Euroopa Liit ja rahvusvaheline majandus (0)

Maria Metsa HM09
Lühiülevaade Euroopa Liidust
Euroopa ühtsuse idee otsingud ulatuvad kaugesse minevikku . Üks esimesi Euroopa ideele alusepanijaid oli inglise filosoof William Penn, kes juba 1693. aastal nõudis üldist tolerantsust ja Euroopa Parlamenti. 1751. aastal kirjeldas Voltaire Euroopat kui ühte suurt vabariiki, mis on jagatud provintsideks, milledest mõnedel on monarhia ja mõned segasüsteemiga kuid kõikidel neil on ühtne religioosne vundament (Euroopa Liidu portaal ) Ning 20 aastat hiljem kuulutas Rousseau, et ei ole enam prantslasi, inglasi , sakslasi, hispaanlasi vaid on eurooplased .
Euroopat on tihti peetud harmoonia ja ühtsuse sümboliks, olles saavutamatuks ideaaliks, mille poole kõik eurooplased – Atlandi ookeanist kuni Uuraliteni – peaksid püüdlema. Poliitilise Euroopa mõiste arenes edasi Prantsusmaa ja Habsburgide dünastia vahilises võitluses ning seda kasutati ka Oranje Wilhelmi ja Louis XIV vastasseisu kontekstis.
Seega nagu näeme siis oli korduvalt ammugi enne Euroopa Ühenduse asutamist 20 sajandil ning selle arenemist Euroopa Liiduks avaldatud mõtet luua omavahel tihedalt seotud Euroopa riikide liit. Algselt püüti seda teha sunniviisilitelt sõjaliste vahenditega. Samas pakuti välja ka rahumeelseid, vabatahtlikke lahendusi, eriti pärast Esimese maailmasõja laastavat kogemust. Siiski sai Euroopa Liidu moodustamisel oluliseks tõukeks Teine maailmasõda ja selle tagajärjed (Tanning, 2001:18) Integratsiooni eesmärgiks oli luua Saksamaa ja Prantsusmaa vahele tugevad sidemed, mis välistaksid hukatuslikud sõjad. Integratsiooni mõjutas ka Euroopa kahestumine ( kommunism versus kapitalism ) samaaegselt peetava külma sõjaga.
Võib öelda, et konkreetne algatus Euroopa riikide vahelise koostöö tõhustamiseks tuli hoopis väljaspoolt Euroopat: puhkev külma sõja oht ning Euroopa suured majandusprobleemid sundisid USA-d teavitama 1947. aastal ulatuslikust Euroopa ülesehitamise projektist, mida tuntakse Marshalli plaanina. See nägi ette Euroopale finantsabi andmise tingimusel, et luukse tugev organisatsioon , mille ülesandeks saaks rahaabi haldamine ja jagamine.
1948. aastal mai kuus tuli Haagis kokku 800 mõjukat tegelast üle Euroopa ja asusid otsima vastust küsimusele, et mida teha Euroopaga. Haagi kongressi tulemusena asutati Euroopa Nõukogu ning majanduse vallas loodi Euroopa majanduskoostöö Organisatsioon (Euroopa Liidu portaal)
9. mail 1950 pani Robert Schuman aluse Euroopa Liidule esitades solidaarsusel põhineva Euroopa ühendamise idee, mis nägi ette Teise maailmasõja järgse Euroopa ühinemist. Schumani deklaratsiooniga tehti ettepanek luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), mis sai tegelikkuseks 18. aprillil 1951. aastal sõlmitud Pariisi lepinguga (Eerola, Mylly, Saarinen , 2001:15) Seega Euroopa lõimumisprotsessi alguseks võibki lugeda 1951. aastat, mil sõlmiti Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (leping jõustus 1952). Rahu nimel ühinesid kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg , Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Selle sammuga allutati söe- ja terasetootmine ühisele organile, et muuta sõjapidamine nimetatud riikide vahel praktiliselt võimatuks.
Eesmärk oli kindlustada rahu Teise maailmasõja järgses Euroopas ning ühendada riigid võrdsete partneritena, kes teevad koostööd ühistes institutsioonides samuti Euroopa konkurentsivõime tugevdamine ja rahvaste heaolu suurendamine. Ettevõtmine oli sedavõrd edukas, et Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik otsustasid ühendusega liituda. Esimene laienemine, mis kasvatas liikmete arvu kuuelt üheksale, toimus 1973. aastal. Ühiste eesmärkide saavutamiseks on maailmas aastate jooksul loodud palju ühendusi ja organisatsioone, millede peamine eesmärk on tavaliselt olnud majandusliku heaolu kindlustamine(Eerola, Mylly, Saarinen, 2001:16) Ühisturu tüüpi majandusühenduste loomine eeldab ühiseid mängureegleid ja koostöö tihendamist mitte ainult majanduses, vaid ka poliitikavaldkondades.
Veel on Euroopa Liidu eesmärgiks rõhutada oma rolli rahvusvahelisel tasemel ja kaitsta liikmesriikide kodanike õigusi ja huve, võttes kasutusele ELi kodakonsuse, mille saavad kõik liikmesriikide kodanikud ( EÜ lepingu artikkel 17).
