Erinevad ujumisstiilid (1)

Referaat
Erinevad ujumisstiilid
Sisukord
Lk 3
Ujumine
Koeraujumine
Küliliujumine
Vabaujumine e. Krool
Lk 4
Seliliujumine
Rinnuliujumine e. „konn“
Lk 5
Liblikujumine e. „ delfiin “
Võistlused ja ajalugu
Kokkuvõte
Ujumine
Ujumine on üks vanimaid spordialasid, millega on tegeletud juba kiviajast saati ehk üle 6000 aasta. See on vees liikumise meetod, mis parandab hingamist ja verevarustust . Kõige populaarsem on ujumine suvel, kuid siiski on võimalik seda harrastada ka muudel aasta- aegadel sisebasseinides. Eriti leviunud on ujumine sooja kliimaga maadel.
Ujumisel on soovituslik, et vee temperatuur oleks üle 18oc, sisebasseinides on see tavaliselt 20-27oc (laste basseinis on temperatuur kõrgem).
Ujumisstiile on erinevaid:
Koeraujumine
Küliliujumine
Vabaujumine e. Krool
Seliliujumine
Rinnuliujumine e. "konn"
Liblikujumine e. "delfiin"
Paljud stiilid imiteerivad erinevate loomade ujumisviise (konn, koer). Kõikide stiilide puhul on väga oluline koordinatsioon ning õige tehnika.
Koeraujumine
Koeraujumine on üks lihtsamaid ujumisviise rinnuliasendis. See sobib kõige paremini algajatele ja lastele. Koeraujumise plussiks on, et vette hingamine ei ole vajalik (saab hoida pead veepinnal ) ja miinuseks, et see ei ole eriti kiire.
Koeraujumisel tuleb sooritada kätega kaapeliigutusi. Tõmbed on lühikesed ning nende käigus on oluline jälgida peopesa asendit ja seda, et jalad ei vajuks.
Küliliujumine
Küliliujumine on kasutusel vetelpäästes. Küliliujumisel on peamiselt praktiline eesmärk.
Vabaujumine e. Krool
Krool on pärit Havailt 1893. aastast. See on kõige kiirem ujumisviis ning selle tõttu on see sobiv sprindiks.
Et õiget asendit leida on hea ette kujutada, et ujud läbi peenikese toru.
Krooli ujumine toimub kõhuli. Vaba käe etteviimine toimub läbi õhu tagant ette, õlgade laiuselt. Mida väiksema sulpsatuse käsi vette jõudes teeb, seda parem. Vee all liigub alati esmalt käsi, mitte küünarnukk. Käe vee alla viimine peaks olema alati õlaliigese tasemel pikalt ette sirutatult, et pikendada libisemisfaasi ja toimuks tugevam tõmme.
Jalalöögid toimuvad vahelduvalt. Pöiad peavad olema suunatud sissepoole ja põlved pisut kõverdunud.
Üks olulisemaid asju on hingamine. Õige on hingata vee alla välja ja sisse siis, kui pea on pinnal. Nii saab keha piisaval hulgal hapnikku. Hingamisel tuleb pöörata ainult pead, mitte kogu ülakeha. Selg ja kael tuleb hoida sirgena ning pead tuleb sissehingamisel keerata vaid nii palju, et suu oleks üle veepinna. Parema käe alt hingates on vasaks põsk vees ja vastupidi.
Tihti tehakse seda viga, et tõmmatakse pööret sooritades pea rinnale . See on halb, sest nii võib pea ära lüüa ja pööre ei ole nii sujuv .
Viimase aja uuringutes on tähele pandud, et enim vigastusi esineb just rinnuliujumises- põlvede ja kaelaga.
Seliliujumine
Seliliujumisel on mõningad sarnasused krooliga, asend on vaid selili . Selle tõttu ongi see ujumisstiil mõndadele inimestele kergem- nägu on veest vaba ja on kergem hingata. Seliliujumise erinevus teistest stiilidest on, et ujuja ei näe, mis suunas ta liigub.
Seliliujumisel on lisaks keha sirgelthoidmisele tähtis hoida ka kaelapiirkond kehaga samal joonel . Käed tuleb tuua ükshaaval sirutatult ette. Esmalt läheb vee alla väike sõrm. Seal painutatakse küünarnukki kuni 120 kraadini, nii võtab labakäsi üle tõukefaasi.
Väga oluline on ka jalgade õige asend. Põlved peavad olema vee all ning puusaliigesest tulevad löögid peavad olema pikad ja kiired.
Seliliujumist soovitatakse sageli seljavaevuste korral. Sellisel juhul on väga oluline õige tehnika, sest muidu võib endale veel rohkem viga teha. Pea painutamine liigselt ette või kuklasse võivad põhjustada tugevaid lihaspingeid kaela, õlavöötme ja selja piirkonnas.
