiga (oktaan). Kogusin segust karotenoidide lahust ja filtrisin selle kuiva 25 ml mõõtsilindrisse. Ekstraheerimine kestis seni, kuni oktaani lahus muutus värvituks. Ekstraheerimine toimub tõmbekapi all. Spektrofotomeetriga analüüsitakse saadud lahust, et teha kindlaks, missuguseid karotenoide lahus sisaldab. Saadud andmete põhjal arvutatakse välja ka karotenoidide kvantitatiivsed kogused lahuses. Katseandmed Lahuse spekteranalüüsil on näha kolme tippu e. maksimumkohta. Lahuse lahuse LÜKOPEEN E1cm1%
Sade vajus seistes põhja. 0-proov sisaldas vähem sadet, 15-proovis tekkis rohkem sadet. · Proovidega katseklaasid jätsin 10-15 minutiks sadenema. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine · Panin valmis 4 plastiklehtrit ja voltisin vajalikus suuruses filterpaberid ning võtsin 4 puhast ja kuiva katseklaasi, millele tegin vastavad märgised. · Pärast sademe põhja settimist, filtrisin proovid kuivadesse katseklaasidesse ja kontrollisin, et filtrides sadet puhtasse katseklaasi ei läinud minu katseklaasid jäid selgeks. · Järgnevalt valisin spektofotomeetrilt vajamineva lainepikkuse 280 nm (D 20) ja pesin ära 1 cm läbimõõduga kvartsküveti. Ettevaatlikult kallasin proovi kvartsküvetti ja panin selle spektofotomeetrisse. Nii tegin ka ülejäänud kolme prooviga ja sain järgmised tulemused:
- Peenestasin tüki porgandit riiviga, kaalusin tehnilisel kaalul 1,33 g materjali. Uhmris lisasin porgandile pestud liiva ja uhmerdasin kuni segu oli ühtlane mass. - Lisasin umbes 10 kordse koguse (võrreldes porgani proovi kaalutisega) veevaba Na2SO4 vee sidumiseks ja segasin kuni segu oli ühtlane kuiv pulber. - Karotenoidide ja klorofülli ekstraktsioon: lisasin massile 20 ml portsjonitena petrooleetrit, segasin. Filtrisin ekstrakti klaaslehtriga ja läbi paberfiltri 100 ml mensuuri. - Kordasin protsessi kuni kuni ekstrakt oli läbipaistev (muidu kollane). Ühendasin saadud ekstraktiportsjonid. - Määrasin ekstrakti üldmahu (23,5 ml). 2. Kasutades spektrofotomeetrit mõõtsin uuritava lahuse neeldumisspektrid (aparaat muutis sujuvalt lainepikkuseid vahemikus 350 600 nm), võrduslahuseks puhas lahusti (petrooleeter).
Peenestatud materjalist kaalutakse vastavalt labori juhendaja soovitusele 0,5-2g proovi. (antud töös 0,63g porgandit). Seejärel peenestatakse proov uhmris nuiaga. Peenestamise kiirendamiseks lisatakse puhast kvartsliiva ning niiskuse eemaldamiseks proovist lisatakse veevaba Na 2SO4 senikaua, kuni proovist on kogu vesi välja saadud. Järgnevalt lahustatakse karotenoidid segust välja sobiva orgaanilise lahustiga (petrooleeter). Kogusin segust karotenoidide lahust ja filtrisin selle kuiva mõõtsilindrisse. Ekstraheerimine kestis seni, kuni petrooleetri lahus muutus värvituks. Ekstraheerimine toimub tõmbekapi all. Spektrofotomeetriga analüüsitakse saadud lahust, et teha kindlaks, missuguseid karotenoide lahus sisaldab. Saadud andmete põhjal arvutatakse välja ka karotenoidide kvantitatiivsed kogused lahuses. Katseandmed Lainepikkus, nm Lahuse neelduvus
