Essee- Loodus ja park (0)

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnakaitse instituut
Essee
Loodus ja park
Tartu 2008
Loodus ja park
Pargid ja puiesteed hõlmavad väga suure osa meie pindalast. Eesti maastikupildis eristuvad pargid enamasti laialehiste puistutena. Loodusparkide juures on kasutatud väga palju puit- ja rohttaimi. Side inimese ja pargi vahel on väga suur, kuna me oleme parkide arengule palju kaasa aidanud. Kui inimmõju täielikult kaoks, siis algaks parkides võsastumine, mille tagajärjel muutuks vaatepilt täielikult teistsuguseks. Kindlasti peitub ka ilma inimtegevuseta parkides oma võlu, kuid mina eelistan siiski pidevalt korrashoitud ning looduslikke parke, mis mõjuvad rahulikult ning koduselt. Kuid pargid tervikuna moodustavad teatud ilmega taimeühiskonna, mille lähemal uurimisel ei saa piirduda ainult puuliikide loeteluga.
Pargi kooslusi on väga palju uuritud seoses dendroloogiaga. Park koosneb avatud-, suletud-, puittaimedega- ja rohttaimedega aladest . Seoses erinevate taimeliikide esindajatega on leidnud koha pargis ka soontaimed , puit-ja rohttaimed , mis on ühed võimsamad energiaallikad. Samuti leidub ka samblaid ja seeni, mis loovad meile hubase keskkonna. Mulle meeldivad kõige rohkem puittaimede kooslused , mis on parkides domineerivateks, ning annavad toitu ja varju teistele elusolenditele. Puud annavad kindlustunnet ja jõudu ning muudavad pargid kodusemaks.
Lehtpuudest kasvab meie parkides harilik tamm, mis on üheks levinumaks pargipuuks. Tamm on vanadele eestlastele tuntud kui püha hiiepuu , mistõttu kasvab ka paljude eestlaste koduaias tammepuu . Teistest lehtpuudest võib nimetada veel ära hariliku saare, hariliku vahtra , arukase, halli lepa , hobukastani ning hariliku haava. Põõsastest leidub palju harilikku ebajasmiini, harilikku sirelit , taraenelast ja põisenelast. Minu arust on taraenelas üks ilusamaid pargipõõsaid. Okaspuudest kasutatakse parkides palju harilikku kuuske , harilikku mändi, harilikku kadakat ja jugapuud . Konstrastiks istutatase parki võõrpuuliike, milleks on tavaliselt euroopa ja siberi lehis, siberi ja palsaminulg, harilik elupuu, ebatsuuga jne. Tavaliselt kahjustavad võõrpuuliikide järelkasvu parkides hilissügisesed- ja kevadised külmad, talvised sulad , mets- ja koduloomad , seenhaigused ja putukkahjurid ning inimtegevus. Kui rääkida rohttaimede kooslustest, siis võib öelda, et domineerivateks on aruniidu kooslused, mis kasvavad viljakatel muldadel. Pargis on levinumateks taimedeks harilik kukehari, valge kukehari, harilik koldrohi, lubikas, lamba- aruhein , punane aruhein, tarnad, humallutsern, muulukas, hobumadar, värvmadar, keskmine värihein, aasristik , mägiristik, kassisaba , ümaralehine kellukas , harilik näär, nõmmkannike, sõlmine kesakann, longus põisrohl jne.
Üheks suuremaks hirmuks on tänapäeval parkide võsastumine. Niipea, kui lakkab
inimese hool siis hakkab hakkab park võsastuma, kuni lõpuks metsistub. Siis võib tekkida suuri probleeme algse kujunduse taastamisega, kuigi see pole võimatu.
Tegelikult sõltub pargi väljanägemine just sellest, kui palju omanik temast hoolib.
Võib öelda, et paljud inimesed ei pea vajalikuks parke hooldada ning jätavad kõik looduse hoolde. Kuid pargid hakkavad ajapikku metsastuma ning nende ilme muutub totaalselt, mistõttu on ka liikumine raskendatud. Selleks, et pargid ei võsastuks, tuleks kogu pargiala vähemalt kord kuus niita ning suvel tuleks pargi esinduslikumaid alasid (esi ja tagaväljak, muruplatsid) korduvalt niita. Ka suurte puude ümbert tuleks kindlasti lõigata vesivõsu ja kõrgem rohttaimestik, mis tavaliselt niitmisel kipuvad alles jääma. Minu arust tuleks parke pidevalt hooldada, et neid oleks hiljem kena vaadata. Igal sügisel ja kevadel tuleks lehed riisuda ning suvel murusid niita. Kuigi võsastumine ei ole veel väga suureks probleemiks kujunenud, tuleks selle ennetamiseks ikkagi midagi ette võtta. Ilusas hooldatud pargis on palju meeldivam aega veeta kui võsastunud pargis.