Ühised institutsioonid on vajalikud ELi demokraatlikuks toimimiseks. Võimu jaotamise kaudu mitme institutsiooni vahel tagatakse vastastikune kontroll. Riigi puhul kõneldakse sellisel juhul võimude lahususest valitsuse, parlamendi ja sõltumatu kohtuvõimu vahel.
Järgmises osas tutvustan Euroopa Liidu institutsioone. Esmalt käsitlen poliitilist koostööd tegevat ja selle eest peamiselt hoolt kandvat organit – Euroopa Ülemkogu. Järgmisena käsitlen ühenduse seadusandliku võimu institutsioone – komisjoni, nõukogu ja parlamenti.
Seadusandliku võimu kasutamisel osalevad veel hinnangute andjatena majandus- ja sotsiaalkomitee ning regioonide komitee. Kontrollikoda käsitlen lühidalt seadusandliku võimu omavate institutsioonide järel. Euroopa Kohut käsitlen eraldi lõpus.
Euroopa Ülemkogu (varem nimetati väikeseks Euroopa Nõukoguks) ei ole tegelikult Euroopa Ühenduse institutsioon, vaid Euroopa Liidu poliitilise koostöö institutsioon. Ta loodi juba 1974. aastal, mil otsustati, et riikide ja valitsuse juhid peaksid regulaarselt vaheaegade järel „tippnõupidamisi“ (Tanning,2001:223) Neid nõupidamisi hakati nimetama Euroopa Ülemkogu koosolekuteks ja ajapikku muutusid nad ühenduse arengu oluliseks osaks.
ELi lepingu artikkel 4 kohaselt osalevad Euroopa Ülemkogu koosolekutel riigipead või valitsusjuhid ning komisjoni president .
Tema ülesanne on kindlaks määrata ELi poliitilised strateegilised sihid, mis suunas peaks liitu edasi arendama.
Euroopa Ülemkogu teeb praktikas vaid põhimõttelisi otsuseid ja plaane : ta otsustab tuleviku üldsuunised ning tema tähendus on pigem poliitiline kui õiguslik.
Euroopa Komisjon ehk komisjon on ühenduses nõukogu otsuste ettevalmistaja ja täideviija.
Komisjon koosneb kahekümnest liikmest, kes valitakse nende üldisest asjatundlikkusest lähtudes, on liikmesriikide kodanikud ja kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust.
Komisjoni liikmed on üldiselt olnud endised ministrid või oma kodumaa kõrgemad ametiisikud.
Komisjon tuleb kokku kord nädalas, tavaliselt kolmapäeviti Brüsselis. Kui Euroopa Parlamendi täiskogu istung toimub Strasbourgis, toimub ka komisjoni istung tavaliselt sealsamas (Tanning, 2001:203)
Komisjoni peamised ülesanded on esindada ja kaitsta Euroopa Liidu kui terviku huve; tegevuseesmärkide ja prioriteetide määramine; õigusaktide ettepanekute esitamine Euroopa Parlamendile ja nõukogule; Eli poliitikavalkondade ja eelarve haldamine, Euroopa õiguse rakendamine ( koos Euroopa Liidu Kohtuga) ; Euroopa Liidu rahvusvaheline esindamine ( Eli ja muude riikide vaheliste kaubanduslepingute läbirääkimiste pidamine jms).
Nõukogu ehk Ministrite Nõukogu (EÜ lepingu artiklid 202- 210) on ühenduse peamine seadusandlusvõimaluste kasutaja. Nõukogule kuulub pädevus anda välja õigusakte ühenduse eesmärkide saavutamiseks.
Kodanike igapäevaeluga vahetult seotud ja olulise rahvusvahelise mõjuga õigusakte võtab vastu nõukogu, tavaliselt koostöös Euroopa Parlamendiga.
Ministrite nõukogu ülesanne on ühenduse seadusloome . Ta kasutab seda võimu, mis tavaliselt kuulub rahvuslikele paralamentidele (Tanning, 2001:199) Nõukogule kuulub seadusandlik võim, kuid ta ei saa teha otsuseid omapäi, vaid peab alluma ELis kehtivatele otsuste tegemise reeglitele.
Eesistuja ametikohta täidavad nõukogus kõik liikmesriigid kordamööda kuuekuulise tähtaja jooksul järjekorras, mille on ühehäälselt otsustanud nõukogu.
Eesistuja ülesandeks on kutsuda kokku koosolekud, juhatada neis sõnavõtte, teha hääletamisettepnak ja kirjutada alla nõukogu otsustele.
Peale komisjoni ja nõukogu osaleb ühenduse seadusandlikus menetluses ka Euroopa Parlament (EÜ lepingu artiklid 189-201), mille rahvas valib otsesel valimisel. Sellest järeldub, et Parlament on Euroopa rahvaste demokraatlik hääl.
