Euroopa 19. saj (0)

Euroopa arengudententsid 19. sajandil
Essee
19. sajandi hoogsale arengule pani põhja valgustusajastu , sest alles siis hakati hindama ja eeldama inimestelt haridust ja teadmisi ning ka kiriku ohjad lasti vabamaks . Peagi hakkasid kerkima linnad, toimus linnastumine , tehnika arenes jõudsalt, aidates seejuures kaasa riikide kaubandussuhetele, sõjandus arenes mitmekesisemaks ja mugavamaks, levisid mitmed poliitilised vaated, mis omakorda tekitasid ülestõuse ja revolutsioone, püüti hoida enda riiki ja selle kultuuri, arenes majandus.
Raudteeliiklus
Raudteede tekke põhjuseks oli vajadus vedada toorainet ja turustada valmistoodangut, ehk see oli vajalik maailmaturu arenemiseks . Nii sai 1814 . aastal alguse esimene auruvedur , mis on leiutatud G.Stephensoni poolt. Esimene raudteeliin rajati 11 aastat hiljem, samuti Inglismaal. Juba viie aasta pärast algas tormiline raudtee -ehitus, esimesena sadamalinna Liverpooli ja tööstuslinna Manchesteri vahel, peagi ka teistes Euroopa riikides. Balti raudtee Eestis avasti 1870. Raudtee-ehitus stimuleeris metallurgiat ja masinaehitust ja mis tähtis, andis tuhandetele inimestele tööd. Ka sõjandusele oli see tähtis. Pikkade reiside auriku leiutajaks on R.Fulton, kelle ehitatud aurulaev tegi esimese sõidu 1807. aastal. 1880ndatel aurikute arv kahekordistus ja tõrjuti välja puust purjekad.
Sõjatehnika
Sõjatehnika arengut võimaldas tööstuslik tootmine. Tänu uuendatud relvavarudele muutusid sõjad senisest hävitavamaks ja ühiskonnale ohtlikumaks. Pöördelise tähtsusega oli 1867. aastal A.Nobeli leiutatud lõhkeaine dünamiit, mis tegelikult ei olnud üldse sellel eesmärgil ehitatud. Jalaväed said tugevamaks tänu kuulipildujale, mille konstrueeris 1883. aastal H.S.Maxim. Ta leiutas ka suitsuta püssirohu, mis muutis nähtavuse lahinguväljal paremaks. Käsirevaks võeti revolver (1835). Põhirelvaks oli vintpüss, msi suurendas laskekaugust. Nt krimmi sõjas oli Briti armee juba põhiliselt varustatud vintpüssiga. 19. sajandi keskel hakati Saksamaal Kruppi tehastes tootma terasest suurtükke.
Viini Kongress
Viini Kongressi eesmärk oli pärast Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdadest põhjustatud segadusi taastada jõudude tasakaal ja vähendada vägivalda, samas muuta mõõdukamaks riikide rahvusvahelist käitumist. See pani aluse Euroopa riikide püsivale poliitilisele koostööle. Viini kongressi lõpul leidis jõudude tasakaalu ja üldkehtiva legitiimsusemõiste kombinatsioon konkreetse väljenduse kahes liidulepingus: üks oli Nelikliit, kuhu kuulusid Suurbritannia , Preisimaa , Austria ja Venemaa; teine oli Püha Liit, mis piirdus kolme nn idamonarhiga, hõlmates Preisimaad, Austriat ja Venemaad. Nelikliidu põhiliseks ülesandeks oli lämmatada Prantsusmaa agressiivsed tendentsid ülekaaluka jõu abil. Peamist osa etendasid Venemaa, Inglismaa ja Austria. Eesmärk oli säilitada vana kord Napoleoni poolt alistatud riikides. Vanad dünastiad pandi uuesti troonile. Püha Liit (1815) sai alguse Aleksander I ettepanekust, mis toetas ristiusku. Suurriikide suhetesse lülitati kõlbelise ohjelduse moment. Kõigi asjaosaliste ühine huvi oma sisemaiste institutsioonide säilitamiseks sundis Euroopa mandririike vältima konflikte, mida nad eelmisel sajandil oleksid vabalt areneda lasknud. Rahvusvaheline sõjajärgne süsteem ühendas endas seaduslikkuse ja tasakaalu, jagatud väärtused ja jõudude tasakaalu diplomaatia , mis ohjeldas riikide nõudmiste ulatust. Metternich saavutas selle, et Liidu mõjukaimaks liikmeks sai Austria. Viini kongress ei kaotanud Saksa läänealadel prantsuse kodanlikku korda ega Napoleoni koodeksit.