Samamoodi toimisin ka 10-ndal ja 15-ndal minutil. Sedasi sain 4 katseklaasi, milles oli 5- minutiliste intervallidega võetud reaktsioonisegud TKÄ-s. Pärast viimase proovi võtmist võtsin katseklaasi termostaadist välja. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Proovidega katseklaasid jätsin täielikuks sademe formeerumiseks 10-15 minutiks seisma. Panin valmis 4 puhast ja kuiva katseklaasi ning asetasin neile plastlehtrid filterpaberiga. Filtrisin proovid kuivadesse katseklaasidesse, teades, et filtrile jäänud sade pole vajalik. Saadud filtraadid olid täiesti selged (kui nad seda poleks olnud, oleks tulnud uuesti filtrida). Määrasin spektrofotomeetril nelja, erineval ajal reaktsioonisegust võetud proovi optilise tiheduse väärtused lainepikkusel = 280 nm (D280), kasutades selleks 1 cm läbimõõduga kvartsküvette. Leidsin kaliibrimisgraafikult vastavalt proovide optilise tiheduse väärtustele D280 neis
teise TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi, loksutasin ja sama operatsiooni kordasin 5- minutiliste intervallidega veel 2 korda Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine · proovidega katseklaasid jätsin täielikuks sademe formeerumiseks 10-15 minutiks seisma ning samal ajal panin valmis 4 kuiva ja puhast katseklaasi ja varustasin need plastlehtrite ja paberfiltritega · proovid, mille sade oli settinud, filtrisin kuivadesse katseklaasidesse · spektrofotomeetril määrasin nelja, erineval ajal reaktsioonisegudest võetud proovi optilise tiheduse väärtused lainepikkusel 280 nm · kaliibrimisgraafikult leidsin vastavalt proovide optiliste tiheduste väärtustele neis sisalduva türosiini kontsentratsioonid Saadud katseandmete alusel koostasin järgneva graafiku, mis väljendab türosiini kontsentratsiooni ja reaktsiooni kestvuse vahelist sõltuvust
termostaati. 5 minuti pärast võtsin sama pipetiga uuesti 3 ml reaktsioonisegu teise katseklaasi ja loksutatakse klaasi sisu hoolega läbi. Sama protseduuri kordasin 5-minutiliste intervallidega veel kaks korda, see tähendab ensüümireaktsiooni 10-ndal ja 15-ndal minutil. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Proovidega katseklaasid jätsin sademe täielikuks moodustamiseks veel 10 minutiks seisma. Proovid, milles sade oli põhja settinud, filtrisin kuivadesse katseklaasidesse. Saadud filtraadid olid täiesti läbipaistvad. Neljal erineval ajahetkel reaktsioonisegust võetud proovi optilise tiheduse väärtused lainepikkusel λ = 280 nm määrasin spektrofotomeetril. Selleks kasutasin 1 cm läbimõõduga kvartsküvette. Vastavalt proovide optilise tiheduse väärtustele leidsin neis sisalduva türosiini kontsentratsiooni kaliibrimisgraafikult. Saadud katseandmete alusel
atsetaadi 25 ml vees. Segu jahutasin. 1.5.2 p-Bromoatsetaniliid 150 ml kolmekaelasse kolbi panin 5,35 g atsetaniliidi ja 19,8 ml 100% äädikhapet. Soojendasin veevannil atsetaniliidi lahustumiseni, pärast hakkasin lisama 2 ml broomi ja 7,9 ml äädikhape segu jälgides, et temperatuur ei tõuseks üle 40 oC. Pärast lastsin seista umbes 10 minutit. Seejärel lisasin 10% naatriumsulfiti, kuni lahus muutus värvituks ja tekkis sade. Sade filtrisin Büchneri lehtri kasutades. 9 2. PRAKTILINE OSA 2.1 Reaktsioonivõrrandid 2.1.1 Atsetaniliid 2.1.2 p-Bromoatsetaniliid 10 2.3 Arvutused 2.3.1 Atsetaniliid Teoreetiline saagis :n ( aniliin ) ∙ M ( atsetanillid )=¿ ¿ 0,0548 ∙135,16=7,41 g Saagis kirjanduse alusel :7,41 ∙0,8=5,9 g 2.3.2 p-Bromoatsetaniliid
