"Faust" (0)

„Fausti” lühikokkuvõte
Jutt algab teatri direktori, luuletaja ja komödianti vestlusega. Põhisisuks on see, et luuletaja mõtleks välja uue teose, et rahuldada rahva soove tihedamini teatris käia. Luuletaja on sellega nõus, kuid vaieldake selle üle, missugune peaks olema etenduse sisu. Komödiant soovitab midagi niisugust, mis oleks piisavalt meeltlahutav ja samas mitte liiga raske sisuga. Direktor lisab veel, et näidend peaks olema võimalikult pikk ja mitmetaoline, et sellega leiaks samastamist igaüks võimalikust publikust. Selle vestluse lõpptulemusena sünnibki luuletaja sulest „ Faust ”.
„Faust” algab stseeniga taevast, kus kohtuvad jumal, inglid ja kurat, kelle nimi on Mefistofeles . Mefistofeles esitab jumalale palve , et ta saaks võimaluse Fausti hing endale võita, pakkudes talle kõikvõimalikke maiseid naudinguid. Kuna jumal usub, et faustisugust meest ei anna jumalast ja vaimuannetest eemalepeletada ükski maine nauding , annab ta Mefistofelesele võimaluse üritada Fausti hinge endale võita.
Järgmisena liigub tegevus keskaegsele Saksamaale, Fausti koju. Siin kirjeldab Goethe , et Faust on senini elenud teadlase elu, kes on suureks õpetajaks ja keda rahvas austab kõrgelt. Samas Fausti hing ei ole rahul. See väljendub kõige selgemalt tuntud Sokratese tõdemuses „Ma tean, et ma midagi ei tea.” Nimelt mõistab Faust, et mida targemaks ta saab, seda rumalam ta on, kuna maailmas leidub nii palju teadmisi, et üks inimene ei ole võimeline neid kõiki omandama. Jõudes sellele tõdemusele, on Fausti meel lausa nii must, et ta üritab end peaaegu tappa, juues mürki. Enne kui ta seda teeks , jõuab Fausti koju tema kuulsaim õpilane Wagner , kellega minnakse kevadisel ülestõusmispühal välja rahva sekka. Seal antakse aimu , et Faust pälvis rahva suure austuse katkuperioodil, mil tema ja ta isa ravisid elanikke nende loodud ravimitega. Ülestõusmispüha õhtul juhtub kaks olulist sündmust: 1. Lõhestub Fausti hing justkui kaheks, millest üks pool soovib jätkamist senist teadlase elu ja teine pool jätta kõik sinnapaika ning maitsta ka maiseid naudinguid. 2. Tuleb Fausti ja Wagneri juurde üks väike puudel, kes hakkab Faustile nii meeldima , et ta võtab koera enda koju kaasa.
Fausti kodus selgub , et tegemist ei ole koeraga, vaid hoopis koeraks moondunud Mefistofelesega, kes hakkab samal ööl Fausti veenma, et too tuleks temaga ja kurat pakuks talle kõikvõimalikke inimlikke naudinguid. Esialgu Faust ei nõustu ja Mefistofeles läheb ära, kuid kui kurat järgmisel päeval tagasi ilmub, siis Faust jääb nõusse. Nad sõlmivad kokkuleppe, millele Mefistofeles nõuab kinnituseks Fausti veretilka. Kokkuleppe sisuks on see, et juhul kui Mefistofeles suudab Fausti viia sellise olukorrani, kus ta on nii rahul, et lausub sõnad: „Oo õnnis hetk, jää kestma veel”, siis Faust sureb ja tema hing jääb kuradile. Pärast kokkulepet asuvad Faust ja Mefistofeles oma teekonnale.
Sellel teekonnal juhtub palju sündmusi ja külastatakse kõikvõimalikke paiku. Kurat teeb pidevalt nii palju, et Faust lõpuks ometi oleks maise eluga lõplikult rahul, kuid see ei paista kuidagi õnnestuvat. Esimesena paigana viib Mefistofeles Fausti kokku lõbusa joomaseltskonnaga, kus kurat laseb igal mehel valida oma lemmikjooki ja puurib selle tarbeks lauda augud, kust igast tuleks sellist jooki , mis just kindlale mehele meeldiks. Tegelikult on muidugi tegemist silmamoondusega ja juba varsti lähevad Faust ja kurat sealt minema, et mitte sattuda baarirüselusse.
Järgmiseks peetakse Vobriööd, kus kuulsal Blocksbergi mäel pidutsevad kurat ja igasugused nõiad ning põrguhinged. Ka Faust tantsib seal ühe nõiaga, aga see ei ole loomulikult selline nauding, mille tõttu ta võinuks oma hinge kuradile loovutada.
Järgnevalt lähevad mehed ühe kalju juurde, kus emapärdik keedab sellist leent, mida ta peab kogu aeg hoolsalt valvama, et see üle ei keeks. Muidugi keeb leem seal üle ja sellest kerkiva auru seest tuleb esile algul vihane , kuid lõpuks taltuv nõid, kes annab Faustile Mefistofelese palvel noorendava eliksiiri.
