Raamatu "Faust" kokkuvõte (66)

"Faust" kokkuvõte

Oliver Kelder 10 d. "Faust" Kokkuvõte "Faust" selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta, teose algvariant "Alg- Faust" valmis "tormi ja tungi" aastatel, täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas. Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea

Faust kokkuvõte

"Faust" Kokkuvõte "Faust" selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta, teose algvariant "Alg-Faust" valmis "tormi ja tungi" aastatel, täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas. Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette ning

Goethe “Faust”

kavatseb, kuid korda saadab head."; ,,Ma olen kõike eitav vaim. Kõik see, mis sünnib iga tund, on otsast peale äpardund ja väärt, et jälle saada olematuks. Seepärast on mu eluring kõik, mida hüüab paheks, patuks ja hävituseks inimhing." Inimesed on Jumalast loodud ja ei ole võimalik neid viia sellisele eksiteele. Nad kõik taipavad, et on olemas ainult üks õige tee. Mefistofeles arvab, et Fausti eksirännakud on tingitud kurjusest. Ta ei taipa, et Faust on otsingul ja sellel teel võib teha vigu, aga need viivad õigele teele veelgi lähemale. 2. Kurjust võib nimetada edasiviivaks jõuks, sest koos headusega tekib konflikt, mille järel tekib areng. Ainult headusega tekiks stagnatsioon. Hea ja halva piiri tunnetus sõltub liiga palju subjektiivsest arvamusest. Näiteks ajal, kui vaheldub üdini hea ja üdini halb, nähakse olukorda kokkuvõttes halvana.

Faust 1. osa kokkuvõte

nad luuletajat looma näidendit, mis tooks teatrisse võimalikult palju rahvast. Ilmselt ongi kõik edasine raamatus sellesama luuletaja looming. Järgneb proloog taevas, kus Issandat külastab Mefistofeles - Saatan. Mefistofeles kurdab, et inimeste põli maa peal on nii vilets, et isegi kurat neid enam kiusata ei taha ja nõnda sõlmivad Issand ja Mefistofeles kihlveo, kumma radadele jääb kõndima doktor Faust, kas Mefistofeles suudab Fausti õigelt teelt kõrvale juhtida või mitte. Issand annab Mefistofelesele kõiges vabad käed. Faust on väga haritud, kuid otsib rahutult elu tuuma, suurimat tõde. Ta vaevleb depressioonis, ei suuda tunda lõbu ja rõõmu mitte millestki, mis talle maa peal pakutakse - kõik on tema jaoks igav, madal, sisutu. Kui Faust ja tema abiline Wagner ülestõusmispühade puhul linna vahel jalutavad, ilmub Fausti juurde puudel, kelle mees haletsusest endaga koju viib

Faust

Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Tahab endalt elu võtta mürki võttes, kuid mõtleb otsustaval hetkel ümber, kuuldes laulu noorpõlvest. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Mefistofeles arvab, et Faust pöördub kurjuse teele. Issand on aga temast hoopis teistsugusel arvamusel, tema arvates Faust valib lõpuks ikka õige tee. Issand ja Mefistofeles sõlmivad kihlveo. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette. Faust ja Wagner istuvad kivipeal, kui neile läheneb musta värvi puudel. Faust võtab puudli endaga koju kaasa, tuleb välja, et see polnud koer vaid Mefistofeles. Faust ja Mefistofeles sõlmivad lepigu.

Fausti kokkuvõte

Faust Faust on doktor. Ta on depressioonis. Ta ei hinda oma teadmisi. Faust on oma toas, kirjutab. Kutsub välja vaimu. Faust ja Wagner tulevad linna. Rahvas koguneb nende ümber. Nad austavad Fausti, kui haritud doktorit. Nende juurde tuleb koer. Nad lähevad koos koeraga töötuppa. Ilmub kurat, nimega Meifistofeles. Kurat tahab Faustiga lepingut sõlmida. Selle lepingu sisu on järgmine: Maa peal teenib kurat Fausti, põrgus aga Faust kuradit. Nad löövad käed.Lõbusate tudengite jooma seltskond. Lauldakse, juuaks. Faust ja kurat astuvad sisse. Nad läksid sinna, et Faustil mustad mõtted meelest läheksid ja meel muutuks heaks ja rõõmsaks. Mefistofeles laulab ja pakub veini. Minnakse Mefistofesele kallale. Faust ja Mefistofeles lahkuvad nõiakööki. Faust soovib nõiajõuga nooreks saada. Mefistofeles räägib ahvidega. Tuleb nõid ja pakub Faustile jooki. Kui Faust selle suule tõstab, tõuseb kerge löök

Johann Wolfgang Goethe - "Faust" I osa

1790: "Katse selgitada taimede metamorfoosi" ("Versuch die Metamorphose der Pflanzen zu erklären") 18171829: "Itaalia reis" ("Italienische Reise") "Faust"-i kujunemine "Faust" selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta, teose algvariant "Alg-Faust" valmis "tormi ja tungi" aastatel, täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas. Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette ning peagi kaks viimast sõlmivad lepingu, et kui Faust kaotab oma rahutuse

Eesti keel

"Faust"

Mefistofeles. Mefistofeles esitab jumalale palve, et ta saaks võimaluse Fausti hing endale võita, pakkudes talle kõikvõimalikke maiseid naudinguid. Kuna jumal usub, et faustisugust meest ei anna jumalast ja vaimuannetest eemalepeletada ükski maine nauding, annab ta Mefistofelesele võimaluse üritada Fausti hinge endale võita. Järgmisena liigub tegevus keskaegsele Saksamaale, Fausti koju. Siin kirjeldab Goethe, et Faust on senini elenud teadlase elu, kes on suureks õpetajaks ja keda rahvas austab kõrgelt. Samas Fausti hing ei ole rahul. See väljendub kõige selgemalt tuntud Sokratese tõdemuses ,,Ma tean, et ma midagi ei tea." Nimelt mõistab Faust, et mida targemaks ta saab, seda rumalam ta on, kuna maailmas leidub nii palju teadmisi, et üks inimene ei ole võimeline neid kõiki omandama. Jõudes sellele tõdemusele, on Fausti meel lausa nii must, et ta üritab end peaaegu tappa, juues mürki