Rahvuslik liikumine
Rahvuslik liikumine muutus määravaks ühiskondlik-poliitilises elus üle kogu maailma. Prantsuse revolutsioon tõstis esile rahvuse mõiste ja killustatud rahvaste ühendamise idee, läbides seejuures oma kõrgpunkti saavutamiseks viis etappi. Esimene etapp algas rahvuskultuurilise liikumisena ja oli elitaarne , kandjateks olid kirjanikud , kunstnikud , tippharitlased jt. Seejärel jõudsid rahvusliku liikumise ideed kaharitlaskonna laiematesse ringkondadesse (üliõpilased, kooliõpetajad). Kolmas etapp sisaldas endas seltsiliikumist, mis haaras masse elukutse ja tegevusalade järgi. Järgmine, poliitiline, etapp tõi kaasa poliitiliste erakondade loomise, hakkas tekkima kultuurrahvus. Kõrgeim etapp oli võitlus oma riigi loomise eest. Üldiselt oli tegemist alistatud rahva võitlisega võõrvõimu vastu.
Teaduslik kommunism
Teaduse tormiline areng mõjutas ka sotsialistlikke teooriaid . Sotsialist W.Weitling esitas teadusliku kommunismi idee, kus liikumapanevaks jõuks pidid olema teadmised. Ühiskonna hädade põhjuseks pidas eraomandit, seetõttu pidas ideaaliks Suurt Perekonnaliitu, kus vara on ühistatud ning kehtib üldine töökohustus. Kommunistlikku ühiskonda pidi juhtima filosoofiline meditsiin, füüsika ja mehaanika . Üleminekuteeks valis Weitling ülestõusu revolutsiooni algatamiseks, mille puhul jäi lootma kaltsakproletariaatidele.
Anarhism
Sai populaarseks 19. sajandi II poolel sotsialistlikus liikumises, eriti Lõuna-Euroopas ja Venemaal. Anarhism - võimu puudumine. Eeskäijateks on M. Bakunin , P.J.Proudhon ja W.Godwin. bakunin pidas hädade aluseks riiki, seega pooldas ta üksikisiku vabadust ilma käsutajateta. Kõik inimesed pidid töötama ning pidi kaotama pärismisõiguse, hüvesid tuli kulutatada vastavalt tööajale. Kasutati individuaalset terrorit valitsejate ja riigimeeste vastu. See anarhistlik terrorilaine tekitas aga nördimust Euroopa ja Ameerika ühiskonnas, kus levisid demokraatia ideed.
Põhja- ja Kesk-Itaalia ühendamine
Piemontest, valitsejaks Vittorio Emanuele II, loodeti tulevast Itaalia tuumikut. Kui 1852 . aastal sai peaministriks Cavour, arenes majandus suure hooga ( raudteed , masinatööstus). Cavour kutsus Prantsusmaa endale appi, et saada Austrialt Põhja- Itaaliat tagasi, vastutasuks pakkus Nizzat ja Savoiat. Itaalia vabatahtlikest moodustati eriüksus “Alpi Kütid”, mida juhtis Garibaldi . 24. juunil 1859 võidetigi Solferino lahing ning Prantsusmaa sõlmis Villafranca vaherahu , kus Austra loovutas Lombardia Piemontele. Kesk-Itaalias toimusid ülestõusud, kuna nad tahtsid end liita Piemontega, pärast rahu sõlmimist liidetigi Piemontega Parma, Toscana , Modena jt.
Põhja-Saksa Liidust keisririigiks
Põhja-Saksa Liit sõlmiti 1867. aastal Preisi eestvõttel, sinna kuulus 19 Saksa riiki ja kolm vabalinna. Erinevalt senisest, oli uus ühendus föderaalriik, kus kõrgeim võimuorgan oli Riigipäev, riigipeaks Preisi kuningas. Liidukantsleriks sai Otto von Bismarck - raua ja vere poliitika. Prantsusmaa nägi ohtu idees ühendada Saksamaa föderatiivseks keisririigiks. 1870-1871 toimus Saksa-Prantsuse sõda, kus Prantsusmaa kapituleerus.10. jaanuar 1871 sõlmitivaherahu. Saksa keisririik kuulutati välja 18. jaanuaris 1871 Versailles ’ lossi Peeglisaalis.
Murrangud toimusid pea igal pool, nii majanduses, sõjanduses, poliitilises elus, rahvusvahelistes suhetes, tööstuses, teaduses jne. Inimesed muutusid eneseteadlikumaks ja iga rahvus püüdis iga hinna eest enda kultuuri hoida. Kõiksugu liidud ja lepingud tehti alati eesmärgil enda maa-ala suurendada või kaitsta, iga rahvas oli enda eest väljas. Nii said algust ka rahvuslikud liikumised ja revolutsioonid - kodanikud tundsid enda õigusi ja seisid nende eest. Masinatööstus aitas soodsalt kaasa kaubandusele ja mugavusele, kuid ühe enam tegid inimese eest töö ära masinad . Euroopa areng oli sel ajal ääretult suur ja see mõju kestab tänapäevani.