Tänu sellele eliksiirile muutub Faust ihaldusväärse välimusega noormeheks, kes kohtub noore ja vaga Margaretaga. Faust armub koheselt ja soovib, et Mefistofeles viiks neiule aardekirstu, et see hakkaks teda armastama . Aga esimesel korral asi ei õnnestu, sest Margareta ema teatab kohalikule kirikuisale ja see viib „sellise jumalateotuse” kohe minema. Aga Faust palub uuesti kuradit ja teisel korral läheb asi õnneks. Seepeale läheb neiu oma ehteid näitama sõbranna Martale. Mefistofeles läheb nende juurde ja räägib Martale, kuidas hukkus tema mees ning, et sellele kinnituse saamiseks, tuleb neil kohtuda pealtnägija ehk Faustiga. Nii kohtuvadki Margareta ja Faust ja nad suudlevad juba esimese kohtingu lõpul. Vahepeal tuuakse mängu Margareta sõdurist vend Valentin(kõrtsis&joobes ???), kes on alati teiste meeste ees kiidelnud, et Margareta on kõige parem ja vagam noor naine siin maailmas. Kui tema kõrvusse jõuavad kuulujutud , et Margareta ei olegi enam nii süütu (Fausti pärast), tahab ta kätte maksta. Ta läheb Margareta kodu akna alla ja samal ajal satuvad sinna Faust ja Mefistofeles. Nende vahel toimub mõõgavõitlus, kus Faust torkab Valentini surnuks . See sündmus murrab Margareta südame ja viib ühtlasi hauda tema haige ema. Kuna teole ei leita muid süüdlasi ja tapmine toimus Margareta kodu juures pannakse Margareta vangi. Kui Faust ja kurat teda sealt Fausti palvel päästma lähevad, siis Margareta ei ole nõus minema, kuna on silmanähtavalt hulluks läinud ja haliseb midagi sellest, et inimesel ei ole võimalik oma saatust muuta. Hoolimata Fausti palvetest ei ole Margareta nõus temaga koos põgenema ja jääbki vangalsse ootama oma hukkamist. Sellega lõpeb ka esimene osa.
Teine osa algab Fausti masendusega, et ta armastatu ei olnud nõus temaga koos põgenema ja samas just selle tõttu ei saanud ka kurat Fausti hinge endale. Tegevus jätkub Saksamaal keisri juures. Seal kinnitavad igasugused ametnikud keisrile oma muret, et küll on puudus rahast võlgade maksmiseks ja küll väheneb ustavus keisrile ning selle tõttu tahetakse alustada kodusõda, et keiser kukutada . Selles olukorras astuvad taas mängu Mefistofeles ja Faust, kes lubavad lahendada kõik probleemid, kuna Saksamaa maapõues peitub ilmatusuur varandus . Selle varanduse pandiks aitab Mefistofeles luua rahaga sama väärtust omavad keisri allkirjaga sedelid, millega kogu riik ja rahvas saaks ennast võlgadest välja osta ja elada rikast elu. Kuigi keiser ei taha Mefistofelese jutt imevarandustest uskuda läheb kõik siiski kuradi plaanide kohaselt ja varsti valitsebki maapõue rikkuste abil Saksamaal küllus. Kuna keiser näeb kui vägev mees on Mefistofeles, siis tema nõudmised talle kasvavad. Nimelt nõuab keiser järgmiseks, et Faust ja kurat teeksid tema rõõmuks etenduse muistsetest kangelastest Helenast ja Parisest. Kurat ütleb selle peale Faustile, et sellist näidendit ei ole võimalik muul moel luua, kui keegi peab minema ohtlikule retkele allmaailma ja tooma sealt Helena ja Parise hinged . Faust on nõus seda teekonda hulljulgelt ette võtma ja saab kaasa kuradi õpetussõnad, et allmaailmas liikumiseks tuleks olla nähtamatu, milleks peab lööma kannaga ühe korra vastu maad. Helena ja Parise hinged aga pidid olema kuskil KOLMHARGI JUURES, KUS ASUVAD KA ESIEMADE HINGED. Nii asuski Faust oma ohtlikule teekonnale, andes kurradile lubaduse, et tuleb allmaailmast elusana tagasi.
Teekonda iseenesest raamatus ei kirjeldatud, kuid kindel võib olla selles, et Faust sai oma ohtliku ülesandega hakkama ning keiser sai oma etenduse Helenast ja Parisest – nendest , kelle tõttu peeti antiikmütoloogia põhjal kuulus Trooja sõda ning, kes olid Vana-Kreeka kaks kõige ilusamat inimest. Etendusest endast ei hakka midagi kirjeldama, kuid mis kõige olulisem, armus Faust jäägitult Helenasse. Legendide järgi pidigi Helena kogu oma ilu ja olekuga mehi enda poole justkui magnetiga tõmbama ja nii läks ka Faustiga. Etenduse lõpus Faust minestab, kuna muistne antiikmaailm haihtub hetkega uduks ja Faust ei suuda taluda Helena kaotust. Seetõttu toimetab Mefistofeles Fausti keisririigist minema tema koju.