substraati kaaliumheksatsüanoferraati(II) ja reaktsioonide kulgemiseks vajaliku keskkonna loomiseks fosfaatpuhvrit, mille pH on 6,0. Ensüümide kokkuhoiu eesmärgil oli tööreaktiiv ette valmistatud. Uuritava lahuse ettevalmistamine Minu uuritavaks lahuseks, mille glükoosisisaldust määrasin, oli apelsinimahl. Mahla pressisin apelsini lõigust välja. Võtsin saadud kogusest 1,5 ml, mille lahjendasin 200 ml destilleeritud veega. Osa saadud lahusest filtrisin, et vabaneda puuviljatükkidest. Glükoosilahuste valmistamine kaliibirimisgraafiku koostamiseks Glükoosi kontsentratsiooni teada saamiseks tundmatus proovis tuleb esmalt koostada kaliibrimisgraafik, mis seob glükoosi kontsentratsiooni lahuse absorptsiooniga (A) ehk optilise tihedusega (D) lainepikkusel 410 nm. Graafiku x-telg näitab glükoosi
loksutaisn. Sama protseduuri kordasin veel 5 minutiliste intervallidega 2 korda ehk uuesti 10-ndal ja 15-ndal minutil. 1.5 Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Proovidega katseklaasid jätsin täielikuks sademe moodustamiseks 15 minutiks seisma. Sel ajal panin valmis 4 puhast katseklaasi ning väikesed plastlehtrid ja paberfiltrid. Proovid, milles sade oli põhja settinud, filtrisin kuivadesse katseklaasidesse. Kuna saadud filtraadid pidid olema täiesti selged, kordasin filtrimist kahe katseklaasiga. Seejärel määrasin spektrofotomeetril nelja, erineval ajal reaktsioonisegust võetud proovi optilise tiheduse lainepikkusel = 280 nm, kasutades 1 cm läbimõõduga kvartsküvette. Spektrofotomeetri näidud: 1. Lahus: 0,388 2. Lahus: 0,530 3. Lahus: 0,670 4. Lahus: 0,883
Märkused töö käigus (kõrvalekalded eeskirjast) ATSETOFENOON Pärast seda, kui HCl-i eraldumine lakkas, hakkasin eemaldama potti, et reaktsioonisegu jahutada, aga kolb kukkus vastu poti äärt katki ning kogu reaktsioonisegu purskus potti ja tõmbekapi alusele laiali. Korjasin tahke materjali üles, panin katseklaasi ja lisasin 10% HCl-i. Ülejäänu vedeliku panin 500 ml jaotuslehtri. Ekstraheerisin seda eetriga, pesin vee ja NaOH- ga. Kuivatasin Na2SO4-ga. Filtrisin kolbi. Rotatooriga eraldasin eetri. 1-FENÜÜLETANOOL Selle asemel, et teha viimane destilleerimine vaakumdestillatsioonis, teostasin selle rotaatori abil. 1-fenüületanooli murdumisnäitajaks sain nD20=1,525. Saagis ja produkti iseloomustus Esimene katse polnud edukas üksnes seetõttu, kuna juhtus õnnetus kolviga, ent edasine sünteesi protsess kulges edukalt. Atsetofenooni sain kollaka vedeliku ning 1-fenüületanool oli kergelt kollakas vedelik teravaga lõhnaga. Kokkuvõte
loksutada hoolega. Korrata veel kaks korda 5-minutiliste intervallidega, st 10. minutil ja 15. minutil. Kell: 9:24, 9:26-9:31, 9:32-9:37, Proovidega katseklaasid jätta sademe formeerumiseks 10-15 minutiks seisma. Seejärel panna valmis 4 puhast ja kuiva katseklaasi, varustada need väikeste plastik/klaaslehtrite ning paberfriltriga. Settinud sademega proovid filtrida, kuni lahus on täiesti selge. Esimest 0-lahust filtrisin kaks korda, kuid kuna hilisem spektrofotomeetriline mõõtmine ei andnud sellele proovile ainsana õiget tulemust, siis arvan, et oleks pidanud kolmandat korda filtrima. Spektrofotomeetril määratakse nelja, erineval ajal reaktsioonisegust võetud proovi optilise tiheduse väärtused lainepikkusel lamba=280 nm (D280), kasutades 1 cm läbimõõduga kvartsküvette. mõõtmistulemus Ctyr mg/ml I: x x II: 0,219 0,035