Juba varasemal ajal olid parkidega seotud metsapargid ja mõisakalmistud. Üheks näiteks võib tuua Räpina pargi, mis kuulus varem mõisale. Kunagi oli seal pargi maa-alal ilus segamets , kus kasvasid peale tavaliste puude veel pärnad, vahtrad, pihlakad, tammed , saared, jalakad ja künnapuud. Praegu kasvab pargis vanu, ligi 200- aastasi pärna- ja tammehiiglasi. Park rajati segastiilis, kus lossi vahetus läheduses valitses korrapärane ning kaugemal vaba looduspärane stiil. Teiseks näiteks seoses mõisakalmistu ja metsapargiga võib tuua õisu pargi, kus kohalike elanike teatel oli maanteelt kalmistule viiva tee alguses kahel pool teed kaks nn saksamaa kuuske. Kalmistu ja maantee vahele jääval alal on paregu raiesmik, kuna alles hiljuti võeti mets maha. Samuti kasvavad kalmistul 14 tamme ja üksikud kuused ning säilinud on ka hariliku ebajasmiini, hariliku sireli ja harilik kuslapuu taimi. On näha, et kalmistul on kasvanud palsami nulgu ning maas on säilinud mahavõetud puu oksad . Maantee ja kalmistu esisel alal levib laialdaselt väike igihali, kus on näha, kuidas valgusküllane raiesmik on selle liigi levilat oluliselt laiendanud. Kasvama on jäänud ka üksik lehis ning looduslikku järelkasvu on andnud siberi nulg. See kõik näitab, et kalmistu ja maantee vaheline ala võis olla mõisaajal planeeritud mitmete võõrliikidega metsapargiks.
 
Pasrkide kujundamisel tuleks olla väga tähelepanelik puuliigi valikuga. Siinkohal võib näiteks tuuab Tallinna ja Sillamäe paplite probleemi, mis seisnes selles, et ei arvestatud, et paplid on lühiealised ning nende võrad kipuvad kuivama, oksad pudenema ning nad kasvavad liiga suureks. Ning unustati, et emaspuud levitavad viljumisel nn. Paplivilla, mis põhjustab paljudel inimestel allergiaohtu ning saastab õhku. Paplid on küll kiirekasvulised, kuid kui nende istutamisel vältida emaspuid, siis pole ka allergiaohtu. Ma arvan, et haljastamisel tuleks kasutada rohkem kodumaiseid like, nagu vaher, saar, pärn, tamm, jalakas . Tänapäeval istutatakse vähem kuuske, kaske, mändi ( viimased on ka üsna saasteõrnad), haaba, raagremmelgat, künnapuud, sang- ja halli leppa jt. Minu üheks lemmikuks on tamm kuna ta muudab pargi palju hubasemaks ning kodusemaks. Samuti ei tohi pargipuid valides unustada, et puu kasvab ja muudab oma kuju ning tema ruuminõudlus suureneb. Kui me ei oska valida asukohale sobivat liiki ega mõtle väikest puud mulda pannes juba ette, kui suur on ta aastakümnete pärast, teeme karuteene nii puule kui ka oma headele kavatsustele. Puu võra võib kasvada õhuliinidesse, juured tungida maja vundamendi vahele jne. Valesti valitud puuliik või sobimatusse kohta istutatud puu hakkab mõjutama inimeste suhtumist ning peagi saab temast vaenlane , kuna ta häirib meid. Niisiis on üks tõsisemaid probleeme see, kui haljastajal napib teadmisi. Vahel istutatakse puud vaid paari meetri kaugusele sõiduteest, arvestamata seejuures tänava sõidetavust ning sellest tulenevat saastekoormust. Hoonete lähedusse, kuhu sobiks istutada püramiidja võraga puid või madalamakasvulisi liike (nt. viirpuid) pannakse kasvama laia võraga ja kõrgusesse kasvajaid. Linnaparkide puhul on üheks probleemiks saastatus . Vanuse ja halveneva keskkonna tõttu on paljud puud kahjustunud , mistõttu neist paljud ka hukkuvad.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et loodus on üks pargi vaieldamatuid osasid. Tekkelt ja arengult võiks parke liigitada poollooduslikeks ehk pärandkooslusteks sarnaselt puisniitude ja rannakarjamaadega, mis on tekkinud ja püsivad vaid inimese ja looduse ühistegevuses. Inimene aitab oma tegevusega kaasa parkide kujunemisele enamasti positiivses suunas, kuid on ka erandeid . Parkide kujundamisel tuleks arvestada ka sobivate puuliikidega ning nende kasvutingimustega. Samuti on vajalik parkide regulaarne hooldadamine selleks, et vältida võsastumist ja isegi metsastumist. Kuna park annab meile kindlustunnet ja on justkui teiseks koduks, tuleks see kujundada just inimese soovist lähtuvalt. Pargid on meie olevik ja tulevik.