Fausti kodus kohtub kurat Wagneriga, kes on pärast Fausti lahkumist tegelenud inimese loomise katsetega. Ja kui Mefistofeles temaga kohtub, siis sünnibki ajaloo esimene katseklaasi inimene – Homunkulus . Wagner on muidugi oma saavutusest vaimustudes, kuid Homunkulus leiab, et ta tahaks näha muudki maailma ja õppida tundma kuulsaid inimesi. Sellepärast lahkub ta koos Mefistofelesega lubades, et tuleb kunagi targema ja õilsamana tagasi. Juba ette võib öelda, et kahjuks nii ei lähe, sest Homunkulus jõuab oma otsingutega nii kaugele, et soovib katseklaasist välja tulla. Seda tehas aga kukub ta õnnetult merelainetesse ja hukkub.
Järgnevalt otsustavad Faust ja Mefistofeles minna tagasi antiikaega, et vaigistada Fausti suurt igatsust Helena vastu. Vana-Kreekas toimub samuti igasuguseid sündmusi, mille põhitaustaks on ikkagi Fausti Helena otsingud. Selleks kasutab Faust igasuguseid abimehi nagu ravitseja Manto ja tuuletiivul liikuv Chiron, kuid ametlikult ei oska siiski keegi neist Faustile lõplikku nõu anda, kust ta võiks leida Helena. Mefistofeles käib samal ajal Vana-Kreeka volbriöötaolisel peol ja naudib elurõõme.
Seda täpselt ei mäleta, kuidas jutt edasi läheb, kuid mingil hetkel saabuvad Helena ja tema abikaasa Menelaos naise lapsepõlve kodukohta. Seal kuuleb Helena lossihoidjalt vanalt Lynkeuselt, et menelaos plaanib Helena ja teda saatva koori hukata, lüües neil pea maha, et tuua jumalatele ohvriandi. Menelaose viha põhjustab Helena „üle aisa löömine”, aga Helena ei saanud selle vastu midagi teha,sest ta oli nii ilus, et iga mees kes temaga kohtus, langes tema jalge ette, paludes armastust. Helena pääseb julmast surmast Fausti abil, kes toimetab ta justkui võluväel lossist eemale kõrgele kaljumäestikku. Seal alustavad nad kooselu, mille viljaks saab nende ühine poeg – Euphitrion. Nende õnnetuseks ei soovi poeg muud kui kuulsusrikast elu ja mitte n.ö. rahulikku olesklemist. Selle tulemusena ronib poiss kõrgele mäetippu ja viskab ennast alla, proovides lennata . See muidugi ei õnnestunud ja ta saab surma. Pärast surma kutsub poeg Helenat surnuteriiki kaas, et ema kaitseks teda seal ja nii lähebki. Helena sureb ja liitub pojaga surnuteriigis. Faust on selle peale loomulikult nördinud.
Nüüd suundub sündmustik tagasi keisririiki, kus on alanud sõda keisririigi vastu vasallriikide vahel. Mefistofeles ja Faust lähevad keisrile appi, kusjuures kasutades kuradi surnud luukeresid ja ahneid julmureid, kelle nimed olid Kahma-kust-saad, jaole-ruttu, Hoia-mis-käes. Kui kõikidest abijõududest ei paistnud midagi kasu olevat ja keisriväed olid juba alla vandumas, saatis Mefistofeles kurjamitele kaela suure veejoa, mis tappis vaenlase sõdurid ja andis võidu keisriväele. Teenete eest anti Faustile väike jupike maad mere ääres.
Raamatu lõpp möödubki seal mere ääres, kus Faust on vanaks jäänud. Sinna on ehitatud ka suur kirik - laohoone ja väike hütt, mis on Faustile pinnuks silmas. Ta laseb selle Mefistofelesel ja tema jüngritel kõrvaldada, kuid asi ei lähe plaani päraselt ja hütt põletatakse maha. Faust soovis vaid, et elanikud sealt minema aetaks, kuid kuna need ajasid vastu, siis põletati nad sel hütis elusalt.
Umbes samal hetkel jõuab Faust tõdemusele, et „Oo õnnis hetk, jää kestma veel” saab ta öelda, kui vaba rahvas elab vabal maal. See oleks tema ideaalhetk ja kui ta lausub need sõnad, siis ta ka sureb. Unustasin veel öelda, et vahetult enne surma jääb Faust pimedaks. Nüüd üritab kurat Fausti hinge igal võimalikul juhul kehast kätte saada, kuid jumal saadab taevast oma inglid ning need päästavad Fausti hinge kuradi käest. Nii ka lugu lõppeb.