Rinnuliujumine e. "konn"
Rinnuliujumine on kõige populaarsem stiil harrastusujujate seas. Jalgade töö meenutab konna liikumist, millest tuleneb ka selle rahvapärane nimetus. Seda peetakse üheks kõige aeglasemaks edasi liikumise viisiks vees. Antud stiili saab jõulisemaks muuta, kui tõsta rind ja õlad rohkem veest välja.
Tehniliselt õige rinnuliujumine nõuab väga head põlvede liikuvust.
Konna ujumisel peavad õlad olema ühel joonel ja puusad vees. Pöiad peavad olema sirutatud väljapoole. Nii jalgade kui käte töö toimub sünkroonselt.
Kätetõmbe alguseks on käed kõrvuti veepinnal, peopesad allapoole. Konna tehnikas on viimaste aastate jooksul olnud mõned muutused. Varem viidi käed sirutatult väljapoole, tänapäeval painutatakse käed juba tõmbe alguses küünarliigesest ja viiakse keha all õlgade laiuselt väljapoole. Kõige sügavamal on sõrmeotsad. Oluline on jälgida, et käsi ei viidaks õlavööst tahapoole.
Jalalöögid koosnevad paarisliigutustest. Kõigepealt tuleb jalad tõmmata tagasi tuharate suunas ning seejärel sirutada võimalikult kiiresti ja jõuliselt taha suunas. Vaja on jälgida, et kumbki jalg ei lööks kuidagi viltu või vindiga.
Sissehingamine toimub kätetõmbe alguses vee peal, seejärel küünarnukkide üksteisele lähenedes läheb keha taas vee alla ja toimub väljahingamine.
Liblikujumine e. "delfiin"
Liblikujumine on eelnimetatuist stiilidest kõige keerulisem. Ujudes on pilk suunatud basseini põhja. Delfiin põhineb suuresti jalgade tööl – paarislöögiga saavad jalad veest tuge ja tänu sellele, et käed tulevad ette vee pealt (töötades samaaegselt) ja tõmbuvad ujujat edasi, on edasiliikumine kiirem. Liblikujumine annab koormuse ka õlavöötmele. Lihtsaim viis hingamiseks on lükata lõug ja suu veest välja ajal, mil käed on jõudnud reite juurde.
Võistlused ja ajalugu
Sportlik ujumine sai alguse Inglismaalt. Juba 1837. aastal toimus Londonis esimene ujujate demonstratsioon esinemine. 1869. aastal moodustati esimene ujujate organisatsioon London Swimming Association .
Ujumise maailmameistrivõitluste ajalugu algas 1973. aastast, kui Belgradis toimusid esimesed võistlused maailmameistritiitli pärast. Võitjad selgitati ujumises, vettehüppetes, meeste veepallis ja uudsel alal kujundujumises. Järmine ujumise MM toimub 2009. aastal Roomas, Itaalias. Tegemist on 13. ujumise MM-ga.
Ujumisvõistlusi korraldatakse vaba-, rinnuli -, selili-, liblik -, kompleks - ja kombineeritud teateujumises. Võistlustel starditakse enamasti pukilt vette hüpates, seliliujumisel starditakse vees, äratõukega stardiseinast.
Vabaujumisel on lubatud kasutada kõiki ujumisviise ja neid vabalt vahetada. Võistlustel ujutakse harilikult krooli. Üks silmapaistvamaid vabaujujaid on ameeriklane Janet Evans , kes valitses pikkadel vabaujumise distantsidel (400 ja 800 m) ebatavaliselt pikka aega peaaegu võitmatult seitse aastat. Ta sai neli olümpiavõitu ja tema 800 m maailmarekord , mis on püstitatud 1989. aastal, on siiani ületamata.
Kompleksujumisel vahetatakse ujumisviisi iga neljandikdistantsi tagand järgmises järjekorras:
liblik-, selili-, rinnuli- ja vabaujumine.
Kombineeritud teateujumises kasutab iga vahetus erinevat ujumisstiili:
selili-, rinnuli-, liblik ja vabaujumine.
Kokkuvõte
Ujumine arendab nii kõhu-, selja-, kaela-, käte-, jala-, kui ka rindkerelihaseid. Erinevate ujumisstiilide puhul on töös erinevad lihased.
Kõikide erinevate stiilide hulgast on vaja leida igal inimesel omale sobiv, et muuta ujumine endale nauditavaks. Minule meeldib näiteks enim krool.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Ujumine
http://fitness.inimene.ee/pages.php3/170713?login=8d6d49ec17c7261a588119ed429a1f77#Ujumisstiili,_ujumise_omandamine
http://www.trimm.ee/index.php?id=52
http://www.femme.ee/hoolitsetud/keha/4581
http://www.virumaateataja.ee/130706/esileht/15031868_2.php
„ENE“ Tallinn 1976
6