Parlamendis on 17 alalist komisjooni, millest igaühel on esimees ja 1 – 3 aseesimeest. Veel võib parlament asutada ajutisi komisjone ja uurimiskomisjone. Neist viimased uurivad ühenduse õiguse rakendamisel ilmnevaid ebakohti.
Euroopa Parlamendis on järgmised komisjonid: põllumajanduse ja maaelu arendamise komisjon; eelarve-; tööstus-, väliskaubandus-, teadusuuringu- ja energia-, tööhõive- ja sotsiaal-, keskonna-, rahva tervise ja tarbijakaitse komisjon, kodanikuvabaduse ja –õiguste ning õigus- ja siseküsimuste, samuti naiste õiguste ning võrdõiguslikkuse komisjon. Suurem osa Parlamendi tööst toimub komisjoonides (Tanning, 2001: 188)
Euroopa Parlamendil on 3 põhilist ülesannet: arutada ja võtta koos nõukoguga vastu Euroopa õigusakte; jälgida teiste ELi institutsioonide ( konkreetselt komisjoni) tegevust ning teostada demokraatlikku järelevalvet; arutada ELi eelarvet ja võtta see koos nõukoguga vastu.
Majandus- ja sotsiaalkomitee (EÜ lepingu artiklid 257-262) kuulub institutsioonide süsteemi juba 1957. aastast, EMÜ lepingu sõlmimisest. Loodi Rooma lepingu alusel erinevate majandus- ja sotsiaalsete rühmade huvide esitamiseks (Eerola, Mylly, Saarinen, 2001: 59)
Komitee liikmed esindavad kolme suuremat rühmitust: tööandjad, töötajad ja teised huvigrupid ( põllumehed, käsitöölised, vabakutselised, tarbijate esindajad, teadlased, ühistud, perekonnad, keskkonnaliikumised).
Regioonide komitee loodi Maastrichti lepinguga (EÜ lepingu artiklid 263-265) ja ta alustas tegevust aastal 1994. Komitee loomisega taheti luua kontakt EÜ institutsioonide ja liikmesriikide regioonide ning kohalike omavalitsuste vahel. Sarnaselt sotsiaal- ja majanduskomiteele on regioonide komiteel nõuandev roll ühenduse õigusaktide väljatöötamisel – ta avladab arvamusi õigusaktide kohta.
Luxembourgis asuva Kontrollikoja (EÜ lepingu artiklid 246-248) ülesanne on jälgida, et ühenduse rahaasju aetaks korrektselt ja ta tagab ühenduse auditeerimise ( artikkel 246).
Ta tagab rahaliste operatsioonide seaduslikkuse ja täpsuse ning jälgib ELi eelarve kultamist ja tema fondide kasutamist.
Kontrollikoda koosneb 15 liikmest, kelle Nõukogu määrab kuueks aastaks ametisse. Kontrollikoja ülesandeks on kontrollida, kas varade haldamine on olnud laitmatu. Ta teeb Euroopa Parlamendile ja nõukogule avalduse, mis kinnitab ühenduse raamatupidamiskontode usaldatavust ja nende aluseks olevate tehingute seaduslikkust ja korrektsust (Tanning, 2001: 220)
Kohtu on tabavalt nimetatud Euroopa integratsiooni mootoriks. Tema olemasolu tähendab seda, et liikmesriike võib süüdistada Liidu seadusandluse omapoolses tõlgendamises ja nad peavad respekteerima Kohtu otsuseid.
Kohus lahendab vaidlusi liikmesriikide vahel, Liidu ja üksikute liikmesriikide vahel, Liidu institutsioonide vahel, üksiskisikute või juriidiliste isikute ja Liidu vahel, kaasa arvatud ELi personali kaebused (Tanning, 2001: 213) Teiseks lahendatakse kohtutes EL institutsioonide otsuste peale esitatud kaebusi.
ELi tegevuspõhimõte seisneb pidevas rahvuslike ja ühishuvide tasakaalustamises, austuses rahvuslike traditsioonide vastu ja samas uue, Euroopa identiteedi kujunemises. EL on loodud ületama sügavalt sissejuurdunud vaenusid, üleoleku komplekse ja sõdimiskalduvusi, mis on minu arvates nii iseloomulikud traditsioonilistele riikidevahelistele suhetele.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et Euroopa Liidu moodustamise protsess on olnud suhteliselt ettearvamatu ning ebakindel ning läinud üle kivide-kändude oma tõusude-mõõnadega. Probleeme on tekitanud ja tekitavad tihti keerulised riikide-, rahvuste- ja inimestevahelised suhted, erinevad vajadused ning arusaamad sellest, mis vajalik ja võimalik.
KASUTATUD ALLIKAD
Tanning, Lembo (2001). Saage tuttavaks Euroopa Liit. Tallinn, lk 18-223
Eerola, Risto; Mylly, Tuomas; Saarinen, Päivi (2001). Euroopa Liidu Õigus. Tartu, lk 16-63
Euroopa Liidu portaal- Euroopa Liidu ajalugu
http://europa.eu/about-eu/eu-history/1945-1959/index_et.ht m (22.11.11)
7