loksutada hoolega. Korrata veel kaks korda 5-minutiliste intervallidega, st 10. minutil ja 15. minutil. Kell: 9:24, 9:26-9:31, 9:32-9:37, Proovidega katseklaasid jätta sademe formeerumiseks 10-15 minutiks seisma. Seejärel panna valmis 4 puhast ja kuiva katseklaasi, varustada need väikeste plastik/klaaslehtrite ning paberfriltriga. Settinud sademega proovid filtrida, kuni lahus on täiesti selge. Esimest 0-lahust filtrisin kaks korda, kuid kuna hilisem spektrofotomeetriline mõõtmine ei andnud sellele proovile ainsana õiget tulemust, siis arvan, et oleks pidanud kolmandat korda filtrima. Spektrofotomeetril määratakse nelja, erineval ajal reaktsioonisegust võetud proovi optilise tiheduse väärtused lainepikkusel lamba=280 nm (D280), kasutades 1 cm läbimõõduga kvartsküvette. mõõtmistulemus Ctyr mg/ml I: x x II: 0,219 0,035
Töö käik: 1. Karotenoidide isoleerimine taimsest materjalist: - Peenestasin tüki tomatit noaga, kaalusin tehnilisel kaalul 1,10 g materjali. Uhmris lisasin porgandile pestud liiva ja uhmerdasin kuni segu oli ühtlane mass. - Lisasin veevaba NaHSO4 vee sidumiseks ja segasin kuni segu oli ühtlane kuiv pulber. - Karotenoidide ja klorofülli ekstraktsioon: lisasin massile portsjonitena petrooleetrit, segasin. Filtrisin ekstrakti klaaslehtriga ja läbi paberfiltri mensuuri. - Kordasin protsessi kuni kuni ekstrakt oli värvitu. Ühendasin saadud ekstraktiportsjonid. - Määrasin ekstrakti üldmahu (29 ml). 2. Kasutades spektrofotomeetrit mõõtsin uuritava lahuse neeldumisspektrid (aparaat muutis sujuvalt lainepikkuseid vahemikus 350 600 nm), võrduslahuseks puhas lahusti (petrooleeter).
MgSO4, NaCl (NH4)2SO4 jt. kõrged kontsentratsioonid põhjustavad valkude pöörduvat denaturatsiooni ja väljasadestumist lahusest. Globuliinid sadestuvad (NH4)2SO4 poolküllastunud lahuses, albumiinid soola küllastunud lahuses. Töö käik: 1) 2 ml munavalgu lahusele lisasin u 2 ml (NH4)2SO4 küllastunud lahust, loksutasin ja jätsin 5 min seisma. 2) Tekkinud globuliinide sadet eraldasin filtrimise teel, milleks kasutasin ~5 cm diameetriga filterpaberit ja klaaslehtrit. 3) Filtrisin poole lahusest ning lisasin filtraadile väikeste portsjonitena kristalset (NH4)2SO4 ja loksutasin kuni saavutasin küllastuskontsentratsiooni ehk kuni soolakristallid enam ei lahustunud. 4) Jälgisin albumiinide sademe moodustumist. Marika Treiman, 134944YAGB ,,1.Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega" Tulemused:
Seda nähtust tuntakse väljasoolastamise nime all. Sadestumise protsessi mõjutavad valgu hüdrofiilsus/hüdrofoobsus, laeng, molekulmass ja muud omadused. Nii sadestuvad globuliinid (NH4)2SO4 poolküllastunud lahuses, albumiinide sadestumiseks aga on vaja soola küllastunud lahust. Töö käik Panin katseklaasi 2 ml munavalgu lahust, lisasin 2 ml (NH 4)2SO4 küllastunud lahust, loksutasin ning jätsin seisma. Tekkis valge sade (globuliinid), mille filtrisin välja. Filtraadile lisasin kristalset (NH4)2SO4 kuni lahus oli küllastunud. Tekkis vähe valget sadet, millest võin järeldada, et globuliine on munavalgus oluliselt rohkem kui albumiine. 1.7. Valkude termiline denatureerimine ja lahustuvuse sõltuvus pH-st Teoreetilised alused Kõik valgud denatureeruvad kõrgel temperatuuril pöördumatult, kuna ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed katkevad. Denatureerumise temperatuur sõltub valgu loomusest ja keskkonnast
annaabi.ee 
